Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

...ja kõik muu sisejulgeolekusse puutuv
Vasta
Z03
Liige
Postitusi: 1136
Liitunud: 22 Juul, 2016 10:09

Ajakirjandus on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus

Postitus Postitas Z03 »

Fucs kirjutas:Põhiküsimus on, et milliste lapsepõlve ERROR-itega ja millistest peredest on pärit need "traditsioonilise pere loonud alkoholisõltlasest vägivallatsev isa ja lapsele mitte tähelepanu pöörav ema" ise. Probleemid on juba seal.
Nõustun, nii see on. Teisest küljest - täiskasvanul/lapsevanemal on alati valik, lapsel valikut ei ole.
Kasutaja avatar
Health
Liige
Postitusi: 863
Liitunud: 25 Aug, 2019 14:13
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Health »

Tundub nagu õige teema selleks. Turvakaamera video on effektiivne küll, ei tea mis prügi ta seal siis põletada proovis.

https://www.err.ee/1141133/video-lauluk ... kahjustada
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Manurhin »

Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kasutaja avatar
Vilks
Liige
Postitusi: 421
Liitunud: 23 Okt, 2013 18:34
Asukoht: Ida-Virumaa
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Vilks »

Selle uudise peaks WRC bossidele edastama.
Kui meil juba 13. aastased 12. aastaste kaardilugejatega sõidavad Paidest Pärnusse ja tagasi 130-200 Km. tunnis, siis on 2021 aasta "WRC Rally Estonia" etapp kindel.
Valitsus lubas ka aidata.
Võikski rallil olla kuni 14. aastaste kiiruskatsed vanematelt pihtapandud autodega.
Osalejaid ei saaks auto laenamise ega lubadeta sõidu eest vastutusele võtta.
Küll siis tuleks uusi tänakuid, loke, hamiltone ja schumachereid.
Nojah, alko, narko ja koroonatestid tuleks enne ära teha.
Vilks pidi teispool Läti piiri hunt olema?
hjl85
Liige
Postitusi: 6367
Liitunud: 16 Mär, 2018 11:29
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas hjl85 »

Vilks kirjutas:Selle uudise peaks WRC bossidele edastama.
Kui meil juba 13. aastased 12. aastaste kaardilugejatega sõidavad Paidest Pärnusse ja tagasi 130-200 Km. tunnis, siis on 2021 aasta "WRC Rally Estonia" etapp kindel.
Valitsus lubas ka aidata.
Võikski rallil olla kuni 14. aastaste kiiruskatsed vanematelt pihtapandud autodega.
Osalejaid ei saaks auto laenamise ega lubadeta sõidu eest vastutusele võtta.
Küll siis tuleks uusi tänakuid, loke, hamiltone ja schumachereid.
Nojah, alko, narko ja koroonatestid tuleks enne ära teha.
Ja mis selle iroonia mõte oli? Muide, rallidel (küll mitte RE-l) sõidavad ka nooremd kui 14 aastased. Olen isegi 10 aastasi näinud.
OLAVI
Liige
Postitusi: 1635
Liitunud: 31 Juul, 2014 0:49
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas OLAVI »

Vilks kirjutas:Selle uudise peaks WRC bossidele edastama.
Kui meil juba 13. aastased 12. aastaste kaardilugejatega sõidavad Paidest Pärnusse ja tagasi 130-200 Km. tunnis, siis on 2021 aasta "WRC Rally Estonia" etapp kindel.
Valitsus lubas ka aidata.
Võikski rallil olla kuni 14. aastaste kiiruskatsed vanematelt pihtapandud autodega.
Osalejaid ei saaks auto laenamise ega lubadeta sõidu eest vastutusele võtta.
Küll siis tuleks uusi tänakuid, loke, hamiltone ja schumachereid.
Nojah, alko, narko ja koroonatestid tuleks enne ära teha.
Alkotesti ja narkotesti saab ka rajal käigupealt teha ja ongi publikul huvitavam. :roll:

Vahemere äärse öölõbustusasutuse (kus ohtralt veini oli hinna sees) juures toimus lahkuva "juhi sõidukõlblikuse kontroll" omapäraselt ja lihtsalt. Nimelt parkla väljasõidu juurde oli rajatud torbikutest takistussõidu rada ja kohtunikeks oli kamp politseinikke. Kes rajal eksis, see parklast välja sõita ei tohtinud. (Mina ei eksinud.)
Seal maal on väike protsent veres lubatud, aga ju siis nii väikse protsendi täpne mõõtmine oli problemaatiline.
Ainuke asi, mis jagades paljuneb on teadmised.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Kriku »

FORTE INTERVJUU: Psühhiaater Ants Kask: alkohol ja narkootikumid on Eestis võtnud „nähtamatu” epideemia mõõtmed
Taavi Minnik, "Forte" kaastöötaja
Kui saja aasta eest tarvitas Eesti ühiskonnast alkoholi umbes 20% inimestest ja 80% oli karske, siis tänapäeval on need numbrid vastupidised, ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaater Ants Kask intervjuus Fortele.

