Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Fucs]

[quote=http://www.urbandictionary.com/define.php?term=NSFW]NSFW[/quote] tähendab seal siis mida?

Aga muidu võtaks kokku klassikaga:

Kust ei ole kunsti teha.
Kunst on kunstsis kunsti näha.

https://www.youtube.com/watch?v=YvMiu_veKkQ

[Castellum]

Gei "Kultuuriuudiseid" kah - http://kultuur.postimees.ee/3644109/oku ... -geinaitus
Ei oska kommenteerida, olen sõnatu.
Kindlasti ei suuda me ettekujutada, et millises reaalsuses tegelikult viibime 5a pärast. Võib ju aimata aga uskuda?

Aga oleks ju sõnatuse puhul pidanud kasutama ära olukorda, et on võimalik olla vait...oleks kõigepealt lugenud...otsinud, mida selle kohta on kirjutatud...pole ju kuigi mõistlik oma sõnatust või teadmatust kohe kibekähku kommentaariks kribada...
http://ancientboy.blogspot.com.ee/2009/ ... nsv-s.html
http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/kardin ... d=69893287
Pressikas on pisut traagilise alatooniga küll...üldiselt arvan, et tõde on pigem minu viidatud linkides. Pederastiparagrahvi kasutati pigem hea šantaaživahendina...kui lingis on toodud, et umbes 150 asja oli, kus §118 oli osaline, siis kui palju neid jäid olemata ning asjaosalised painutati šantaažiga nt koostööle KGB-ga?

Noor kunstnik ehk lihtsalt lisab pisut värve: "Nõukogude perioodi tagakiusamiste grotesksus, kus riigivõim kontrollis ka inimeste intiimsfääri"...eks see tuleb sellest, et pole tegelikult mingit erilist aimu sellest perioodist...Samas endal, sellel perioodil kasvanuna, on kindlasti huvitav näha põhjalikumalt käsitletuna ühte sellist represseerimise juhtu.

Minu arust sobib selline Nõuka-okupatsiooni senikäsitlemata tahu näitus Okupatsioonide Muuseumisse küll. Näitust näinuna arvan ehk teisiti...

[herman30]

@Olavi; Oleme juba seal!

Tom of Finland kohvi: http://img.yle.fi/uutiset/kotimaa/artic ... hvipaketti

ToF tulekustutustekk: http://image.citycdn.fi/01/45/93/56/b19 ... 52fb5.jpeg

ToF padjapüür: https://imaging.stockmann.com/web/121/7 ... height=511

ToF trussikud: http://www.rufskin.com/media/catalog/pr ... 67-dtl.jpg

[OLAVI]

On ka mind tahetud nõukaajal "represseerida" (pääsesin kergelt) sugulasi represseeriti. Saan aru, et seda seletada inimestele, kes neid aegu ei tea on väga keeruline. Kuigi seletada on vaja, aga kas nii ja sellisel moel?
Kas nõukaaegsete repressioonide illustreerimiseks tavalisele heterole on vaja näidata näiteks pilti "Kuldne dužž pissuaari kohal", seda ma ei usu sest enamust inimestest selline tegevus ei eruta.
Selline pilt tekitab kindlasti kellelgi mõnusaid võdinaid ja suure ülekohtu äratundmise, et mida värki: "Kas tõesti pandi nõukaajal inimesi suhu urineerimise eest kinni?"
See on tõsine kunst ja eelmisel aastal 56. Veneetsia kunstibiennaalil Eestit ESINDANUD näitus. Näitus on publikule avatud 15. aprillist 9. oktoobrini 2016.

[Poti soldat]

Gei "Kultuuriuudiseid" kah - http://kultuur.postimees.ee/3644109/oku ... -geinaitus
Ei oska kommenteerida, olen sõnatu.
Kindlasti ei suuda me ettekujutada, et millises reaalsuses tegelikult viibime 5a pärast. Võib ju aimata aga uskuda?

Mis seal 5a pärast ikka nii erilist on? Need geide teemad on meist lääne pool kõik ammu läbi tehtud, Taanis tehti kooseluseadus ajal kui meie veel NSVLi võimu all olime.

[Kasutajanimi]

Trahvimääradest:
http://f.pmo.ee/o/2016/04/06/5236237t1h5258.jpg

Et keegi isegi kaalus seda on minu arust piisav tõend, et mõnel tegelasel neis komisjonides- ja ministeeriumides pole reaalsest elust aimugi.

Parem tehku seotuks palgaga.

[herman30]

Kavandatavast trahvimäärusest võiks ootada et Eestis elavad väga rikkad inimeset kui võrdleda Saksamaal kehtivate trahvimäärusega.

[Fucs]

Trahvimääradest:
http://f.pmo.ee/o/2016/04/06/5236237t1h5258.jpg

Et keegi isegi kaalus seda on minu arust piisav tõend, et mõnel tegelasel neis komisjonides- ja ministeeriumides pole reaalsest elust aimugi.

Parem tehku seotuks palgaga.

