Tsiteeri:
https://www.youtube.com/watch?v=CQjsIL8JSls&ab_channel=MeesMetsast - Igor Sedunov: Nõukogude tank T-34/76E - Saksa trofeetank PzKpfw.747(r)
Nagu videost näha võite, siis on ka antud eksemplari nn demilitariseerimisega juba algust tehtud. Tornile on suured nn. aknad sisse lõigatud. Arvata võib, et sellest aga nõuetele vastavuse tagamiseks ei piisa. Sama tuleb Sedunovil teha ka veel kerele, pluss peavad käigukast ja mootor olema töökõlbmatud (veel parem, kui neid üldse pole) ning relvaraud ja roomikud 100% kinni keevitatud jne., jne.
Hiljuti kuulsin lugu, kus ühel meie kodumaisel soomuseomanikul soovitati hiljaaegu oma tank betooni täis valada, et see võiks uuele relvaseadusele vastavalt eraisiku kätte jääda. Väidetavalt olla meil, Eestis, eriti kõrge terrorismioht, kus terroristidel eriliselt just vanade sõjamasinate peale neelud käivad ja nad ilmtingimata neid mõnda restaureeritud soomusmasinat meil ära tahavad ajada, et nendega hirmutegusid toime panna. Friikide värk, mis teha.
No-jah. Samas, kui vana antiikse sõjatehnikaga hobitegelejad Suurbritannias, Hollandis, Taanis ning USA-st, Kanadast, Austraaliast ja meie nn Ida-Euroopast rääkimata, võivad taolist vana uuniktehnikat vabalt omada, ennistada, tegelda. Millegipärast seal ei kardeta, et terroristid just uuniktehnika peale keelt limpsavad ning nende enda kätte saamise nimel ebainimlikke jõupingutusi valmis tegema on. Eestis ollakse selles valdkonnas võrreldav vaid Saksamaa paranoiliste seisukohtadega, kus samuti peab erakätes olev liikumisvõimetu soomuskere olema juustukerana auklikuks lõigatud ja garanteeritult liikumisvõimetu.
Ja nüüd annan teile arutluseks ühe teema, mis Sedunovi tankiga (ja mitte ainult) vägagi seotud on.
Võib tekkida küsimus, et miks ma nii kuri olen? Aga sellepärast, et mind ennastki on praegu Eestis terroristiga võrdväärsesse seisu pandud. Kohe vaata-et sõnaselgelt välja öelduna. Vaatamata sellele, et 25 aastat teenisin meie riigi relvajõududes - ja mitte halvasti. Ja siis mind usaldati.
Aastaid unistasin ja otsisin maailmas endale taskukohast uunikväärtusega soomusmasinat, mille taastamisega pensionipõlves aega sisustada. Kuna olen juba ammu briti sõjatehnika huviline olnud, siis lõpuks ma selle ka Inglimaalt leidsin. Panin kõik oma penskarisäästud hakkama ja - ostsin selle vanarauaplatsil juba 30 aastat seisnud 1952. aasta rondi ära. Ja nüüd see roosterebane siis seisab seal ühe tuttava mehe hoovi peal (kuna seal taolist vanarauda riigile julgeolekuohuks ei peeta) juba peaaegu aasta - ei saa, ei lubata Eestisse tuua. Krt küll! Jabur seis. Ei teagi kohe, mida teha.
Kuigi, jah - ühelt poolt olen ma oma unistuse osaliselt ju teostanud - ma olen selle masina, või romu, OMANIK. Nüüd peaks vist oma hobitegevusega edasiseks tegelemiseks alalist elukohta vahetama ja oma kodumaa maha jätma, et mind siin potentsiaalseks terroristiks ja otseseks ohuks riiklikule julgeolekule ei peetaks - ning oma unistuse teist poolt teostama hakata.
P.S. Lisaksin siiski, et otse loomulikult pole sellel minu masinal mitte mingit relvastust ega sõjalist kasutust võimaldavat seadistust, peale roostes raudkarbi, millel rattad all.
Miks krdi pärast on meil Eestis vaja nii jaburalt toimida ja üks hobitegevus selliselt põhja tampida? Mida sellega nüüd omast arust saavutati? (Igal tegevusel peab ju mingi mõte olema, arvan ma.) Arvata võib, et ega Sedunov kah just kerge südamega oma korras taastatud masinat auklikuks ei lõika ja seda ise oma sihipärase tegevusega värdjaks ei muuda. See on ju just-kui oma last tappa.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
), on juba omaette lugu ning nõuab ka omaette asjaajamist nii siin, Eestis, kui kauba lähteriigis - kuid see on võimalik.
