"Lõhkumaminekud" on suures plaanis kahel põhjusel - kas kütuse või õli pärast. Kui kütusepumba latt või regulaator kinni jäi siis ei olnud asi kõige ohtlikum: mootori pöörded tõusid küll selliseks et kõrvakuulmine hakkas ära kaduma kuid enamasti mitte lõputult. Mootor jäi käima maksimumpööretega ja gaasipedaaliga seda enam reguleerida ei saanud. Aitas juba sellest kui kütusekraan kinni tõmmata või voolik puruks lüüa ja jäigi seisma.
Palju keerulisem oli siis kui pöörded hakkasid tõusma sellepärast et õli sattus kuskilt sisselaskesse. Kõige tavalisem - turbol laager läbi ja sealt lahmas sisse. Diiselmootor saab õliga sama hästi töötada kui diiselkütusega ja kui nö kütust tuli kontrollimatult lisaks hakkasid pöörded tõusma, see lisas omakorda kütust ja kui juht midagi ette ei võtnud lendas mootor lõpuks laiali. Samamoodi sai õli tulla hõreda mootori karterituulutusest kust see läks keskonnasõbralikult sisselaskesse. Seepärast suunasid kogenumad traktorimehed sellise "rohelise algatuse" ilma pikema jututa otse maha. Las tilgub parem põllule.
Kui lõhkuma läks sellepärast et "õli oli liiga palju" siis peeti silmas et õli oli liiga palju õhupuhastajas. Paljudel nõukaaegsetel diislitel oli õhupuhastajaks üks kopsik milles põhjas oli mootoriõli. Õhk tuli ülevaltpoolt läbi sõela, põrkas vastu õli, tolm jäi õlisse kinni ja puhas õhk imeti õlitasapinna pealt mootorisse. Õhufiltrit puhastati nii, et võeti kopsikul põhi alt, valati õli välja, kraabiti põhi mudast puhtaks ja pandi uus õli sisse. Kun liiga ohtralt pandi võis mootori lõhkuma saada.
Need kahetakilised diislid (JAMZ-204 jms) imesid üldse õhku läbi karteri ja seal oli pidev õliudu üleval mis lõhkumaminekule ainult kasuks tuli.
Lõhkuma läinud mootori sai seisma nii et õhu pealevool tuli kinni panna. Kõige klassikalisem viis oli vatijope seljast rebida ja see õhupuhastajasse toppida
Tehase poolt olid samuti sisselaskekollektoris väljasuretamisklapid - millega ma olen sõitnud siis Belarusil kindlasti , minumeelest ka T-150 K-l ja lintraktoritel. Kui oli kuulda et pöörded hakkavad tot-tot-tot üles minema ja ees korstnast hall pahvak välja käis tuli kähku trossist õhuklapp kinni tõmmata. Igakord polnud kasu sest kas klapp ei pidanud korralikult õhku või tõmmati ähmiga see tross puruks või veel midagi. Ükskord nägin Peterburi maanteel kuidas T-40 hakkas paksu suitsu ajama ja pani Zil-ist mööda nagu tühjast küünist. Muidu oli T-40 maksimumkiirus heal juhul 35-40 km/t. Väga kaugele küll ei jõudnud, kilomeetri pärast oli juba tee peal õlirida ja esimesed detailid.
Kui kohe jaole sai ja sidur ei libisenud võis ka koormusega proovida mootorit rahulikuks sundida. Mul oli 1990-ndate alguses Soomest toodud ja juba seal lõpuni peeneks lasted Toyota Hiace buss. See läks just sellepärast lõhkuma et mootor oli hõre ja karterituulutus tuli sisselaskekollektorisse nagu padurohelised olid ette näinud. Päris mitu korda juhtus maanteel et mootorisse (tollastel Hiacedel istutigi põhimõtteliselt parem kõrv vastu mootorit) tuli iseloomulik terav hääl ja samaaegselt oli peeglist, silmanurgast näha suitsupilv. Siis tuli kohe viies käik sisse rabada ja mõlema jalaga pidurit suruda. Vastutahtmist küll , kuid pööded hakkasiud langema, mootor töötas jälle normaalselt ja ei pidanud seismagi jääma. Lõpuks tuli talv, teed läksid libedaks ja nii ei saanud enam teha. Rattad blokkis lohisemine ei summutanud mootorit kuidagimoodi.
Siis otsustasin et p... sse see keskkonnakaitse ja tõmbasin karterituulutuse vooliku sisselaskekollektori küljest ära. Kollektorile lõin sellesse kohta puupunni ette ja tuulutuse vooliku pistsin otsapidi tühja Coca-Cola pudelisse. Peale sellist modifitseerimist kadus mootoril komme lõhkuma minna ära. Ma käisin tollal iga päev Kuusalust Tallinnase tööl ja selle otsaga tuli pudelisse kuskil 200-250 g õli. Selle valasin pärast sõitu mootorisse tagasi -jumalast puhas õli ja ega seda raisata ei olnud.