Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Kapten Trumm]

Üldiselt on nii, et kui minult oleks kuskil põhikooli ajal küsitud, et kas võiks kehalise ära jätta, siis oleks ka poolt raudselt olnud. Keskas, kus asja efekt oli juba aru saada, enam mitte. Hiljem, aastate tagant olen tänulik nendele õpetajatele ja treeneritele, kes viitsisid minusugust vorsti takka sundida ja sellele, et pääsemisvõimalust samahea kui polnud.

Seepärast, see kuidas arendada kehalist või noorte sporti, ei saa väga tugineda sellele, mida need noored ise tahaks/arvaks. Selle paratamatu tulemus on lihtsama/mugavama variandi kasuks hääletamine ja kogu asja efekti kadumine. Miks täna lapsed ei käi trennis, vaid hängivad ostukeskustes? Seepärast, et viimane on mugavam, lihtsam ja ja ei vana pingutamist, sport on vaid üks ajaviite võimalustest.

Lihtsalt pole olemas ühtegi moodsat ja nutisõbralikku võtet, mismoodi panna inimene 3,2 km näiteks 12 minutiga jooksma. Need võtted on samad, mis 40 aastat tagasi, kõvasti pingutamist, higistamist, hammaste risti surumist ja takka sundimist. Mingi pingevaba golfimänguga seda ei saavuta.

Minu tõsisem sporditegemine toimus pool aastat põhikoolis ja kolm aastat keskas (kergejõustik). Kui keegi hakkab rääkima, et tänapäeval on olemas sellised erilised vedelad taibud, keda liigutamine segab, siis minu põhikooli tunnistus oli kolmedest kirju, kuid keskkooli ma lõpetasin kõikide viitega, pigem tuli see kolm korda trenni nädalas ainult vaimutööle kasuks, õppisin aega kasulikult kasutama ja tundides rohkem pingutama, et õhtul oleks vähem õppida. Muidu oleks ma selle aja lihtsalt maha molutanud.

[Kapten Trumm]

Oluline vahe näiteks Eesti ja Soome vahel on see, et Eestis on enamik spordirajatisi isemajandavad või isegi eraettevõtted, nad peavad nii käibe kui kasumi klientide käest kätte saama, sellepärast on igasugu sporditegemise kohtade kasutamine Eestis hullult kallis, kui võrrelda piletihinda keskmise palgaga. Näiteks minu kodulinnas oleva linnale kuuluva ujula ja samas asuva jõusaali kasutamise hind on täiskasvanutele 4€ ja lastele/vanadele/ajateenijatele/töötutele 2€ k korrast ja aastapilet 165/115 €. Tegelikult on 1 kasutuskorra hind linnale keskmiselt 7€ ja see vaheraha makstakse lihtsalt peale, sest ennast liigutavad inimesed on tervemad ja jaksavad rohkem tööl käia ning vähem arsti juures, näiteks arstiabi peale kulub aastas elaniku kohta 3000 €. Eestis käies ei häbeneta ujumise eest 10 € korras küsida

Küse on ilmselt selles, palju omavalitsus (või Soomes äkki riik?) oma eelarvest sellele peale maksavad. Meil vist eriti ei taheta seda teha.
Tallinnas on linnale kuuluvas spordihallis 2 tunnine ujumise ja jõusaali pilet 6-9 eurot.

Individuaalseid pileteid ei saa võrrelda muidugi organiseeritud treeninguga, see individuaalne käimine alaealistel ei oma mingit kasutegurit.
Organiseeritud treeningu kuutasu on vahemikus 30 (saalitreeningud) kuni 100 (tennis) kuu eest (2-3 korda nädalas).
Individuaalsel käimisel on rohkem efekti täiskasvanutel ja nendel, kellel on asja metoodika selge ja kes sellest suudavad kinni pidada.
Seepärast õpilaste puhul ei oma need mõned eurod suuremat tähendust, mis loeb, on palju maksavad organiseeritud (st treeneriga) treeningud.
Kui vaatad näiteks ujulas teises otsas toimuva spordikooli treeninguid päris lastele, siis mahv on seal kaugelt suurem kui enamik täiskasvanud harrastusujujaid kõrvalrajal teevad. Mina nt teen ujulas ühe korraga 40 otsa (1 km), küsisin ükskord treenerilt, ütles, et teismelistel on üks trenn 2 km ringis.

