Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[tuuba]

ka eestikeelse hariduse osa võib olla muukeelne õpe, keeled niikuinii, kõrghariduse osas mingi osa ainetest ka võõrkeeltes, lähtudes soovist jätkata oma haridusteed mujal ilmas.jne.

aga mitte mingil juhul ei tohi säilitada võimalust, et kogu stuudium läbitaks võõrkeeles, seda siis riigi rahastusel. kui ise maksad siis õpi või bantu keeles.

lektorid õpetagu siis neid ained, mida oskavad omas keeles ja nende kursuste raames, mida riik tellib.

[Peter[L+]]

Et siis osa aineid, mida riik tellib jääks vaid eesti lektorite pärusmaaks?

[tuuba]

lektorid võivad olla kasvõi Siiriuse seitsmenda tähe viiendalt planeedilt kui nad õpetavad oma ainet heas ja korrektses eesti keeles (ei pea valdama perfektselt)

[Jaanus2]

Peamine probleem on selles, et Eesti poliitilisel eliidil näib olevat ENSV-perioodil kadunud igasugune arusaam sellest, mis funktsioon on riigikeelel. See ei ole ainult deklaratsioon põhiseaduses. Kui on üks riigikeel, siis peabki kogu riiklik avalik elu olema selles keeles. See on riigi kokku liitmise ja kultuurilise piiri küsimus, et võõrad liiga kergelt lämmatama ei pääseks. Kui see nii on, siis ei ole riigis ka niipalju umbkeelset kontingenti, et eraettevõtetel tekiks vajadust ja kiusatust oma reklaame teises keeles trükkida ja riigiametitel hädavajadust selles keeles suhelda - sest muidu võib suur osa riigi rahvastikust koroonasse surra näiteks. Kui meie riigikeel kõik need aastad kehtinud oleks, oleksid tänased umbkeelsed pensionärid ka selle ammu selgeks saanud, isegi kui päevas ainult ühe uue sõna oleksid õppinud.
Belgias on kaks riigikeelt ametlikult ja mingit õnne sellest ei ole - kõik on dubleeritud ja kahekordselt, ka parteid. Jõukam riik, jõuab maksta. Mõlemad rahvusgrupid on ka piisavalt suured ja pole ohtu, et naabrusest kolib teise keele rääkijaid liiga palju juurde. Saksamaa ei jaga riigi raha eest türgi- ja araabiakeelset kooliharidust mitte sellepärast, et nad ei jõuaks seda teha majanduslikult või et oleksid muidu halvad, sellel on muu mõte. Aga meie ajame Venemaa kõrval oma alla miljonilise rahvusega sellist poliitikat nagu ajame.

[mäger]

Kahest riigikeelest omaenda vaatenurgast:

töötades laste ja noorukite psühhiaatrias, siis on see loomulik, et peame ka vene keelseid lapsi teenindama, aitama. Ei saa ju eeldada viie või 12-aastaselt, et nad võõrakeelses keskkonnas hästi ja sisukalt toime tuleksid. Praegu saame tõdeda, et teenuses on väikesed erinevused, näiteks eesti keelsena on kasutusel intelligentsuskaala WISC 4. versioon, vene keelsena aga vanem 3. versioon; kust saadud on, isegi ei oska öelda.

Siin on aga suur aga: psühholoogiliste testide korrektne kasutamine eeldab igas keeles selle uuringu valideerimist. Oleme selles osas ka eesti keelsete materjalidega algusjärgus, aga tulevik paistab pigem helge. Ühe uuringu valideerimine on aga väga suur töö, see tähendab selle riigi selle keelse populatsiooni jaoks leida just sobiv "punktide" määr, mille arvelt saaks otsuseid teha. Kahe riigikeele korral tuleb see töö hulk korrutada kahega. Niisiis, kui kellelgi tekiks huvi adapteerida Eestis mingi uus uuring, tähendaks see automaatselt, et ta peab arvestama kahekordse ressursikuluga, sest teenuste sisu peaks võrdne olema igas riigikeeles. Teame, et nõuda "po tšelovetšeskit" osatakse hästi. Kuna vene riik kapitalistlike riikide uuringuid endale ei adapteeri kuigi meelsalt, siis ei ole meil ka sealtpoolt mingit vennalikku abi selles osas saada.

