Suur massiküüditamine 1941. a. 14 juunil.
Paar pointi veel. Erinevalt tšetšeenidest ja krimmitatarlastest on eestlased siiski võrdlemisi Euroopa nina all. Ning Stalin siiski hoolis mingil määral oma mainest.
Teiseks, milleks küüditada tervenisti üht sotsiaalmajandulikult suhteliselt arenenud rahvast, kelle saab ju tööle panna NL heaks? Terve rahva küüditamisega oleks kogu Eesti ala majanduslikult nö väga ebaefektiivseks muutunud.
Teiseks, milleks küüditada tervenisti üht sotsiaalmajandulikult suhteliselt arenenud rahvast, kelle saab ju tööle panna NL heaks? Terve rahva küüditamisega oleks kogu Eesti ala majanduslikult nö väga ebaefektiivseks muutunud.
Panen siia viite valdo üsna karmile stsenaariumile, mis oleks võinud juhtuda teemal kogu rahva küüditamine
http://www.militaar.net/viewtopic.php?p=79402#79402
ja lisan omapoolsed leiud antud teemale, mis on kohati linnalegendid.
Lühidalt:
- praegune foorumites ja Delfi kommentaarides leviv jutt on pärit ilmselt siin juba viidatud, muidu igati tänuväärselt Lennuväepoiste Klubi saidilt, mida on mäletamist mööda korratud ka Vaino Kallase raamatus;
- sealne info tundub olevat mõjutatud Eesti Rahva Kannatuste Aastast;
- mis omakorda toetub olulisel määral Hjalmar Mäe kõnele Tartu 1. bolševikest vabastamise aastapäeval
Kes tahab tekste lugeda nende jaoks siin väljavõtted:
http://eesti.wordpress.com/2007/02/10/k ... ti-rahvas/
http://www.militaar.net/viewtopic.php?p=79402#79402
ja lisan omapoolsed leiud antud teemale, mis on kohati linnalegendid.
Lühidalt:
- praegune foorumites ja Delfi kommentaarides leviv jutt on pärit ilmselt siin juba viidatud, muidu igati tänuväärselt Lennuväepoiste Klubi saidilt, mida on mäletamist mööda korratud ka Vaino Kallase raamatus;
- sealne info tundub olevat mõjutatud Eesti Rahva Kannatuste Aastast;
- mis omakorda toetub olulisel määral Hjalmar Mäe kõnele Tartu 1. bolševikest vabastamise aastapäeval
Kes tahab tekste lugeda nende jaoks siin väljavõtted:
http://eesti.wordpress.com/2007/02/10/k ... ti-rahvas/
No selle Hitleri force majeuri rolli punase impeeriumi suhtes võib ka mitmeti võtta-vägagi paljud allikad on avaldanud seisukohta et ilma Stalini poolt aktiivselt juurutatud anastuspoliitikata ja hoogsa sõjaks valmistumiseta poleks Aadu hakanud ida poole ronima-milleks? Saksa eneseteadvust tumestasid kõige rohkem eelmise sõja tagajärjel tekkinud olukord kus suured maa-alad kaotati jne, jne-a seda mitte idasuunal! Nii et führeri king pigistas hoopis mujalt kui venemaa suunalt. Seda enam et sõda kahel rindel on Saksamaa jaoks igal juhul enesetapp mis hästi lõppeda ei saa. Seda Barbarossa plaanigi hakati ju alles kokku kirjutama väga lühike aeg enne sõja algust-ja kui takkajärgi tarkust ilmutada siis.........nii tobedalt kui see ka ei kõla, a oma invasiooniga HITLER PÄÄSTIS EUROOPA!!!! Tahtmatult loomulikult. Kui nüüd oleksoloogiasse laskuda ja Stalini asiaatide hordid oleks esimesena liikuma saanud-milline jõud oleks suutnud selle bande peatada -euroopa pole ju vene mülgas mille läbimine ilma sõjatagi vaevanõudev üritus, eriti kui arvestada milline masendav ülekaal nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt oli idametslastel.
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
Ei maksa unustada, et ka sakslastel olid oma plaanid. Nendest miskipärast väga ei räägita. Kuni selleni, et viiteid 1017-PS-ile leidsin Eesti internetis ainult ühes venekeelses artiklis ja 1029-PS ile viide puudub.
