Rein RUUTSOO päris hea takkajärgi sissevaate pronksimässust kirjutanud
Miski kohalik
piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiip, kes äsja pronksimässu tänaste USA pogrommidega kõrvutas, tehakse maatasa
Rein Ruutsoo: Eesti pronksiöö oli hoopis midagi muud kui USA rassirahutused
Üha süvenevad rassilised kuristikud USAs pakuvad kindlasti mõtlemisainet. Kuid retoorilised viited võimalikele paralleelidele, pean silmas nn pronksiööd, on eksitavad ja kahjustavad meie oma probleemide mõistmist.
REIN RUUTSOO
Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Sellise paralleeli tõi Mari-Vivian Ellam oma artiklis „Probleem on identideedis, mitte geenides. Kas eestlaste geneetika oli 1990ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?“ (Eesti Päevalehe Arvamusveeb, 23.06.2020)
Paraku olen sedalaadi seostamistele põrganud varemgi ja seda Eesti venekeelses meedias. Meie suure naabri meediakanaleis on juba tõsiselt „töös“ vähemuse „rõhumise vastase“ protesti õigustamise uuendatud meem. Ellami tekst on küll teisest ooperist, aga ei tahaks jätta seda oma elu elama.
Heatahtelised ja politoloogiast toetatud mõtted identiteetidest, eliitide rollist ja läbirääkimiste kasulikkusest on ju tervitatavad. Üldiselt on ka mõistlik, kui tahetakse õppida, st küsida: mida tehti meil valesti.
Kuid seekord sisendavad Ellami üldised järeldused sedagi, et Tallinna kesklinna sõna tõsised mõttes rüüstati meie endi süül.
Pean silmas järgmisi passaaže: „Olen veendunud, et ka aprillirahutusi oleks saanud ära hoida. On vaja ainult kaht asja – soodustada vähemusrahva kultuurilise identiteedi säilimist/loomist ja koostööd vähemusrahva arvamusliidritega – ning ühtki sõda, rahutust, ülestõusu nende poolt pole vaja karta“ ning „Mulle isiklikult tundub, et lihtne olnuks venekeelse kogukonna võtmeisikuile selgitada plaani viia pronkssõdur mujale“.
Väited pole mitte ainult sündmuste tegeliku käigu mõttes kohatud, vaid näivad kinnitavat, et teatud tüüpi süsteemselt korratavad sisendused meie põlisest omasüülisusest (kaasa arvatud iseseisvuse kaotamine) hakkavad meiegi teadvuses juurduma.
Kõnelemata probleemi kitsendamisest „ainult kahele asjale“, on põhjuste diagnoosid ilmses nihkes. Mitte-eestlaste kultuurilist identiteeti pole, vähemalt minu arvates, kuidagi ohustatud. Veelgi raskem ja mõeldamatu ülesanne oleks lõpuks ikkagi toetada kultuurilist identiteet kogukonnal, kelle tagamaaks on ca 180-200 miljonit venekeelset (144 miljonit neist Vene Föderatsioonis).
Mingi „vähemusrahva“ identiteedi loomisele pretendeeriv „inseneeria“ seondub minu arusaamadega kultuuri loomusest üsna kehvasti. Katsed näiteks Igor Severjanist „kultuurisilla“ kujundamiseks pole „vähemuse“ Eesti-identiteeti tugevdanud. Pigem on see kinnistanud veendumust Eesti ala põlisest kuulumisest impeeriumi.
Kuid nn vähemuse probleemi tuum pole ju kultuuris. Konfliktsuse tuum on vähemuse poliitilises identiteedis, milles on keskne roll ülekaalukalt jõulisel välismõjuril (significant other). Pealegi ei puudu vähemuse identiteedis irredentale omased jooned (vrd ajalugu on lihtsalt kurja nalja teinud; irredenta – ajalooliselt või etniliselt ühe poliitilise üksusega seotud ala, mis on teise poliitilise kontrolli all - toim).
2007. aastal lahvatanud mäsu taust on ju eelkõige kunagise peremeesrahva soov end taas kehtestada. „Lähivälismaal“ resideeruva kaasmaalaskonna identiteedi tuumaks näibki üha kindlamalt kujunevat naaberriigi neoimperialistlik vabastaja-narratiiv.
Kõneks võetud nn pronksiöö märatsemistel puudub USAd haaranud protestidega igasugune paralleel. Veetsin mõlemad toonased märuliööd Tallinna kesklinna tänavatel. Purunevate vitriinide klirin kadus kümnetest suudest tulnud röökimisse „Rossija! Rossija!“ Osaliste arvukates selgitustes mulle, et milleks siis see märul, täiendati Aljoša kaitsmise vajadust eelkõige vajadusega võidelda Eesti fašismi vastu.
Täiesti ebapädev on Ellami mõttearendus, nagu oleks pronkssõduri mujale viimise plaani parem selgitamine Tallinna kesklinna säästnud.
Kõigepealt, kes siis on need venekeelse vähemuse arvamusliidrid? Arvan, et tunneme neid hästi. Nad on kohad sisse võtnud riigikogus ja Tallinna volikogus. Mitte ainult juba Ellami viidatud Yana Toom, vaid nii mõni teinegi ja nüüd juba ka kultuureliidist on Toomiga sama meelt, et Eestil on vene intelligentsiga „kurjad plaanid“.
