Roosa-tädi aastavahetuse mõtted, 8. osa
Üks koll on kapist välja pääsenud, üks tont käib mööda ja Euroopat ja Ameerikat, levides otsekui katkupisik, mis hägustab inimeste mõistust ja topib kinni nende suud. Küllap taipate juba, millisest hädast käib jutt – täna räägime poliitilisest korrektsusest. See on vundament, millele vasakliberaalid rajavad oma pealisehituse. Kes eksib poliitkorrektsuse vastu, see kõigutab tulevikuühiskonna alustugesid!
Mida see uus nähtus siis endast kujutab? Sellesse saab mitmeti suhtuda. Vikipeedia teada kasutakse poliitkorrektsuse mõistet enamasti iroonilises või halvustavas tähenduses. Kui oleks tegemist mõne muu sõnaga, siis tuleks see eelmainitud põhjustel vihakõneks kuulutada ja selle kasutamine ära keelata või mõne leebema vastu vahetada, aga siis jääksid poliitkorrektsuse viljelejatele vaid tühjad peod, nende kilbilt oleks justkui vapp maha kistud. Olgu pealegi halva kõlaga, aga tegemist on ikkagi ühe maailmavaate nurgakiviga.
Veel ütleb Vikipeedia, et laiemalt võttes tähendab poliitiline korrektsus mistahes domineeriva poliitilise või kultuurilise mõttesuuna truud järgimist. Poliitkorrektsuse kaks tõhusat tööriista on eufemismid ehk mahendavad peitesõnad ja tsensuur ehk sõnavabaduse piiramine. Nende kahe instrumendi abil võib osav poliitkorrektor korda saata imesid. Kui aga mõnele tegelasele taoline asi vastumeelt on, siis tuleb heatujuliselt käsi laiutada ja öelda: „Aeg on uue reaalsusega harjuda, seltsimees!“
Aga mõeldakse ka nende peale, kelle jaoks kõik uus on harjumatu ning isegi pelutav. Nii kirjutas kunagine A. Le Coqi õlletehase ostujuht ja praegune literaat Jüri Kolk kultuurilehes Sirp, et juba vanasõnad surusid meie esiisadele peale poliitkorrektsust, manitsedes, et poodu majas köiest ei räägita.
„See on viisakus!“ lisab ta selgituseks. „Ei ole vaja õnnetute inimeste haava osatada, ammugi sinna oma räpaseid sõrmi toppida!“
Viisakus… Eks ole seegi eufemism, mahendav peitsõna. Ehk õnnestub inimesed maha rahustada: poliitkorrektsus tähendab ju vaid viisakust, aga ebaviisakad inimesed vajavadki korralekutsumist. Ja rumalad usuvad – kuni nad ise selle tapva viisakuse rataste vahele satuvad ja pulbriks jahvatatakse. Aga enne seda võid elada täitsa talutavalt, kui vaid oskad õige koha peal suu pidada.
Kui küsimus oleks vaid viisakuses, milleks siia veel lisandus ’poliitiline’? Kui viisakust tõesti nii kõrgelt hinnatakse, võiks ju kõigile eesti lastele kinkida Külli Trummali äsjailmunud raamatu „Viisakas laps“. Kindlasti tuleks see palju odavam kui 110 tuhat eurot, mida riik kulutab võõraviha ennetuseks hariduses. Küllap ka tõhusam kui psühhodraamad, mille abil püütakse murda õpilaste kodust kaasasaadud tõekspidamisi ja väärtushinnanguid.
Võib ju arvata – õige mul suur asi, kui pole sünnis öelda kägu, eks ütleme siis kukulind. Ega elu selle pärast veel seisma ei jää. Paraku pole asi kaugeltki nii lihtne. Pealtnäha sileda pinna all käib tegelikult äge võimuvõitlus, püüd end kehtestada ja inimeste mõttemaailm enda kontrolli alla saada.
Sõnakasutusest on poliitilise korrektsuse maailmas saanud see veelahe, mis jagab inimesed omadeks ja võõrasteks. Nii et kui kurdetakse ühiskonna lõhestumise üle, siis tuleb selle põhjust otsida just siit. Iga inimene peab oma sõnavalikuga alateadlikult määratlema, kuhu ta kuulub. Kas valida väljendid, mis tagavad turvalise oleku, nii et keegi sulle hõlma ei hakkaks, või trotsida seda, et keegi kusagil kirjutab ette, milliseid sõnu kasutada võib, milliseid aga mitte.
Turvalisuse otsija muutub endalegi märkamatult allaheitlikuks, väldib konflikte, püüab meele järgi olla. Konformism on meie noorte seas lausa epideemiana levima hakanud. Seega võib öelda, et poliitilise korrektsuse pealesurumisega kultiveeritakse ühiskonnas orjameelsust. Ori häbeneb olla vaba.
„Poliitkorrektorid“ armastavad kleepida silte. Neile ei tule pähegi, et see võib olla ebaviisakas.
