Olen ise rääkinud mobiiliga 92.-st aastast. Teen siia mõningaid täiendusi, mis omal meeles on. Kõigepealt esimene Ericssoni Hotline kohver, toodud Rootsist, jäetud Rootsivõrku. Sellega sai siin helistada, peale helistamine käis Rootsi "välismaakõnena". Sellega üritasime ka Piiteris rääkida, aga seal lahti ei saanudki, mingi võrgukamm jäi ja enne jõudsime tagasi. Esimene "endaoma" 1993 Ericsson Hotline- ostetud hr. Toomas Vabamäe käest Tartust Betooni kontorist. Mis firma nimi oli, vat ei mäleta. Maksis koos liitumistasuga mingi ehk 18 tonni. St aparaat 15+ ja liitumine 3- tuhandet. Sealt edasi kõik muu automant lisaks, sihuke tonn ja tükk lugu. Sai juba eestivõrgu numbri 25246... Numbreid alustati Eestis 25 249 999-st alla tulekuga. Minu oma oli siis 93 lõpus neljanda tuhande sees, kui ikka kõik siit vahelt välja jagati. 1994ndaks oli juba see edasi antud ja kasutasin Nokia nmt250-t (150ajastu jäi vahele), numbriks siis 250 38....(maksis mingi vast 12 ja peale ehk, koos autovarustusega keris ikka kõvalt 15-16 taha. GSM-ajastu hakkas Eestis 1995. Samal kevadel sai käidud Inglismaal, kust ostsime järelturult portsu kasutatud erinevaid GSM-e. Olid ikka parajalt kirved. NMT-d pakkuti küll odavalt ja väga palju ja väga vingeid, aga nendega polnud midagi teha Eestis, sest meil oli AINULT NMT450, Eestis NMT900 ei toiminud, öeldi, et tuleb kohe GSM kui uus tase, ja tuligi. Kui tagasi jõudsime, siis sai üks regatud samale numbrile RLE-256-te ja teine samale EMT numbrile 250-ga, edasi tuli 0 ette ja siis kadus, aga number on sama juba tollest ajast 50 38..., pole põhjust olnud vahetada. RLE-ga sai rääkida ainult Tallinnas ja kulus aega, enne kui RLE-kaart ka Tartus suhtlema hakkas. Tol ajal oligi vahepeal paralleelselt Nokia NMT250 ja GSM2110 (maksis mingi 8tuhat) töös. GSM-võrk oli nagu oli, aga "hiiresabaga" nmt250 võttis igalt poolt, lisaks veel täis autovarustus koos Eestist saada olevaima võimsaima katuseantenniga, mille ise paigaldasin "sinna kuhu peab", mitte "sinna kus on stiilne". Esindus soovitas "ilusamat stiili-kohta" ikka. 1996 sain juba GSM-iga autovarustusega rääkida "igaltpoolt ja igastasendist", kuigi spetsiaalset saatevõimendit ostma ja installima ei hakanud.
Nüüd nendest "anomaaliatest": esimesed NMT450-d olid ilma IMEI-ta, st vaba kanali korral edastati jaama telefoni numbri ident, kes soovib helistada, kui asi oli lubatud, siis kõnekanal loodi. Kui massiline piraatlus käima läks, siis selle peale toimus areng ka tehnikas, juba alates Nokia/Mobira cityman 150 jne põlvkonnast oli ka NMT450-s kasutusel IMEI-kood. St telefon pidi edastama lisaks enda numbrikoodile ka enda IMEI-koodi, kui need kõik klappisid avati kõnekanal. Piraatluseks olid telefonid, millel oli tehtud numbrikoodid avatuks, st neid sai käigupealt ümber programmeerida "järgmisele IMEI-vabale numbrile". Kui piraatlus võttis juba võimust, siis loodi teenus *33*....# St väljuvate kõnede piirang, mõne aja pärast muutus see teenus vist suisa kohustuslikuks ja tehti selle asjus ka lepingulisa. Olen ise sellist telefoni käes hoidnud ja näinud kui lihtsalt see käis. Käis jutt, et kantidel enamustel olevat kaks toru, üks legaalne ja teine "sellistele tasutakõnedele". Seoses sellega muutusid need avatud IMEI-ta numbrid nn varanduseks, loomulikult senini, kuni ühele hetkel enam helistada ei saadud. Tean seika, kus tolajal mingis Skandinaavi telefonikataloogis olnud NMT450 numbrid olid väga populaarsed
. Kui selline IMEI-ta ja aktiveerimata *33*-ta telefon ringi jalutas, siis võis täiesti juhtuda nii, et isand retti telefoni ainult number-ident käis korraks Islandi võrgus lubamaks rääkida, ja siis suundus tema enda telefoni sisse tagasi
Üks veoautojuht, kes ei pidanud vajalikuks oma Ericsson Hotlinel teenus33-e kasutada, sai õige pea mingi megalitaka. Ma küll seletasin talle mida see tähendab (olles ise näinud kui prostalt see käib!), aga ta ei pidanud seda miskiks. Väljavõttel tuli kõnesid igalt poolt, nii Eestist, Lätis, Leedust kui Poolast.
Läheb kiireks, kui on huvi, siis jätkan hiljem.
(P.S. Ise tegelesin elektroonikaga ja logistikaga tolajal.)
Muideks, vahetult enne mobiilinduse algust Eestis tegelesin ise endale autotelefoni "arendamisega". Nägin ühte eksemplari duplex-sides töötavat Ljoni, ja lõi pirni põlema. Otsisin endale kaks sobivat erinevat Ljoni, ja siis tegin endale samasuguse. Liikusid juba toonvalimisega telefonid ja tegelesin toru külge aretamisega, st juurdepääsuga oma pulssvalimisega kodumubrile. Lõpptulemuseks pidi saama koduga duplexis suhtlev raadisaatja koos võimekusega valida ise numbreid, nn lauatelefoni raadiopikendus Ljoni-süsteemis. Aga aeg muutus sain esimese mobiili ja see "pilootprojekt" läks kalevi alla.