Teaduse seisukohalt on sõltuvus harjumus või vajadus teha teatud toiminguid, eirates samas kahjulikke tagajärgi. Sõltuvused võivad esineda meditsiinilisel, psühholoogilisel või sotsiaalsel tasandil, aga ka hõlmata kõiki neid korraga. Meditsiinilisel tasandil, mida nimetatakse ka füsioloogiliseks, avaldub sõltuvus võõrutusnähtude kujul, kui keha nõuab ja valutab kuniks ei saa narkootikume ja alkoholi, ilma milleta on organismil juba keeruline toimida. Psühholoogiline sõltuvus on seotud tunnetuse ja mõtetega, mis segavad meid elamast. Sotsiaalse või käitumusliku sõltuvuse näited on piiride puudumine näiteks hasartmängudes, riskikäitumises, ostlemises, sotsiaalvõrgustikega, arvutimängudega jne.

On neid, kes joovad nädalavahetustel pudel veini ja neid, kes teevad päevas paar sigaretti. Kust jookseb piir ja hakkab pihta sõltuvus?

Sõltuvuse mõiste on haigusena defineeritud ja selle diagnostilised kriteeriumid on olemas. Iga tarvitamist muidugi ei saa sõltuvuseks nimetada. Sõltuvuse jaoks peab tarvitamine olema regulaarne ja sellega peab kaasnema kahju. See, kust erinevate ainete puhul kahju algab, on hästi teada. Alati on ka küsimus, kas sellest ka mingit kasu on ja kas kasu võib võimaliku kahju üles kaaluda. Sellepärast inimesed tarvitavad asju, mis võivad olla kahjulikud, kuid see sama riski-kasu suhe on optimaalne ja näiteks kahest klaasist veinist nädalalõpus suurt kahju ei sünni. Kui aga see muutub igapäevaseks, siis me teame, et naistel tõstab see rinnavähki haigestumise riski umbes 20%. See on juba arvestatav risk. Selles osas, kuidas sõltuvust defineerida, spetsialistide seas üksmeelt pole. Ületarvitamine on mõõdetav, aga mis see sisuliselt tähendab ja kust sõltuvus algab, on raske kirjeldada.

See kõik käib ainesõltuvuse kohta, aga ütleme näiteks, et ma kardan paaniliselt batsille ja desinfitseerin kaks korda päevas terve oma kodu üle. Kas see on ka põhjus psühhiaatri poole pöördumiseks?

Iseenesest ma ei näe probleemi. Muidugi, kaks korda päevas on selgelt liiga palju, aga kui see annab inimesele teatud kindluse, siis las ta olla. Aga kui see hakkab juba elukvaliteeti mõjutama, kuna see võtab kogu tema aja ja on pidev ärevus ning muretsemine, siis on see probleem.

Inimestel on väga imelikke kiikse. Kunagi lugesin lehest Pärnu vanaproua kohta, kes alates 1970ndatest midagi ära ei visanud ja lõpuks oli tal neli tuba prügi all.

Ameerikas on eraldi psüühikahäirete klassifikatsioon, kus see häire on tuntud kui „hoarding disorder". Inimest ennast see küll ei sega, aga see on väga ebameeldiv nende jaoks, kes ümberringi elavad.

Aga igasugused trennisõltuvused, nutisõltuvused ja muu sarnane - millal on nende puhul vaja abi otsida? Või võib sellistele asjadele rahulikult vaadata?

Ühest küljest vaieldakse selle üle kas käitumuslikke sõltuvusi saab üldse sõltuvusteks nimetada. Mõned leiavad, et seal on sundhäired ja seal pole sõltuvusega midagi tegemist. Kahju tuleb sellest, kui läheb kaotsi aeg, mida oleks võinud produktiivselt kasutada. Tihti kaasnevad sellise käitumisega ka mingid teised sümptomid, näiteks inimesed muutuvad ärevaks ja rahutuks. See võib ka elukvaliteeti halvendada. Nutiseadmete kahju ongi selles, et tänu nendele jäävad kasulikud asjad tegemata.

Eesti inimesed kardavad psühhiaatreid ja nende määratud ravimeid. Olen mitu korda kuulnud inimesi arutlemas, et targem on end kergelt õhtul svipsi tõmmata ja mitte võtta antidepressante. Kas mul on õige mulje jäänud?

Selle taga on uskumus, et psühhiaatrid ainult tegelevadki tablettide välja kirjutamisega. Aga see on ainult üks aspekt selle töö juures. Samamoodi nad teevad ise psühhoteraapiat, nõustavad või lihtsalt suunavad inimest. Vahel piisab vaid paarist kohtumisest, et saada positiivne areng.

