Muljetame siis ka natukene....
Kolhoosides-Sovhoosides olid valdavas enamuses oma tanklad ja kütust anti sõidulehega, või pandi tanklas kirja.
Autotranspordibaasis (ATB) oli meil ka oma tankla.
85-86 aastal sai sealt bensiini sõidulehega. S.t. võetud bensu kogus pandi tanklas sõidulehele kirja.
Kes vedas terve päeva tavaari kusagil kaugemal, neile jagati vajadusel lisaks kütusetalonge. Siis sai võtta lisakütust ka mujal mõnes riiklikus tanklas.
Bensu arvestus käis tonn/kilomeetrite kohta või nn "tunniautodel" ette antud normi järgi.
Iga tööpäeva lõpus täitsid ja lõpetasid sõidulehe, kus päevane läbisõit või "tonnkilomeetrid" ilusasti kirjas + kütusejääk.
Kuna kõik masinad rüüpasid üldjuhul normidest rohkem, pidi spidokaid kerima.
Tonn/kilomeetri mehed panid tihti peale suuremad koormad kui ette nähtud ja vedasidid viie-kuue vooriga seitsme voori jagu tavaari ja siis pidi jällegi spidokat kerides "järele aitama".
1988 aastal lõpetati millegipärast ATB-s sõidulehega tankimine ära ja kõikidele jagati dispetšeri poolt hommikul koos sõidulehega ka kütusetalongid välja.
Siis hakkas nende talongidega üks susserdamine pihta. Masinad millele oli tegelikult ette nähtud A76 said kas poole või kogu talongikoguse A72 bensiinile, mida kulus tegelikult rohkem kui A76 bensu.
A76 "lahjendati" kolonniülemate, garaažiülemate jm kontoris istuva juhtkonna vahel ära....
Tihti anti ka 10-20 liitri jagu vähem talonge, kui kirja läks... sest ülemused tahtsid ju ka bensu saada.
Siis jälle kõik kerisid oma spidokaid, et bensukulu maha kanda.
Ja kes tahtis lisaks veel ka oma sapakale või mossele bensu varastada, need pidid oma spidokaid ikka isuga kerima.... samas pidi olema loominguline ja sõiduleht tuli täita nii, et need keritud kilomeetrid ja/või äraveetud tonnid ka enam-vähem loogilised oleks.
Igal hommikul oli ATB väravas "kainusekontroll".
Mõõdeti vererõhku ja puhuti ampulle.
Õhtuti tagasi baasi sõites tehti värava kanalipeal pisteliselt spidoka plommide kontrolle (või vahel ka lauskontrolle), et "ega äkki spidokat ei keri?"
Samas 99% keris ja kõik teadsid....
Diisliga sõitvad MAZ-id/KRAZ-id kerisid oma "tonnkilomeetreid" nii usinalt, et kuu lõpus olid kõik paagid dislat täis, aga sõidulehe järgi pidi olema null.
Seda siis perioodil, kui kütust anti sõidulehega.
Töötasu oli otseses sõltuvuses nende läbitud tonnkilomeetritega.
Mõnedel olid "kliendid", kes disla ära ostsid, mõnedel ei olnud või suudeti realiseerida ainult osa oma ülejäägist ja siis lasti disla lihtsalt julmalt paakidest maha kusagil prügimäe servas või mujal.....
Kui hakati kütusetalonge jagama, siis visati üleliigsed talongid lihtsalt minema... meil oli kodus kapisahtel neid disla talonge täis, sest vanamees töötas ka ATB-s ja sõitis täishaagisega MAZ kalluri peal.
88 aastal õnnestus korra veel Metsakombinaadist ka A-66 bensu saada, kuigi seda siis enam vist ei toodetudki ja sellist asja enam kusagil saada polnud.
Kroonus (86 kevad - 88 kevad) olid meil samuti sõidulehed ja väeosas oma tankla. Võetud kütus kanti sõidulehele.
Vahel (olenes maršruudist ja objektidest kuhu pidi sõitma) jagati ka A-76 10 ja 20 liitriseid talonge.
