Järg eelmisel nädalal kirjutatud internetisaagale.
Kui oled ettevõtja Tallinnas ja tahad saada Telialt oma firmale internetti – see on tõenäoline, sest Telia käes on umbes 80% äriklientide turust Eestis –, siis ühegigase kiiruse eest pead maksma 621 eurot kuus, millele lisandub veel käibemaks. Näiteks Rootsis pakub Telia sama kiirust firmadele praegu 115 euroga kuus. Mis toimub?
Ekspress kirjutas möödunud nädalal Eesti interneti kiirusest ja hindadest. Fookus oli turuliider Telia pakkumistel ja jõudsime järeldusele: poole kallim, aga see eest kuus korda aeglasem. Seda siis võrdluses lähiriikidega ja keskendudes eraklientide pakkumistele. Mitmed ettevõtjad helistasid ja kirjutasid, et kõik väga õige – Telia internet on inimestele kallis ja aeglane –, aga peaksite kirjutama ka sellest, mis hindu küsib Telia äriklientidelt. Nendele on hinnad lausa kosmilised!
Tõsi ta on. Näiteks Leedu ettevõtja maksab seal Teliale ühegigase interneti eest kuus 67 eurot + käibemaks. Eestis, nagu ülal viidatud, on Telia hinnakirjas 621 eurot + käibemaks. Vahe on ligi kümnekordne. Poolas pakub sealne turuliider Orange firmadele 1 giga / 300 mega internetti 14,6 euro eest kuus. Eestis Telial täpselt samade parameetritega pakkumist pole, aga võtame võrdluseks 300/300 kiirusega pakkumise (s.t aeglasem kui poolakate oma) ja selle hind on Telia hinnakirja järgi 495 eurot kuus. Vahe lausa 34kordne. Taani turuliider Telenor pakub seal väikefirmadele ühegigast internetikiirust 36 euroga kuus. Telia Eestis hinnakirja järgi väike- ja suurfirmadel vahet ei tee ja sama kiiruse eest pead maksma 621 eurot. Vahe 17kordne.
Erinevused on väga suured. Võib võtta järjest riike ja sealsete turgude suurimaid telekomifirmasid ning kõik asjad kukuvad Eesti kahjuks. Muidugi on ärikliendi hinnakirjade võrdlemine üsna keeruline. Seal on eri nüansse, lisatingimusi ja lisateenuseid. Selge on see, et asjad, mis on hinnakirjas, võivad läbirääkimiste käigus muutuda. Eriti just suured firmad, kes lisaks internetikaablile tahavad veel tervet hulka muid teenuseid, seal võib pakkumise sisu ja saadavad hinnad olla hoopis teine maailm kui ametlik hinnakiri. Ekspress seetõttu ka ei väida, et kõik ülaltoodud võrdlused pakkumistest eri riikides on identsed. Rõhutagem aga vahesid, mis on kordades või lausa kümnetes kordades.
Tõenäoliselt, kui hakata ka Telialt hinnapakkumisi küsima, tuleb osa pakkumisi soodsamad kui nende kodulehel kirjas. Konsultatsioonifirma Civitta, kes Tele2 tellimusel analüüsis lairiba ehk kaabli kaudu tuleva interneti turgu Eestis, tegigi selle aasta märtsis-aprillis hulga kõnesid Teliale ja küsis internetipakkumisi erinevatele äriklientidele. Sisuliselt simuleeriti ettevõtjate käitumist. Osale hinnapäringutele tulid Telia poolt vastuseks samad hinnad mis hinnakirjaski. Osa aga sai ka sooduspakkumisi, näiteks 10–20% hinnalaandusi või esimesed kasutamiskuud soodsama hinnaga.
Kõik sõltub ka kontekstist. Virgo Rikk, IT-teenuseid pakkuv väikeettevõtja, kirjeldab, kuidas nad olid aastaid kinni Telia internetis. Kõigepealt oma Lasnamäe kontoris, viimastel aastatel aga Tallinna kesklinna kontoris. Kontoris maksis Rikk 20megase kiirusega interneti (väga aeglane) eest rohkem kui eraisikuna oma kodus 200megase kiirusega interneti eest. Näide sellest, kui erinevad on era- ja ärikliendi hinnad!