Kas eestlase hirm arsti ees pärineb nõukogude ajast? Et kuskile tehakse märge sisse ja pärast on raske tööd saada või äkki keegi kuskilt kuuleb...

Võimalik. Samas on terminoloogias toimunud murrang, aga paljudele inimestele seostub see sõna ikkagi vaimuhaigustega. Varem oli nii, et kui räägiti, et „närvid on haiged" või „närvid on läbi", siis see oli palju vastuvõetavam, aga kui tuleb mängu sõna „psüühika", siis on midagi hirmsat lahti. See on üks aspekt. Teine asi on see, et meil ei ole vaimse tervise eest hoolitsemise kultuuri. Meie inimesed ei saa veel aru, et psühholoogi või psühhoterapeudi juures käimine on normaalne asi. Ameerikas on see aga norm. Tegelikult pole selles ju midagi hirmsat, et vahel käia ja kellegagi arutada neid asju, millest teistega lihtsalt rääkida ei saa.

Meie majja kolis pool aastat tagasi uus naaber. Kuldsete kätega mees, kõike oskab. Aga kui jooma hakkab, siis ei saa enam pidama. Tema sugulased panevad ta lihtsalt siis nädalaks korterisse luku taha, kuni ta tsüklist välja saab. Kuidas peaksid sellises olukorras käituma perekonnaliikmed ja naabrid?

Luku taha panemine on ebaseaduslik ja peale selle kaasnevad sellega riskid. On neid, kes on üritanud linade abil rõdu kaudu põgeneda ja alla kukkunud. Kui alkoholism kulgeb tsüklitena, siis harilikult see kestabki nii kaua, kuni inimese tervis võimaldab. Varases etapis on kedagi väga raske ravile saada ning seda tsüklit vastu inimese enda tahtmist katkestada on väga keeruline. Selleks, et inimest vastu tema enda tahet ravile võtta, peab tekkima otsene oht talle endale või teistele. Ja kui oht on olemas, siis saab selle tsükli katkestada.

Kas see ei ole piisav oht, et inimene hakkab kolmandalt korruselt alla ronima või, et tal võib üksi olles tekkida epilepsiahoog, nagu alkohoolikutel sageli võib juhtuda?

Jah, siis see on võimalik. Kuid sellises olukorras peab otsuse langetama psühhiaater ja see oleneb erinevatest nüanssidest, mis siis lõpuks tehakse.

Viimased kümme aastat räägitakse Eestis nn. ravikanepist, samas pole selge, mida selle propageerijad tahavad - kas kanepi legaliseerimist, et seda ei peaks enam kuskil nurga taga tõmbama, või, et seda oleks võimalik kasutada teatud meditsiiniliste diagnooside põhjal. Kas teie olete kanepi poolt või vastu?

„Ravikanepit" ei ole olemas. Kõik kanepipreparaadid, mis sisaldavad tetrahüdrokannabinooli, on illegaalsete narkootikumide nimekirjas. Sellised ravimid, mis sisaldavad kannabinoide, on täiesti olemas, kuid seda droogi raviotstarbeks ei kasutata. Näidustused kannabinoidide rakendamiseks on väga kitsad. Näiteks multiskleroosi ja spasmide korral. Aga muidu neile rakendust haiguste ravil pole ja ükski meditsiiniorganisatsioon neid ei tunnista.

Kindlasti mingi lühiajaline efekt kanepil on - see võtab näiteks ärevust maha - aga see efekt on ajutine ning on seotud regulaarse kannabinoidide kasutamisega. Kui toime üle läheb, siis tekib jälle ärevus ning tegelikku põhjust see ei kaota. Kanepikahjusid, mis legaliseerimisest tulevad, on piisavalt kirjeldatud ja kui võrrelda kanepit alkoholiga, siis progresseerumine aine kuritarvitamiselt sõltuvuseni on kanepi puhul palju kiirem tulema. Kanepi tarvitamisel progresseerub see umbes viie aastaga raske sõltuvuseni, samas võib inimene alkoholi tarvitada ja sellest mitte sõltuvusse jääda. Sõltuvus kannabinoididest on tugevam ja areneb kiiremini. Uuringud näitavad, et see on võrreldav raskete narkootikumide tarvitamisega.

Eesti ühiskonnas ei jätku inimestel sageli vastutustunnet ja „pidureid". Kas võib järeldada, et kanepi legaliseerimine lihtsalt kahekordistaks neid probleeme, mis meil praegu alkoholiga on?

Jah. Tekiksid eri populatsioonid - need, kes kasutavad alkoholi, ja need, kes kasutavad kanepit, ning kolmandaks veel ka segakasutajad. Legaliseerimise mõju oleks see, et see annaks inimestele kaudselt sõnumi, et see on turvaline ja ohutu. Aga me teame, et ei ole.