Arvan, et organiseeritud trennid Soomes ka pole need palju odavamad, jutt on ikka kümnetest eurodest kuus lapse kohta. Mina käisin oma suuremad trennid EV algusaja vaestel aegadel ja siis olid need täiesti tasuta, tasuda tuli vaid mingi sümboolne spordikooli aastamaks (kas vist 12 krooni aastas) ja ise osta varustus, trenn ise+võistlussõidud Eesti piires+laagrid olid täiesti tasuta. Varustus oli tollal mingid sotsimaades tehtud Adidase dressi koopiad, Tartu "isejooksvad" (sellised paksu vahulaadsest materjalist tallaga) ja sinna peale sai talvel pandud sobivaid riidetükke, kampsuneid, kileriideid ja joostud nt samades talvesaabastes, millega koolis käisid.

[Leo]

Ma tahan akf Fucsi tänada meta-analüüsi eest spordilembuse või -põlguse põhjustest. See on tõesti selline mitme peaga lohe ja lapsepõlvekogemused määravad ka mingil määral, kas elatakse kogu elu ämbris või mitte

Idee valdade ühendamisega sporditegemiseks raha juurde saada võiks ju KOV valimiste eel olla poliittehnoloogiliselt põnev, kuid reaalselt on kasu vähe, ma pakun, sest kokku tõmmatakse ikkagi kattuvaid teenuseid, sellega suurt raha ei säästa, sest tegelikult oleks vajaminevad summad väga suured ja asja nimi elukestev tervisekasvatus vms. See, kui palju KOV kohalike maksumaksjate sporditegemist toetab, oleneb peamiselt volikogu valikutest, näiteks sellest, kui palju suudetakse kulutada terviseradade korrashoiuks, kas jooksurada metsas on valgustatud, kas antakse laste spordiklubidele tasuta spordihalli aegasid jne. Siiani tundub, et pigem mitte ja tulemus ongi käes. Ühelt poolt KOVi vaesus, teiselt poolt rõhuasetused, kas Tallinn maksab aastas valitseva partei populaarsuse tõstmiseks pensionäridele 100 € või antakse see raha spordiklubidele koos nõudega X arvule lastele aasta jooksul tasuta trenni korraldada?

Siinkandis on alg- ja põhikoolis 2 KK tundi nädalas, erinevatel päevadel ja võimalusel värskes õhus, alates 6. klassist on võimalik minna spordiklassi, kus siis on rohkem KK tunde ja aega tegeleda enda valitud spordialaga. Selle 2 nädalatunni mõte on paar korda nädalas higi peale saada ja pulss üles ajada ning kopsud tolmust puhtaks köhida, tegelikult tehakse seda ka vahetundide ajal regulaarselt, kui vähegi viitsitakse. Lisaks käivad spordiklubid enda tegevust koolides tutvustamas ja uusi tegijaid värbamas. Spordiseltsid on reeglina MTÜd, mille tegevus toetub vabatahtlikele, kes ei saa palka, kuid mingisuguse tasu tehtud kulutuste eest, kutselisi treenereid on vähe, see on reeglina suurematel lastel, kes õpivad spordikoolis või treenivad mingi taseme esindusvõistkonnas. Inimesed saavad läbi spordiklubi tasuta treeneri koolitusele.

2019. suvel tehtud küsitluses ilmnes, et 75% peredest kulus kõikide laste spordiharrastuste peale kuni 75€ kuus ja veerandil üle 100 €, samas kallimad spordialad, nagu näiteks jäähoki, võib maksta kuus 200-400, ehk aastas 2500-5000 € lapse kohta, mis võtab kindlasti hinge kinni ka keskmise palgaga soomlastel. Laste spordiklubide hinnad on vanemate vahel pidev kõneaine ja igasugu asju mõeldakse välja, et hinda vähemaks saada, näiteks müüakse massiliselt kergelt kasutatud spordivarustust, millest oma laps on välja kasvanud, tehakse talguid spordiseltsis ja ka kohalik omavalitsus tihtipeale toetab otseselt rahaga või on laste spordiklubi hind X spordisaali kasutamise eest oluliselt odavam kui sama spordiala täiskasvanute rühmal või suisa tasuta. Samuti on võimalik vaesel, kuid andekal saada suuremates klubides stipendium, ehk makstakse osa või kõik kuludest kinni. Näiteks tuttav on laste kergejõustikuklubis treener ilma palgata, saab ainult ise ka sporti teha ja võistlusmatkad tasuta kaasas käia, spordihoone ajad on KOVi poolt tasuta, vanemad teevad talgute korras vajalikke töid, poolaasta maksab 110 ja terve aasta 220 €, muidugi spordiriided ja ketsid ostavad kõik ise.

