AK ⟩ Andres Kraas: kakskeelne koolisüsteem on Eesti häbilugu.
Tänavu möödub Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest juba 30 aastat. Seda aega on tihti nimetatud ka Eesti edulooks. Nii see kahtlemata ongi, kui haridusvaldkond sellest välja arvata. Eesti vabariigis kasutusel olev ENSV-aegne kakskeelne koolisüsteem on oma põhiolemuselt nõukogude režiimi anakronism, mis on aastakümneid truilt Kremli ideoloogilisi eesmärke teeninud.
Nüüd on okupatsioonist möödas peaaegu kaks inimpõlve, kuid sisuliselt pole midagi muutunud, ehkki Eesti vabariigi põhiseaduse § 6 ütleb selge sõnaga: «Eesti riigikeel on eesti keel» ega lisa sinna juurde mitte mingeid muid võimalusi. Kuniks Eesti vabariigis puudub ühtne riigikeelne koolikorraldus, ei saa ka desovetiseerimisprotsessi edukalt lõppenuks pidada ega põhiseadust täita.
Veel enam, venekeelse koolihariduse massilise toetamise tõttu, nii Mailis Repsi ministriks oleku ajal kui ka enne ja pärast teda, oleme jõudnud olukorda, kus peaaegu kõigi riigiasutuste, suuremate omavalitsuste, teenusepakkujate, kuulutusteportaalide, kaupluste jpt institutsioonide kodulehed on tõlgitud vene keelde. Kaubanduskeskustes, kinodes, rongijaamades jm teavitatakse kliente riigikeele kõrval valju häälega ka vene keeles, kuigi keeleseadus näeb rahvusvahelise suhtluskeelena üheselt ette vaid inglise keelt ja lubab kolmanda keele kasutamist alles pärast seda. Minu venelastest sõbrad nimetavad seda kõike abituse põlistamiseks, mis võtab riigikeele õppimiseks ära igasuguse vajaduse ja motivatsiooni. Lisaks võtab selline masstõlkimine ära ka miljoneid eurosid maksumaksjate raha, mille sihipärasel kasutamisel võinuks juba aastakümneid olla märksa olulisem eesmärk – üleminek ühtsele riigikeelsele haridussüsteemile.
Toompeal esindatud erakondadest on haridusministri portfelli hoidnud kõik peale EKRE, kuid ükski partei pole suutnud eestikeelsele õppele üleminekuks midagi märkimisväärset ära teha. Isamaa ja Reformierakond on sellest küll palju rääkinud, kuid otsustaval hetkel on alati löödud põnnama. Nii ka tänavu, kui Reformierakonnal avanes muutuste tegemiseks ideaalne võimalus. Aga kasulikum oli silmad kinni pigistada ja lasta oma koalitsioonipartneril järjekindlalt kakskeelsuse põlistamisega edasi tegelda. Praegu ongi Keskerakond ainuke, kes nõukaaegsest haridussüsteemist ikka veel kümne küünega kinni hoiab, nii nagu ka Putini võimuparteiga sõlmitud koostööleppest. Ennast rahvuskonservatiivideks nimetav EKRE pole sel teemal oma kindlat seisukohta senini väljendanud, nagu ka sotsiaaldemokraadid ja poliitikasse pürgiv Eesti 200. Küll aga on viimaste liider Kristina Kallas selgesti öelnud, et ta ei poolda mitte mingil juhul vene koolide kaotamist, olin ise selle tunnistajaks ühel debatil Narvas.
Kas eestikeelsele haridussüsteemile ülemineku takistamise taga on venekeelsete valijate häälte püüdmine või vanast harjumusest Moskva ees lömitamine, on raske öelda. Igal juhul lõikab Venemaa Eesti äpardunud keele- ja hariduspoliitika pealt kõvasti kasu, hoides umbkeelseid kaasmaalasi endiselt oma inforuumis, Kremli propaganda pantvangis. Kuigi poliitikud püüavad pead liiva alla peita, on Eesti ühiskond ühtsele haridussüsteemile üleminekuks juba mõnda aega valmis. Sellest on mitmel korral märku andnud nii venelased ise kui ka meie teadlased eesotsas professor Birute Klaas-Langiga, kes esitas selles küsimuses kujunenud olukorda ja oma seisukohti väga argumenteeritult hiljuti Postimehes.