Ma tuunisin ilma Postimehelt luba küsimata nende infograafikat natukene ja lisasin sinna mõned suurused
Mulle tundub, et kuna seaduseid annab meil välja Riigikogu ja koostavad neid riigiteenistujad, siis need trahvimäärad võivad nende arvates olla vägagi asjakohased küll

Igatahes on märgata loogikat ja tuuma asjas

Riigiteenistujate statistiline keskmine palk tundub olevat aga meil riiklik saladus.
Muidu oleks pannud selle ka sinna.
Leiab ainult aruandeid sellest, mitu % küll tõuseb või langeb ühes või teises sektoris, aga konkreetseid numbreid ei leia. On ainult üldised lausungid a`la "riigiteenistujate keskmine palk on suurem kui riigi keskmine palk tervikuna" jms

[lamjak]

Riigiteenistujate statistiline keskmine palk tundub olevat aga meil riiklik saladus.
Muidu oleks pannud selle ka sinna.
Leiab ainult aruandeid sellest, mitu % küll tõuseb või langeb ühes või teises sektoris, aga konkreetseid numbreid ei leia. On ainult üldised lausungid a`la "riigiteenistujate keskmine palk on suurem kui riigi keskmine palk tervikuna" jms

Päris nii ikka ei ole. Ametnike keskmist palka tõesti eriti välja ei tooda, aga andmed on suisa isikupõhiselt avalikud. Arvuta sealt keskmist, mediaani või mistahes muud statistilist näitajat.
http://avalikteenistus.ee/index.php?id=41596

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kindlasti väärib fikseerimist foorumis (isegi kui ma ei leia selleks sobivaimat paika):

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/bl ... d=74183687

..keegi võiks ka täisartikli siia laksata

[soul]

Kindlasti väärib fikseerimist foorumis (isegi kui ma ei leia selleks sobivaimat paika):

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/bl ... d=74183687

..keegi võiks ka täisartikli siia laksata

Aga palun!

BLRT Grupi suuromanik Fjodor Berman: kui majandus ei kasva, teeme midagi valesti
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/bl ... d=74183687

BLRT Grupi suuromanik, eile 65 aasta juubelit tähistanud Fjodor Berman kinnitab, et Eesti vajab professionaalseid ametnikke, kes suudaksid poliitikutele ette valmistada pädevaid ja analüüsitud mõjuga seadusi. Oleme küll vähese võlakoorma üle uhked, kuid riigi majandus ei kasva. Järelikult oleme midagi valesti teinud. Kriis on peale raskuste ka heade võimaluste aeg: praegu on õige aeg osta.

BLRT-st Balti riikide suurima tööstuskontserni rajanud Fjodor Berman rääkis, kuidas viimaste aastate kriisid on ettevõtet räsinud. Investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisega vallandunud kriis, mis Eestis kulmineerus 2009. aastal, puudutas BLRT-d vähem. Rasked olid grupile hoopis 2012. ja 2013. aasta. „Tellimused lõppesid, uusi häid tellimusi ei olnud ja pidime võtma kõike, mida pakuti. Kuigi Eestis oli olukord suhteliselt hea ja ka Leedu teistes ärides parem, oli laevaehituse 30 miljoni eurone kahjum nii suur, et kogu grupp jäi miinusesse. Seda polnud varem juhtunud.”

Kuidas kahjumist välja rabelesite?

Muutsime kontserni strateegiat, struktuuri, juhtimist, logistikat, lõpetasime kontserni ettevõtete omavahel konkureerimise, investeerisime ettevõttesse ja inimeste koolitamisse. 2014. aastal saime juba positiivse tulemuse. Eelmise aasta tulemus selgub suveks. See pole ehk selline, mille üle uhkust tunda, aga kujunenud olukorda arvestades on hästi.

BLRT Grupp on eksportija. Kuidas mõjub teile naftahinna praegune madalaseis?

Kuni 85% meie toodangust läheb ekspordiks. Eestis veidi vähem, 80%. Oleme välisturgudest väga sõltuvad. Naftahinna järsk langus tähendab, et naftatööstusse tehtavad investeeringud on vähenenud. Meie tehases on palju naftatööstuse seadmeid, mis on valmis, mille eest klient on tasunud, aga mida pole kliendile saadetud. Oleme need konserveerinud. Kui majandusolukord muutub, saadame ära – Lõuna-Koreasse ja Singapuri, kus naftaplatvormide ehitus on praegu finantseerimise puudumise tõttu peatatud.

Metallitööstuses on samuti ületootmise ja hinnalanguse tõttu raske aeg. Hinnad on mitu korda madalamaks kukkunud, paranemist pole näha. Meie kontserni ettevõte Elme Metall on spetsialiseerunud metalli ümbertöötamisele ja müügile. Tõsistest probleemidest hoolimata ei ole me tootmist lõpetanud. Tellijad on üles öelnud töid, mille tegemist oleme juba alustanud. Meile on makstud, aga tööd ja tellimusi metallitöötlemisettevõttel nendest ei ole.

Millised strateegiamuudatused pidite tegema?

Laevaehituses tuleb kasv praegu ristluslaevade ehitusest. Kui nafta- ja gaasisektoris on probleem, siis ristluslaevanduses on buum ja nende ehitamisega tegelevates tehastes on tellimusi vähemalt viieks aastaks. Valmistame kuni 500-tonniseid osi. Meil on leping Meyer Werfti kontserniga, kes ostis Turus pankrotistunud laevatehase. Meie toodangut ostavad vastuvõetava hinna ja tähtaegadega ka teised tehased. Peale selle on infrastruktuuri projektid (suured sillakonstruktsioonid, tunnelid, galeriid, metsa- ja tselluloositööstuse seadmed). Need ei ole nii kasumlikud kui nafta- ja gaasitööstuse tellimused, vahe on mitmekordne, aga saame hakkama.

Kui suuri investeeringuid olete kontserni ettevõtetesse teinud?