Bensukulu arvestus ikka jälle läbitud kilomeetrite ja ette antud kulunormide järgi. Ja nagu ikka, võtsid valdav osa masinatest rohkem kütust kui normid ette nägid. Seda eriti linnasõidul ja eri-eriti talvel. Talvel olid ka teised normid aga sellest polnud tolku. Külmaga tihti masin tiksus kohapeal pidevalt.
Jällegi kõik kerisid (olid sunnitud kerima) spidokaid.
Kroonus käis meil vanakeste ja kohevarsti demblisse minejate seas ka hoogne bensumüük tsivilistidele.
Kui juba keriti, siis ikka nii, et ka üle midagi jääks. Igal objektil just palju kilomeetreid juurde kirjutada ei saanud, aga "kullaauk" oli nt "korrapidajamasin" (ja eriti nn "Upravlenje korrapidajamasin" - vedasid mitte väeosa ohvitsere, vaid "Upravlenje" ohvesid ja ei käinud 24 tunni jooksul kordagi väeosas) kohustustes olles.
Siis ei teadnud keegi kurat, palju sa tegelikult neid kilomeetreid läbi sõitsid või hoopis seisid terve päeva. Oli ka spetsiifilisi objekte, kus sai kilomeetreid kõvasti juurde kirjutada.
Sai sõidetud erinevate liikuritega, aga ПАЗ-672М bussil oli mul jumala poolt kingituseks peal kaks 100 liitrist kütusepaaki (mingi armee eriversioon). Üks oli "üleliigse" bensu kogumiseks ja müügiks
Korjasid müügiks eraldatud paagi täis ja siis läksid äri tegema.
Sõidu jaoks mõeldud paagis pidi kogu aeg olema enam-vähem ametlikule jäägile vastav ligilähedane kogus bensu, sest seda aegajalt kontrolliti.
Moskvas käis bensumüük nii:
Olid kindlaks kujunenud linnaäärsed parklad, kus tsivilistid sõdurite käest bensu käisid ostmas.
Sõitsid sellisesse parklasse, seal tavaliselt alati paar kuni paarkümmend sõidukit ootas n.ö. järjekorras.
Jäid korra seisma või sõitsid vaikselt peatumata läbi, kerisid akna alla ja näitasid ülestõstetud näppudega mitu "batšokki" müügiks on.
Üks "batšokk" oli kokkukleppeliselt 20 liitrit ja A-76 20 liitrit maksis mustalt 3 rubla (ametlikult tanklas 6 rubla).
Viis üles tõstetud sõrme nt. tähendas, et sul on müügiks 100 liitrit.
Edasi sõitsid sealt parklast minema ja sulle võttis sappa just niipalju kliente, kuipalju sul müügiks bensu oli ja kuipalju kliendid bensu osta tahtsid.
Vahel üks masin, vahel mitu.
Sõideti kusagile linnaäärsese võssi (müüja ise valis endale sobiliku koha ja tsivilistid sõitsid sinna kuhu sa ees sõitsid), või avalikkuse eest eraldatud kohta ja lasid paagist voolikuga oma liitrid kanistritesse välja.
Sellistes bensu müügist "teatamise"/klientide hankimise kohtadesse/parklatesse viivate teede/tänavate juures, milliste asukohad oli lekkinud ja Moskva Komandatuurile teada, passisid tihti ka Komandatuuri ВАЙ patrullid.
Et kui mõni armee masin mööda sõitis ja selle sabas paar Sapperit, Zigulli või Mosset jõlkus, siis sõideti järgi ja peeti kinni (sest kui tsivilistid ВАЙ masinat nägid, siis need sõitsid ümbervalamispunktist peatumata mööda) ning kontrolliti paagis bensujääki ja võrreldi sõidulehel oleva ametliku jäägiga + sõidulehel olevat maršruuti, et kas üldse on sellel sõidukil sinna kanti asja või ei. Tavaliselt aga jäid sellised kohad alati mingi objekti maršruudi teele.
Meil olid valged tsiviilnumbrid masinatel ja enamus kordadel ВАЙ ei jaganud üldse ära, et tegemist on armee sõidukiga.
