www.militaar.net

Mõtlesin,et panen siia kaugemat meresõda ka üles.
Teatavasti lõppes asi sellega.et mõlemad laevastikud seilasid oma baasidesse ja asusid laevu parandama.Vaidlused selle üle kes võitis kestavad kohati siiamaani.On ka põhjust,selget võitjat ju polnud.
Laevu läks ju mõlemal poolel põhja umbes ühepalju.Ainult inglastel uppunud laevad lihtsalt suuremad.3 lahinguristlejat ja 3 soomusristlejat ning 8 hävitajat.Sakslastel 1 lahinguristleja,1vana soomuslaev,4 kergeristlejat,5 hävitajat või torpeedopaati.
On palju juttu olnud laevade kaotamise põhjustest.Ei tea kuidas sakslastel,aga inglastel on päris huvitavaid saite.

päris huvitavaid dokumentaale ka.Jutland,clash of the dreadnougts.

Huvitav miks inglise laevad nii kergesti uppusid. :dont_know:Kas tõesti saksa suurtükimehed kindlad mehed kui juba tulistasid siis ikka mürsukeldrisse.Õnneks aja möödumine ja arhiivide avanemine on asjasse selgust toomas.
Esialgne versioon oli inglise lahinguristlejate õhuke soomus.Sai üht ingliskeelset raamatut loetud,mille autor ise royal navys aastaid teeninud.Kuskil 50 ndatel erru läinud.Tema kirjutab,et peale sõda testitud saksa laevade soomust ja see olnud kehvem briti standardist.Seega saksa laevade soomus pidigi olema paksem saavutamaks paremat vastupidavust.Samuti inglise laevade suuremad suurtükid.Inglise esimeste lahinguristlejate peakaliiber 305mm ja järgmistel seeriatel suurem.Sakslaste viiest lahinguristlejast kolme peakaliiber 280mm ja kahel 305mm.Samuti ei tasu unustada,et inglise 3. lahinguristlejate eskaader,kuhu kuulusid esimese seeria nn invincible klassi laevad,oli Scapa Flows laskmist harjutamas.Neid asendasid 5. lahingulaevade eskaadri 4 moodsat lahingulaeva,mis oma 25 sõlmese kiiruse, soomuse ja 381mm peakaliibri poolest olid üle enamusest saksa lahingulaevadestki.Soomuse paksus või õhukesus on vast ületähtsustatud,

On muidugi võimalus,et sakslaste tulejuhtimine oli parem kui inglastel.
Pärast sõda Scapa Flows saksa laevu uurides selgus,et tulejuhtimis aparatuur oli primitiivne võrreldes inglastega.Samas igasugune optika sealhulgas kaugusmõõtjad sakslastel parem.Suurtükkide laskekiirus oli mõlemal poolel praktiliselt võrdne.Mürskude kvaliteedi kohta inglased kaebavad,et inglise omad nurga all soomust tabades kippusid purunema ja mitte plahvatama.Kuigi samas ka saksa omadel tuli seda ette.Väidetevalt vähem.
Viimasel ajal on hakatud rääkima inglaste lohakusest ja ohutusreeglite eiramisest mürskude ja laengute käitlemisel kui laevade huku põhjusest.Nimelt oli kombeks lahinguhäire kõlades laengud kuhjata suurtükitorni ja koridoridesse.Ilmselt ei usutud,et suudetakse suurtükke kõiki ohutusreegleid järgides piisava hulgaga varustada.http://www.worldwar1.co.uk/grant.htm.Huvitavad memuaarid,ka HMS Lion ja admiral Beatty oleks võinud hukkuda.Kui Jellicoe sai 1.merelordiks,see juhtus 1917 või 18.Piltlikult öeldes esimene asi mis tema lauale potsatas.oli raport laevade hukkumise põhjuste kohta.Selle järgi oli 3 lahinguristleja huku peamine põhjus inglise mereväes valitsev korralagedus.
Jellicoe luges selle läbi ja kirjutas resulotsiooni-Ma ei nõustu sellega,mitte keegi laevastikus ei nõustu sellege.Asi on lõpetatud.
Seega ei võetud õppust jüüti merelahingus juhtunust ja kaotati HMS Hood ja üle 1000 mehe ka 2 maailmasõjas!

kui huvitab lahingulaevade ja -ristlejate vaheline tulevahetus, siis klassika, mida võiks enne tulistamise tulemuste üle arutlemist (spekuleerimist?) lugeda, on John Campbell: Jutland: An Analysis of the Fighting.
Kõige uuem mulle teadaolev üldine käsitlus lahingust rõhuga sakslaste vaatenurgale on artiklite kogumikus Skagerrakschlacht: Vorgeschichte - Ereignis - Verarbeitung.

jutt arhiivide hiljutisest avanemisest on natuke kahtlane, sest peale Esimest Maailmasõda aastal 1920.a. avaldasid britid hunniku ametlikke aruandeid, väidetavalt seoses avaliku huviga. Neid ning saksa dokumente kasutav uurimus, sakslaste "Krieg zur See, Nordsee" 5.köide ilmus hiljemalt 1925.a., nagu ma raamatu tiitellehelt loen.
Üldine pilt sai vast sellega paika, oletan, et hiljem tuli juurde käsitlusi luure kohta ja detaile.

täiendus 30.07.2011.a. lisatud viide brittide 1920.a. publikatsioonile: http://www.archive.org/details/battleof ... 00grearich

Aitäh Andrus.Oskad äkki öelda kas ja kus seda John Campbelli raamatut eestis saada võiks?Saksakeelsete allikatega see häda,et ei valda saksa keelt.Äkki saaksid siin midagi refereerida?

Brittidel kippusid püssirohu keldrid väga kergesti detoneeruma. See olevat põhjus, miks suured sõjalaevad sedasi hävinesid. Detonatsiooni põhjuseks oli kasutatav Kordiit. mis erinevalt saklaste laengumaterjalist oli ebaühtlane, vähe säiliv ja ebastabiilne. Kui siia lisada juurde natuke ebakorrektsust selle aine käsitlemisel on tulemus käes.

Fotod saksa laevade lahingukahjustustest. Suurel hulgal ka Jüüti merelahingu tagajärgi.
http://www.iwm.org.uk/collections/listi ... -205013092

Tabamuste ja piltide kokkusobitamiseks on hea Campbelli eespool viidatud raamat.

NB! Sisaldab ka "Albioni" (silma hakkasid Großer Kurfürst ja Bayern).

Inglastele heideti ette pigem kordiidi käsitlemise distsipliini.
Kuidas laeng keldrist torru jõuab, nii, et vahepeal suvalise tabamuse korral ei sütti aga samas saavad torud piisavalt kiiresti laetud.
Kordiit ei saa keemilise koostise tõttu olla ebastabiilne(või saab aga tooge näiteid), sest tegemist on paiskava ainega.

Jüüti merelahingust:
https://www.youtube.com/watch?v=TkR2HpkrJ2c&t=3329s
https://www.youtube.com/watch?v=MffyRgq23ps&t=42s
https://www.youtube.com/watch?v=odoN2kjINwc

Masinate, soomuse ja katelde arengust:
https://www.youtube.com/watch?v=Ga36q3vHncM&t=5s
https://www.youtube.com/watch?v=Qveycr0-WMU&t=1759s
https://www.youtube.com/watch?v=BoEFjl0 ... Tw&index=2