Viie viimase aastaga oleme investeerinud 140 miljonit eurot. Ehitasime Vaivarasse Elme Messer Gaasi tehase ning Järvakandi gaasitehase. Sel aastal lõpetame Riias modernse gaasijaama ehituse, aga samuti Maardu metalli ümbertöötamise teeninduskeskuse. Ka järgmisel kolmel aastal on meil plaanis suured investeeringud. Kontserni tuleb restruktureerida, see aitas meil rasketes tingimustes ellu jääda. Laevatehased Soomes Naantalis, Leedus Klaipėdas ja siin Tallinnas on Läänemere piirkonnas ühed suuremad tegijad. Tahame neid positsioone tugevdada. Meil tuleb suur investeerimisprojekt Soomes, kus pikendasime senist 70 meetri laiust ja 260 meetri pikkust dokki 300 meetrini, see võimaldab suuremaid laevu sisse võtta. Leetu kavatseme kolme aastaga investeerida 100 miljonit eurot.
Läänemerel sõitvatele laevadele hakkasid 2015. aastal kehtima uued keskkonnapiirangud, mis sunnivad laevaomanikke uusi laevu soetama või vanu ümber ehitama. Esialgu tegime seda Soomes, nüüd ka Tallinnas ja Klaipėdas. Meie partnerid on suured laevafirmad. See on kallis ja kõik laevaomanikud ei saa seda endale lubada.

Kui tugev on konkurents?

Lepingute saamise pärast käib tihe konkurents, kus mitte ainult hind, vaid ka kvaliteet ja tähtajad peavad laevaomanikke rahuldama.
Nafta maailmaturu langus on meid tõsiselt mõjutanud, aga me ei ole abi palunud. Leiame ise võimalused. On vaja investeerida nii tehnoloogiasse kui ka inimestesse. Oleme kümne aasta jooksul ajanud konservatiivset finantspoliitikat. Ettevõttel endal peab olema rahavaru, mis laseb rasked ajad üle elada.

See ei ole minu väljamõeldis. Paljud suured firmad teevad samamoodi. Kriisi ajal saad loota ainult iseendale. Meil pole kunagi olnud küsimust, et ei suuda palka maksta või riigimakse tasuda.

Kas kliendid maksavad teile alati õigel ajal?

Ei, seda mitte. Oleme välja töötanud klientide hindamise süsteemi. Kui turul on raskusi, aga meil on vabu võimsusi ja võiksime mingeid tellimusi võtta, siis aitab hindamissüsteem meil näha, kas klient on selline, kes ei pruugi maksta ja võib pankrotistuda. Alati see ei aita. Liepājasse ehitasime sealsele metallurgiaettevõttele tehase. Tehas pankrotistus. Selliseid asju juhtub.

Leedu kahjumid, laevaehituse miinus... Kas ei ole tekkinud mõtet kontsernist loobuda?

Eks finantsistidel tekkis muidugi küsimus, kas mitte laevaehitust kinni panna. Kui on ikka kümneid miljoneid kahjumit, siis meie äris seda raha tagasi ei saa. Hea, et meil võitis arvamus, et sellist ettevõtet ei saa sulgeda. Toon näiteks Hollandi kui ajalooliselt väga efektiivse laevaehitusriigi. Kriisi ajal pankrotistusid paljud sealsed laevatehased ja vara läks pankadele. Nood ei olnud sellest ärist huvitatud ja tulid uued omanikud. Kui tehased taheti uuesti avada, ei olnud seal inimesi, kes seda tööd oskaksid. Tagasi tuli ainult 30% spetsialiste ja kulus kümme aastat, enne kui tehased taas korralikult tööle saadi. Laevaehitust ei tohi

Jah, me saime suure kahjumi, seda raha on raske tagasi saada, aga sulgemisega oleksid kaasnenud ka sotsiaalsed probleemid, üle tuhande inimese jäänuks tööta ja neid pärast tagasi tuua oleks olnud võimatu. Raskest ajast hoolimata ehitasime uue kalli nüüdisaegse kalapüügilaeva, 34 miljonit eurot.

Ka pikki aastaid ellujäämise piiril virelenud BLRT masinaehitusel läheb paremini. Nii et jah, kinnipanekuga ei ole mõtet kiirustada.

Loobusite firma tegevjuhtimisest, juhtivatele kohtadel on tulnud uusi inimesi. Kas põlvkonnavahetus toob kontserni uusi tuuli?

Kõike ei jõua ise juhtida. Aeg on edasi läinud. Uuel põlvkonnal on teine suhtumine. Kui vanasti oli peamine töökoht ja palk, siis nüüd ei ole see enam peamine. Küsitakse teisi asju: millised on minu arenguvõimalused, õppimisvõimalused? Inimesed saavad aru, et arengut on vaja. Inseneri maine on Balti riikides madal. Saksamaal näiteks on diplomeeritud inseneri roll ja palk hoopis teine. Kuigi ka meil on inseneride maine paranenud, tuleb siiski motivatsiooni suurendada. On palju võtmekohti, mille täitmiseks on vaja väga kõrget kvalifikatsiooni.

Olete toonud kvalifitseeritud töötajaid välismaalt?

Jah, näiteks Austraaliast ja Taanist. Nende palgasoov on palju kõrgem, aga vahel tuleb selliseid asjatundjaid kasutada. Nende kõrval töötades saavutavad ka kohalikud inimesed kõrgema kvalifikatsiooni. See võib tunduda diskrimineerimisena, et Taani spetsialistile makstakse palju rohkem kui kohalikule.

Meil töötas kalakasvatuskomplekside ehituses kaks aastat austraallane. Nüüd on sellel kohal Tallinna poiss, kes temaga koos töötas. Tulemused on isegi paremad.

Aga palk?

Palk on kaks korda madalam.

Miks te investeerite ja laienete?

Praegu on õige aeg osta. Välisinvestorid lahkuvad ja kohalikud ostavad. Oleme täielikult Eesti kapital ja näiteks Leedu suurim välisinvestor. Kunagi tutvusin Kreeka laevaomanikuga, kes rääkis, et talt küsitakse pidevalt, miks ta jälle uue laeva ostab, endal on neid juba küllalt. Laevaomanik kurtis, et raske on teha küsijale selgeks, et kui ta uusi ei osta, siis kaotab ka vanad. Positsiooni hoida on raske, kui ei tee kaks-kolm-neli sammu edasi.