Lõpuks tähendaks kaks riigikeelt, et mõned spetsiifilised oskused, uuringud ja teemad varastataks meie 1,3 milj pingutusega lihtsalt ida poole ära.

[Runkel]

Kaitseministeeriumi mahukas uuring 09/2020:

Märkimisväärsed erinevused suhtumises käitseväkke, kaitseliitu, Natosse, presidenti.
https://kaitseministeerium.ee/et/uudise ... tegevustes

[mb]

Venemaalase seiklusest kohalike venelastega https://www.youtube.com/watch?v=NvutgOVD7R4 päris lõbus kuulamine.

[NGolf]

Kuidas venekeelse kullerina Eestis teenida:
https://www.youtube.com/watch?v=I1fvoHn1Qok

[Crispy]

Kui juba jutt venekeelsete Eestis elavate juutuuberite peale läks, siis lisan omalt poolt Juliuse:
https://youtube.com/c/JuliusRou

Külastab Eesti linnasid ja teeb ka muidu huvitavaid videosid. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on ta ka vist Venemaalt pärit, aga tegi TeKos kelneripaberid (praegusel ajal halb valik) ja oskab ka mingil määral eesti keelt. Mulle tundub väga tore ja haritud noormees olevat.

[Roamless]

Leedu erinevus on siin see, et Leedus on vene keel vähem levinud tänu väiksemale vene keelsete % riigi elanikkonna hulgas. Leedukate vähese väärkeele oskuse kohta 21 sajandil võib leida mõningaid markatseid lugusid. Autode teemal on leedukad meist samm ees seega see teenus ei üllata.

Ei vasta kindlasti tõele Läti osas ja ja sõbrast nn pooleldi leeduka väitel ka Leedu osas. Erinevalt eestlastest, kus noorem põlvkond on venekeeles suhteliselt null, on lätlaste ja leedukate vene keele oskus tunduvalt parem ja kogu Leedu räägib vene keeles tunduvalt paremini kui eestlased. Näiteks isiklik kogemus, kogu suhtlus Leedu politseiga ei käinud mitte inglise keeles, vaid vene keeles (kusjuures politseinikud olid ca 30-ndates) ning mul oli kohati tõlki vaja. Samas Eestis üritatakse patrullipaariks panna mõlemast rahvusest isikuid, kuid ka oma silmaga nähtud, kuidas kaks nooremapoolset eestlasest politseinikut üritasid umbvenelasega meeleheitlikult inglise keeles kontakteeruda.

[Kapten Trumm]

Kummaline - minu lastel on vene (kirja)keel sama õppemahuga kui minul oli. Tõsi, mul lisandus mingi aeg sinna vene kirjandus.
Samas vene keelt räägin ma päris soravalt ja arusaamine ei valmista mingeid raskusi.

[vaoinas]

Kummaline - minu lastel on vene (kirja)keel sama õppemahuga kui minul oli. Tõsi, mul lisandus mingi aeg sinna vene kirjandus.
Samas vene keelt räägin ma päris soravalt ja arusaamine ei valmista mingeid raskusi.

Mis seal ikka nii kummaline on. Ega maht üksi keelt ei õpeta, kui keeleõpetamise tase on madal ja motivatsioon keelt õppida on väike.

Enda kogemusest paarkümmend aastat tagasi mäletan pea igapäevaselt keeletunde seitse aastat järjes, kuid keeleõppe sisu oli selline, et mingit keelt selle kaudu omandada oli kaunis raske.
Meenub üks Lauri Leesi käe alt tulnud vene keele õpik, mis oli kaanest kaaneni täis Pushkini luuletusi. Igaks tunniks tuli etteantud luuletus pähe õppida.
Luuletuse tõlge ja sellest aru saamine oli teisejärguline, peaasi et sõna-sõnalt peas oli. Teine õpik oli punaste kaantega Tvoi Sobesednik. See oli vähe sisulisem, kuid ka selles õpetatud sõnavara koosnes peamiselt sõnadest millega algajal igapäevavestluses suurt midagi peale pole hakata. Vähene sõnavara, mis siiani meeles on, on näiteks: достопримечательности; медный всадник; международный морской порт; памятник; самый главный, mille tõttu minu keeleoskus piirdubki peamiselt ülalnimetatud fraaside omavahel kombineerimisega. Õppematerjalina käibisid ka mingid paljundatud lehed, mille alusel terve klass õpetaja abiga etteantud teemal lehekülje pikkuse teksti kokku pani. Seda teksti tuli järgmiseks tunniks osata "jutustada" mis tähendas jällegi teksti sõna-sõnalist ettekandmist et saada positiivne hinne. Enda vene keele tundidest ei mäleta ma kordagi, et tunnis oleks olnud eesmärgiks oma sõnadega midagi jutustada, mingis etteantud olukorras püüda hakkama saada või vene keeles õpetaja või klassikaaslasega vestlust arendada.