Aga kust ainesõltuvused tulevad? Kas mängivad rolli kultuurikeskkond, psüühikaprobleemid või pärilikkus?

Põhjusi on mitmeid. Kõige olulisem on kättesaadavus ja see, mis ühes või teises kultuuriruumis on aktsepteeritav. Geneetilistel teguritel on samuti tähtis roll, aga seda ei saa ainult nõnda vaadata, et kellelgi on ja kellelgi pole teatud geene. Tegelikult on meil kõigil need geenid olemas ning seda käitumist on võimalik põlvkonnast põlvkonda muuta. See pole kindel ja fikseeritud asi! Ka ainete tarvitamine muudab genoomi: teatud geenid aktiivsemaks ja teised vähemaktiivsemaks.

Samas see, kui eelnev põlvkond on tarvitanud, tõstab riski saada sõltlaseks. Siin on kaks komponenti: keskkond, milles on üles kasvatud, ja vanemate genoom, mis on muutunud ja antakse järgmisele põlvkonnale edasi.

Nii et kui mu vanaisa oli alkohoolik ja isa ka, siis oleks minul targem ainult õunamahla juua?

Hirmuga alkoholist hoiduma ei pea. On võimalik olla ka mõõdukas tarvitaja. Kuid riskid on tänu eelnevatele põlvedele kahtlemata kõrgemad. Ja sellega on targem arvestada. Ning mida varem sellega pihta hakatakse, seda kiiremini ja raskemalt see kulgeb.

Kui varem oli keskmine patsient 40 eluaastates mees, siis nüüd on juba tavaline, et probleemid on 20-aastastel, kes varases teismelises eas alustasid, või et 30-aastased naised surevad juba maksatsirroosi.

Aga miks on see, kui palju keegi joob, endiselt ühiskonnas asi, millega hoobelda?

See on kultuuri spetsiifika - alkoholi tarbimine on muutunud osaks maskuliinsusest.

Öelge, kas maades, kus on veinikultuur ja veini juuakse toidukordade kõrvale -näiteks Gruusias, Hispaanias, Itaalias - kas seal, siis kas seal polegi probleeme alkoholismiga?

Jah, nendes maades esineb tsirroosi rohkem. Samas on lõunamaade alkoholikultuur teistsugune: seal ei jooda end kunagi purju. Söögilauast püsti tõustes ollakse ikkagi kained.

Doktor, kui te vaatate oma patsiente, siis kas Eesti on praegu pigem viina-või õllekultuur?

Mõlemat. Nooremad mehed joovad rohkem õlut ja vanemad mehe on rohkem viina peal. Õlleaktsiis on meil võrdlemisi kõrge ja sellepärast, et purju kiiremini jääda ning odavamalt läbi ajada, juuakse kangemat alkoholi.

Kas meeste ja naiste vahel on ka mingid erisused? Kas naised jäävad kergemalt sõltuvusse?

See on levinud arvamus, et naiste alkoholism kulgeb kiiremini, aga sellel on kaks seletust. Naistel jaotub alkohol organismis teisiti kui meestel ning kui mees ja naine tarbivad sama koguse alkoholi, siis teatud kudedes, näiteks ajus, on naistel alkoholi kontsentratsioon suurem. Neil tekitab sama kogus tugevama joobe ja kui nad üritavad meestega võrdselt juua, siis nad joovad tegelikult rohkem. Teine põhjus, miks arvatakse, et naiste alkoholism kulgeb kiiremini, on see, et kui meeste alkoholismi on peetud pikka aega meheks olemise osaks, siis naiste alkoholismi on taunitud ja seda varjatakse. Naistel on häbi ja nad varjavad seda. Meie raskemad patsiendid on naised, sest nad on seda kaua varjanud ja probleemid on sellest tulenevalt raskemad.

Kas joomine käib meheks olemise juurde?

Aga kuidas teile tundub?</p>

Ma pole aasta aega alkoholi mitte suu sissegi võtnud.

Ei käi. Meheks on võimalik väga erinevatel viisidel olla.

Aga kui rääkida mitte ainesõltuvusest, siis kas naised on elus sõltuvamad? Suhetest, teistest inimestest jne.

Ei - kohe kindlasti mitte. Baasvajadused on kõigil ühesugused. Naised on lihtsalt sotsiaalsemad ja verbaalselt võimekamad.

Kui suured on Eesti ühiskonna probleemid narkootikumide ja alkoholiga? Kas see mida me reaalselt näeme, on kõigest jäämäe veepealne tipp?

Kindlasti. Ameerikas öeldakse, et see on „varjatud epideemia". Ka praegu COVID-19 pandeemiaga on alkoholi tarbimine ning sellega seotu kasvanud ja samas on abi kättesaadavus muutunud halvemaks. Soomes on näiteks täheldatud, et alkoholiprobleemid tekivad uutes eagruppides, näiteks seal on kasvamas vanurite alkoholism. Ja mida rohkem ühiskond liberaliseerub, siis seda rohkem need probleemid levivad.