Viisakuse sirmi taha varjunud poliitiline korrektsus armastab olla ülbe, üleolev, halvustav ja mõnitav. Parempoolse maailmavaate esindajad tembeldatakse sedamaid paremäärmuslasteks, eestimeelsed inimesed aga padueestlasteks või marueestlasteks. Viisakusest on siin asi kaugel. Mida valusamalt oskad torgata, seda tõhusam oled.
Poliitilisel korrektsusel on kaks palet: ettekirjutusi sõnakasutuse osas põhjendatakse viisakusega, oma tahtele mitteallujaid rünnatakse aga nii räigelt, et sõna ’ebaviisakas’ jääb selle kirjeldamiseks liiga lahjaks.
Kuid ka inetust sildikleepimisest jääb ründajaile väheks. Nad tahavad inimesi ka veel reaalselt karistada nendesamade süüdistuste põhjal, mida nad ise valimatult lendu lasevad. Hüüdele „Ta on ketser!“ lisatakse sama hooga: „Ketserid tuleriidale!“
Kuna elame seadusriigis, siis tehakse tõsiseid pingutusi, et neid tänaseid ’ketsereid’ saaks seaduse jõul karistada. Siit ka laialdane kriminaliseerimise nõue. Selle aktsiooni eestvedaja, Tallinna Miilitsa Erikooli lõpetanud Andres Anvelt troonib praegu siseministri ametitoolil. Tõeline ohu märk, kui repressioonide nõudjad on ühiskonnas tõusnud sellistele positsioonidele.
Pole vaja paljut, et endale külge saada natsi, hitlerifänni, rassisti, seksisti, homofoobi või russofoobi silt, sõltumata sellest, kas sa väljendad mingeid oma seisukohti või lihtsalt mittenõustumist peavoolu omadega. Kui röökiv emotsionaalsus satub vastamisi argumenteeritusega, siis on tema peamine taktika vastane lihtsalt üle karjuda. See vabastab vajadusest vastupõhjendusi esitada.
Vasakpoolsus on ju oma olemuselt kahepalgeline ideoloogia, mis ei salli arvamuste paljusust. Seepärast tuleb kõik eriarvamused sildistada, teisitimõtlejad aga stigmatiseerida. Emotsioonide tulvas on võimalik terve mõistus välja lülitada ning massihüsteeriat esile kutsuda ka siis, kui öeldu vastab sisuliselt tegelikkusele.
Võtame või kurikuulsa juhtumi, kus Jevgeni Ossinovski oskas oma solvumishüsteeria nii suureks puhuda, et Jürgen Ligi pidas targemaks ministrikohalt tagasi astuda. Milleks esitada argumente, kui neid üleüldise ulgumise ja hammaste kiristamise taustal niikuinii kuulda ei ole?
Mille vastu peale poliitilise korrektsuse eksis Jürgen Ligi, kui ta nimetas Ossinovskit «sisserändaja pojaks roosast erakonnast»? Jevgeni Ossinovski ongi ju Venemaalt sisse rännanud ärimehe (et mitte öelda oligarh) Oleg Ossinovski poeg, kes rahastas teatavasti rikkalikult sotside valimiskampaaniaid, sealhulgas ka oma poja oma. Ja sotse kutsutakse kogu maailmas pehmelt roosadeks, kui mitte punasteks. Milles probleem? Vahest kontekstis?
Kuid konteksti asetatuna muutub Ossinovski hüsteeriline solvumine veel vähem põhjendatuks. See, mida Jürgen Ligi talle telesaates ütles, kõlab lahtiseletatult nõnda:
„Vaata, noor sõber, ei maksa tulla siin nõukogude aega idealiseerima. Sina ei tea, milliseid kannatusi ja ülekohut on eestlased pidanud selle režiimi ajal üle elama. Oma mõtlematute sõnadega võid sa vaid endale kahju teha. Lõppude lõpuks oled ju sisserändaja poeg roosast erakonnast. Nõukogudelembus tooks vaid need aspektid reljeefsemalt esile ja vähendaks su usaldusväärsust.“
Aga Ossinovski tõmbas solvumise märgiks särgiesise lõhki ja vastas: olen jah sisserändaja poeg, aga sinul pole õigust seda mulle meelde tuletada! Sotsid on jah pahempoolne partei, mida peetakse mitte ainult roosaks, vaid mõnikord lausa punaseks, aga mina võtan endale õiguse selle peale solvuda, sest su sõnad, kuigi sisuliselt õiged, annab väänata poliitiliselt ebakorrektseiks!
Jah, kõik on kinni suhtumises ja tõlgendamises. Kui Ossinovski omakorda nimetas Ligit Napoleoni kompleksis vaevlevaks teismeliseks tatikaks, ei hakanud Ligi seda tõlgendama ega näidanud mingil moel välja oma suhtumist. Tegi näo nagu hästikasvatatud inimene, kes seltskonnaüritusel teist nägugi ei tee, kui keegi õhku rikkuma juhtub. Teiste sõnadega – loobus võimalusest, mida poliitilise korrektsuse malakas talle sel hetkel oleks võimaldanud.
Mitte sõnas pole vägi. Jõud on hoopis sõnade tõlgendamise oskuses ja selle oma huvides ärakasutamises. Nii lihtne see ongi!
