www.militaar.net

Mine võta prooviks granaatõun puuviljaletist ja sama pole riiulilt granaatõunamahl.
Granaatõun oma tavapärasel kujul on hapu kui kurat. Samasuguse tulemuse saad ka apelsiniga (eriti soovitan otsida mahlaapelsine, mitte söögiapelsine).

Imepuuviljadest - proovi mõne puuviljaleti neoonpunase 15 cm läbimõõduga õuna korraga haugata koduaja oma. Saad aru?

Kapten Trumm kirjutas:Granaatõun oma tavapärasel kujul on hapu kui kurat.

Ei ole.

Kapten Trumm kirjutas:Mine võta prooviks granaatõun puuviljaletist ja sama pole riiulilt granaatõunamahl.
Granaatõun oma tavapärasel kujul on hapu kui kurat. Samasuguse tulemuse saad ka apelsiniga (eriti soovitan otsida mahlaapelsine, mitte söögiapelsine).

Imepuuviljadest - proovi mõne puuviljaleti neoonpunase 15 cm läbimõõduga õuna korraga haugata koduaja oma. Saad aru?

Mulle isiklikult tundub, et Sa ei ole vist üldse Eestist välja saanud ja mujal kohalikke saadusi söönud. Mina näiteks mäletan siiamaani meloni ja arbuusi maitset mida sõin kesk-aasias. Ma ei ole veel meie poelettidelt saanud selliseid mahlaseid meloneid ja arbuuse. Sama lugu banaanidega. India kohalikud banaanid viivad keele alla, meil poes tuimad. Seda nimekirja võib lõputult jätkata.

AMvA kirjutas:Esiteks sooviks ma teada, kust sa võtad, et mahlakontsentraadile lisatakse suhkrut? Paluks viidet.
Teine asi on see, t kust sa võtad mingite imepuuviljade aretamise??? 10% ongi suht tavaline puuviljamahla suhkrusisaldus.
Näiteks siin on 100% naturaalne õunamahl ilma lisatud suhkruta https://www.selver.ee/ounamahl-naturaalne-100-pure-1-l-1

Mina teen oma iga-aastase õunamahla näiteks hilisematest sortidest ja võin pea anda, et naturaalne suhkrusisaldus on seal tublisti üle 10%. Kujutan ette, et kui sealt vesi välja aurutada (kontsentraat teha) saab see megamagus olema - pole sinna vaja mingit suhkrut lisada. Samamoodi aetakse ju ka vahtramahlast suhkrut, alguses on paras vesi, aga pärast suhkur.

Kapten Trumm kirjutas:Imepuuviljadest - proovi mõne puuviljaleti neoonpunase 15 cm läbimõõduga õuna korraga haugata koduaja oma. Saad aru?

Võib juhtuda, et mu koduaia õun on sellest magusam...

Illike kirjutas:Mulle isiklikult tundub, et Sa ei ole vist üldse Eestist välja saanud ja mujal kohalikke saadusi söönud. Mina näiteks mäletan siiamaani meloni ja arbuusi maitset mida sõin kesk-aasias. Ma ei ole veel meie poelettidelt saanud selliseid mahlaseid meloneid ja arbuuse. Sama lugu banaanidega. India kohalikud banaanid viivad keele alla, meil poes tuimad. Seda nimekirja võib lõputult jätkata.

Minevik kui helesinised mäed.
Ma olen näinud ka NSVL ajal hangitud banaane, täiesti rohelised olid ja sedasi pooltoorelt ära söödigi, sest nad läksid enne mädanema kui kollaseks.
Aga meil on asjad tuimad seepärast, et need korjatakse ära pooltoorena, vastasel juhul oleks siia jõudes kõik mädanenud. Seepärast võib juhtuda, et poes on toored (tuleb hoolega valida).

Mina teen oma iga-aastase õunamahla näiteks hilisematest sortidest ja võin pea anda, et naturaalne suhkrusisaldus on seal tublisti üle 10%. Kujutan ette, et kui sealt vesi välja aurutada (kontsentraat teha) saab see megamagus olema - pole sinna vaja mingit suhkrut lisada. Samamoodi aetakse ju ka vahtramahlast suhkrut, alguses on paras vesi, aga pärast suhkur.