Täiesti õige on, et laste enda teadlikkuse peale ei saa loota spordiharrastuse kinnistamiseks. Abiks on kindlasti kodune eeskuju, ehk lapsevanemad, kes õhtuti peale tööd ennast natuke liigutavad või spordiala, mida koos teha. Kõik lapsevanemad on näinud neid vingus järeltulijaid, kes kohe mitte ei tahaks see päev trenni minna sellepärast et.... Kuid peale isalikku konstruktiivset kriitikat (või emalikku manitsust, oleneb, kumb see lõvi ja eeskuju on perekonnas), ikkagi minnakse ja on hea. Tegelikult ju enda liigutamine teeb enesetunde paremaks, endorfiinid ja kopsude tuulutamine on kõikidele kasulik. Samas olen oma laste ja enda trennides näinud, et nii laste kui täiskasvanute motivatsioon sporti teha kogu hooaja lõpuni vastu pidada on kehvake, kindlasti kukuvad kolmandik kuni pool ära mõne nädalaga, hoolimata sellest, et hooaeg on lõpuni makstud. Ujulas näiteks on peale aasta vahetust ja kevadel massiliselt uusi nägusid - n.ö. uueaastalubadused ja soov rannahooajaks saledaks saada, kuid käima jäävad neist üksikud. Sportlik elustiil ei ole mingi projekt, et rabelen spordi teha ja ei õgi kringlit 2 kuud ja siis lasen vanamoodi edasi ning korjan kõik kilod tagasi, vaid tervislik käitumine peab olema osa igapäevasest rutiinist. Lastel on reeglina murdeeas mingi must auk, kui ei taheta sporti teha, kuid tihtipeale läheb see üle või siis tiksutakse kuni keskeani ja hakatakse sporti tegema kui on esimene ehmatus ja surmalähedane kogemus endal või suguvõsas või siis ei hakatagi kunagi. Probleem on ju nii need, kes üldse midagi ei liiguta, kui ka need, kes palju rasket trenni teevad, need kes ennast regulaarselt natuke liigutavad, ongi õigesti aru saanud.

Akf Trumm tundis huvi, palju KOV maksab dotatsiooni. Ikka maksab ja reipalt. 2017. suvel lasti linna ujula (ja selle juurde kuuluva jõusaali hindasid alla), enne oli täiskasvanud 5 € 80 senti ja lapsed 3 € 30 senti (nagu näete, hindu arvestatakse 10 sendi astmetega). Uus hind oli 4 ja 2 €. Nüüd tahetakse tõsta täiskasvanutel 5 ja lastel 2,5 € peale ning saada sellega juurde 50000 € aastas tulusid. Vahepealsed aastad näitasid, et kasutajate arv praktiliselt ei suurenenud, oli suurusjärgus 190-200 tuhat aastas, kuid tulud kukkusid kolinal, nagu varem kirjutasin, on ujula kulud 1 kasutaja peale 7€. Ehk siis dotatsioon on ka aastas suurusjärgus veerand miljonit (ei jõua praegu KOVi dokumentidest täpset numbrit otsida). Kunagi varem oli ka KOVi töötajatel töötõendiga võimalik 1 € eest sporti teha. Seda ei ole enam ammu, sest ajad on viletsad, kuid nagu varemgi kirjutatud, on välja arvestatud, et spordi doteerimine aitab meditsiini kulusid vähendada ja KOVi maksusid suurendada.

[Kriku]

Koolinoorte kehaline aktiivsus

Alice Haav

Taust ja eesmärgid. Lapsed ja noored vajavad minimaalselt 60 minutit vähemalt mõõduka intensiivsusega liikumistege­vusi iga päev. Laste kehaline aktiivsus sõltub suurest hulgast erinevatest teguritest ja nende koosmõjust. Seda mõjutab ümbritsev keskkond ja sealsed liikumisvõimalused, samuti sotsiaal­majanduslikud tegurid. Artiklis on 2017/18. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise (HBSC) uuringu andmetel antud ülevaade Eesti laste kehalisest aktiivsusest võrdluses Läti, Leedu, Soome ning Rootsiga.Metoodika. Kehalise aktiivsuse kohta on uuringus kaks valikvastustega küsimust, millest ühega hinnatakse liiku­missoovitustele vastavat kehalist aktiivsust ning teisega vaba aja tugeva intensiivsusega kehalise koormuse sagedust.