Kas välisinvestorite lahkumine näitab Eesti perspektiivitust?

See ei ole nii mustvalge. Globaalsetel firmadel on suuremad võimalused ja nende lahkumisel on teised põhjused. Aga mitte kõik ettevõtete müüjad ei ole globaalsed. Ja mis on selles halba, kui eestlased ostavad? Nad ei osta ju selleks, et oma ostu imetleda ja külmutada, vaid selleks, et seda edasi arendada. See on positiivne. Miks me arvame, et siinne raha oleks kuidagi halvem?

Kui Tallink ostis Silja, oli see Soome ühiskonnale šokk. Seni oli olnud normaalne, et soomlased ostsid Eesti firmasid. Siis aga tulid ühtäkki noored mehed Eestist ja võtsid firma üle. Osa soomlasi isegi ei sõitnud enam nende laevadega. Ostsime Soomes buumi ajal tehase ja kartsime, et meil läheb nagu Tallinkil, et kaotame tellimusi. Palkasime töötajate jaoks isegi psühholoogi. Kartsime negatiivset reaktsiooni, aga seda ei tulnud.

Praegu on ka Tallinki ja Silja vastuolu unustatud. Firma areneb paremini kui vanasti. Enn Pant ja Ain Hanschmidt ostsid selle arendamiseks.

Kas meil on alaväärsuskompleks?

Me kipume millegipärast arvama, et välismaine on kuidagi parem. Meil on juba kümme aastat ühisfirma Wärtsilä BLRT, millest ligi 49% kuulub meile. Kunagi häiris see mind, et meil on vähemusosalus. Nüüd saan aru, et kõike juhtida ei saa. Varem oli Wärtsilä juht soomlane, nüüd eestlane. See on ere näide, et Eestis on võimekad inimesed. Pangad on meil praegu Rootsi omad, aga meie kohalikke inimesi kutsutakse Rootsi pangandusse kõrgetele kohtadele. Miks me siis arvame, et väliskapitalilt firma ostev eestimaalane arendab seda kehvemini?

Kui me kaks aastat tagasi vestlesime, siis sarjasite poliitikuid, et nad ei arvesta ettevõtjatega. Kas midagi on muutunud?

Tahaks öelda, et on muutunud, aga kahjuks ei ole. Poliitikud ei saa aru, kuidas eelarve kujuneb. Kui me kõik ei tööta ja makse ei tule, siis ei ole ka eelarvet. Poliitikud peavad aru saama, et midagi tuleb ette võtta ettevõtluse toetuseks. Mitte ühekordselt nagu Ida-Virumaal, kus muidu jäävad tuhanded tööta. Tuleb välja mõelda midagi sellist, nagu kunagi investeeringute tulumaksuvabastus, mille kehtestamise järel hakkasid ettevõtted investeerima. Tööstus sai tänapäevased seadmed. Praegu võime tänu sellele öelda, et oleme sama head kui soomlased. Uued seadmed lubavad teha paremaid tooteid, sellest tulevad kõrgemad palgad ja maksud.

Ei pea mõtlema, kuidas aktsiise tõsta. Nagu spordis: mida rohkem võtteid, seda parem tulemus.

Ja analüüsida ja kaaluda tuleb põhjalikumalt, et oleks selge, millised tagajärjed otsustel on. Äris võib ka vale otsuse teha, aga siin saab seda kiiresti muuta, ei ole vaja riigikogu kokku kutsuda. Riigivõimu tehtud otsuseid tagasi võtta või muuta on juba raskem.

Mis on need kolm asja, mida kindlasti peaks Eesti riigis muutma?

Tuleb areneda. Praegu on kriis, sest Eesti ei arene, kasvu ei ole. Tuleb otsida kasvuvõimalusi ja vajaduse korral laenu võtta. Oleme küll uhked oma Euroopa väikseima laenukoormuse üle, aga kui me ei arene, siis järelikult teeme kuskil midagi valesti. Raha kasutamise kohad oleksid infrastruktuur, teed, ökoloogia. Investeerides saame ka töökohad ja sealtkaudu maksud.

Eesti tööjõumaksud on kõrged. Selles valdkonnas tuleb otsida julgeid lahendusi. Siis pürgitakse ka Eestisse.

Ametnikud peavad olema professionaalid. Ministeerimides tuleb tugevdada professionaalidega osakondi, kus tehakse poliitikutele eelnõude jaoks ettepanekuid ja valmistatakse ette otsuseid. Vaja on professionaale, kes saavad aru, mida nad teevad. Võtame või majandusministeeriumi: olgu see parvlaevade küsimus, jäälõhkuja ost või Estonian Air. Tehakse otsus, aga keegi ei vastuta.

Parvlaevade ost oli poliitiline otsus, kus erafirma lükati kõrvale. Meile öeldi, et hoiame kokku 80 miljonit eurot ja saame kõik õnnelikuks. Nüüd ei ole ministeeriumis ei Juhan Partsi ega Urve Palot. Loomulikult, nemad ei peagi olema selle ala professionaalid, aga keegi on need ettepanekud ette valmistanud. Eks varsti selgub, kui palju see meile kõigile maksma läheb.

Välismaal töötavad oskuslikud ametnikud pensionini, aga meil vahetuvad koos koalitsiooni ja ministriga ka ametnikud. Meil prevaleerib poliitiline konjunktuur. Poliitiline võitlus, kuigi sõnades räägitakse, et inimene on kõige tähtsam.

Miks te vaidlete aktsionäridega dividendide maksmise üle?