Riki läbirääkimised Teliaga kontorisse soodsamat pakkumist saada luhtusid. „Väga jäigad olid,“ ütleb Rikk. Hiljuti tekkis aga samasse ärimajja, kus ka Riki kontor asub, konkureeriv internetipakkuja ja järsku lubas ka Telia kaks korda suuremat kiirust ja poole väiksema hinna eest. Nii suur on ühe telekomifirma manööverdamisruum ja näide ka sellest, kuidas konkurendi tekkimine muudab olukorda järsult.
Kui Ekspress kirjutas nädal tagasi sellest, kui aeglane ja kallis on Telia poolt pakutav internet eraklientidele, siis tuli Telia poolt vastus, et jaehindu ei saa võrrelda. Turud on erinevad, olud on erinevad, kontekstid on erinevad ja pealegi ei vaata tarbija ainult hinda. Ekspress lisab omalt poolt veel juurde, et kuna lisaks kallile hinnale on internet Eestis ka aeglane, siis paistab, et Eesti tarbija ei hooli ka interneti kiirusest.
Põhimõtteliselt sama Telia vastus kehtib ka nüüd, kui võrrelda Eesti ettevõtetele pakutavaid hindu ja naaberriikidega. Taas, võrrelda ei saa, selline argument kõlab.
Ometigi, mööndes kõikide nende erisuste, lisatingimuste ja lisapakkumiste olemasolu, kui stardipositsioon on tagasihoidlikult hinnates 5–10 korda Eesti ettevõtjate kahjuks, siis on ülimalt ebatõenäoline, et ka igasuguste lisapakkumiste ja soodustuste abil on võimalik jõuda naaberriikidele isegi ligilähedale. Äriklientidele mõeldud Telia hinnakiri, mis on avalikult kõigile kättesaadav, ei ole ka julgustav. Kalli interneti järel ei tule seal robinal lisapakkumisi ja tasuta lisateenuseid. Vastupidi, kakskümmend üks lehekülge järjest rida rea haaval tehakse selgeks, et ka iga lisavidin ning lisateenus maksab.
Nädal tagasi Ekspressile vastates ei vaielnud ka Telia, et probleem on olemas. Küsimus on, miks.
Ekspress pakkus eelmises artiklis välja, et Eesti aeglase ja kalli interneti juurpõhjuseks on turgu valitseva Telia ülikõrged hulgihinnad. Sama asja väidab ka konkurent Tele2. Hulgihinnad ei puuduta tavatarbijat ega ka Eesti ettevõtjat, küll aga määravad nad selle, kas konkureerivatel internetipakkujatel on ligipääs Telia võrgule. Loogika ütleb, et kui nad saaksid ligipääsu Telia võrgule, siis saaks nad teha odavamaid pakkumisi ja see sunniks omakorda ka Teliat hindadega alla tulema.
Telia väidab vastu, et väiksemate võrguomanike, eelkõige Elisa ja STV hulgihinnad on samast ooperist kui Telia omad. Seega, kui Elisa küsib oma võrgu kasutamise eest kõrget hinda, ei saa ka Telia võrguhind olla madal. Järelikult ei saa see olla ka põhjuseks, miks Eestis internet aeglane ja kallis on.
See loogika ei tundu veenev. Kõigepealt, Elisa on Teliast tunduvalt väiksem tegija. Seepärast on ka Telia hulgihinnad riiklikult reguleeritud, aga Elisa omad mitte. Teiseks, võrguäris toimub ristkasutus ja eri võrguomanikud sõltuvad üksteisest. Need suhted aga ei ole pariteetsed. Elisal kui palju väiksemal tegijal on märksa olulisem pääseda ligi Telia võrgule kui vastupidi.
Kui Elisa peab maksma Teliale kõrgeid võrgu kasutamise hulgihindu, siis ei saa Elisa mingil juhul omaenda võrgu hulgihindasid odavamaks teha. Muidu oleks Elisa vaatenurgast tegu „kuul pähe“ äriloogikaga, kus ise maksan Telia võrgu kasutamise eest kõrget hinda, aga enda võrgu annan teistele (sh Teliale) odavalt kätte. Võrguäri on teistsugune äri. Turul dominantses positsioonis firma, siinsel juhul Telia Eesti, määrab oma hindadega ka teiste turuosaliste käitumise.