Koduses mahlapressimises toimub õhuga kokkupuutel mingi protsess, mille tulemusena tõmbab mahl pruuniks ja muutub magusamaks.
Tööstuslikus mahlatootmises pole seda niiväga karta, kuna tootmine toimub õhu ligipääsuta, seepärast on poe õunamahl ka läbipaistev.

Kapten Trumm kirjutas:
Imepuuviljadest - proovi mõne puuviljaleti neoonpunase 15 cm läbimõõduga õuna korraga haugata koduaja oma. Saad aru?

Traditsioonilised Eesti õunasordid on oluliselt magusmad, kui need tavalised puuviljaletis müügil olevad (Royal Gala, Jonagold ja muud). Ei ole vaja õunu toorelt süüa.

Ma igaks juhuks mainin, et meil on maal suur õunaaed ca 20 õunapuuga. Et kujutan ette küll, kui magusad siin on (või ole).
Sellest 20-st on 4-5 sellist puud, millest kannatab otse mahla teha, muidu saad maohaavad.
Ülejäänut võib natuke hulka lihtsalt segada.

Valge klaar, kuldrenett ja veel midagi, millest kannatab joodavat mahla teha.

Kodus tehtud õunamahl läheb pruuniks oksüdeerumise tõttu - liiga pikalt puutub protsessi jooksul õhuhapnikuga kokku. Midagi halba sellest ei tule, lihtsalt välimus muutub. Sügisel siin müüdavad Türgi granaatõunad on küll küpsed ja värskelt söömiseks piisavalt magusad, praegused Peruu omad on natuke kehvemad, aga mitte palju. Nõukogude ajal Tallinna turul "mustade" müüdud granaatõunad olid palju hapumad - vist ka tooremad, sest reisisid kauem ja pidid kauem säilima. Melonite, arbuuside ja virsikutega on küll see asi, et need järele ei valmi eriti, sellepärast saab korralikult küpseid ainult kohapeal. Virsikud on siis ka nii pehmed, et ei kannataks transporti. Sama kehtib ka maasikate ja tomatite kohta - kõige paremaid saab Eestist, mida lähemalt, seda paremaid (koduaia omad kõige paremad). Banaanid valmivad edukalt järele ja kõige magusamad on pruunitäpilised, mida poed alla hindavad ja ära viskavad - üks väheseid asju, mida saab kõige paremana kõige odavamalt. Rohelise tooniga banaanid on veel pooltoored ja maitsetud. Ka paljud Poola jm. õunad on täisküpselt väga head. Nüüd on neil liiga head reguleeritava atmosfääriga hoidlad - praegu poes müüdavad taliõunad on sama toored kui sügisel ja tahaksid tavalise õhuga ruumis mõnda aega seista ja valmida veel. Suvi ja sügisõunad on mahla tegemise ajal küpsed ja magusad, saab ka magusa mahla. Taliõunad muutuvad magusaks alles säilides (tärklis muutub suhkruks), aga kevadel neist keegi mahla ei tee, süüakse niisama.

Kapten Trumm kirjutas:Koduses mahlapressimises toimub õhuga kokkupuutel mingi protsess, mille tulemusena tõmbab mahl pruuniks ja muutub magusamaks.
Tööstuslikus mahlatootmises pole seda niiväga karta, kuna tootmine toimub õhu ligipääsuta, seepärast on poe õunamahl ka läbipaistev.

Just, see "mingi protsess" on polüfenooli ja raua oksüdeerumine õhuhapniku toimel, mille saaduseks on aga hoopis värvipigment melaniin, mitte suhkur ja seega ei saa ka mahl seeläbi magusamaks muutuda.

Kapten Trumm kirjutas:

Illike kirjutas:Mulle isiklikult tundub, et Sa ei ole vist üldse Eestist välja saanud ja mujal kohalikke saadusi söönud. Mina näiteks mäletan siiamaani meloni ja arbuusi maitset mida sõin kesk-aasias. Ma ei ole veel meie poelettidelt saanud selliseid mahlaseid meloneid ja arbuuse. Sama lugu banaanidega. India kohalikud banaanid viivad keele alla, meil poes tuimad. Seda nimekirja võib lõputult jätkata.