Kahjuks tahavad väikeaktsionärid iga hinna eest raha saada. Vaadatakse: teil on 260 miljonit jaotamata kasumit, makske 60 miljonit välja. Aga mis edasi? Kunagi said needsamad inimesed aru, et tuleb firmat arendada. Aga enam ei süüvita, mis ettevõttega on tegemist. Kui meil seda raha ei oleks, siis kaotaksime me kõik. Pangad on su sõbrad siis, kui sul on tugev bilanss ja palju raha. Kui tuleb raske aeg, ei ole neid sõpru kuskil. Meil oli aeg, kui ei saanud Leedus pangagarantiidki, et laeva ehitamine lõpule viia. USA-s panevad aktsionärid sellisel juhul lisaraha juurde. Euroopas hakatakse kohe üksteist süüdistama, süüdlast otsima.

Aktsionärid võrdlevad meid Tallinna Kaubamajaga, et too maksab dividende. Me ei ole avalik ettevõte, ostku siis Kaubamaja aktsiaid. Või Tallinkiga. Nüüd, kui kütus on odavam, saavad nad lisaraha ja dividende maksta. Meid ei saa nendega võrrelda.

Aktsionär peab mõtlema ettevõtte arengule. Kui me ettevõtet ei arenda, siis jääme maha. Ei saa aktsionär olles mõelda ainult endale.

Teie saaksite ju osta omanikutulu eest endale maja Hispaanias või jahi?

Kui nii võtta, siis muidugi. Aga see ei ole minu eesmärk ega minu elustiil. Tahan firmat arendada. Ma vastutan inimeste ees. Meil on viies riigis kokku 4000 töötajat. Kui dividendimaksetele minna ja raha välja jagada, aga tuleb jälle kriis, siis ongi lõpp. Siis ei räägi keegi väikeaktsionäridest ja neile makstud dividendidest, vaid sellest, et Berman lasi firma põhja!

[lamjak]

BLRT Grupi suuromanik Fjodor Berman: kui majandus ei kasva, teeme midagi valesti
11. aprill 2016 00:10

Kaja Koovit, majandustoimetuse juhataja
Eesti Päevaleht


BLRT Grupi suuromanik Fjodor Berman
Foto: Karin Kaljuläte

BLRT Grupi suuromanik, eile 65 aasta juubelit tähistanud Fjodor Berman kinnitab, et Eesti vajab professionaalseid ametnikke, kes suudaksid poliitikutele ette valmistada pädevaid ja analüüsitud mõjuga seadusi. Oleme küll vähese võlakoorma üle uhked, kuid riigi majandus ei kasva. Järelikult oleme midagi valesti teinud. Kriis on peale raskuste ka heade võimaluste aeg: praegu on õige aeg osta.

BLRT-st Balti riikide suurima tööstuskontserni rajanud Fjodor Berman rääkis, kuidas viimaste aastate kriisid on ettevõtet räsinud. Investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisega vallandunud kriis, mis Eestis kulmineerus 2009. aastal, puudutas BLRT-d vähem. Rasked olid grupile hoopis 2012. ja 2013. aasta. „Tellimused lõppesid, uusi häid tellimusi ei olnud ja pidime võtma kõike, mida pakuti. Kuigi Eestis oli olukord suhteliselt hea ja ka Leedu teistes ärides parem, oli laevaehituse 30 miljoni eurone kahjum nii suur, et kogu grupp jäi miinusesse. Seda polnud varem juhtunud.”

Kuidas kahjumist välja rabelesite?

Muutsime kontserni strateegiat, struktuuri, juhtimist, logistikat, lõpetasime kontserni ettevõtete omavahel konkureerimise, investeerisime ettevõttesse ja inimeste koolitamisse. 2014. aastal saime juba positiivse tulemuse. Eelmise aasta tulemus selgub suveks. See pole ehk selline, mille üle uhkust tunda, aga kujunenud olukorda arvestades on hästi.

BLRT Grupp on eksportija. Kuidas mõjub teile naftahinna praegune madalaseis?

Kuni 85% meie toodangust läheb ekspordiks. Eestis veidi vähem, 80%. Oleme välisturgudest väga sõltuvad. Naftahinna järsk langus tähendab, et naftatööstusse tehtavad investeeringud on vähenenud. Meie tehases on palju naftatööstuse seadmeid, mis on valmis, mille eest klient on tasunud, aga mida pole kliendile saadetud. Oleme need konserveerinud. Kui majandusolukord muutub, saadame ära – Lõuna-Koreasse ja Singapuri, kus naftaplatvormide ehitus on praegu finantseerimise puudumise tõttu peatatud.

Metallitööstuses on samuti ületootmise ja hinnalanguse tõttu raske aeg. Hinnad on mitu korda madalamaks kukkunud, paranemist pole näha. Meie kontserni ettevõte Elme Metall on spetsialiseerunud metalli ümbertöötamisele ja müügile. Tõsistest probleemidest hoolimata ei ole me tootmist lõpetanud. Tellijad on üles öelnud töid, mille tegemist oleme juba alustanud. Meile on makstud, aga tööd ja tellimusi metallitöötlemisettevõttel nendest ei ole.

Millised strateegiamuudatused pidite tegema?

Laevaehituses tuleb kasv praegu ristluslaevade ehitusest. Kui nafta- ja gaasisektoris on probleem, siis ristluslaevanduses on buum ja nende ehitamisega tegelevates tehastes on tellimusi vähemalt viieks aastaks. Valmistame kuni 500-tonniseid osi. Meil on leping Meyer Werfti kontserniga, kes ostis Turus pankrotistunud laevatehase. Meie toodangut ostavad vastuvõetava hinna ja tähtaegadega ka teised tehased. Peale selle on infrastruktuuri projektid (suured sillakonstruktsioonid, tunnelid, galeriid, metsa- ja tselluloositööstuse seadmed). Need ei ole nii kasumlikud kui nafta- ja gaasitööstuse tellimused, vahe on mitmekordne, aga saame hakkama.