Kas sellel, et mingeid rahvaid - näiteks iirlasi, soomlasi, venelasi - peetakse alkoholilembesemaks on ka mingi teaduslik alus või on need vaid stereotüübid?

Need pole stereotüübid. Need on kultuurispetsiifilised nähtused. Alkohol on olnud aastasadu ja need probleemid on eksisteerinud kaua.

Mis meie praegune olukord on?

Alati tahetakse trende vaadata ja lühiajalised perioodid väga informatiivsed pole. Alati peame mõtlema, kus me alustasime ja kuhu me jõudnud oleme.

Võrdleme näiteks nõukogude ajaga. Olen näinud näiteks Nõukogude Eesti prokuratuuri materjale, kus prokuratuur käis Eesti erinevates majandites kontrollkäikudel 1980ndate algul ja kuskil tööd ei tehtud, sest kõik mehed olid kaks-kolm päeva järjest juua täis.

Sellega võrreldes on paranemine. Aga veel sada aastat tagasi oli Eesti ühiskonnas alkoholi tarvitajaid 20%. See tähendab, et ei joonud 80%. Praegu on need arvud vastupidised.
Peeeter
Liige
Postitusi: 198
Liitunud: 22 Juul, 2009 21:16
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Peeeter »

Kui muidu pole radarile sattunud, siis samamoodi teemakohane hiljutine pikk lugu Eero Epnerilt alkoholi integreeritusest eestlaste eludesse ja mõjust peredele, kuidas alkohol põlvkondadevahelist sügavat vihkamist toodab. Saab ka lugemise asemel kuulata.

Alkoholi lapsed
"Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üks ainuke - kõige julmem, kõige ahnem ja kõige salakavalam."
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Manurhin »

Kui saja aasta eest tarvitas Eesti ühiskonnast alkoholi umbes 20% inimestest ja 80% oli karske, siis tänapäeval on need numbrid vastupidised, ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaater Ants Kask intervjuus Fortele.
Ma ütleks, et see 20% pigem liig- ja kuritarvitas alkoholi ja ülejäänu 80% sisse mahuvad nii täiskarsklased kui ka mõõdukad tarbijad. Selge on see, et ei tehasetööline ega talumees (või -sulane) päevade kaupa tsüklis olla ei saanud, aga vähemasti õlut joodi tol ajal ikka. Viina küll tunduvalt vähem kui tänapäeval, kuid kui kasvõi rahvakalendrit uurida, siis leiab küllalt tähtpäevi, mille puhul oli tavaks õlut pruulida. Lisaks veel talgud, ristsed, pulmad, matused jne. Ja kui maamees õlut tegi, siis ikka korraliku vaaditäie, mitte üheks õhtuks paar klaasikest. Õlut tol ajal päris õigeks alkoholiks ei peetudki.
Ja et tänapäeval lausa 80% inimestest juba parajad parmud on - no ei usu. Tööinimestel on töö enamasti sedavõrd pingeline, et joogise või pohmas peaga ei tuleks asjast midagi välja. Lisaks kontrollitakse töötajate joovet nii mõnelgi pool töökohtadel, sõidukijuhte kontrollib lisaks veel politsei. 1920. aastal oli harilik asi, et hobusega linnast tulija tee peal kõrtsist läbi käis ja pärast edasi sõitis. Keegi ei näinud selles probleemi. Juhtus tee olema pikem ja tee peale jäi kõrtse mitu, tuli sedagi ette, et hobune, tark loom, ise kodutee leidis, sel ajal kui peremees vankril juba magada norskas :lol:. Nõukaajal olukord muutus. Suur sõda kõige oma stressi ja kannatustega oli selja taga, elu oli vilets ja vaene ja kuna oma põllumaad enam polnud, kust linnaseotri saaks, hakati pigem samakat ajama ja hiljem, kui elujärg juba paranema hakkas, mindi poeviina peale üle. Poes polnud õlut alati saadagi ja kui oligi, siis ega 5-7 -päevase säilivusajaga kraami eriti varuks osta ei saanud. Viina oli alati saada ja seda siis alternatiivi puudumisel joodigi. Lisaks veel enne Gorba-aega ka odavad piirituseveinid.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Peeeter
Liige
Postitusi: 198
Liitunud: 22 Juul, 2009 21:16
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Peeeter »