Tulemused. Laste kehaline aktiivsus ei ole võrreldes 2014. aasta uuringuga suurenenud: 11−15-aastastest liigub piisavalt vaid 16%. Eesti tulemused jäävad allapoole HBSC­uuringu keskmist. Eesti õpilased on sama aktiivsed kui Rootsi noored, kuid Soomes on noored kaks korda aktiivsemad kui Eestis. Läti ja Leedu õpilased on võrreldes meie noortega veidi enam kehaliselt aktiivsed. Kõrvuti teiste teguritega on oluliseks mõjuteguriks pere majanduslik olukord, mis tuleb esile nii igapäevaste liikumissoovituste kui ka tugeva intensiivsusega vaba aja tegevuste puhul. Pere majanduslikust olukorrast tingitud erinevused õpilaste kehalises aktiivsuses on Eestis suuremad kui HBSC­uuringus keskmiselt.

Kuna kehalise aktiivsuse oluliseks eelduseks on liikumiseks vajalike põhi­oskuste omandamine juba lapseeas (9, 15), on kvaliteetne liikumisõpetus haridusasutustes ning sealne toetav keskkond olulise tähtsusega tervisliku ja aktiivse eluviisi kujundamisel (13). Tähtsat rolli mängib seejuures juba ka lasteaed (39). Eesti laste näitel ilmneb, et oluline roll on eesmärgistatud, kvaliteetsel ning oskuste arenda­misele suunatud liikumisõpetusel, mille üheks eelduseks on ka õpetajate liikumisharidus (40). Praktikas on aga praegu liikumisõpetaja ametikoht loodud umbes 60% Eesti lasteaedades ning see arv ei ole võrreldes 2014. aastaga oluliselt muutunud (Eesti hariduse infosüsteem, kirjavahetus, 2019). Seega on oluline, et ühiskonnas teadvustataks laiemalt lasteaia liiku­misõpetaja rolli laste kehalise arengu toetamisel ning õpetajate liikumis­hariduse vajalikkust.

Selles jutus on iva.

https://www.tai.ee/images/EA_TAI_erinumber_web.pdf

[Fucs]

...panen siia kah siis viite jutulõngale, mis seotud....
https://www.militaar.net/phpBB2/viewtop ... 40#p744040

[lant]

Tänases Kuku saates oli jälle saatejuhi küsimus, et miks meil koolides ikkagi sõjalist õpet pole.
Isegi Väli ja Pevkur ei osanud sellele vastata.
Mäletan kuidas omal ajal sai iga nädal lasketiirus käidud ja tunnis kinnisilmi AKS-i ja AK-t lahti ja kokku pandud aja peale.Käisime Tapal automaadist laskmas ja tänu eelnevale panin sõjaväe lasketiirus AK-ga 5 laksust 45 silma.Ohvitset võttis peale seda automaadi ära ja ütles, et selle relva peab eraldi panema kuna tundub, et laseb väga täpselt
Kusjuures enamus matse meie roodust ei saanud märklaualegi pihta.
Väidetakse, et meie noored nõrga tervisega, aga lasta võiks ikkagi osata pauku mitte karta.

[Sten1111]

Praegu oleks ideaalne aeg asendada vene keele õpe hoopis riigikaitse õppega. Oleks kahtlemata rohkem kasu

[Some]

Vene keel on ka kasulik. Saad sidet pealt kuulata, venelased ju kasutavad krüpteerimata hiina saatjaid.

[Kriku]

Vastandus riigikaitseõpetus vs. vene keel on tõesti totter.

---

Täna, kohe, siin ja praegu on kriisiks valmis vaid 15 protsenti Eesti inimestest. Nii nähtub vähemalt päästeameti tehtud uuringust.

Siseminister Lauri Läänemetsal (SDE) on ambitsioon tõsta valmisolekuprotsent järgmise neliaastaku jooksul mitu korda kõrgemale: täpsemalt sihib ta 50 protsendi peale. Minister nendib isegi, et plaan on ambitsioonikas. Kuid senine lähenemine pikalt enam ei päde. „Ainult kampaaniate korras me elanikkonna kriisivalmiduses püsivat valmisolekut ei suurenda,“ tõdes Läänemets. Suur eesmärk ei tule mõistagi odavalt. Elanikkonnakaitse edendamise pakendil ripuks siseministri soovil hinnasildil 0,5 protsenti SKP-st: kui võtta arvesse 2021. aasta SKP-d, oleks vastavaks numbriks 157 220 000 eurot.