Kui suuri investeeringuid olete kontserni ettevõtetesse teinud?

Viie viimase aastaga oleme investeerinud 140 miljonit eurot. Ehitasime Vaivarasse Elme Messer Gaasi tehase ning Järvakandi gaasitehase. Sel aastal lõpetame Riias modernse gaasijaama ehituse, aga samuti Maardu metalli ümbertöötamise teeninduskeskuse. Ka järgmisel kolmel aastal on meil plaanis suured investeeringud. Kontserni tuleb restruktureerida, see aitas meil rasketes tingimustes ellu jääda. Laevatehased Soomes Naantalis, Leedus Klaipėdas ja siin Tallinnas on Läänemere piirkonnas ühed suuremad tegijad. Tahame neid positsioone tugevdada. Meil tuleb suur investeerimisprojekt Soomes, kus pikendasime senist 70 meetri laiust ja 260 meetri pikkust dokki 300 meetrini, see võimaldab suuremaid laevu sisse võtta. Leetu kavatseme kolme aastaga investeerida 100 miljonit eurot.

Läänemerel sõitvatele laevadele hakkasid 2015. aastal kehtima uued keskkonnapiirangud, mis sunnivad laevaomanikke uusi laevu soetama või vanu ümber ehitama. Esialgu tegime seda Soomes, nüüd ka Tallinnas ja Klaipėdas. Meie partnerid on suured laevafirmad. See on kallis ja kõik laevaomanikud ei saa seda endale lubada.

Kui tugev on konkurents?

Lepingute saamise pärast käib tihe konkurents, kus mitte ainult hind, vaid ka kvaliteet ja tähtajad peavad laevaomanikke rahuldama.
Valitsus toetab Idu-Virumaa tööstusi. Kas ka teie olete abi küsinud?

Nafta maailmaturu langus on meid tõsiselt mõjutanud, aga me ei ole abi palunud. Leiame ise võimalused. On vaja investeerida nii tehnoloogiasse kui ka inimestesse. Oleme kümne aasta jooksul ajanud konservatiivset finantspoliitikat. Ettevõttel endal peab olema rahavaru, mis laseb rasked ajad üle elada.

See ei ole minu väljamõeldis. Paljud suured firmad teevad samamoodi. Kriisi ajal saad loota ainult iseendale. Meil pole kunagi olnud küsimust, et ei suuda palka maksta või riigimakse tasuda.

Kas kliendid maksavad teile alati õigel ajal?

Ei, seda mitte. Oleme välja töötanud klientide hindamise süsteemi. Kui turul on raskusi, aga meil on vabu võimsusi ja võiksime mingeid tellimusi võtta, siis aitab hindamissüsteem meil näha, kas klient on selline, kes ei pruugi maksta ja võib pankrotistuda. Alati see ei aita. Liepājasse ehitasime sealsele metallurgiaettevõttele tehase. Tehas pankrotistus. Selliseid asju juhtub.

Leedu kahjumid, laevaehituse miinus... Kas ei ole tekkinud mõtet kontsernist loobuda?

Eks finantsistidel tekkis muidugi küsimus, kas mitte laevaehitust kinni panna. Kui on ikka kümneid miljoneid kahjumit, siis meie äris seda raha tagasi ei saa. Hea, et meil võitis arvamus, et sellist ettevõtet ei saa sulgeda. Toon näiteks Hollandi kui ajalooliselt väga efektiivse laevaehitusriigi. Kriisi ajal pankrotistusid paljud sealsed laevatehased ja vara läks pankadele. Nood ei olnud sellest ärist huvitatud ja tulid uued omanikud. Kui tehased taheti uuesti avada, ei olnud seal inimesi, kes seda tööd oskaksid. Tagasi tuli ainult 30% spetsialiste ja kulus kümme aastat, enne kui tehased taas korralikult tööle saadi. Laevaehitust ei tohi sulgeda.

Jah, me saime suure kahjumi, seda raha on raske tagasi saada, aga sulgemisega oleksid kaasnenud ka sotsiaalsed probleemid, üle tuhande inimese jäänuks tööta ja neid pärast tagasi tuua oleks olnud võimatu. Raskest ajast hoolimata ehitasime uue kalli nüüdisaegse kalapüügilaeva, 34 miljonit eurot.

Ka pikki aastaid ellujäämise piiril virelenud BLRT masinaehitusel läheb paremini. Nii et jah, kinnipanekuga ei ole mõtet kiirustada.
Loobusite firma tegevjuhtimisest, juhtivatele kohtadel on tulnud uusi inimesi. Kas põlvkonnavahetus toob kontserni uusi tuuli?

Kõike ei jõua ise juhtida. Aeg on edasi läinud. Uuel põlvkonnal on teine suhtumine. Kui vanasti oli peamine töökoht ja palk, siis nüüd ei ole see enam peamine. Küsitakse teisi asju: millised on minu arenguvõimalused, õppimisvõimalused? Inimesed saavad aru, et arengut on vaja. Inseneri maine on Balti riikides madal. Saksamaal näiteks on diplomeeritud inseneri roll ja palk hoopis teine. Kuigi ka meil on inseneride maine paranenud, tuleb siiski motivatsiooni suurendada. On palju võtmekohti, mille täitmiseks on vaja väga kõrget kvalifikatsiooni.

Olete toonud kvalifitseeritud töötajaid välismaalt?

Jah, näiteks Austraaliast ja Taanist. Nende palgasoov on palju kõrgem, aga vahel tuleb selliseid asjatundjaid kasutada. Nende kõrval töötades saavutavad ka kohalikud inimesed kõrgema kvalifikatsiooni. See võib tunduda diskrimineerimisena, et Taani spetsialistile makstakse palju rohkem kui kohalikule.