Võib ju öelda, et tegu on minu isikliku lapsepõlvetraagikaga, kuid nii palju kui sel teemal minu eakaaslastega juttu on olnud, siis on kõigil 90ndatel ja 2000ndate esimeses pooles koolis käinutel kaunis sarnane kogemus vene keele õppimisega. Et siis üks vaade läbi minu kogemuse, miks meil on põlvkond, kes ei oska vene keelt - sisulise keeleõppega sel ajal vene keele puhul lihtsalt ei tegeldud.


Läks vist OT'ks, vabandan ette.

[Väino]

...90ndatel ja 2000ndate esimeses pooles...

Mitte ainult. Täpselt sama toimus ka 80nendatel. Vene keele õpetaja tegi igast pikast jutust kokkuvõtte ja ütles, et kõigist nendest asjadest tuleb rääkida, muidu hinnet ei saa. Kuna arusaamine oli null koma midagi, siis tagusin kokkuvõtte sõna-sõnalt pähe ja vuristasin õpetajale ette. "Fantastiline, viis!" Õnneks lisaküsimusi ei taibanud ta küsida. Vene keelest hakkasin aru saama alles 2 aastase "intensiivkursuse" käigus. Aga Ukrainas see ei toimunud.

[mart2]

Meil Pärnu Koidula koolis olid küll nii targad õpetajad, et said hästi aru, kes oskab ja kes ei.
Mina õppisin küll ise vene keelt lugema, sest paljud head raamatud olid vabalt saada vene keeles, kuid mitte eesti keeles.

[iFly]

Ei loe need jolka-bulka luuletused, töölehed ega õppemahud miskit - ikka mott määrab tulemuse.
No ma ei tahtnud, sest et sundisid, raisad, ega õppinudki kooli ajal vene keelest midagi. Ehkki hinded olid head.

Siis TPI I kursa järgsel suvel leidsin end äkki ilma raha ja nodita keset Siberit ning navigeerisin koju tagasi läbi Moldova viinamarjaväljade, lastes kangelaslinn Odassas juudi perekonnal end peaaegu lapsendada. See odüsseia paiskas mind pea ees Vene keele vapustava väljendusrikkuse ja idiomaatika keeristesse.

II kursa algul äkki teatati, et voh, nüüd hakkab Vene keele õpe aga kes suulise eksami väljapaistvalt sooritavad, on sellest vabastatud!
Polnud mul mingeid kahtlusi. Ilus, noor ja väga hingeline naisõppejõud küsis sissejuhatuseks pahaaimamatult, kas ma midagi laulda oskan. Minu järgnev etteaste sarnanes klassikalise stseeniga surematust filmist "Koera süda"/"Собачье Сердце" https://youtu.be/ffAHXuBJs-I&t=160,
ainult ilma balalaikata ja väiksema auditooriumiga (olime ruumis kahakesi). Ent tulemused olid sarnased.

Kui õppejõud taas rääkida sai, ütles ta mulle, et räägin mingis mõttes õigesti aga tehku ma seda üksi (või oli see vastupidi). Igatahes pidin järgmised semestrid teistsugust vene keelt tuupima. Siis aga algas sõjalise õppe tsükkel oma hingematvas ilus ning Puškini keele eri variandid läksid mul taas sassi nagu pudru ja kapsad. Ning eks nad ole mul sassis praegugi. Kahjuks.