"Dissidendid" riigikaitsest

Vaba foorum kus võib arutada mujale mittesobivatel teemadel.
Vasta
a11
Liige
Postitusi: 237
Liitunud: 10 Okt, 2014 10:36
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas a11 »

Vist oli kaitseväe juhataja Terras see, kellelt mõni aeg tagasi küsiti, kas Eestil on meremiinid ka olemas, mida vajaduse korral saaks vette lasta. Vastus oli umbes selline, et meil meremiine ei ole, aga meie NATO liitlastel on neid piisavalt. Tegelikult mingit garantiid ju pole, et NATO liitlaste miinid siia ka vajalikul ajal jõuavad. Sellised lihtsad asjad nagu meremiinid võiks ikka endal olemas olla, mingis koguses.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Et aeg värskendada siin seda pisut ebasoliidse nimega aga muidu igati vajalikku teemat :arrow:
Eesti Päevaleht avaldab Leo Kunnase äsja ilmunud artiklikogumiku "Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II" sissejuhatuse.


Eelmise artiklikogumiku ilmumisest on märkamatult möödunud kuus aastat. Toonase „Takerdunud rünnaku" peakiri sümboliseeris Eesti riigikaitse ülesehitamisel ette tulnud raskusi, vigu ja vastutöötamist. Arkikleid kirjutades olen lähtunud põhimõttest, et probleemidest rääkimine ning lahenduste pakkumine peavad käima käsikäes nagu tuli ja manööver lahingus.

„Takerdunud rünnaku" ilmumine langes kokku Venemaa-Gruusia sõjaga. Sõda pälvis korraks tähelepanu ning vajus seejärel unustusehõlma. Lootus, et see toimiks äratuskellana ei täitunud.

Euroopas pärast külma sõja lõppu alanud relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine sai majandus- ja eurokriiside mõjul hoopiski uut hoogu juurde. Samal ajal suurendas Venemaa kiires tempos sõjalisi kulutusi ning rakendas tõsiseid jõupingutusi oma sõjalise võitlusvõime tõstmiseks. Lõhe kahe vastandliku suundumuse vahel muutus ajapikku järjest sügavamaks. Euroopas senini valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema.

Mul ei ole Putini režiimi suhtes kunagi illusioone olnud. Teine Tšetšeenia sõda näitas selgesti, kellega tegu. Putini käitumine on ootuspärane. Venemaa ei ole Gruusias ja Ukrainas teinud midagi, mis poleks kirja pandud juba Venemaa 2000. aasta sõjalises doktriinis.

Putini Venemaal puudub NATO suhtes igasugune respekt. Venemaa juhtkonna hinnangul on allianss kaotanud kaks sõda (Iraagis ja Afganistanis) ning transformeerinud ennast hambutuks jututoaks, mille ühtsus, tahe ja võime kaitsta oma nõrgemaid liikmeid on küsitav.

Venemaa NATO-poliitikat võib määratleda topeltkiilu poliitikana, mille eesmärgiks on lõhede tekitamine USA ja Euroopa ning Lääne- ja Ida-Euroopa vahele. Putini sõnum Lääne-Euroopale on selge: Venemaa imperialistlikud taotlused ei kujuta teile ohtu, seepärast on teil kasulik meiega kokku leppida.

Läbi ajaloo on Venemaa valitsejad austanud ainult jõudu. Kui jõudu pole, ei ole nende arvates millestki rääkida. Gruusia ja Ukraina sõjad on osutunud võimalikuks tänu NATO nõrkusele ja killustatusele. Allianss ei ole suutnud Venemaad ohjeldada ega täita oma rolli Euroopa stabiilsuse garandina.

Krimmi liitmine Venemaa koosseisu föderatsiooni subjektina Krimmi Vabariigi nime all annab vihje Venemaa tulevase võimaliku riikliku korralduse kohta. Nimetaksin seda tinglikult föderaalimpeeriumiks, kuigi mõisted „föderalism" ja „impeerium" peaksid oma sisult teineteist välistama.

Kui Putin on „põliste Vene maade" (siin tuleb mõista Vene impeeriumi 1914. aasta piirides) kogumisel küllalt edukas, võib ta taastada monarhia. Tal on kaks võimalust - kutsuda valitsejaks mõni tsaariperekonna liige või lasta end ise keisriks kuulutada.