Meil töötas kalakasvatuskomplekside ehituses kaks aastat austraallane. Nüüd on sellel kohal Tallinna poiss, kes temaga koos töötas. Tulemused on isegi paremad.

Aga palk?

Palk on kaks korda madalam.

Miks te investeerite ja laienete?

Praegu on õige aeg osta. Välisinvestorid lahkuvad ja kohalikud ostavad. Oleme täielikult Eesti kapital ja näiteks Leedu suurim välisinvestor. Kunagi tutvusin Kreeka laevaomanikuga, kes rääkis, et talt küsitakse pidevalt, miks ta jälle uue laeva ostab, endal on neid juba küllalt. Laevaomanik kurtis, et raske on teha küsijale selgeks, et kui ta uusi ei osta, siis kaotab ka vanad. Positsiooni hoida on raske, kui ei tee kaks-kolm-neli sammu edasi.

Kas välisinvestorite lahkumine näitab Eesti perspektiivitust?

See ei ole nii mustvalge. Globaalsetel firmadel on suuremad võimalused ja nende lahkumisel on teised põhjused. Aga mitte kõik ettevõtete müüjad ei ole globaalsed. Ja mis on selles halba, kui eestlased ostavad? Nad ei osta ju selleks, et oma ostu imetleda ja külmutada, vaid selleks, et seda edasi arendada. See on positiivne. Miks me arvame, et siinne raha oleks kuidagi halvem?

Kui Tallink ostis Silja, oli see Soome ühiskonnale šokk. Seni oli olnud normaalne, et soomlased ostsid Eesti firmasid. Siis aga tulid ühtäkki noored mehed Eestist ja võtsid firma üle. Osa soomlasi isegi ei sõitnud enam nende laevadega. Ostsime Soomes buumi ajal tehase ja kartsime, et meil läheb nagu Tallinkil, et kaotame tellimusi. Palkasime töötajate jaoks isegi psühholoogi. Kartsime negatiivset reaktsiooni, aga seda ei tulnud.

Praegu on ka Tallinki ja Silja vastuolu unustatud. Firma areneb paremini kui vanasti. Enn Pant ja Ain Hanschmidt ostsid selle arendamiseks.

Kas meil on alaväärsuskompleks?

Me kipume millegipärast arvama, et välismaine on kuidagi parem. Meil on juba kümme aastat ühisfirma Wärtsilä BLRT, millest ligi 49% kuulub meile. Kunagi häiris see mind, et meil on vähemusosalus. Nüüd saan aru, et kõike juhtida ei saa. Varem oli Wärtsilä juht soomlane, nüüd eestlane. See on ere näide, et Eestis on võimekad inimesed. Pangad on meil praegu Rootsi omad, aga meie kohalikke inimesi kutsutakse Rootsi pangandusse kõrgetele kohtadele. Miks me siis arvame, et väliskapitalilt firma ostev eestimaalane arendab seda kehvemini?

Kui me kaks aastat tagasi vestlesime, siis sarjasite poliitikuid, et nad ei arvesta ettevõtjatega. Kas midagi on muutunud?

Tahaks öelda, et on muutunud, aga kahjuks ei ole. Poliitikud ei saa aru, kuidas eelarve kujuneb. Kui me kõik ei tööta ja makse ei tule, siis ei ole ka eelarvet. Poliitikud peavad aru saama, et midagi tuleb ette võtta ettevõtluse toetuseks. Mitte ühekordselt nagu Ida-Virumaal, kus muidu jäävad tuhanded tööta. Tuleb välja mõelda midagi sellist, nagu kunagi investeeringute tulumaksuvabastus, mille kehtestamise järel hakkasid ettevõtted investeerima. Tööstus sai tänapäevased seadmed. Praegu võime tänu sellele öelda, et oleme sama head kui soomlased. Uued seadmed lubavad teha paremaid tooteid, sellest tulevad kõrgemad palgad ja maksud.

Ei pea mõtlema, kuidas aktsiise tõsta. Nagu spordis: mida rohkem võtteid, seda parem tulemus.

Ja analüüsida ja kaaluda tuleb põhjalikumalt, et oleks selge, millised tagajärjed otsustel on. Äris võib ka vale otsuse teha, aga siin saab seda kiiresti muuta, ei ole vaja riigikogu kokku kutsuda. Riigivõimu tehtud otsuseid tagasi võtta või muuta on juba raskem.

Mis on need kolm asja, mida kindlasti peaks Eesti riigis muutma?

Tuleb areneda. Praegu on kriis, sest Eesti ei arene, kasvu ei ole. Tuleb otsida kasvuvõimalusi ja vajaduse korral laenu võtta. Oleme küll uhked oma Euroopa väikseima laenukoormuse üle, aga kui me ei arene, siis järelikult teeme kuskil midagi valesti. Raha kasutamise kohad oleksid infrastruktuur, teed, ökoloogia. Investeerides saame ka töökohad ja sealtkaudu maksud.

Eesti tööjõumaksud on kõrged. Selles valdkonnas tuleb otsida julgeid lahendusi. Siis pürgitakse ka Eestisse.

Ametnikud peavad olema professionaalid. Ministeerimides tuleb tugevdada professionaalidega osakondi, kus tehakse poliitikutele eelnõude jaoks ettepanekuid ja valmistatakse ette otsuseid. Vaja on professionaale, kes saavad aru, mida nad teevad. Võtame või majandusministeeriumi: olgu see parvlaevade küsimus, jäälõhkuja ost või Estonian Air. Tehakse otsus, aga keegi ei vastuta.