Manurhin kirjutas:Õlut tol ajal päris õigeks alkoholiks ei peetudki.
Ja siis olid vanemad, kes väitsid, et nad ei joogi. „See on ju ainult õlu,“ ütles üks naine oma pojale ning tal oli õigus − midagi enamat ei olnudki. Esmalt paar õlut päevas. Siis viis-kuus. Siis juba tosin. Kuni ühel päeval hakkas ema rääkima, et tema juurde tuleb vahel päikesekiir ning ta kõnnib mööda seda päikeseni.
Manurhin kirjutas:[...]Ja et tänapäeval lausa 80% inimestest juba parajad parmud on - no ei usu. Tööinimestel on töö enamasti sedavõrd pingeline, et joogise või pohmas peaga ei tuleks asjast midagi välja. Lisaks kontrollitakse töötajate joovet nii mõnelgi pool töökohtadel, sõidukijuhte kontrollib lisaks veel politsei. [...]
Ema ei olnud eluheidik. Keegi neist ei olnud. Argipäeva hommikuti tõmbasid nad jalga viigipüksid või pükskostüümid ning läksid ettenähtud ajal tööle. Ehitajad. Tippjuhid. Agronoomid. Teatriinimesed. Teletöötajad. Pottsepad. Isegi mees, kes aleviku vahel pidevalt trepiastmetel magas, suutmata tunda teravate astmenukkide pitsitust ribide vahel, oli kõigile teada eeskujulik töömees, kes käis korrapäraselt tööl ja säästis hoolikalt. Nad ei olnud bomšid, vaid inimesed nagu sina või mina, elades pealtnäha kena elu toreda perega ilusas majas. Üks pere elas Nõmmel, nende akende alt algas kanarbikku täis raba. Teine Mustamäel. Kolmas hoolitsetud majakeses metsa veerel. Nende kirjeldamiseks on välja mõeldud eufemism „funktsioneerivad alkohoolikud“ ja see tähendab, et nad suudavad teha tööd − sest just seda loetakse funktsioneerimiseks. Aga nad ei suutnud hoolitseda oma laste eest. Nad ei suutnud teha süüa, koristada kodu, käia lastega teatris või olla lihtsalt õhtul vaikselt kodus diivani peal, ilma et nende suust käiks välja lehk, silmad oleks kalgistunud ja suunurgast tilguks promilliga täidetud ila. Kõigil oli raske uskuda, et säärased toredad töötajad võiksid koju jõudes laguneda algosakesteks − ja ennekõike oli seda raske uskuda alkohoolikutel endal.
See on sage vabandus. „Ma ei ole joodik, sest ma käin tööl, mul on kodu ja tore pere.“ Enesepettus on alkohooliku jaoks esimene tööriist ja kui see kätte võidetud, on juba lihtne hakata ka teisi petma. Valetama. Manipuleerima. Uskuda ise ja panna ka teised uskuma, et „mul on see kontrolli all“. Ühe alkohooliku laps käib mängimas tennist meestega, kes joovad õhtuti ära liitri Jägermeistrit, kuid järgmisel hommikul servivad nagu miškad topspinne ja lendpalle. Ta räägib ärinaistest, kes teevad viis päeva tööd nagu loomad ning on siis reede õhtust pühapäeva pärastlõunani viinakoomas. Mis siis sellest. Nad on täiskasvanud inimesed ja teevad oma eludega, mida nad tahavad. See artikkel ei ole nendest. „Ära mine moraliseerima,“ ütleb mulle üks sõber. Teda on alkohol palju aidanud ning ma mõistan, sest ka minu elu mitmed kõige rõõmsamad hetked on möödunud külma viinaga kõrisõlmes ning ma ei taha alkoholi kunagi oma elust välja tagurdada. Kuid lõppude lõpuks ei ole asi alkoholis. Asi on alkoholismis − rängas haiguses, mida trahvid ei ravi. Ja millesse haigestuvad alkohoolikud, kuid tüsistused tulevad hoopis nende lastel.
"Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üks ainuke - kõige julmem, kõige ahnem ja kõige salakavalam."
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Kriku »

On tõsi, et inimene võib "funktsionaalse alkohoolikuna" aastakümneid tiksuda, kuigi tõepoolest vaevalt et neid lausa 80% on. Tööl avaldub sõltuvus vähem kui kodus, kui üldse. Lapsed näevad oma isa või ema teistsugusena kui töökaaslased.
Peeeter
Liige
Postitusi: 198
Liitunud: 22 Juul, 2009 21:16
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Peeeter »

80% kohta kirjutati, et nad tarbivad alkoholi, mitte, et nad alkohoolikud on.