Minevik kui helesinised mäed.
Ma olen näinud ka NSVL ajal hangitud banaane, täiesti rohelised olid ja sedasi pooltoorelt ära söödigi, sest nad läksid enne mädanema kui kollaseks.
Aga meil on asjad tuimad seepärast, et need korjatakse ära pooltoorena, vastasel juhul oleks siia jõudes kõik mädanenud. Seepärast võib juhtuda, et poes on toored (tuleb hoolega valida).

Võin ka kaasajast rääkida, Hispaaniast apelsinid ja sidrunid, Itaaliast viinamarjad ja virsikud, Poolast murelid, Liivi kuldrenett peale esimesi öökülmi siitsamast Maarjamaalt. Need tulevad kohe meelde.
Ja mitte ära osta sealt poest puuvilju, ainult hädakorral. Seal on ka veel suur vahe, kas marketist ostetud puuvili või külavahelt ostetud puuvili.

Just, see "mingi protsess" on polüfenooli ja raua oksüdeerumine õhuhapniku toimel, mille saaduseks on aga hoopis värvipigment melaniin, mitte suhkur ja seega ei saa ka mahl seeläbi magusamaks muutuda.

Ei ole nii. Üks protsess toimub õhuhapniku toimel veel ja on omane just sellisele kodusele mahlapressimisele - tööstuses see niiväga probleem pole, kuna tootmisprotsess toimub suletud keskkonnas.

On muidugi tõsi ka see, et tõde on seal kahevahel. Mahl ei muutu kodusel pressimisel magusamaks mitte seepärast, et sinna tekib lisa suhkrut, vaid seepärast, et mahla hapusust sisaldavad osad ained kaovad. Näiteks askorbiinhape (ehk C-vitamiin) laguneb valguse, õhu ja kuumusega pea täielikult ja seetõttu kodune õunamahl praktiliselt C-vitamiini ei sisalda.

Ma kahjuks ei suutnud leida vastust, mis ained selle askorbiinhappe oksüdeerimisel tekivad (kas seal on suhkruid) ja kas ka muud õuntes leiduvad happed lagunevad.

Kapten Trumm kirjutas:Ei ole nii. Üks protsess toimub õhuhapniku toimel veel ja on omane just sellisele kodusele mahlapressimisele - tööstuses see niiväga probleem pole, kuna tootmisprotsess toimub suletud keskkonnas.

Oleks hea teada mis see protsess on mis veel hapniku toimel toimub kodusess majapidamises?

Näiteks askorbiinhape (ehk C-vitamiin) laguneb valguse, õhu ja kuumusega pea täielikult ja seetõttu kodune õunamahl praktiliselt C-vitamiini ei sisalda.

Ma ei tea Teie pere kombeid, kuid niipalju kui minu vanad silmad on näinud siis peale mahla pressimist viiakse mahl kiiresti jahedasse ja pimedasse kohta.
Samuti ei keedeta mahla tundide kaupa. Ema lasi mahla keemiseni ja siis purki ning purgid keldrisse.
Mina praegu teen mahla, no ütleme, et keema ei lase, ja kohe pakki. Praegu on veel hea sahvrist võtta paari aasta tagust mahla. Samuti läheb osa mahla kohe sügavkülma. Minu maitsemeel ei tee aga sellel sügavkülmutatud mahla ja paki mahla maitsel küll vahet. Eelmisel aastal lõpetasin selle sügavkülma jandi ära. Vein, siider ja mis üle jäi läks mahlaks.
Veel, õun peab olema kvaliteetne, mitte mingi ussipuru või plekiline või kärnatanud. Siis õiget nahka ei saa.

Askorbiinhape oksüdeerub ära juba selle 10 minuti jooksul, mil mahlapressist läbi kotiriidest kottide mahl anumasse nõrgub.
Lisaks toimub enne pressimist õunte purustamine "hundi" abil, kus saadud mögin juba pruuni tooni omandab.
Mahl on punane juba selleks hetkeks, kui see anum viiakse pliidile.
Meil kuumutatakse mahla umbes 40 liitrises potis puupliidil. Selline pott kuumeneb vähemalt tunni. Pealt riisutakse vahtu.

Kohe ära viia ja kohe purki panna on võimalik väikseid koguseid. Meil tehakse korraga mingi 100+ liitrit. Umbes 1 päev kulub, õunte korjamisest kuni varustuse pesuni.

Kas ma saan õigesti Sinu mõttekäigust aru, et poemahlades on looduslikku C-vitamiini rohkem kui kodus valmistatud mahlal?