Parvlaevade ost oli poliitiline otsus, kus erafirma lükati kõrvale. Meile öeldi, et hoiame kokku 80 miljonit eurot ja saame kõik õnnelikuks. Nüüd ei ole ministeeriumis ei Juhan Partsi ega Urve Palot. Loomulikult, nemad ei peagi olema selle ala professionaalid, aga keegi on need ettepanekud ette valmistanud. Eks varsti selgub, kui palju see meile kõigile maksma läheb.


BLRT Grupi suuromanik ja nõukogu esimees Fjodor Berman
Foto: Karin Kaljuläte

Välismaal töötavad oskuslikud ametnikud pensionini, aga meil vahetuvad koos koalitsiooni ja ministriga ka ametnikud. Meil prevaleerib poliitiline konjunktuur. Poliitiline võitlus, kuigi sõnades räägitakse, et inimene on kõige tähtsam.

Miks te vaidlete aktsionäridega dividendide maksmise üle?

Kahjuks tahavad väikeaktsionärid iga hinna eest raha saada. Vaadatakse: teil on 260 miljonit jaotamata kasumit, makske 60 miljonit välja. Aga mis edasi? Kunagi said needsamad inimesed aru, et tuleb firmat arendada. Aga enam ei süüvita, mis ettevõttega on tegemist. Kui meil seda raha ei oleks, siis kaotaksime me kõik. Pangad on su sõbrad siis, kui sul on tugev bilanss ja palju raha. Kui tuleb raske aeg, ei ole neid sõpru kuskil. Meil oli aeg, kui ei saanud Leedus pangagarantiidki, et laeva ehitamine lõpule viia. USA-s panevad aktsionärid sellisel juhul lisaraha juurde. Euroopas hakatakse kohe üksteist süüdistama, süüdlast otsima.

Aktsionärid võrdlevad meid Tallinna Kaubamajaga, et too maksab dividende. Me ei ole avalik ettevõte, ostku siis Kaubamaja aktsiaid. Või Tallinkiga. Nüüd, kui kütus on odavam, saavad nad lisaraha ja dividende maksta. Meid ei saa nendega võrrelda.

Aktsionär peab mõtlema ettevõtte arengule. Kui me ettevõtet ei arenda, siis jääme maha. Ei saa aktsionär olles mõelda ainult endale.

Teie saaksite ju osta omanikutulu eest endale maja Hispaanias või jahi?

Kui nii võtta, siis muidugi. Aga see ei ole minu eesmärk ega minu elustiil. Tahan firmat arendada. Ma vastutan inimeste ees. Meil on viies riigis kokku 4000 töötajat. Kui dividendimaksetele minna ja raha välja jagada, aga tuleb jälle kriis, siis ongi lõpp. Siis ei räägi keegi väikeaktsionäridest ja neile makstud dividendidest, vaid sellest, et Berman lasi firma põhja!


BLRT on kahjumist välja saanud
Graafik: Toom Tragel

[Manurhin]

Kui juba jutt majanduse ja majanduspoliitika peale läks...

Eesti-Venemaa vaheline raudteetransiit langeb poole võrra

Ja nagu hapukurk viina juurde, nii sobib eelmainitud artikli juurde lugeda seda artiklit aastast 2011.

[trs]

See on meie jaoks pigem force majeur ja sotsiaal- ning julgeolekupoliitiline teema, et tiblastan ennast isolatsiooni mängib.

[Kapten Trumm]

Eile sattusin raadiost kuulma Rein Langi veetavat KUKU saadet "Olukorrast ajakirjanduses" ja seal pandi päris tabav diagnoos meie noore peaministri tegemistele.
Et praegu käib Rõivase imago muutmise aktsioon, kuna kujund "Rõivas kui koduste asjade tegija" on suuresti põrunud (meenutage neid rutaarumäe lugusid), on loomisel uus imago "Rõivas kui välismaa-mees" Et mees lehvib nt nädal aega Jaapanis, kohtub Barutoga ja esindab niisama pehmeid väärtusi (millel kodumaal toidulaual suuremat efekti pole). Hiljuti avaldati ka uudis majanduskasvu prognoosi kärpimisest, mis tähendab, et aasta jooksul jääb puudu mõnisada miljonit eurot (kuskilt tuleb veel kärpida).
Bermani jutt on lihtsalt tänase majanduselu peegeldus, rahulolematus kasvab ja usun, et peagi terendab ka peaministri parteile opositsiooni pink.

Selleks, et kuskile kasvada, hakkavad fundamentaalsed eeldused otsa lõppema. Pole näiteks inimesi, kes töö ära teeks ja suure palgaralliga käib Eestis töö kvaliteet ja hinna/kvaliteedi suhe ikka kolinal alla. Praegu ajan taga ühte projekteerijat, kellel on minult saada 6000 eurot, no ei taha vennad enam tööd teha, isegi kui jätan arved maksmata, ei ilmu töö kuskilt ikkagi välja - hakka või ise tegema

Eestis on kummaline arusaam, et me oleme kõva e-riik ja nuti-tuti tegija. Kaljurand käib Iraanis, räägib e-riigi edulugu ja kõik plaksutavad käsi. Peaminister näpib majandusala inimeste kuulamise asemel nutitelefoni ja tunneb huvi rohkem partei reitingu vastu. Kuid mis on tegelikkus? Palju see nuti-tuti majandus makse maksab ja töökohti loob? Palju ekspordib? Täna püsib meie rikkus 3/4 ulatuses endiselt traditsioonilisel töötleval tööstusel, rauatööl, puutööl jne. Oleme jube uhked, et meil on kõvasti start-appe, kuid töökohad, maksud, elu edasi viimine, kas need 1-2 mehe startapid, mille toodang seisneb apelsinide kilohinna arvutamise äppides, viib meie elu kuidagi edasi?