Esimesel juhul hakkaks Venemaa tulevane riiklik korraldus sarnanema varauusaegse Jaapaniga, kus šogunilaadse tegeliku valitseja rollis hakkaksid olema Putin ja tema järglased, teisel juhul oleks tegu absoluutse monarhiaga. Igal juhul ei oleks Venemaa tulevasel valitsemiskorral midagi ühist lääneliku demokraatiaga.

Sõda on sõda hoolimata sellest, kas see välja kuulutatakse või seda sõjaks nimetatakse. Kas Nõukogude Venemaa kuulutas Vabadussõja ajal Eesti Vabariigile sõja? Sõja kuulutamine on paraku palju haruldasem kui kuulutamata jätmine.

Venemaa-Ukraina sõjas võib praeguseks eristada kolme etappi:
1. Krimmi annekteerimine: veebruari lõpp-märts 2014;
2. Kodusõja algatamine Ukrainas ning selle ühe osapoole, Ida-Ukraina venemeelsete separatistide toetamine GRU eriüksuste, palgatud vabatahtlike, relvastuse ja sõjatehnikaga: aprill-juuli 2014;
3. Venemaa regulaarvägede sisenemine Luganski ja Donetski oblastite territooriumile ning võitlus Ukraina relvajõudude vastu: alates augusti teisest poolest 2014.

Septembri alguse vaherahu on eelkõige kasulik Vene poolele ja separatistidele, kes kasutavad seda oma positsioonide kindlustamiseks. See vaherahu ei tähenda rahu, vaid lihtsalt madalama intensiivsusega sõjategevust, mille käigus Vene pool püüab vallutada uusi alasid.

Olen nimetanud Venemaa - Ukraina sõja teist etappi „vaikseks sõjaks", sõda on kutsutud ka hübriidsõjaks või neljanda generatsiooni sõjaks. Sisu on nimetustest tähtsam.

Selles sõjas ei ole midagi, mida sõjaajalugu ei tunneks. Mitmed autorid on esile toonud paralleele 2014. aastal Krimmis toimunu ning Sudeedimaa ja Balti riikide annekteerimise vahel rohkem kui seitsmekümne aasta eest.

Keskaja lõpupoole oli valitsejatel kombeks saata palgasõdureid naabrite maid rüüstama ning pärast õlgu kehitada, et vabandust, need polnud meie mehed. Esimene Tšetšeenia sõda ei alanud mitte Venemaa regulaarvägede tungimisega Tšetšeeniasse 1994. aasta detsembris, vaid varem, mil Vene pool organiseeris, relvastas, varustas ning toetas vabatahtlikega (kellele ta palka maksis) Džohhar Dudajevi vastaseid.

Oskuslikud (ja tihti ka halastamatud) juhid on läbi ajaloo kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks väga erinevaid võitlusviise ja -meetodeid. Sõjategevust on alati kombineeritud kõikvõimalike muude mõjutusvahenditega, alates propagandast ja infosõjast kuni majandusliku surveni välja.

Kas on siis põhjust Putini režiimi tegevuse üle imestada või käsitada Venemaa-Ukraina sõda millegi uue ja senitundmatuna? Küsimus on hoopiski selles, kuidas Eesti ja NATO liitlasriigid Putini Venemaa esitatud väljakutsele vastavad.

Eesti tarbeks tooksin Venemaa-Gruusia ja Venemaa-Ukraina sõdadest esile kaks peamist õppetundi:
1. Territooriume, mis võivad elanikkonna rahvusliku kuuluvuse tõttu vaidlusalusteks osutuda, tuleb hoida iga hinna eest oma käes;
2. Konfliktile reageerimine jääb igal juhul hiljaks, olenemata reageerimise viisist ja kiirusest.

„Külma sõja" ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed koos Varssavi pakti liitlastega Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Liitlasväed olid Lääne-Saksamaal ja mujal toonastes alliansi ääreriikides iga hetk valmis agressiooni tõrjumiseks. Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleb uuesti au sisse tõsta. Alliansi Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidele tähendaks see eelpositsioneeritud varustuseladude ning väekontingentide paigutamist ääreriikide territooriumile.

Mida otsustati NATO Walesi tippkohtumisel? Peatada kaitsekulutuste vähendamine ning suurendada neid järgmise kümne aasta jooksul 2%-ni liikmesriikide SKTst. Venemaa sõjalised kulutused tõusevad 2016. aastaks üle 4% SKTst. Meie idanaaber jõuab kümne aastaga moderniseerida oma relvajõud mitte üks, vaid kaks korda.

Lisaks otsustati Wales'is tõhustada kiirreageerimisvõimet, lühendada reageerimisaega, moodustada üks diviisisuurune kiirreageerimisüksus. Venemaal on juba praegu alalises valmiduses 13 diviisi jagu vägesid.

Kas Walesi tippkohtumise otsused suudavad siis vastata väljakutsele, mille Putini režiim on NATO-le esitanud? Ei suuda. Need vastused ei ohjelda Putinit. Need ei tekita vastukaalu. Vastupidi, need julgustavad teda. Putinit ohjeldaks ainult ennetamisprintsiibi rakendamine. Praegu ollakse NATOs sellest veel kaugel.

Eesti-suguse pisikese NATO ääreriigi jaoks on ennetamisprintsiibist lähtumine eriti tähtis. Selle asemel, et käed rüpes oodata julgeolekukeskkonna iseeneslikku paranemist (mis Putini eluajal vaevalt juhtub) peaksid kaitsevägi ja Kaitseliit juba kevadest saadik olema kõrgendatud sõjalises valmisolekus. Millal siis veel sõjaaja üksusi õppekogunemistelt läbi lasta, laskemoonavarusid ja varustust täiendada ning Venemaa-Ukraina sõja kogemustest lähtuvalt kaitseplaane täpsustada, kui mitte praegu?

Peame reageerima nüüd, mitte siis, kui mistahes vormis vaenutegevus on juba puhkenud. Siis on hilja. Kaitsepolitsei komissari Eston Kohveri röövimisega on Venemaa Eesti vastast vaenutegevust de facto juba alustanud. Ida-Ukraina korraldamiseks Ida-Virumaal on vaja täita kaks eeldust: neutraliseerida kohalik Kapo agentuur ning muuta piir auklikuks. Piiri suhtes oleme sõjaväestatud piirivalve kaotamisega Putini režiimi eest juba suure töö ära teinud.

Ennetamine on väga oluline ka oma territooriumi hoidmise seisukohalt. Kas näiteks tüki Ida-Virumaa staatus (kus paiknevad meie elektrijaamad ja põlevkivikaevandused) on tähtsam kui maailmarahu? On parem, kui me ei paneks oma liitlasi sääraste valikute ette.

Vaadates tagasi viimase viie aasta jooksul ilmunud artiklitele ja kaitseministrile antud nõuannetele, pole mul põhjust häbeneda. Paljudel oleks. Kaitsekulutuste vähendajad, „hiiglasliku rahvaarmee" ja Kaitseliidu likvideerijad, palgaarmee eestvõitlejad - täna on kunagistest riigikaitselistest Saulustest saanud Paulused, kes üksteise võidu nõuavad liitlastelt suuremat panust Eesti julgeolekusse. On see sisuline muutus või tuulenuusutamine? Eks aeg näita.

Mu hüüdjast häälest kõrbes on saanud Venemaa-Ukraina sõja ning julgeolekuolukorra teravnemise tõttu peavool. Kas peaksin nüüd rõõmustama, et näete, mul oli ju õigus? Rõõmustamiseks pole paraku vähimatki põhjust.

Tõsi, liitlased on lõpuks hakanud ennast liigutama ning tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba kümme aastat tagasi - lahendanud näiteks Eesti õhuturbe küsimuse. Samas on president Obama külaskäik ning NATO liikmesriikide Walesi tippkohtumine tekitanud Eesti poliitikutes ja riigiametnikes enesepettusliku rahulolutunde, et kõik on hästi, meil endil polegi vaja ennast kokku võtta.

Eesti pole pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist teinud sõjalise riigikaitse osas midagi plaanivälist peale „Javelin"-tüüpi keskmaa tankitõrje-raketisüsteemide hanke paari aasta võtta ettepoole nihutamise. Tõsi, teen siin liiga Kaitseliidule, mis on alates Venemaa-Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut tõstnud.

Eesti ametiisikud on pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi Eesti kaitstud on. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938. ja 1939. aastal.

Eesti on paremini kaitstud kui Läti või Leedu, aga kaugeltki mitte hästi. Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on määratlemata ning juhtimisorganid loomata, mistõttu vähestes mittesõjalise riigikaitse valdkondades on jõutud midagi ära teha.

Piirivalve ei ole pärast sõjaväestatud piirivalveameti kaotamist ja politseiga liitmist mitte tugevnenud, vaid hoopis alla käinud. Tuhandete inimeste üle kahe aastakümne pikkuse tööga on küll sõjalisele riigikaitsele põhi alla pandud, aga keegi ei taha tunnistada tehtud vigu ega vastutada tegematajätmiste eest.

Hea näide vastutuse puudumisest on Hermann Simmi juhtum. Tuleb välja, et ta ise määras ennast ametisse, edendas oma karjääri ning kontrollis ka oma tausta ja tööülesannete täitmist, ühesõnaga, tegutses täielikus vaakumis.

Kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamisega on kaitseväe juhtkond kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse. Mida aeg edasi, seda rohkem peegeldub see otsustes. Toon näite: 2001. aastal surusid toonased kaitseministeeriumi tippametnikud kaitseväele peale kahest jalaväebrigaadist koosnevat ilma kaitseringkondadeta struktuuri.

Sõjamängul number neli 2001. aasta septembris, mil seda testiti ning mängiti läbi Krimmi ja Ida-Ukraina sündmustega üsnagi sarnane stsenaarium ehk nn kukutamisrünnak kaotas „siniste" pool kiiresti juhtimisvõime, oma manööverüksused seoti lahingutega ning piirati ümber. Vaenlane läks neist lihtsalt mööda. Kas pole tuttav pilt Ukraina lahinguväljadelt?

Paraku on alates selle aasta 1. augustist säärane suurriike jäljendav struktuur muutunud ametnike unistusest reaalsuseks. Kaitseringkonnad on kaotatud. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi likvideerimisega oleme muutnud end suurriigi ideaalvastaseks, teinud suurima kõigist võimalikest vigadest, mille eest juba raamatus „Takerdunud rünnak" hoiatasin.

Tõin seal esile ka Eesti sõjalise riigikaitse peamised võimelüngad - miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõimekuse ning keskmaa õhutõrje puudumise. Ühtki neist lünkadest pole tänaseks likvideeritud ning seda ei planeerita ka „Riigikaitse arengukavas 2013-22". Soomusmanöövrivõimekus ilma tankideta ei ole aga tõsiseltvõetav.

Ka ajateenistuse maht pole viimastel aastatel suurenenud, teenistusse kutsutakse alla poole kutsealuste aastakäigust. Tõsimeeli pakutakse välja absurdihõngulisi ideid, nagu võiks keskkooli sõjaline õpe ajateenistust asendada.

Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ning mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?

Viie väekoondise (nelja kaitseringkonna ja ühe jalaväebrigaadi) asemel on nüüd kõigest kaks. Teise jalaväebrigaadi moodustamine ei asenda nelja kaitseringkonna puudumist. Sõjaline riigikaitse kui süsteem on viimase kahe aasta jooksul liikunud mitte korrastatuse, vaid kaose suurenemise poole. Eesti esmane iseseisev kaitsevõime on täna nõrgem kui paar-kolm aastat tagasi.

Eksimustest õppimise ja nende edaspidise vältimise asemel - mis oli ju „Takerdunud rünnaku" avaldamise mõte - teeme uusi ja järjest elementaarsemaid vigu.

Kui Venemaa-Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa-Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse" mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ning kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?

Venemaa alustas uue sõjaga, seega on aeg juba väljakujunevat traditsiooni jätkata ning sel puhul artiklikogumik välja anda.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Borja, ma märgiks ära ka ühe asja, mis sul vist märkamata jäi.....
See on kui artikli grotesksevõitu kokkuvõte.

Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse" mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ning kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas A4 »

Vabandage väga, aga sellest Kunnase järjekordsest nutt-ja-hala artiklist ei vaata vastu midagi muud, kui see, et inimene on ise Kaitseväest tänaseks vist juba 8 aastat eemal olnud, kuid elab endiselt mingis minevikumaailmas; samuti tegelikult ka see, et Kunnas ise on see paljukirutud „pooliku lahenduse mees“.

Kui ma õigesti aru saan, siis Kunnase arvates on Eesti rahuldavaks kaitseks vajalik SA-armee selline, kus on 4-5 brigaadi ekvivalenti, sh üks soomusbrigaad jalaväe lahingumasinate ja tankidega, mereväes lisaks tänasele ka miiniveeskamisvõime ja rannakaitseraketid, õhuväes keskmaa-õhutõrje. Kuni neid asju ei ole, on kõik persses, tegemist on pooliku lahendusega, mille on välja mõelnud memomaailmas elavad Hermann Simmid jne. Sellest, et meil on täna NATO-s pea ainsana suudetud kaitsekulud vaatamata majandusraskustele tõsta 2%ni (rääkige veel, et poliitikud riigikaitsest ei hooli) – see päris kindlasti ei viita sellele, et meil riigikaitse vajadusi tõsiselt ei võeta. Seda, et 2% eest ei olegi võimalik Kunnase kirjeldatud väge luua, Kunnas loomulikult ei maini, aga ühes paari aasta taguses artiklis ta isegi möönis, et jah, 2% eest ei ole tõesti võimalik. Aga lahendust, mille ta siis hiljuti välja pakkus, ei saagi kirjeldada muud moodi, kui poolikut lahendus. Nimelt oli tema skeem selline, et rahuajal ei relvastagi, varustagi ega taga DOS-idega kogu seda ideaalstruktuuri, vaid hangime eelkõige väljaõppekomplektid selleks, et oleks kogu see 50 000-meheline struktuur inimeste võttes võimalik välja õpetada. Kui peaks sõjaoht tekkima, siis küll on pool-aastat-aasta aega, et võtta Eesti aastase SKT-suurune välislaen ja kogu vajaminev kraam rahvusvaheliselt relvaturult kokku osta. Tore skeem, aga mis saab siis, kui relvaturg ei suuda enam meie vajadusi katta (nagu juhtus enne Teist maailmasõda), või kui sõda siiski ei tule ja me oleme selle tulemusel laostanud oma majanduse hiigellaenu ning kasutuna lageda taeva all mädaneva (sest mitte-eksisteerivale varustusele me ju ennetavalt ladusid rajama ei hakka) varustuse ja laskemoonaga?

Nüüd aga tuleb Kunnas äkki välja jutuga, et „Konfliktile reageerimine jääb igal juhul hiljaks, olenemata reageerimise viisist ja kiirusest.“ Kes siin siis poolikuid lahendusi välja pakub? Kas Kunnas, kes 2001. aastal pidas väheseks kahte brigaadi (millest reaalselt ei suudetud tollal isegi ühte valmis teha) ja kes nüüd räägib jälle 4-5 brigaadist + tervest reast kallitest relvasüsteemidest, millede hankimiseks raha ei ole? Või siis Terras, Tiganik jt kaitseväelased ja ametnikud, kes arvavad, et suudame täna teha kaks brigaadi, aga selliselt, et need ka reaalselt eksisteerivad ja suudavad ootamatu kallaletungil seetõttu ka sõdida?

Samuti tasuks selle asemel, et Kunnase kollijutte jälle suu töllakil uskuma jääda, tuletada meelde ka Kunnase mõningaid varasemaid „hoiatusi“ ja „saatuslike vigade“ kirjeldusi, ning vaadata, kui valikuliselt või vildakalt ta neid nüüd käsitleb (või siis ei käsitle). Suureks veaks ja mõttetuks asjaks pidas Kunnas veel kuni viimase ajani Ämari lennubaasi rekonstrueerimist, mille koha pealt on nüüd vaikus majas. Lennukid on kohal, „õhuturbe küsimus on lahendatud“, nagu Kunnas ka ise viitab, on olemas taristu ka selle võimekuse hüppeliseks suurendamiseks vajaduse korral, aga tollal arvas mees ise, et „ega NATO siia mingeid hävitajaid niikuinii ei too“. Samuti ei oleks meil varem Kunnase sõnul üldse mõelda NATO kaitse peale, sest „kaitseplaane meie kaitseks pole ega tule“. Nüüd on need kaitseplaanid loodud, esmased üksused on alaliselt paigutatud Balti riikidesse, varsti on eelpaigutatav varustus samuti kohal, aga Kunnase arvates on see täiesti olematu tegevus, mis venelast kindlasti ei heiduta, vaid hoopis julgustab. Kui vaadata kasvõi venelaste üsna valulikku reageeringut, siis mina kipuks teistmoodi arvama. Seejärel tegeletakse jabura arvudemaagiaga, võrdsustades üks NATO struktuuris loodav kiirreageerimisdiviis venelaste paberi peal kõrges valmisolekus 13 diviisiga, unustades ära, et lisaks NATO struktuuris olevatele asjadele on kasvõi USA jalaväebrigaadide arv, võimekus, reageerimiskiirus, siirdatavus üle kogu venelaste pokazuhhast. Venelaste võimekuse kiitmisel ületatakse aga isegi venelaste endi kiidujutte – Kunnas arvab, et 4% SKT-ga suudab Venemaa kogu oma armee 2020. aastaks kaks korda järjest moderniseerida, kuid kummalisel kombel räägivad venelased sellest, et heal juhul suudetakse selle ajaga moderniseerida 70% armeest, mitte 200%.

Küll aga julgeb Kunnas endiselt pidada suureks veaks KVJ-i institutsiooni põhiseadusest väljaarvamist, aga ei suuda ära kirjeldada, kas ja mis sellest siis tegelikult halvemaks on läinud. Kas teist keegi suudab aru saada või sisuga täita fraasi „kaitseväe juhtkond on kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse“? Jne.

Mis puudutab Ukraina kriisi tagajärjel astutud samme ning „näilist rahulolu“ ja „enesekiitust“, siis võiks ikka meelde tuletada, et kriisi tagajärjel oleme saanud veelgi suurema kaitse-eelarve (rohkemaks raha lihtsalt ei ole), on suurendatud paljude üksuste lahinguvalmidust (see, et sellest meedias ei räägita, ei tähenda seda, et venelane vajalikku sõnumit pole saanud), aga see on loomulikult toimunud Kaitseliidus „iseenesest“, mitte kõrgema juhtkonna suuniste järgi, kes oma naba imetleb; NATO-s on langetatud meile vajalikud otsused (meie enda eestvedamisel, mitte juhuslikult), järgmisel aastal toimub ajaloo suurim mobilisatsiooniõppus, Javelinide hange nihutati ettepoole jne jne.

Huumor on siin selles, et Kunnas peab neid kõiki tegevusi ebapiisavateks või isegi Venemaad julgustavatena ja kirjeldab olukorda juba varsti selliselt, nagu Venemaa juba olekski Eestile kallale tunginud. Mina aga küsiks vastu, et kui me ei viinud kogu Kaitseväge juba kevadel kõrgendatud lahinguvalmidusse, ei hakanud puusalt korraldama suuri ja kalleid mobilisatsiooniõppuseid, kiirustades varustust täiendavalt kokku ostma ja oleme täna rahul nende NATO üksustega, mis siia reaalselt toodi – ja selle kõige peale Venemaa meid ei rünnanudki – siis äkki on ka senised meetmed olnud täiesti adekvaatset. Sisuliselt saab just nii väita, sest fakt on see, et kallaletungi pole toimunud.

Sellest võiks otsida ka vastust küsimusele, et miks avalikkusele on alates kevadest kinnitatud, et meie julgeolek on üldiselt hästi kaitstud ning paanikaks pole põhjust. Tegemist ei ole Pätsi-Laidoneri stiilis enesepettusega, vaid paljuski vastamisega just sellistele Kunnase ja Lobjaka stiilis panikööridele, kes peavad kõiki asju valedeks, ebapiisavateks hilinenuteks ja puudulikeks. Või kes võtavad tõe pähe igasuguseid venelaste propagandauudiseid stiilis „relvajõudude 200-protsendiline moderniseerimine“.

Me ei peaks silmi ära pöörama asjadelt, mis meil riigikaitses on halvasti tehtud ja parandamist vajavad. Samas ei peaks me alaväärselt ennast pidevalt piitsutama ja elu lõpuni rääkima, et „sellest kõigest on vähe, vaja oleks rohkem“. Kui me oma fundamentaalsed otsused – NATO-ga liitumine ja seal tõsiseltvõetavaks liitlaseks oleks, kaitsekulude pidev suurendamine, reservarmee säilitamine ja arendamine, liitlaste maaväeüksuste ja hävitajate siiatoomine – oleme õigesti teinud, kusjuures vaid need asjad on meid seni säästnud Ukraina või Gruusia saatusest, siis võiks seda endale ka ausalt tunnistada.

Kunnase hala on kindlasti kirjutatud parimate kavatsustega, kuid riigikaitse olukorra selline kirjeldus ei ühti Eesti reaalsusega, vaid kirjeldab pigem Läti või Leedu olukorda.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas oleeg »

A4 kirjutas:Vabandage väga, aga sellest Kunnase järjekordsest nutt-ja-hala artiklist ei vaata vastu midagi muud, kui see, et ...
...
Kunnase hala on kindlasti kirjutatud parimate kavatsustega, kuid riigikaitse olukorra selline kirjeldus ei ühti Eesti reaalsusega, vaid kirjeldab pigem Läti või Leedu olukorda.
Nõustun punkte andmata, sest kõik antavad punktid on + poolele.
Toon esile ühe teema, mis minu arust on häma:
Tõsi, teen siin liiga Kaitseliidule, mis on alates Venemaa-Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut tõstnud.
Ja siis? Kas pataljonide formeerimiseks on KL-i vaja? :dont_know:

Lihtne küsimus: kes hakkab lahinguid pidava sõjaväe tagalat julgestama? Kas keegi on sellest teemast midagi kuulnud? Mõnda harjutust näinud? Hoomab valdkonna suurust ja problemaatikat? Alates kõrgeimast juhtimistasandist alla välja?
Kunnase artiklist midagi isegi selles suunas ei leia. Kõrvaleemades lahatakse piiri nõrkust, politsei probleeme, erinevate julgeolekustruktuuride muresid - millele see viitab? Moodsad väljendid hübriidsõjast assümmeetriani välja, kuid unustatakse ära lihtsad asjad ära. Kes teab- tuletab meelde: rindepiirkond ja seljatagune piirkond.

Üks hetke 10-ndajärguline teema on sõjaajalugu. Jajah, ärge imestage - on küll. Ja näib, et põhjusega... Samas on Sõjakooli põhikursusel õppinud ohvitseridel lihtne tõmmata paralleeli 1920-27 riigikaitses toimunud protsesside ja tänase päeva vahel! Kes neid asju pole õppinud - neil loomulikult on mõnda protsessi keeruline mõista... Kahjuks on ka Kunnasel see osa lünklik.
Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ning mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?
Sellest tsitaadist selgub, et ka Kunnasel on KL-i minevikust üsna ähmane ettekujutus või kujutelm! Samas ei ole ta ainuke.
Eesti ametiisikud on pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi Eesti kaitstud on. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938. ja 1939. aastal.
Allajoonitud osa on suhteliselt meelevaldne. Millegipärast ei ole samale arvamusele jõudnud mitmed KVÜÕA-s baka ja magistritööd kaitsnud ohvitserid. Ehk aitaks juba kõhutundele tuginedes arvamisest?

Mõtteaineks aga üks kont: kogu Vabadussõja vältel ei muutunud sõjavägi kordagi suurimaks riigikaitsestruktuuriks. Huvitav, kas sõjavägi tuli üksi toime? Mida ja kuidas selleks tehti, et sõjavägi saaks "rahulikult" täita oma ülesannet ja sõdida välisvaenlase vastu ?

Läksin jälle ajaloo radadele... ju jään varsti päris pimedaks...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kunnas muidugi utreerib selle KL tubliduse ja UKR kriisi seosega. Sel aastal on tõesti õppusi olnud rohkesti, kuid selle põhjus polnud UKR kriis.
Ega saanudki olla, sest meil planeeritakse ju järgmise aasta õppused eelmise aasta teises pooles.

Täpselt samamoodi pole Siil 2015-l mingit seost UKR teemaga - see muidugi ei sega igasugu seltskondadel selle tule paistel ennast soojendada "vat kus me reageerisime". Siili korraldamisest selles mahus räägiti avalikult juba siis, kui mingit UKR kriisi ega Maidani polnud.

Põhilises on Kunnasel õigus - meie reaktsioon/vastus/sõnum toimuvale on pehmelt öelda kasin olnud. On küll kaamerate ees tehtud suuri sõnu, kuid pole väga higistatud selleks, et nende sõnade taga ka (vajadusel) seista.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Lihtne küsimus: kes hakkab lahinguid pidava sõjaväe tagalat julgestama? Kas keegi on sellest teemast midagi kuulnud? Mõnda harjutust näinud?
On.
KT 2013.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas oleeg »

Kapten Trumm kirjutas:
Lihtne küsimus: kes hakkab lahinguid pidava sõjaväe tagalat julgestama? Kas keegi on sellest teemast midagi kuulnud? Mõnda harjutust näinud?
On.
KT 2013.
Kuule Trumm, ära võta sõna teemadel, millest aimu lihtsalt ei ole. Sa ei ole ju seda õppinud? Tagala ei tähenda lahingüksuste või rinde lähitagalat. Tagala sisaldab endas sadu ruutkilomeetreid ja sõltub riigi suurusest. Hoomad?

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kui KT2013 põhitegevus oli Keskpolüka kandis ja KL kontrollis koos politseiga liiklust Tallinnas, julgestas linnas asuvaid olulisi objekte - siis misasi see oli kui mitte tagala julgestamine? Või mis vahe väljaõppes siis oleks, kui "rinne" oleks olnud Narvas, Võrus jne? Käib checkpointi tegevus kuidagi teistmoodi?

2014: http://uudised.err.ee/v/eesti/0ced0c21- ... 408e89175f
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas oleeg »

Kapten Trumm kirjutas:Kui KT2013 põhitegevus oli Keskpolüka kandis ja KL kontrollis koos politseiga liiklust Tallinnas, julgestas linnas asuvaid olulisi objekte - siis misasi see oli kui mitte tagala julgestamine? Või mis vahe väljaõppes siis oleks, kui "rinne" oleks olnud Narvas, Võrus jne? Käib checkpointi tegevus kuidagi teistmoodi?
Veelkord puust ja punaseks: Sina räägid taktikalisest tegevusest, pointimisest jne. See on heal juhul kümnendik! Saa ometi aru millest räägitakse: kogu ülejäänud riigist, mis jääb taktikalisest tasandist väljapoole.

Lihtne näide:vaata peeglisse. Näed midagi või kedagi. See mida Sa ei näe - kõrvade tagust, selja tagust jne - ka see on miski või keegi ja ka selle osaga peab keegi tegelema.
Näide sai küll kandiline, kuid loodetavasti hakkad mõtlema.

Rohkem ma selle teema ümber ei viitsi jahuda.

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
tuna
Liige
Postitusi: 600
Liitunud: 20 Juul, 2005 13:35
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas tuna »

oleeg kirjutas:
Eesti ametiisikud on pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi Eesti kaitstud on. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938. ja 1939. aastal.
Allajoonitud osa on suhteliselt meelevaldne. Millegipärast ei ole samale arvamusele jõudnud mitmed KVÜÕA-s baka ja magistritööd kaitsnud ohvitserid. Ehk aitaks juba kõhutundele tuginedes arvamisest
Kas KVÜÕA-s on kaitstud töid 1930. aastate lõpu riigikaitse-alase PR-i kohta? Alles paar päeva tagasi lasin pilgu üle KVÜÕA kodulehel oleva nimekirja ja silma ei jäänud. Sellealane süstemaatiline käsitlus kuluks väga ära.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas oleeg »

tuna kirjutas:Kas KVÜÕA-s on kaitstud töid 1930. aastate lõpu riigikaitse-alase PR-i kohta? Alles paar päeva tagasi lasin pilgu üle KVÜÕA kodulehel oleva nimekirja ja silma ei jäänud. Sellealane süstemaatiline käsitlus kuluks väga ära.
Ei meenu, et selle nurga alt oleks töid tehtud. Iseenesest on täna võimekus sellise käsitluse juhendamiseks olemas, kas ka võimekat tegijat leidub on iseküsimus. Igal juhul tänud huvitava teemapüstituse eest!

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Hala kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=70259199
Toomse põhjendab oma sammu murega meie riigi kaitsevõime pärast. "Ma võin ju jäädagi omaette blogis riigikaitsest arutlema ja need, kes peaks kaasa mõtlema, saavadki jääda oma loosungeid viskama. Olles nö tüüri lähedal, on mul parem ligipääs mugavuspaati kõigutama," kirjutas Toomse oma blogis.

"Samuti on vaja lahendada tõsine vaidlus endiste ja praeguste riigikaitse juhtide vahel, kus kummalgi poolel on pädevaid argumente, kuid liiga palju emotsioone ja egosid. Ma tahan olla see moderaator ja pingete maandaja, kes püüab ekspertide parimad palad parimaks võimalikuks plaaniks komponeerida," märgib Toomse.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: "Dissidendid" kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kuna siin on nüüd tavaks paremaid palu punasega tähistada, siis lubage ka selline tsitaat:

Toomse sõnul peab riigi kaitsmise plaan olema suunatud kõige halvema stsenaariumiga toimetulekuks. "Ehk me peame suutma võidelda ka siis, kui mis iganes põhjusel, võimaliku sõja korral, liitlased appi tulla ei saaks. Iga abi on hea lisaboonus ja tänuväärne, kuid põhiplaani ei tohi ehitada üles lootusele, sest lootus ei ole meetod," kirjutab endine luureohvitser.

See loosung võiks tegelikult rippuda Eestis nii mõnegi Tallinna kesklinnas asuva administratiivhoone fuajees.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: "Dissidendid" kaitseväe teemadel

Postitus Postitas Lemet »

Et siis parafraseerides tuntud tõdemist- pole oluline, millise maja uksest kõuts sisse-välja käib, pea-asi, et hiiri püüab... :scratch:
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 22 külalist