Võib-olla on see analüüs ekslik, aga kusagil peab ju põhjus olema. Eestis on internet aeglane ja kallis. Kui pakutaksegi kiiremaid ühendusi, on hinnad lausa jubedad. Kui oled lisaks ettevõtja, kes küsib internetti oma kontorisse, siis maksad suisa kosmost. Need on faktid, mida keegi ei vaidlusta. Neid võib selgitada või õigustada ja detailide kallal norida, aga üldpilt on väga selge.
Kiire internet ei ole mingi mugavusasi. See on seotud majanduskasvuga ja arenguga. Eesti riik ise on sättinud eesmärke, kui palju peaks Eestis olema kiire interneti kasutajaid – eesmärkidest ollakse mitu korda maas. Euroopa Komisjon ütleb, et Eestis on kiire internet ülikallis. Selgituste ja õigustuste asemel, kuidas Eestis on asjad väga teisiti ja seepärast meie tarbijad eelistavadki kallist ning aeglast, peaks otsima probleemile lahendust.
Absurdne lugu kiire internetiga
Ekspressiga võttis ühendust ühe Eesti suurema ettevõtte juht ja omanik. Ta elab Käsmus. Koroonakriisi ajal, kui oli vaja kodus töötada, selgus, et mobiilne internet oma kiiruse ja stabiilsusega ei vea kuidagi välja. Õnneks oli riigi raha eest veetud Käsmu keskusesse kiire valguskaabel. Ettevõtja võttis mõned naabrid kampa ja hakkas Telia käest uurima, kas saaks külakeskusest asuvast kaablist vedada otsad ka eri majade juurde. Vastuseks tuli, et see läheb maksma 50 000–80 00 eurot ja ei tasu ära.
Järgmisena seati sammud elektrivõrke haldava riikliku Elektrilevi juurde, et kui maa-aluste kaablite vedamine on Telia poolt nii kallis, et äkki saaks Elektrilevi abil asja korda teha. Ka sealt valitseb vastuseks vaikus. Loo moraal, nagu ka see suurettevõtja tunnistab, on see, et kui ka tema oma finantsvõimaluste ja sidemete juures ei saa kiiret internetti, siis mis variandid on näiteks keskmist Eesti palka teenival tavalisel inimesel? Neid variante polegi. Käsmus on igatahes seis selline, et kuigi riigi toel veeti külla juba kaks aastat tagasi kallis, uhke ja kiire kaabel, siis sealt edasi majade juurde pole see jõudnud.
Telia vastus: hindu ei saa võrrelda
Internetipakettide hinnad Eestis on välja kujunenud siinse, mitte välisriikide turu situatsiooni ja eripärasid arvestades. Seetõttu saab omavahel võrrelda eeskätt konkreetses riigis kehtivaid eri teenusepakkujate hinnatasemeid, mitte eri riikide hindu. Eesti-sisene võrdlus näitab, et äriklientide seas enamlevinud pakettide ja kiiruste hinnad on eri teenusepakkujate seas (näiteks Elisa, Levikom, Telia) üsna sarnased. Seejuures pole vähetähtis fakt, et Telia on üks Eesti suuremaid investoreid, kes teeb kõige mahukamaid investeeringuid oma võrkudesse, teenustesse ja innovatsiooni ning loomulikult kajastub see ka hinnas. Samas on turuosalisi, kes investeerivad Eestisse minimaalselt.
Ärikliendi vajadused on nõudlikumad ja keerulisemad kui erakliendi omad, mistõttu ei saa omavahel üks-ühele võrrelda ka ärikliendile ja erakliendile pakutavat internetiteenust. Äriklient hindab internetiteenuse puhul enim turvalisust, head kvaliteeti, staatilise IP aadressi olemasolu, rikete kõrvaldamise kiirust, professionaalset kliendituge ning just talle vajalikke lisateenuseid ja rätseplahendusi. Kõik see kokku kujundab ka teenuste hinda. Jälgime pidevalt oma äriklientide rahulolu Telia teenustega ning rahulolu tase on ajas pidevalt kasvanud, see on meie jaoks oluline märk, et suudame ootustele ja vajadustele vastata.