Aga veel tsitaati Epneri loost, mis selle kogu jutu viib käesolevasse teemasse:
Rahulikud Nõmme männid koolduvad nähtamatult õrnas tuules, kui sisenen suurte purunematute klaasakendega instituudihoonesse. Tund aega hiljem väljun sealt teadmisega, et iga neljas laps Eestis arvab, et tema ema või isa (või mõlemad) joovad liiga palju. 25%. Veerand kõigist meie idüllilise kodumaa lastest. Kuidas neid arve ka ei käänaks, need ei lähe ilusamaks. Küsitlused, mida on aastaid tehtud, pole lihtsakoelised. Need on keerukad, nende täitmine võtab hulgaliselt aega ning lõpuks ei selgu mitte kellegi mulje, vaid tõde. Laste käest ei küsitud, kas nende ema joob pasta kõrvale veini. Nende käest ei tahetud teada, kas isa võtab sauna minnes paar õlut. Ei. Laste käest küsiti, kas nad on näinud purjus vanemaid tülitsemas või kas nad on ise purjus ema või isaga vastastikku karjunud. Kas nad on palunud vanemaid, et nad lõpetaksid joomise. Kas nad on peitnud poolikuid viinast loksuvaid pudeleid. Kas nad on soovinud, et see joomine ükskord juba lõpeks. Ei piisanud sellest, et laps oleks pannud linnukese ühte kasti − ei, laps pidi vastama jaatavalt vähemalt kolmele küsimusele, enne kui ta jõudis nende iga neljanda väljavalitu hulka, kes koju tulles võib leida diivanil röötsakil isa või pliidi ees kõikuva ema. Nende lastega ei ole hästi. Nad hindavad ennast madalalt, nende õppeedukus on miinuses, nad ei taha olla kodus, aga nad ei taha minna ka kooli, ning kõige vähem tahavad − või saavad − nad oma muredest rääkida vanematega. Jah, need lapsed on üksinda juba praegu ning kui küsin, kas on mõnda laiaulatuslikku programmi, mis neid aitaks, siis räägime mõned minutid koolipsühholoogide vastuvõtuaegadest ja sellest, et „ehk mõni MTÜ kusagil tegeleb“. Kuid see lükkab vaid natuke edasi vältimatut tõdemust − meil on riiklikud programmid alkohoolikute ravimiseks ja päris tõhusad tugisüsteemid täiskasvanud lähedastele, kuid peaaegu mitte mingisugust tuge veerandile Eesti lastest. „Ma ei tea, et nad saaksid mingitki abi,“ ütleb mulle ka üks lastepsühholoog, ja see on seda hämmastavam, et neid uuringuid on tehtud aastaid ja sääraste laste arv ei ole viimase kuue aasta jooksul mitte kahanenud, vaid kasvanud. Peaaegu poole võrra.
"Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üks ainuke - kõige julmem, kõige ahnem ja kõige salakavalam."
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Kriku »

Seda 25% ma usun küll :(
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Kriku »

Viru maakohtu kohtunik: alaealine ei ülbitsenud, kui teatas, et teda ei huvita, milline karistus talle määratakse.
Merit Bobrõšev, Viru maakohtu kohtunik
See päev ei erinenud kuigivõrd minu tavapärasest tööpäevast. Kui siis ehk sellepoolest, et kohtusaalis viibis kohtualusena alaealine. Heitsin noorele paharetile kriitilise ja pisut noomiva pilgu, et alustada sellega, milleks kogunenud olime. Ühel hetkel pärisin temalt tulevikuplaanide kohta. Sain ebamugava, kurva ja soovimatu, kuid üllatust mitte pakkuva vastuse – tulevikuplaane pole. Pole mitte üksnes tulevikuplaane, vaid pole ka eesmärke, unistusi, soove. Lihtsalt polegi midagi.

***

See on kohtunikutöö argipäev. Et mõista kirjeldatut läbi numbrite, siis 2019. aastal registreeriti 1 182 alaealiste toime pandud kuritegu. Kõnealune number näitab kasvutrendi ja varasema ehk 2018. aasta võrdluses on alaealiste toimepandud kuritegude arv suurenenud 5% ehk 58 juhtumi võrra. Esirinnas püsivad jätkuvalt kehalised väärkohtlemised (501 juhtumit) ja vargused (341 juhtumit), mis kokku moodustavad 71% alaealiste kuritegudest. Murettekitavat kasvutendentsi näitab narkokuritegevus. Aastal 2019 registreeriti 57 alaealise narkokuritegu, vaid neli aastat varem oli see number 12.

Mis ikkagi viib ühe noore inimese kuritegelikule teele? Tuginedes kohtusaalis kogetule, pean tunnistama, et kohtule jäävad enamasti tegude toimepanemise põhjused kas teadmata või on need pelgalt aimatavad. Noor kohtualune ei oska selgitada, miks ta ühe või teise teo toime pani. Antavad selgitused taanduvad peaasjalikult halva nalja tegemisele, kambavaimule, emotsioonide puudulikule juhtimisoskusele, ebaõigele enesekehtestamisevormile ja sagedasti ka raha puudumisele või vähesusele. Viimati nimetatu on üha aktuaalsem narkokuritegude puhul.

