A. Meeldetuletuseks teema algus:
Ott Laanemets kirjutas:
Klambri postitus juhtis muuseas tähelepanu veel ühele teemale, millega keegi seni tegeleda ei taha (ega tõenäoliselt hakkagi tegelema) – paadindus. Ja Klambri pakutud lahendus, mis puudutab vähemalt SiM haldusala, on üsnagi mõistlik. Kui laevu on riigil vähe (võrreldes geograafilise merealaga), EEZ võimega veelgi vähem, siis paate (st väikelaevu) on riigi erinevatel ametitel üle mitmesaja. Meenub ühe veeteede ameti töötaja kummastus, kui ta rannikumeres kalal käis. Teda käis pooletunnise vahega kontrollimas kolm erineva ametkonna inspektorit (PPA pani puhuma, Keskkonnainspektsioon kontrollis kalastusluba ja Veeteede amet paadi merekõlbulikkust), kõigil sarnased paadid koos mootoritega istumise all. Kui natukenegi riiklikult mõelda, saaks kolm inspektorit ühte paati panna. Kui suisa mereriiklikult mõelda, saab ühele inspektorile ühe paadiga anda volitused kontrollida kõike, mida riigil kontrollida vaja (meenub Iiri mereväe mudel).
strateegiline sõdur kirjutas:Ma natuke intrigeeriks ja hakkaks kinni Ott Laanemetsa näitest ja keeraks vinti peale. Esmapilgul mulle tundub, et see mõte on jäänud lõpuni mõtlemata. Ilmsetamaks, et kuhu suunas edasi mõelda toon paralleeli kõigile arusaadavamast keskkonnast ehk maismaalt.
Eesti riigiasutustel on tuhandeid autosid. Kas saaks teha nii, et kuna iga auto mahutab enamasti viis inimest saaks ühte riigiautosse kokku panna politseiniku, päästetöötaja, keskkonnainspektori, tehnilise järelvalve ameti inimese ja meediku. Veel parem, kui seda kõike teeks üks ja sama inimene.
Ott Laanemets kirjutas:
See näide on tõesti üle võlli keeratud sel lihtsal põhjusel, et meri ei ole inimese loomulik keskkond. Mulle hakkab üha rohkem kangastuma, et inimesed, kes pole ise merd sõitnud, ei suuda ega taha ette kujutada, millega tegu. Ja seda hirmutavalt kõrgel tasemel. Tänana KVJ on siin suur erand. Põhimõtteliselt võib ju autopargiga võrrelda, Norras näiteks on paate rohkem kui autosid ja selline teemapüstitus/võrdlus poleks seal juba seetõttu päevakohane. Norra on aga selle sõna sisulises tähenduses mereriik, meil on olukord siiski niruvõitu. Liigagi tihti võrdeme merekeskkonda mismaaga seal, kus seda vaja pole ja seal, kus võrdlus valiidne oleks, me seda ei tee.
Selle paadinduse näitega ma tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikkuses on meil raha küll ja veel, nii et iga asutus saab selliseid omale soetada, ja riigi arusaama oma merealal toimetamisest ja alusülesandest (MSA) pole olemas.
B. Teema edasiarendus
Eks nende näidetega muust valdkonnast olegi see häda, et nad on küll efektsed, kuid fookus kipub oluliselt hajuma. Kuid et minu jutt ei jääks tühipaljaks targutuseks, selgitan põhjalikumalt mis mind Sinu tekstis pisut nõutuks muutis.
Algsed väited:
1. Paate (st väikelaevu) on riigi erinevatel ametitel üle mitmesaja. Ehk siis suurusjärk 200-300. On see tõsi? Viide laevaregistrile, mis on avalik andmebaas. Sealt peaks andmed üles leidma.
https://veeteedeamet.ee/et/laevandus-sa ... aregistrid
2. Ametite ja/või funktsioonide ühendamisel on võimalik neist olulisest osast loobuda. Ehk siis 100-150 väikelaevast. On see tõsi? Kellelt ja kui palju siis vähemaks peaks võtma?
3. Kõik see annab niivõrd palju säästu, et selle eest saab soetada suuri laevu. On see tõsi? Siin oleks abiks viide asutuste eelarvetele, mis on samuti avalikud. Palju siis seni on kulunud paadindusele ja palju siis sääst oleks. Tõsi, paadinduse osa eelarvest otse välja ei loe. Kui natuke tööd teha siis muidugi loeb, kuid tunnistan, et see on liiga tüütu ja ajamahukas. Kuid mida loeb kohe välja on üldine eelarve suurus, kulud personalile, majandustegevusele ja investeeringutele. Mulle tundub, et kui teed selle analüüsi ära ilmneb fakt, et ega seal senistes eelarvetes ikka väga palju läbi aastate seda raha pole olnud, mida kokku hoides hakata suuri laevu ostma. Siinkohal ma ei sea kahtluse alla suurte laevade vajadust. See on hoopis teine teema.
C. Järeldused
Toodud näide, kus ühel korral ja ühel päeval kontrollisid kolme eri ametkonna inspektorid järjest ühte inimest, on klassikaline harvaesineva, kuid eredalt meeldejääva juhtumi üle ekspluateerimine ja selle põhjal suure üldistusjõuga järelduse tegemine. Kõik need päevad, kui teda ei kontrolli keegi, ja neid päevi on valdav osa, ei jää oma tavalisuse tõttu meelde. Ehk tavapärane inimmõtlemises tuntud kognitiivne nihe (või taju- ja mõtlemisviga), mis põhjustab täiesti vale järelduse. Sünnib järeldus mis põhineb emotsionaalsel, mitte ratsionaalsel mõtlemisel. Vähemalt mulle tundub nii. Võin loomulikult eksida, ega mul tõsikindlaid fakt pole ja hetkel vaid spekuleerin oma senise kogemuse põhjal teistest valdkondadest.
Eraldi vajaks sisulisemat hinnangut väide, et kas ikka saab ühele inspektorile ühe paadiga anda volitused kontrollida kõike, mida riigil kontrollida vaja. Vaatamata sellele, et meri ei ole inimese loomulik keskkond ja mere peal on kõik asjad kuidagi teismoodi. Kõige ülejäänuga Ott Laanemetsa postituses olen nõus, eelkõige postituses lõpus olnud kolme tuumikküsimuse osaga. Niipidi sõnastatuna tundub parem.
Ott Laanemets kirjutas:
1. Mida Eesti riik merel teha soovib, millised on need huvid – kommunikatsiooniliinid, rannakaitse, huvilaevandus jne –, mida tuleb edendada ja kaitsta?
2. Kuidas neid huve kõige parem oleks kaitsta? Millised on riigi sooritatavad tegevused ja kas neid teha ühe, kahe, kolme mereväega, ühe või kahe õhuväega, maaväega, PPA-ga või hakkab neid tegema nt põllumajandusministeeriumi allasutus jne?
3. Milliste vahenditega neid huve peaks kaitsma: suured laevad, väikesed laevad, paadid, kaldaüksused, baasid jms?
Kuidas ma teil vahet küll ei teinud 
