Olen kodus katsetanud - müüt "aeglastest süsivesikutest" on päris mõjuv. Tegelikkus on natuke kurvem.
Ostke 20 eurone glükomeeter ja proovige järgi. Mina nt katsetamise tulemusena loobusin arsti soovitatud täistera kaerahelbete pudrust (kuhu ei läinud grammigi suhkrut ega moosi) - põhjusel, et selle söömise järel viskab suhkrutaseme ikka suht kiiresti üles ja pole midagi nii, et need tatrad-täistera teraviljatooted jne kahjutud on. Teine asi, mis on küsitav, on propageeritavad puuviljad (tegelikkuses suure suhkrusisaldusega spetsiaalselt aretatud sordid) ja piimatooted. Esimene neist sisaldab märkimisväärselt glükoosi, mis on eriti kiiresti imenduv, teine laktoosi (mis annab ka umbes sama efekti).
4 poolpehme keedumuna ja 50 grammi praetud peekoni peale hommikul rõõmustas kaal märgatavalt ning hommikusöögi järel ei teki märkimisväärset veresuhkru taseme tõusu.
Nii tänu madalamale-stabiilsele suhkurtasemele kui valkude pikemale seedimisajale ei teki ka erilist kihku enne 12.00 midagi süüa.
Inimeste stabiilse jämenemise taga on ikka valdavalt veresuhkur - kui veresuhkru tase on saadud madalaks, ei esine ka kaaluprobleeme (vähemalt kaal ei kasva).
Mulle tehti selgeks, et veresuhkru pääs verre on "one way traffic" - sealt kuskile maksa tagasi ta ei vupsa, läheb kas energiaks liikumisele (eeldab liikuvat eluviisi) või energiakulu puudumisel salvestub rasvana. Hullemal juhul, kui kõhunääre on sellest suurest suhkrurallist (mida toiduäri meile pakub) väsinud ja insuliini piisavalt ei teki (või rakud on kaotanud insuliini tundlikkuse), siis tuleb verd hakata puhastama neerudel ja see lõpeb ükskord teadagi kus (insuliiniresistentsuse puhul hakkab suhkrur eralduma kusega).
Veresuhkru uhamist verre tekitavad:
1. liigse süsivesikute sisaldusega toidud-joogid (valdavalt rafineeritud ka)
2. stress ja kortisool - see on loomariigis normaalne reaktsioon, et stress aitab organismil valmistuda võitluseks - sinna hulka kuulub ka energiataseme tõstmine maksa glükogeenivarude ümbertöötamisega glükoosiks ja selle verre saatmine. Loomariigis on see vajalik saagi püüdmiseks, põgenemiseks - kõik energeetilised tegevused. Kontoristress töölaua taga aga ei too kaasa kehalist pingutust ning verre paisatud suhkur lihtsalt läheb rasvaks ja/või lõpuks neerude abil kusega väljutamisele.
Inimesed on öelnud, et talitsemaks söögi koguseid, tuleb saada veresuhkru hüplemine stabiilseks, sest näljaaistingu üks kahest põhjusest on veresuhkru madal tase (suurele tõusule järgneb suur langus). Teine on tühi ja jaurav magu. Mõlema probleemi vastu aitab rasva- ja valgurohke, kuid süsivesikute vaene toit. See imendub verre vaevaliselt (suhkru tase püsib stabiilselt kuskil keskel) ja seedib raskelt (ehk kõht püsib füüsiliselt täis). Kiudained saad juurikatest ja köögiviljadest. Lisaboonusena on selline toit äärmiselt mineraalide ja vitamiinide rikas. See annab lisaboosti, kui on vaja nt 48 tundi magamata tegutseda.
Suurem kaal paneb pahatihti põntsu põlvedele, jooksmine hakkab üsna pea haiget tegema, mis siis et võhma poolest jõuad.
Minu perearst ütles, et jooksmisest tingitud ja liigsest käimisest (kepikõnnist) tingitud probleemid jõuavad tema lauale suhtes 1:10.
Probleem on selles, et keskmise inimese jooksu piiravad üldiselt ära võhm ja lihaste suutlikkus (kuna tegu on intensiivse pingutusega).
Kiirema käimisega aga need ei piira ning ülepakkumusega saavad kannatada liigsesed (kand ja hüppeliiges kõigepealt). Kui 5 km sörkjooksu on keskmisele inimesele kõva pingutus, siis 5 km kõndi mitte. Seepärast pidi olema kepikõnniga endale liiga tegemise võimalus palju reaalsem (mitte et ma propageeriks suure kaaluga jooksu).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