On ilmselge, et kakskeelne koolikorraldus pole jätkusuutlik, eriti väikeriigis. Vene koolide oluliselt madalamat õppekvaliteeti ei näita mitte üksnes PISA testid, vaid ka vähene riigikeele oskus ning kohaliku kultuuri ja ajaloo mittetundmine. Paljud vene koolide vilistlased pole võimelised Eesti ühiskonnas rahuldavalt toime tulema. See on ootuspärane, sest vene koolides napib nii õpilasi kui ka õpetajaid. Viimased on tihtipeale kas liiga eakad või liiga umbkeelsed. Olen haridusfoorumitel kohanud hulgaliselt vene pedagooge, kes ilma sünkroontõlketa ei saa eesti keelest mitte mõhkugi aru. Eriti drastiline on olukord kuue pooltühja vene gümnaasiumiga Narvas ja mujal Ida-Virumaal.
Eesti vabariigis on täiskasvanuks saanud juba terve põlvkond vene noori ja õige pea lisandub ka teine, ning järjest suurem hulk lapsevanemaid paneb oma võsukesed nii eesti lasteaeda kui ka eesti kooli. Olgu Kohtla-Järve riigigümnaasiumi edulugu selle veenev tõestus. Tavaliselt tulevad riigikeelsed muulased oma eluga suurepäraselt toime, umbkeelsed aga mitte, mida näitab ka venekeelsete klientide suurem osakaal sotsiaalmajades, süstlavahetuspunktides, vanglates jm. Umbkeelsus viib umbteele, sestap on praegu viimane aeg ühtsele riigikeelsele haridusesüsteemile üle minna, muidu jääme oma nõukaaegse tagurliku koolikorraldusega Euroopa Liidu punaseks laternaks.
Ühtne riigikeelne haridussüsteem kehtib pea kõigis riikides üle maailma, sh ka Venemaal. Igal pool elab palju eri rahvusest inimesi, kuid üldjuhul õpivad nad kõik koos ühes koolis ja elukohamaa riigikeeles. Teisiti ei tuleks see kõne allagi ei meil ega ka mujal. Eestis elab ligi 200 rahvust ning kõigile nende emakeelse hariduse võimaldamine oleks mõeldamatu. Kui aga valime nende seast välja ainult ühe rahvuse, siis ei oleks see teiste suhtes mitte ainult ebaõiglane, vaid ka diskrimineeriv.
Et ühegi rahvuse õiglustunnet mitte riivata, on alus-, põhi-, ja gümnaasiumihariduse andmine riigikeeles ainus võimalus. Enesestmõistetavalt peab riik kaasa aitama ka teistest rahvustest õpilaste emakeele ja kultuuri omandamise võimaldamisele. Siin tasuks Eestil eeskuju võtta Soomest ja Rootsist, kus vähemusrahvuste täiendõpe on suurepäraselt korraldatud. Riigikeelse haridussüsteemi ülesanne pole mitte vähemusrahvuste ahistamine ega neist sunniviisiliselt eestlaste kasvatamine, vaid võrdsete võimaluste loomine konkurentsivõimelise hariduse omandamiseks kõigile Eestimaa rahvastele, et nad tunneksid ennast siin täisväärtuslikult ja turvaliselt. Kui aga kellelegi on eesti keel põhimõtteliselt vastuvõetamatu, siis on alati võimalus minna mujale, kus õppetöö toimub mõnes muus keeles. Mulle jääb arusaamatuks, kui needsamad inimesed, kes siin peavad eestikeelsele kooliharidusele üleminekut julmaks diskrimineerimiseks, on mõnda teise välisriiki ümber asudes kohe vaguralt nõus oma uue elukohamaa riigikeelses koolis õppima. Vastasel korral jäädaksegi põrandat ja nõusid pesema.