Korra siiski võeti ka mind ühe sellise müügikoha juures rajalt maha, aga kuna mul oli kaks paaki (millest patrullil aimugi ei olnud, sest sellistel bussidel oli
default üks paak) ja nn "sõidupaagis" õige kogus bensiini sees, siis lasti ilma sekeldusteta minema. Bensu kogust kontrolliti armatuuris oleva kütusenäidiku järgi. Kui see näidik nt. ei töötanud, said patrulli käest ametliku noomituse (взыскания) koos käsuga sellest väeosas ette kanda (seda kontrolliti pärast väeosast järele) + ilmuda sellel ja sellel kuupäeval Komandatuuri, ning näidata korras kütusenäidik ette
Sama teema oli ka muude mittetöötavate jubinatega (või nt liiga suure CO2 näidu puhul).
Kui ВАЙ midagi sellist tuvastas (või ka ebakorrektne/määrdunud/misiganesveaga vormirõivas jms), siis pidi minema Komandatuuri ette kandma ja näitama, et kõik vead on likvideeritud.... Mina õnneks ei käinud seal kordagi ja tänu valgetele tsiviilnumbritele 99% juhtudel ei jaganud ВАЙ üldse välja, et mööda sõidab armee masin... või avastasid sõjaväevormis juhi baranka taga liiga hilja, kui juba olid mööda sõitnud. Vahel sõideti siis järele ka, kuid harva ja üldjuhul löödi käega, et "ahh las läks"....
Väeosa ГСМ-is (nn "kütuse- ja määrdeainete ladu") oli bossiks üks vanem prappor.
ГСМ üksuses oli ka oks täishaagisega ZIL kütuseveok/liikuv tankla + kaks GAZ-66 kütuseveokit.
Nendega veeti Naftabaasist väeosa tanklasse kütuseid.
Vat see prappor ajas kütuseäri juba suuremates mastaapides, kusjuures ei jätnud ilma ka ГСМ-is teenivaid ajateenijaid (paar autojuhti ja kaks tankla operaatorit).
Talongid olid kroonus eriheaks valuutaks ja nende eest sai igasuguseid asju klaarida või osta.
Kahel korral sain nt. ennast talongidega liiklusmiilitsa käest "priiks osta" juhilubade hoiatustalongi augu tegemisest. Ühel korral läks see maksma 80 liitrit talonge ja teisel korral 60 liitrit.
Demblisse minejatega ajas meil üks kõrgem staabiohvitser, kellel olid tutvused Moskva autoinspektsiooni juhtivate ametnikega, "aukudeta hoiatustalongi äri".
Et siis kõikidel olid kas üks või enam auku juhilubade hoiatustalongis ja, et koju minnes oleks hoiatustalong puhas, siis sai neid ärida autoinspektsioonist läbi selle staabiohve meil.
Tasuks oli nt. mingi suurem kogus bensutalonge (150-200 liitrit vms, olenes aukude arvust ja liiklusrikkumiste spetsiifikast, mille eest auk tehti) või mõni muu meelehea.
Enamus eestlastest said omale puhta hoiatustalongi ka nt. pudeli "Vana Tallinn" eest....
Demblid korjasid oma hoiatustalongid kokku ja andsid selle staabiohve kätte koos meeleheaga.
Ohve viis talongid ja meelehea inspektsiooni peamajja ja tõi päev-kaks hiljem sealt uued puhtad talongid tagasi.
Minul teenistuse lõpus üleliigset "Vana Tallinnat" ega talonge polnud, talongi tehtud aukude tähtaeg sai juba mööda (muutusid kehtetuks) ja nii mul siis jäi koju tulles alles see vana aukudega talong, mis on siiani ka alles
90-ndate alguses läks bensuga asi jamaks.
Ühel hetkel jõudis kätte aeg, kui sõiduvahendi kohta sai ainult 20 liitrit kuus ja see kanti tanklas sõiduvahendi tehnilisse passi.
