www.militaar.net

Väga detailne ja hästi värvitud.
On küll jurakas. Pool matilda massi.

Tekkis küsimus, kuidas seda elukat laaditi?
Mürsk kaalus 90kg. Kas tassiti kahe võitleja vahel?
Ja küllap tuli toru horisontaali vändata.

Esimest korda õppisin sõitma õemehe Jawaga 10a, põllu peal. See oli siis küll kõva areng. Kas sooloratas või külgkorv? Ja küllap isa oli ikka tagaistmel? Isiklik mälestus samast vanusest oli punnvõrr. Kui vanamees oli õhtuti pisut joomane, siis muutus ta lahkeks ja lubas mul võrriga külavahele seik...

oh raisk, mis täius..
Tea, mitut möötu niiti on kogu toreduse jaoks ka vaja läinud?

Kui ükskord valmis saab, vääriks eksponeerimist mõnes eesrindlikus muuseumis..

Foto raamaturiiuli kohal teravdab pilku. Mudelite seas mõjub eriti koloriitselt AN-2 moosiriiul.. Isiklikud mälestused seostuvad shevluslendudega Aste lennuväljalt 70-ndate lõpus kolhoosi viljakülvi puhtimisprotseduuride läbiviimisega. Ja muidugi, abikaasa meenutused kahe vahemaandumisega kiirreisid...

Üllatav ja realistlik lahendus. Tehnikud kes mootorihoolet teostavad mõjuvad väga dünaamiliselt. Tüüp tankitornis võiks poolpöörde teha. Siis tekiks kaasvõitlejatega silmside ja tiimi tunnetus. Praegu jääb õhku küsimus, kes õli valama hakkab? küllap peab komandör otsustama.. Kapotil lebotava tegelas...

Tankist on ikka tõega väga reljeefne.
Ilma värvimata, nagu päris. Torn on ikka ühekohaline, kuna ilma seljakotiga sisse ei mahtunud?

Väga hea töö ja perfektsed foto ülesvõtted.

Isiklikult oleks kutsa paigutanud tornilaele. Tundub et looma kõht on ikka täitsa tühi, keel puha suust väljas.
Seda enam, et komandöri näppude vahel paistab seib ersatsvorsti..

Kui lubate, siis vahelduseks spordiküsimus.

Mis võistlustel sooritati kolm maailmarekordi parandust 2,4 sekundi sees kolme sportlase poolt?

Uhke.

Osaliselt rehvitud purjed rõhutavad hästi taglastuse detailsust.
Põnev oleks teada mitu hektarit metsa tuli langetada, et puitmaterjal kokku saada.
18 sajandi keskel ei olnud vististi veel defitsiit nagu tänapäeval.

Viimasel fotol on riiulis tuttava poolse ehitise makett. Kuressaare loss?

Viimane foto on üpris tähendusrikas.

Tundub et veermiku parempoolne tagaamort on saanud lahingukahjustuse
Tänapäeva ülevaatus punktis saaks kindlapeale korduva.
Realism on ikka kinni pisiasjades. Väga andekas..

Oh mis vaeva selle kapoti ribistikuga.. aga väga realistlik kukkus välja.
Ja treitud kahuritoru on täielik müstika. Sisse freesitud kuuskant.

Kas toorikuks oli alumiiniumist heegelvarras?
Urmas, kuidas nägemisega on, kas lugemisprille juba kannad?

Vaoinaga 100 protsenti nõus.
Omalt poolt lisaks, et väga hästi on kujutatud kandepindade mehhaniseerimist.

Kurb küll, et kokpit jäi suletuks. Kogu detailsus läheb kaduma. Ja piloot on ju väga realistlikuks värvitud.

Väga detailne projekt.
Palju isikupära lisandavad "tsiviilsed detailid". Vitspunutud reisikohver, alumiiniumist piimanõu ja sabaliputav kutsa. Küllap alles kutsikas. Lõppviimistluseks soovitaks ninaotsa läikivlakiga üle käia. Siis oleks täitsa viimase peal.

Põnev ettevõtmine.
Nii palju lisastaffi. Paljast etsi viis lehte..

Jäksu koostamisel ja Aleksandri pindist pruugime ikka peale tööprotsessi?

Kogu mammutteema on eelkõige põnev õppematerjal. Kuidas ämbreid koristamata tõepärast tehnikat kokku panna.
Viimane isend numbriga 700 tundub ka kunstilises mõttes kõige õnnestunum.
Eelkõige käiguosa pori on väga hea.

Pariisi takso on tõesti miniatuurne. Mahub pikkupidi täpselt kv ette.