Teame, et nad/arvamusliidrid enamasti boikoteerivad kõiki hääletusi, mida võiks kuidagi käsitleda Eesti okupeerimise, küüditamise jne hukkamõistmisena. Seega on raske uskuda, et ükski „selgitustöö“, mis võiks kahjustada „vabastaja mainet“ ja õigustaks „Aljošale“ koha leidmist näiteks kalmistul, oleks leidnud ja leiaks kuulajaid.
Seejuures pole sedalaadi enesepositsioneerimise saladus mitte avamusliidri isiklikus arvamuses, vaid valijaskonna, valdavalt naabri meediakanaleid nautiva valijaskonna mentaliteedis. Arvamusliidrid tunnevad oma valijat. Nn pronksiöö muutis küll Eesti lõhestatuse enam nähtavaks, aga oli juba lihtsalt sümptom. Venemaa „põlvilt tõusmine“ välistas vabastaja-rahva identiteeti toetavate sümbolite ümbermõtestamise, igasuguse kompromissi.
Ajalootõe, see tähendab faktiteadmise valguses on süülistav tees, nagu poleks venekeelset vähemusega püütud „läbi rääkida”, absoluutselt ülekohtune.
Probleemi kajastati ju pikalt – juba aasataid meedias. Eelmiste aastate kogemused olid üsna hoiatavad. „Notšnoi dozori“ algatamise sõnum oli: „Fašism ne proidjot“. Vähemalt 2007. aasta märtsis (kui mitte varem) kaasati Tallinna linnavalitsuses kokku astunud komisjonidesse nii õigeusu vaimulikud kui erinevate ühenduste sõjaveteranid. Selgitustöö eesmärk oli leida ühine arusaam, mis oleks kuju kalmistule siirdamiseks piisavalt väärikas. Kuid mida lähemale tuli 9. mai, seda enam püüti leida ettekäändeid, et ei sünniks kompromissi, st ei toimuks hukkunute pidulikku ümbermatmist surnuaeda ja sambagi siirdamist.
Vastuseisu “tehniliste” mõjuprobleemide kõrval omandasid üha suurema kaalu ideoloogilis-geopoliitilise mälusõja toksilised siirded. Vabastajate ainus väärikas koht saab olla üksnes kesklinnas.
Käsikähmlusteks üle kasvada ähvardavad Tõnismäel alanud kogunemised andsid protestimeelele vaid hoogu. Kõige krooniks ei saanud lõpuks enam asja isegi Eesti Korpuse veteranide ja „tõeliste patriootide“ ühe laua taha saamistest.
Endises välisimpeerimis täna hoogu koguva sammaste lauskõrvaldamisega võrreldes tuleb Aljošaga seonduvas rõhutada olulisi erinevusi. Eestis polnud nn mälusõjad - kui meie kui „lähivälismaa“ staatust kinnistada püüdva geopoliitika kaasanne - kunagi lakanud.
Eliitide rolli kõneks võttes ei saa ka mööda eesti keele põhise avaliku arvamuse liidrite omavahelistest suhetest. „Aljoša“ probleemist sai valimiste probleem. Linnavalitsuse „kodurahu“ kava kui suuresti ühise väärtuse eest hoolt kandev projekt oli valimiste eel liiga suur poliitiline kapital, et lasta seda suruda võitluse perifeeriasse. Teiste hulgas vähendas osapoolte vahelisi manööverdamise võimalusi veelgi Tõnismäele maetud juuditarist medõe mõnitav sildistamine.
Aprilli lõpul, kui arutlusaega jäi iga päevaga üha vähem, ei olnud enam mitte keegi valmis mitte kellegagi tõsiselt aru pidama. Sellest, kes suudab enda näidata eestlaste ja mitte-eestlaste huvide „tõelise“ kaitsjana, näis saavat ja saigi (!) mitte ainult valimistulemuste kaalukeel, vaid nii mõnegi partei profiili uuendanud programmiline suund.
Pean üsna võimalikuks, et kui Toompeal oleks võimu juures olnud teise koosseisuga koalitsioon, oleks nii mõnelgi Tallinnaga seotud probleemil olnud väljavaade lahenduda mitmeti teises võtmes. Neile, kellele Aljoša Tõnismäele põlistamisest oli saanud poliitilise staatuse küsimus, andsid eestlaste parteide vastasseisud vaid julgust juurde. Naaberriigi eriteenistustel oli põhjust vähemalt rahuloluks.
Ülevaade USAs arenevatest draamadest on kindlasti hariv, kuid lähiajaloo üle süvenenumalt arutamisel võiks olla muidki ja mitmeti kasuks tulevaid lisaväärtusi.
Märkus lihtsalt teadmiseks: 2007. aastal täienes Reformierakonna tuumideoloogias liberaalne alusmuster rahvuslusega. Põhjus oli ilmne. Rreformarite ja isamaalaste üsna fifty-fifty konkurentsis oli isamaalastel üks äss rohkem. Oli selge, et valimisi pole võimalik võita, kui üks käsi on seotud.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