Mis valitsus sellest arvab, pole veel selge. Et Eesti elanik toimiks kriisi sattudes efektiivsemalt, tuleb siseminister Läänemetsal valitsuse – ning seejärel riigikogu – veenmine alles ette võtta. Kuid üks mõttekaaslane Läänemetsal leidub: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas astub siseministeeriumis küpsevate ettepanekutega ühte jalga. „Õppekavas, mille valitsusse viin, on ette nähtud riigikaitseõpetuse muutmine gümnaasiumiõpilastele alates 2023. aasta septembrist,“ sõnas Lukas Delfile. „Üks põhjendus on see, et see on Ukraina sõja taustal oluline, aga riigikaitsel on ka elanikkonnakaitse komponent.“

https://www.delfi.ee/artikkel/120124610 ... stuslikuks

[Manurhin]

„Õppekavas, mille valitsusse viin, on ette nähtud riigikaitseõpetuse muutmine gümnaasiumiõpilastele alates 2023. aasta septembrist,“ sõnas Lukas Delfile.

Tasulist artiklit ma ostma ei hakka, aga ma loodan, et seal on ikka kindlasti ka öeldud, kui palju neid riigikaitseõpetuse õpetajaid juba ette valmistatud (ja veel ettevalmistamisel) hetkel on?

[Kriku]

Selle kohta pole midagi öeldud ja peale tsiteeritud lõigu Lukaselt midagi polegi. Ülejäänud ruumi räägib täis Läänemets.

[2korda2]

Kas kuskil on kirjas ka, mida tähendab "on kriisiks valmis" üksikisiku kontekstis? Omab raha, toidu ja joogivee tagavara N päevaks? Omab (või saab vajadusel kolida) tsentraalsetest kommunikatsioonidest sõltumatut eluaset, milles on võimalik hoida eluks vajalikku temperatuuri aastaringselt? Ilma seda teadmata on 15->50% ambitsioonikust väga raske hinnata.

[Kriku]

Elanikkonnakaitse edendamine tähendabki suures jaos eestimaalaste harimist ja koolitamist, rõhutas Läänemets.

Et mainitud 50 protsendini elanikkonnast jõuda, tuleb mahukalt kaasata ka täiskasvanuid. See näib tähendavat üsnagi intensiivset koolituskava. Lisaks HTM-ile teeb siseministeerium koostööd ka teiste ministeeriumite ja partneritega. „Haridus- ja teadusministeerium on valmis elukestva õppe koordinaatorina seda rolli kandma,“ ütles omalt poolt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.

Täiskasvanutele suunatud koolitusi tuleb teha koostöös vabatahtlike organisatsioonide, kohalike omavalitsuste, korteriühistute ning tööandjatega, kuna elanikkonnaalaste oskuste arendamine on kõige tõhusam just inimeste igapäevases elukeskkonnas, märkis siseminister Läänemets. See tähendab omakorda seda, et koolitada tuleb ka vastavaid institutsioone – see langeks päästeamet kaela, kus on säärased koolitusprogrammid olemas.

Selle peale tahetakse artikli järgi hakkama panna 0,5% SKP-st.

[Fucs]

„Õppekavas, mille valitsusse viin, on ette nähtud riigikaitseõpetuse muutmine gümnaasiumiõpilastele alates 2023. aasta septembrist,“ sõnas Lukas Delfile. „Üks põhjendus on see, et see on Ukraina sõja taustal oluline, aga riigikaitsel on ka elanikkonnakaitse komponent.“

Võttis ikka aega enne, kui teema riigi ja rahva juhtidel kohale jõudis.
Hea seegi, et alles "Ukraina sõja taustal", mitte "Pärast lahinguid Kiviõli all".
Aga oleks pidanud kohale jõudma vähemalt juba Tšetšeenia esimese sõja "taustal" või hiljemalt 08.08.2008.

Ma saan aru ja olen võimeline mõistma nn "Läänemaailma" sinisilmsust VF suhtes, aga inimeste, kellel juba eluaastaid piisavalt, et olla ise elanud koos venelastega NSVLiidu "vennalikus peres" ja kes omavad isiklikke kogemusi Vene riigi lähiajaloo, kultuuri, vaadete, prioriteetide ja praktikatega, sinisilmsus on mulle jäänud tänaseni täiesti arusaamatuks fenomeniks.

AGA...

„Õppekavas, mille valitsusse viin, on ette nähtud riigikaitseõpetuse muutmine gümnaasiumiõpilastele alates 2023. aasta septembrist,“ sõnas Lukas Delfile.

....viitab paraku jälle pigem sellele, et muuta üritatakse ilmselt "riigikaitseõpetuse" sisu, mitte selles osalemise vabatahtlikkust kohustuslikuks.

[Kriku]

Ma arvan, et sealt on toimetaja süül üks sõna kaotsi läinud, sest pealkiri on

Tõnis Lukas tahab riigikaitseõppe teha gümnaasiumis kohustuslikuks