www.militaar.net

Ma usun, et sarnast ollust oleks lihtne ka kodus teha, kui akf Fucs retsepti välja guugeldaks

Ei usu siiski, et päris nii oli... kuigi samasugused kannud olid vist olemas aga kui pütt otse tehasest tuli ja väike kann oli 3 kopikat, mille sa "sussi" mängides olid võitnud ja maitses ka veel... see on vist ikkagi emotsioon, mis meeles on... Õllekasse meid ju tooaeg keegi ei lubanud, seal olid "vanemad parmud" koos...

Ehk mõni ei ole näinud.
Need on muideks Tartu kaljavaadid ka ilma kirjadeta

Hydrazine kirjutas:Aga mis oli N Liidus head ja mida siiralt igatesen oli ehe kääritatud värske leivakali, mis pütiga kuskile kohale sõidutati. Tänapäeva kemikaale täis jamps purkides ei kannata võrdlust. Aga äkki see on nostalgia juba.

Just nädalavahetusel käisin maal ja jõin Allekoki tumedat kalja ning imestasin, et on täpselt selle nõukaaegse kollase püti kalja maitsega. Nii et vaata pigem ringi ja proovi erinevaid.

Kuna mulle meeldib aeg-ajalt huvitavaid õllesorte proovida - siis venes toodetud sortide probleem on enamasti see, et nad asuvad kvaliteedilt seal Eesti parmuõllede tasemel (a'la Turbo Diesel 2 liitrises taaras) - näiteks tootmisprotsessis on kasutatud glükoosi- või maisisiirupit. See on enamasti nende odavate 2-liitriste kangete õllede probleem (kuid ka kallimatel tükati).

Sestap ma uuriks nende vene/ukraina kaljade koostist enne hoolega.

Saksamaal kehtib selline asi nagu Reinheitsgebot, mis lubab õllesse segada äärmisel juhul veidi lisasuhkrut, aga kindlasti mitte neid odavaid suhkru aseaineid (siirupeid).

Parmuõllede hulka on liigitatud ka Bock. Aga mäletan, et kui see üldse tuli oli ta vist 8,5 volti? Aga maitse oli selline mõnus ja mahe, üle ühe pudeli ei tahtnudki. Aga hiljem on voldi protsent järjepanu kukkunud ja maitse on selline ei taha kohe üldse mitte. Mis ta nüüd ongi 6 protsenti vist nüüd?

Kui ma ülikoolis veel käisin oli müügil selline karm asi nagu 10% alkosisaldusega X Tuulik.
Täna annab üle 7% otsida ja needki on valdavalt need suures taaras parmuõlled.

Kapten Trumm kirjutas:Kuna mulle meeldib aeg-ajalt huvitavaid õllesorte proovida - siis venes toodetud sortide probleem on enamasti see, et nad asuvad kvaliteedilt seal Eesti parmuõllede tasemel (a'la Turbo Diesel 2 liitrises taaras) - näiteks tootmisprotsessis on kasutatud glükoosi- või maisisiirupit. See on enamasti nende odavate 2-liitriste kangete õllede probleem (kuid ka kallimatel tükati).

Sestap ma uuriks nende vene/ukraina kaljade koostist enne hoolega.

Saksamaal kehtib selline asi nagu Reinheitsgebot, mis lubab õllesse segada äärmisel juhul veidi lisasuhkrut, aga kindlasti mitte neid odavaid suhkru aseaineid (siirupeid).

Ma ei tea milliseid vene õllesid sa oled proovinud, aga vähemast kõik Baltika õlled, Starõi Melnik on väga head.

Kali mis minule tuletas meelde varajase lapsepõlve kaljavaadi mälestusi oli see, Butatu Mõisakali:
https://www.prismamarket.ee/feed?timest ... T16:20:18Z

Kahjuks oli seda ainult Prismas ja viimane aasta pole märgata.

On küll mingi analoogiline, aga ei tea kas "selles teises mõisas" ka sama hea on

Bistrampolio mõisa kali:
https://sinuepood.ee/product/bistrampol ... a-kali-1l/

Muidu olen ka selle jutuga nõus, et väiksena ongi kõiksugu maitsed palju ülevoolavamad ja positiivsed emotsioonid neist süübivad ka tugevamini. Vaadake kuidas reageerib väikelaps kes esimest korda elus jäätist või kommi saab (isegi kui konkreetne toode pole vb midagi erilist). No ei tekita endas ikka sama reaktsiooni kuitahes uus hea maitse. Kuigi ma ei usun et see vaadikali võiski olla päris hea, usun et vähemalt minul annavad sellele küll tugevat lisatooni roosad nostaligaprillid.

Saaremaa X oli see 10-ne jah. Kangeim kesvamärg mida mäletamist mööda marketis saada oli 11,6-ne Amsterdam-seeria Maximator - see hakkas juba vaikselt veinile lähenema, maitse poolest oli Navigator parem.

Kapten Trumm kirjutas:Kui ma ülikoolis veel käisin oli müügil selline karm asi nagu 10% alkosisaldusega X Tuulik.
Täna annab üle 7% otsida ja needki on valdavalt need suures taaras parmuõlled.

Siin on näha hea valik Eestis toodetud kangemaid õllesorte:

http://www.beersofestonia.com/index.php ... ng&lang=et

Kõige alumises reas on 14-kraadised

Hiidlane,kui esimest korda oli maitsnud Saaremaa Kadaka õlut - olla kiitnud - hüva virre,aga millega sa naabrimees vee lahjendasid ?
Oli vist 3, %

Kõige alumises reas on 14-kraadised

Praktikas sealt paljusid sorte ei toodeta juba hulk aastaid.
Näiteks 10% Jääkaru pole ma vähemalt 10 aastat üheski poes näinud. Just suurtootmise "kanged".
Samuti ka Saaremaa X.
Väidetavalt toetab Eesti aktsiisipoliitika lahjasid, aga kontrollida pole praegu mahti.

retti kirjutas:Hiidlane,kui esimest korda oli maitsnud Saaremaa Kadaka õlut - olla kiitnud - hüva virre,aga millega sa naabrimees vee lahjendasid ?
Oli vist 3, %

Minu vanaisa koduõllekas, kus ka kadakat kõvasti kasutati, oli muidu selline, et pooleliitrine kruus sellist heinaajal võttis minu, tollal 18.a 100 kg jorsi, ikka kõikuma küll. Ja just see salakavalus - alguses ei tundu nagu midagi, aga kui laua tagat tõused, et uuesti heinale minna, siis tahab nelivedu vägisi sisse minna

Kalja toodeti nõuka ajal eri kohtades erineva maitse, kääritusastme ja alkosisaldusega.

Moodsal ajal on lettidel nii "kaljamaitseline jook", "kaljajook" kui "kääritatud kali".
"Kalja" nime väärib neist ainult viimane.

Tänapäeva kääritatud kaljad erinevad nõuka aja kaljadest peamiselt selle poolest, et nüüd on suhkrusisaldus liiga suur + alko % on tiba väiksem.

Hea "nostalgiakalja" saab ise kokku segada nt. ALeCoq kääritatud tumedast kaljast ja mõnest lahjast (nt. ALeCoq hele lager-tüüpi õlu kangusega 2,9%) õllest 50-50 suhtega. Siis on magusus umbes sama mis nõuka ajal.... aga volte on natukene rohkem