Wow, näed, mis juhtub, kui siin mõneks ajaks ringivaatamine ära ununeb - juttu minust kui palju
Esiteks muidugi tänud tähelepanu osutamast, kuigi kas mu tagasihoidlik isik seda just niipalju väärt on. Teiseks on mul tunne, et olen selgitusi võlgu. Alustame siis otsast.
Kpt Trumm tegi õigeid järeldusi - KE oli üsna teadlik valik. Jube riskantne, kuid hoolikalt kaalutud. Nemad lähenesid mulle ja juba pikemat aega. Seal on palju väga mõistlikke inimesi, kellele meie riigi käekäik korda läheb. Tegelikult enamus üle nende häälte, kes nagu nõuaks mingit erisaatust venelastele. Siiani pole ma leidnud kedagi juhtkonnast, kes hääletaks selle poolt, et Eesti peaks Venemaa rüppe tagasi minema. Kõik saavad aru, et see mingit ilusat elu küll ei tooks. Tõsi ta on, et KEs on suurim protsent aktiivseid vene poliitikuid ja ma leian, et see on hea. Põhjus lihtne - neil pole enam piisavalt vabu aktiviste, kes tõmbaks käima omaenda ekstreemsema partei, mis võiks tegelikuks probleemiks tõusta. Seega on olukord suures pildis kontrolli all. Laenates Jüri Aarma mõtet, et "kui Savisaart poleks, siis tuleks ta välja mõelda." Samas on mitmeid vastakate seisukohtade ja tegudega poliitikuid, näiteks Stalnuhhin, Veltman, Toom. Nad teevad tõepoolest avaldusi, mis kratsivad meie, eestlaste hinge, kuid nad ei esinda erakonna seisukohti, vaid oma isiklikke vaatenurki. Seda on muidugi jube hea võimendada ja kogu erakonda venemeelseks tembeldada. Olen nüüd kaks korda istunud juhatuse koosolekul - täitsa normaalne ning inimlik koosolek - kõik käib eesti keeles ja päevakorra alusel. Kedagi ei sunnita vait ega suruta maha. Eriarvamused lähevad hääletusele ja ei maksa Savisaare hääl rohkem kui iga teise oma. No ei ole seda tonti mina veel leidnud. Mis ma neile etteheidan on vastupropaganda puudumine. Ei tohiks ignoreerida enda peksmist meedias, sest palju sellest on ikkagi kontekstist välja rebitud. Kokkuvõtteks: praegu tundub see erakond minu jaoks vaat, et kõige demokraatlikum, kus erinevaid arvamusi, ka ebameeldivaid, ei suruta maha. Samas ei ole ühtegi ilmingut, et erakonna juhtkond, kes teeb kursi, tahaks mingilgi moel Eestit Venemaa kubermanguks teha - no ei ole sellist asja olemas. Kuid Goebbelsi maksiim töötab täiega.
Tagasi minu valiku juurde: õige ta on, et mujal erakonnas poleks ma mõjule pääsenud. Keegi teine mind ei kutsunud ja ennast pakkuma minnes ei saa diili teha. Läbirääkimiste käigus olid mu tingimused sellised: kaitse- ja julgeoleku valdkond on püha ja puutumatu, mis lähtub ainult põhiseaduslikust eesmärgist ja sellega ei mängita - diil. Kaitsepoliitika kujundamine saab olema päevapoliitika ülene ja kokkuleppel kõigi teiste erakondadega, siia muud kismat sisse ei tooda - diil. Kaitse-eelarve on puutumatu ja ainult eesmärgile suunatud, näiteks ei mingeid ausammaste ehitamisi selle eest jms, mis ei ole kaitsevõime teema - diil. Nagu blogis öeldud, ei küsinud ma ise ega pakutud sentigi. Mingi väike summa tuleb kampaania jaoks võrdselt kõigi teiste kandidaatidega ja see on ka kõik. Ei tee ma seda ka RK palga pärast, pole ju tarvis. Mul on normaalselt toimiv ettevõte, mis toob piisavalt sisse, seega ei saa mind selle nööri otsas samuti hoida.
Isiklik ambitsioon? Just nii, nagu blogis kirjas - ma pole päris rahul praeguse kursiga ja usun, et saab sama raha eest tigedamaks meie riigikaitset teha - hübriidsemaks. Olles küll poliitiliselt ebakorrektne, siis minu jaoks avas silmad 2006 aasta Iisraeli-Hezbollah sõda, kus hübriidkontseptsioon tagas kordades väiksemale väele võidu. Seda tuleb võtta muidugi tugevate reservatsioonidega, sest seal oli palju taktikaid ja tegusid, mida me omale kuidagi lubada ei saa eelkõige moraalsetel põhjustel. Kuid üldpildis oli see sõjapidamiseviis geniaalne. Meil on väga palju naturaalseid eeldusi midagi sarnast välja arendada, kuid selleks on tarvis teha tõsine kaitseplaneerijate kodutöö. See kurss oleks ka selline, mis ei toetu oma raskuskeskmega NATO abile, sest alati on võimalus, et see abi viibib kauem kui me tahaks. Iga abi on hea boonus. Raskuskese oleks just Kaitseliidul (olen neist kontseptsioonidest üsna mitu lugu kirjutanud nii blogis kui Kaitse kodu veergudel). Saades mäe peale, saaks tõepoolest vastavaid küsimusi esitada nii, et neile ka reaalselt tuleb vastata ning kui vastusest ilmneb puudujääk olulises kohas, siis on see ka alus arendamiseks. Ei taha tüli kiskuda, kuid pilt peab klappima ning kogu riik peab olema valmis hakkama saama kõige vastikuma ning ootamatuma olukorraga. Kogu point asjal, ega muud ei olegi. Keegi küsis, et millised on mu täpsemad kavad peale loosungite. Need on kirjas siin ja seal läbi viimase 5 aasta kirjapandu. Kuid ühte ma luban - oma arvamust peale ei suru, vaid parimad lahendused peavad sündima tõsistes sõjamängudes kontseptsioone testides. Selles armu ei saa, ka ma ise mitte. Mu eelis paljude teiste poliitikute ees on vast see, et ma oskan seada üles head küsimused, sisulised, mis panevad tõsisemalt mõtlema ja millele vastates ei saa mulle mulli müüa. Ja seda ma ka teha kavatsen.
Pika jutu lõpuks, siis praegu võitlen läbi KE uue riigikaitseseaduse eelnõu muudatuste eest. Järgmine nädal lähevad ettepanekud ametlikult sisse. Millised ohud selles seaduses hetkel peidus, sai just Maalehes osaliselt lahti võetud. Lugu ka blogis ülal:
http://renetoomse.blogspot.com/2014/12/ ... amise.html
Püüan nüüd sagedamini siia pilku visata. Head ideed ja ka märkused loomulikult teretulnud. Meenutuseks, et Preisi sõjaväereform algas ka peale Jena-Austerlitzi hävingut just noorte ohvitseride taktikaringist, kus tõdeti, et vaja on uusi lähenemisi. Põtkisid need kindralid, mis põtkisid, kuid just sellest sündiski manööversõjapidamise viis, mida me täna kõik püüame rakendada. Ehk on aeg järgmine ja tigedam kontseptsioon luua.
Saame tugevaks!
Rene