Siis läksid hinda igasugused "lisa" tehnilised passid, et rohkem bensu saada. Sahtlite põhjast otsiti välja kõik võimalikud olemasolevad tehnopassid.
Mul oli kolm tehnilist passi kasutada ehk 60 liitrit kuus.
Alati polnud ka seda ette nähtud 20 liitrit kusagilt võtta, sest tankald oli tühjad.
Sai just siis erataksot sõidetud. No mida sa sõidad taksot 20 liitriga kuus?
60-nge liitriga juba hakkas natukene looma, aga sellest oli ikkagi liiga vähe.
Siis sai käidud öösiti tanklates bensuäri ajamas. Taksistidel ikka igasugust defitsiitkraami liikus (põhiliselt viina ja muud alkot ning sigarette, mida poodides enam saada polnud). Siis sai tanklaoperaatoreid käia peedistamas et need annaks bensu viina või sigarettide eest.
Mul õnnestus aegajalt hankida mitteametlikku lihakraami... suitsuvorsti ja suitsusinki.
Nende eest juba ühtteist sai, sest teised taksistid olid tavaliselt tanklad juba alkost ja sigarettidest täis nuumanud ja keegi enam sulle nende eest bensu ei müünud kui hiljaks jäid.
Sellega sai alati omajagu kinu.
Tanklates olid läbipaistmatuseni kulunud pleksklaasidest aknad mille all edasi-tagasi liikuv/lükatav puidust või alumiiniumplekist väike sahtel.
Panid oma tehnopassi ja bensuraha sinna sahtlisse ja lükkasid selle tankla poole sisse. tanklaoperaator võttis raha, tegi märke tehnopassi, pani tehnopassi sahtlisse tagasi ja lõkkas sahtli välja.
Novat sinna sahtlisse ei mahtunud ei sink ega eriti veel pikk suitsuvorsti latt
ja kui selle sahtli kohal olev pleksklaas enam pea üldse läbi ei paistnud (eriti pimedas, kui selliseid operatsioone teostati), siis sa võisid ennast ogaraks võimelda seal ja oma vorstikangide vehkida, et operaator näeks mida sul pakkuda on....
Siis üritasid läbi selle krdi sahtli rääkida operaatoriga ja samal ajal lehvitasid oma vorstikangi akna taga
Ja siis kui kaup sobis, siis see krdi kang ei mahtunud sinna sahtlisse mittekuidagi... ja operaator tegi siis vahest tankla ametikäigu ukse korraks lahti... aga kuna ringi liikus nii Linnuvabriku bande, kui igasugused Permikad ja muu staff, siis tavaliselt öösel ükski tanklaoperaator ust lahti ei teinud. Paaril korral jäigi bens saamata ja äri ajamata, kuna see sahtel oli ikka mõnes kohas nii väike, et ka pooleks murtud vorstikang sinna ei mahtunud.
Siis veidi hilisemal ajal kui kõik endised riiklikud tanklad läksid Eesti Kütuse (EK) kätte ja esimesed ärksad kütuseärikad hakkasid ka oma eratanklaid püsti ajama oli vahepeal selline periood, kui venest (peamiselt Lenska oblastist) käidi siia bensu müümas. Tuldi enamuses sõiduautodega, mis olid bensukanistritest pungil ja siis EK tanklate sissesõidute juures oli tee ääres pikk kolonn bensumüüjaid, kes müüsid bensu poole hinnaga. Tean, et seal müüdi kohati ka mingit täissolki ja keemiatööstuse saavutusi, aga minul õnneks vedas ja ma ei saanud kordagi mingit jama nende müüjate käest. Miinimumkogus neilt ostes oli üks kanister ehk 20 liitrit. Bensu valasid sulle paaki müüjad ise... täisteenindus
Siis sai üle hulga aja jälle AI-93 ja AI-98 bensu. Vahepeal sai sõidetud ca kaks aastat A-76 bensiini ja naftaliini seguga, et klapid ei klõbiseks (mul oli LADA mootor 76-le ümbertegemata ja tahtis AI-98 või siis vähemalt AI-93 bensu)
Sellised bensiinimälestused siis