Noored, kellel puudub juurdepääs piisavatele rahalistele vahenditele, on oma ebaküpsuse, manipuleeritavuse, vähese elukogemuse ja materiaalsete hüvede ihaluse soovi tõttu kergesti allutatavad täiskasvanumaalima (väär)arusaamadele. Samuti on noorte puhul täheldatav, et isegi siis, kui nad mõistavad oma teo keelatust (nt korduvrikkumised), on neil vajakajäämisi teo kahjulikest tagajärgedest arusaamisega. Seega julgen öelda, et suurem osa noortest jõuab kohtusse teadmatusest, uljusest või soovist kampa kuuluda.

Sõltumata noore õigusrikkuja arusaamadest, lähtuvad prokuratuur ja kohtud, samuti uurimisasutus tema ebaküpsusest. Alates 2018. aastal jõustunud seadusmuudatustest on kesksel kohal mittekaristuslike mõjutusvahendite ja kasvatuslike sisuga kohustuste kohaldamine. Karistus selle traditsioonilises tähenduses aktualiseerub, kui alternatiivsed, käitumise muutmisele suunatud meetmed on osutunud või osutuvad tulemusetuks.

Kohtunikuna on mul tihti tulnud vastata küsimusele, miks kohus noori kurjategijad vanglasse ei saada? Vastus sellele on lihtne – vangla ei paranda. Vanglas võtab alaealine omaks vangla subkultuuri ja eemalolek oma lähedastest, sõpradest, harjumuspärasest turvalisest kodusest keskkonnast tekitab täiendavat frustratsiooni ja meeleheidet. Hirmuäratav on kuulda kohtusaalis alaealist ütlemas, et teda ei huvita, millist karistust talle kohaldatakse või mis temast saab – tollane väljaütlemine polnud ülbus, vaid reaalus sellest, kuidas alaealiselt on ära võetud viimanegi lootusekiir.

Oluline on mõista, et alaealiste õigusrikkumiste põhjuseid tuleb otsida ennekõike nende ealistest või sotsiaalsetest iseärasustest, nende sotsiaalsest ebaküpsusest ja täiskasvanud inimesest erinevast arusaamis-, otsustus- ja vastutusvõimest. Need on faktorid, millest reeglina välja kasvatakse. Seetõttu prevaleerib mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamine karistamise ees.

Praktikas rakendatakse mittekaristusõiguslikke mõjutusvahendeid kahetiselt. Prokuratuur on konkreetsest teost ja õigusrikkuja isikust lähtuvalt pädev otsustama, kas teole ja alaealisele õigusrikkujale reageeritakse prokuratuuri tasandil kriminaalmenetluse lõpetamise ja kohustuste määramisega või on tegu ja õigusrikkuja isik sellised, mis nõuavad kohtu reageeringut.

Osutatu sisuline erinevus väljendub selles, et prokuratuur lõpetab menetluse ja määrab kohustused, kohus mõistab alaealise kuriteo toimepanemises süüdi, ent ei karista, vaid kohaldab mõjutusvahendeid.

Prokuratuuri ja kohtu kohaldavad mõjutusvahendid on suuresti kattuvad. Alaealisele rakendatakse üldkasulikku tööd, kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise või heastamise kohustust, sotsiaalprogrammi läbimise kohustust, sõltuvus- või muud ravi, lepitusteenust või muud asjakohast kohustust (nt kohustus mitte tarvitada alkoholi/narkootikume jne).

Kohtul on täiendav pädevus kohaldada hoiatust, käitumiskontrollile allutamist, liikumisvabaduse piirangut (sh koos alaealise allutamisega elektroonilisele järelevalvele) ja kinnisesse lastuasutusse paigutamist.

Mõeldes kõnealuste meetmete sisulise tähenduse üle, siis olen veendunud, et seda polegi nii vähe ja nõuab alaealiselt piisavat pingutust, et nõuete täitmisega toime tulla.

***

Mis sai minu noorest kohtualusest? Tema lugu pole see muinasjutt, mis on täis õnne, rõõmu, üksmeelt, säravaid silmi, hingerahu ja armastust. Vaid mõni aeg hiljem olin sunnitud oma kurva loo peategelase vahistama. Tänaseks on ta süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises. Ta viibib vanglas. Ta jääb sinna pikaks ajaks. Tema puhul osutusid mõjutusvahendid ebapiisavaks.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Re: Alaealiste ja segaste kuritegevus

Postitus Postitas Troll »

Vastik on seda lugeda. Reaalne vanglakaristus on õrnahingelisele kurjategijale paha-paha, mõistetakse tingimisi või katseajaga "karistused", mille peale see noor pätt ainult irvitab. Nii palju kui ma kommentaare lugenud olen, ei võta nad seda üldse karistusena. Ja nagu kohtupraktika näitab, ei võta ka kohtunikud enamasti neid tingimisi karistusi tõsiselt ning ei pööra ka korduvate rikkumise korral neid täitmisele. See on nagu mingi idiootlik kohtufarss, kus mõeldakse aina uusi põhjendusi reaalsete karistuste vältimiseks ning pättides karistamatuse tunne aina süveneb.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist