Re: "Dissidendid" kaitseväe teemadel
Postitatud: 05 Dets, 2014 12:17
Iseenesest on see väga positiivne, et vabamõtleja Toomse poliitikasse läheb. Kui halatakse, et senised Riigikogu koosseisud on sügavama sõjalise kompetentsi poolest väga lahjad olnud, siis on see eelkõige etteheide valijatele endile, sest minu teada ei ole viimase 15 aasta jooksul olnud ühtegi valimist, kus endised vanemohvitserid (Laigna, Toomsalu, Reinhold, Kunnas) ja kindralid-admiralid (Einseln rohkem kui ühel korral, Kõuts) ei oleks kandideerinud, ja üldjuhul ka oma erakonna nimekirjades üsna headel kohtadel. Kui pole valituks osutunud, siis peaksid kandideerijad ise mõtlema, mis valesti läks (arusaamatud ideed, valesti valitud erakond või asjatu rabelemine üksikkandidaadina), või siis ei olegi valija seni riigikaitse teemade kohta nii suurt huvi tundnud. Teiseks on see ka paratamatu, et seni pole neid kandideerijaid rohkem või paremaid olnud – Kaitsevägi on meil alles üsna noor, aktiivne mõtlejate põlvkond on täna suures osas endiselt tegevteenistuses, reservi ja erru alles hakkab tekkima tõsiseltvõetavam seltskond.
Mis puudutab Toomse kandideerimist konkreetselt Keskerakonnas, siis ilmselt siin ei teki eriti probleemi või vastuolu selle vahel, mida räägivad Savisaar, Toom ja Kõlvart ning mida räägib Toomse (või rääkis Riisalu). Lihtsalt nende inimeste potentsiaalne elektoraat ja selle elektoraadi infoväli on sedavõrd erinevad. Venekeelne valija istub oma venekeelsed ja –meelses inforuumis, vaatab vene kanaleid, PBK-d ja loeb Stolitsat, nii et nad ei pruugi teadagi saada, et Toomse eestikeelses meedias mingit Vene ja Putini-vastast juttu ajab. Sümptomaatiline näide: Kui Keskerakond hakkas Tallinnas alkoholimüüki kägistama, siis venelastest poepidajad ei olnud sellest Edgari plaanist kuulnudki ning arvasid, et sellise lollusega saab välja tulla vaid Reformierakond. Küll aga on see kokkuvõttes väga küüniline suhtumine (räägime igale elektoraadile seda, mida nad kuulda tahavad, isegi kui see jutt omavahel ei haaku), mis tekitab vähemalt minus küsimuse ka Toomse enda moraalses ja eetilises paleuses, kui ta sellise räpase mänguga teadlikult on nõus kaasa minema.
Sama kehtib ka Toomse jutu kohta, et „vaatamata sopale, mis meedias ja avalikus arvamuses ringi lendab, ei ole ma leidnud Keskerakonnal ühtegi faktidel põhinevat tõsist rikkumist. Trikke teevad kõik parteid ehk keegi pole puhas poiss. Emotsionaalset ja ülevõimendatud müra on palju, kuid õigusriigis ei ole see kellegi süüdimõistmise aluseks /…/ Viitsige lugeda Keskerakonna programmi, mis on erakonna tegutsemise alus. See on päris hea ja väga eestimeelne tegelikult.“ Esiteks on see juba oma olemuselt selline JOKK-jutt, sest iga normaalne inimene saab aru, et Keskerakonna tegevus Tallinna linnavõimu teostamisel võib küll juriidiliselt olla korrektne, aga ei ole seda kahjuks ei sisuliselt ega moraalselt. Teiseks, kui rääkida näiteks Savisaare-Jakunini rahaküsimise asjast, siis seal ei soovinudki õiguskaitseasutused sihilikult lasta asja väga kaugele areneda, vaid soovisid läbi avalikkkuse informeerimise see räpane asi eos ära lõpetada. Kolmandaks, kui me räägime sellest, et lõplikke hinnanguid annab kohus, siis on Keskerakonna liikmete seas juba omajagu erinevates korruptsioonikuritegudes süüdismõistetud. Jah, teistel erakondadel on pea kõigil ka, aga teised erakonnad üldjuhul aktsepteerivad kohtu poolt langetatud lõplikke otsuseid ja lõpetavad üheselt süüdimõistetute poliitilise karjääri – Keskerakond aga räägib kallutatud politseist, kallutatud prokuratuurist ja kallutatud kohtutest ning sokutab ka süüdimõistetud kurjategijaid (nt Tuiksoo) endiselt maksumaksja raha eest kinnimakstavatele kohtadele. Aga juriidiliselt on see ju kõik korrektne, nagu ütleks ilmselt Toomse ise selle peale. Sama lugu on ka Keskerakonna programmiga – seal räägitakse NATO olulisusest, rahvusvahelisest õigusest ja stabiilsusest, aga sõnades õigustavad mõned Keskerakonna juhid Krimmi okupeerimist ja tunnevad hirmu NATO sõdurite viibimise ees Eestis.
Toomse riigikaitse-alased programmilised seisukohad on iseenesest sümpaatsed, aga samas ka suhteliselt üldised ja banaalsed, ning nagu keegi viitas – kes väidab, et pea kõiki neid punkte ei viida juba ellu? Mille alusel eeldab Toomse või keegi teine, et me juba täna ei valmistu riigikaitses kõige halvemaks stsenaariumiks? Või et me juba täna ei pinguta selle nimel, et iga euro ei lähe peamise lõpptulemi ehk SA-üksuste ettevalmistamiseks? Kui räägitakse sellest, et ei maksa igaks juhuks teha ühtegi asja, mille rakendamine sõltub NATO „kahtlasest“ abist, siis ma küsiks vastu, et kas sellisel juhul oli nt Ämari lennubaasi rekonstrueerimine viga, kuna ehitamise ajal ei olnud justkui 100% kindlust, et NATO hävitajad sinna ka tulevad? Kui me oleksime sellise paranoilise eeldusega jätnud Ämari ehitamata, siis ei baseeruks Eestis täna ükski liitlaste hävitaja ja õhuturve oleks auklik – aga seda ebameeldivat fakti ei taha täna meelde tuletada enam keegi nendest suurtest mõtlejatest, kes eelnevatel aastatel Ämari ehitamist „saatuslikuks valearvestuseks“ pidasid.
Diskussiooni mõttes oleks ägedam, kui Toomse räägiks rohkem oma nägemusest selle kohta, et panustada tuleks mitte konventsionaalsetele võimetele ja üksustele, vaid Kaitseliidule, väikeüksustele, sissisõjale jne. Ma isiklikult ei pea sellist lähenemist Eesti jaoks õigeks, kuid diskussiooni arendamise mõttes oleks selline peavoolule vastu seisev seisukoht kindlasti tervistav.
Mis puudutab Toomse kandideerimist konkreetselt Keskerakonnas, siis ilmselt siin ei teki eriti probleemi või vastuolu selle vahel, mida räägivad Savisaar, Toom ja Kõlvart ning mida räägib Toomse (või rääkis Riisalu). Lihtsalt nende inimeste potentsiaalne elektoraat ja selle elektoraadi infoväli on sedavõrd erinevad. Venekeelne valija istub oma venekeelsed ja –meelses inforuumis, vaatab vene kanaleid, PBK-d ja loeb Stolitsat, nii et nad ei pruugi teadagi saada, et Toomse eestikeelses meedias mingit Vene ja Putini-vastast juttu ajab. Sümptomaatiline näide: Kui Keskerakond hakkas Tallinnas alkoholimüüki kägistama, siis venelastest poepidajad ei olnud sellest Edgari plaanist kuulnudki ning arvasid, et sellise lollusega saab välja tulla vaid Reformierakond. Küll aga on see kokkuvõttes väga küüniline suhtumine (räägime igale elektoraadile seda, mida nad kuulda tahavad, isegi kui see jutt omavahel ei haaku), mis tekitab vähemalt minus küsimuse ka Toomse enda moraalses ja eetilises paleuses, kui ta sellise räpase mänguga teadlikult on nõus kaasa minema.
Sama kehtib ka Toomse jutu kohta, et „vaatamata sopale, mis meedias ja avalikus arvamuses ringi lendab, ei ole ma leidnud Keskerakonnal ühtegi faktidel põhinevat tõsist rikkumist. Trikke teevad kõik parteid ehk keegi pole puhas poiss. Emotsionaalset ja ülevõimendatud müra on palju, kuid õigusriigis ei ole see kellegi süüdimõistmise aluseks /…/ Viitsige lugeda Keskerakonna programmi, mis on erakonna tegutsemise alus. See on päris hea ja väga eestimeelne tegelikult.“ Esiteks on see juba oma olemuselt selline JOKK-jutt, sest iga normaalne inimene saab aru, et Keskerakonna tegevus Tallinna linnavõimu teostamisel võib küll juriidiliselt olla korrektne, aga ei ole seda kahjuks ei sisuliselt ega moraalselt. Teiseks, kui rääkida näiteks Savisaare-Jakunini rahaküsimise asjast, siis seal ei soovinudki õiguskaitseasutused sihilikult lasta asja väga kaugele areneda, vaid soovisid läbi avalikkkuse informeerimise see räpane asi eos ära lõpetada. Kolmandaks, kui me räägime sellest, et lõplikke hinnanguid annab kohus, siis on Keskerakonna liikmete seas juba omajagu erinevates korruptsioonikuritegudes süüdismõistetud. Jah, teistel erakondadel on pea kõigil ka, aga teised erakonnad üldjuhul aktsepteerivad kohtu poolt langetatud lõplikke otsuseid ja lõpetavad üheselt süüdimõistetute poliitilise karjääri – Keskerakond aga räägib kallutatud politseist, kallutatud prokuratuurist ja kallutatud kohtutest ning sokutab ka süüdimõistetud kurjategijaid (nt Tuiksoo) endiselt maksumaksja raha eest kinnimakstavatele kohtadele. Aga juriidiliselt on see ju kõik korrektne, nagu ütleks ilmselt Toomse ise selle peale. Sama lugu on ka Keskerakonna programmiga – seal räägitakse NATO olulisusest, rahvusvahelisest õigusest ja stabiilsusest, aga sõnades õigustavad mõned Keskerakonna juhid Krimmi okupeerimist ja tunnevad hirmu NATO sõdurite viibimise ees Eestis.
Toomse riigikaitse-alased programmilised seisukohad on iseenesest sümpaatsed, aga samas ka suhteliselt üldised ja banaalsed, ning nagu keegi viitas – kes väidab, et pea kõiki neid punkte ei viida juba ellu? Mille alusel eeldab Toomse või keegi teine, et me juba täna ei valmistu riigikaitses kõige halvemaks stsenaariumiks? Või et me juba täna ei pinguta selle nimel, et iga euro ei lähe peamise lõpptulemi ehk SA-üksuste ettevalmistamiseks? Kui räägitakse sellest, et ei maksa igaks juhuks teha ühtegi asja, mille rakendamine sõltub NATO „kahtlasest“ abist, siis ma küsiks vastu, et kas sellisel juhul oli nt Ämari lennubaasi rekonstrueerimine viga, kuna ehitamise ajal ei olnud justkui 100% kindlust, et NATO hävitajad sinna ka tulevad? Kui me oleksime sellise paranoilise eeldusega jätnud Ämari ehitamata, siis ei baseeruks Eestis täna ükski liitlaste hävitaja ja õhuturve oleks auklik – aga seda ebameeldivat fakti ei taha täna meelde tuletada enam keegi nendest suurtest mõtlejatest, kes eelnevatel aastatel Ämari ehitamist „saatuslikuks valearvestuseks“ pidasid.
Diskussiooni mõttes oleks ägedam, kui Toomse räägiks rohkem oma nägemusest selle kohta, et panustada tuleks mitte konventsionaalsetele võimetele ja üksustele, vaid Kaitseliidule, väikeüksustele, sissisõjale jne. Ma isiklikult ei pea sellist lähenemist Eesti jaoks õigeks, kuid diskussiooni arendamise mõttes oleks selline peavoolule vastu seisev seisukoht kindlasti tervistav.