Ma ei usu, et riigikeelsele haridusele üleminek Eesti ühiskonda enam rohkem lõhestaks. Vastupidi, kui eesti ja vene lapsed ühtses keeleruumis koos üles kasvavad, siis ei pea me lõimumise pärast tulevikus enam nii palju muretsema. Inimesi tuleb julgustada ja neile koolireformi olemus korralikult lahti seletada. Viimase ajaga on Eestis väga palju muutunud ja neid, kes rind kummis kommunismi tondi kaitseks dzotile viskuksid, pole enam kuigi palju järel. Rahulolematuid leidub aga alati ja igal pool ning ükskõik missuguste muudatuste puhul. Enamasti sõltub nende hulk ning innukus poliitikute ja erakondade käitumisest – kas, kes ja kui palju keegi oma elektoraati kõige osavamalt manipuleerida tahab või suudab. Neil puhkudel on enamasti tegemist Pyrrhose võiduga, mis mõjutab ühtviisi nii vene- kui ka eestikeelset valijaskonda, ainult et teineteisele vastupidises suunas. Arenenud ühiskonnas ei voola edukuse veelahe mitte rahvuste vahel, vaid nende vahel, kes riigikeelt oskavad ja taipavad, mis nende ümber ühiskonnas toimub, ning nende vahel, kes mitte millestki aru ei saa.
Eesti keele oskus iseenesest ei garanteeri veel armastust Eesti riigi vastu, Sveta Grigorjeva vihakõne presidendi roosiaias tõestas seda üsna veenvalt, kuid samas loob riigikeele oskamine siiski palju suuremad eeldused Eestist kui riigist lugupidamiseks ja tõstab keele omandanute eneseteadvust ja mainet põhirahvastiku silmis.
Kõigi koolide ja lasteaedade riigikeelele üleviimine nõuab palju tööd, ressursse ja kompetentsi. See kõik on Eesti riigil olemas, peaasi et enam rohkem ei raisataks aega põhjenduste otsimisele, miks ei saa haridusreformi teha, vaid keskendutakse sellele, kuidas saab. Lõppkokkuvõttes ei ole kakskeelne dubleeriv haridussüsteem mitte ainult oht Eesti kestmisele ja edasiarengule, vaid ka selle ülalpidamine on mitu korda kulukam kui ühtse emakeelse koolivõrgu haldamine. Haridusreformi kavad on ammu olemas ja neid on haridusministeeriumile korduvalt tutvustatud. Viimane aeg oleks teadlaste ja spetsialistide nõu kuulda võtta ning tööle hakata: moodustada töögrupid, panna kokku tegevuskavad ja alustada juba sel sügisel uute õpetajate massilist koolitamist. Ajusid meil selleks jätkub, loodame, et ka missiooni ja poliitilist tahet.
Eestikeelsele haridussüsteemile üleminek peab saama riikliku tähtsusega prioriteediks nr 1 ja seda kohe täna. Haridusreformi läbiviimiseks ei tohiks kuluda üle nelja aasta ja see peaks olema lõpule viidud hiljemalt aastaks 2025. Selline ajakava on täiesti piisav, eriti kui arvestada fakti, et meie esivanemad suutsid sada aastat tagasi Vabadussõja ajal Tsaari-Venemaa impeeriumikeskselt haridussüsteemilt eestikeelsele kooliharidusele täielikult üle minna vaid ühe aastaga, 1919. aasta sügiseks. Praegu, mil riik ja ühiskond on mitu korda arenenum, peaks kõik palju sujuvamalt ja kiiremini toimima. Kuid kui me nüüd ka haridusreformi neli korda pikema aja jooksul ikkagi ära teha ei suuda, pööravad esivanemad ennast küll hauas ringi ja tekib küsimus, kas me ikka teame, mida see riiklik iseseisvus täpselt eneses kätkeb.