Pole ilmselt eriti pop teema ja materjali ka selle kohta vähe aga kes viitsib uurida, siis mõlemad dokumendid on toodud siin:
http://forum.axishistory.com/viewtopic.php?t=61454
(otsi tekstist 1017 ja 1029)
ning ainult eestikeelsetele panin üles üsna paskvilliliku aga siiski teemat käsitleva väljavõtte propagandaraamatust Saksa Fašistlik Okupatsioon Eestis aastail 1941-1944, Tallinn 1947
http://eesti.wordpress.com/2007/02/10/e ... -versioon/
Kui kogu selles temaatikas ikka midagi väga valesti on (noh et sellised plaanid on bluff jne) siis andke märku.
Pole ilmselt eriti pop teema ja materjali ka selle kohta vähe aga kes viitsib uurida, siis mõlemad dokumendid on toodud siin:
http://forum.axishistory.com/viewtopic.php?t=61454
(otsi tekstist 1017 ja 1029)
ning ainult eestikeelsetele panin üles üsna paskvilliliku aga siiski teemat käsitleva väljavõtte propagandaraamatust Saksa Fašistlik Okupatsioon Eestis aastail 1941-1944, Tallinn 1947
http://eesti.wordpress.com/2007/02/10/e ... -versioon/
Kui kogu selles temaatikas ikka midagi väga valesti on (noh et sellised plaanid on bluff jne) siis andke märku.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Re: Suur massiküüditamine 1941.a,14 juunil.
Küüditatute saateleht
Kaup-inimesed.
Veomaks ilusasti tasutud ja puha..
Kaup-inimesed.
Veomaks ilusasti tasutud ja puha..
Re:
uusmario kirjutas:No, sellist teksti võib kirjutatada kes tahes.Ka nõukaajal väideti, et Siberisse saadeti kõiksugused tööpõlgurid jne.Ehkki tegelikult olid nad igati heal järjel ja tublilt töötanud inimesed.
Johannes Hint on kirjutanud: "Ligi 2/3 ärasaadetuist olid mitu korda karistatud kurjategijad, nagu vargad, röövlid, prostituudid, pederastid, spekulandid, mustal börsil tegutsejad ja muud sellised tüübid, kelle moraalitus oleks võinud sõja ajal rohkem või vähem ohustada kogu ühiskonna elu. Kõigi küüditatute suhtes viidi läbi põhjalik uurimine. On selge, et nii mõnigi teine riik oleks samas olukorras kasutanud samu abinõusid. Ja mis kuritegu see oli, kui umbes 1000 endist kaitseametite juhti ja riigi endised politseijuhid- Nõukogude Eestile ohtlikud inimesed- viidi tööle Sise-Venemaale."
Johannes Hindi vend Aadu Hint, tuntud punakirjanik, osales 1941. aasta küüditamises vahetult. Hävituspataljonlane Rein Valge Priido p. allkirjastas sõja ajal tagalas August Jakobsonile oma tunnistuse. Siin sellest väljavõte:
"Tallinna Komiteesse kogunes meid umbes 100 meest. Tall. Komitee sekretär sms. Laube teatas, et partei on määranud meid eriülesande teostajaiks. Milles meie ülesanne seisab, meie ei teadnud, arvasime, et meid saadetakse Riia poole. Üldkorraldajaks oli sms. Kanger Tall. Komiteest. Meid jaotati kolme rühma ning paigutati iga rühm eri autobussile. Samal päeval sõitsime kella 16 – 17 paiku Tallinnast välja ja jõudsime öösel Virtsu. Seal asusime laevale ning sõitsime Kuivastu sadamasse. Kuivastus asusime uuesti bussidele ning sõitsime Kuressaarde.
Osa sõitis maakonda. Meie 30-meheline grupp jäi linna. Peale sms. Kangeri kuulus meie gruppi tuntud seltsimeestest kirjanik Ado Hint, Tekstiiltööstuse Peavalitsuse juhataja Heinrich Roog, Tekstiilitööliste Ametühingu esimees Korb, Ehitustööliste Ametühingu esimees Aug. Kuusberg, Riigiteenistujate a/ü esimees Erik Paulsen, “Punase Koidu” dir. Delsky, Kaubanduse Rahvavakomissari asetäitja Vseviov, Meretransporditööliste a/ü esimees T. Tiitus, kommunaaltööliste a/ü esimees Julius Grünberg, Kaubandustööliste a/ü esimees H. Tarm, ??????? a/ü kesknõukogu juh. aset. E. Loit. Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi töötajad olid eraldi kohale sõitnud.
Meie ülesandeks oli riigivaenulise elemendi väljasaatmine.”
Re: Suur massiküüditamine 1941. a. 14 juunil.
Kasisin teema 15 aastat vanast saastast puhtaks.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Suur massiküüditamine 1941. a. 14 juunil.
Tiia Salus: „„Öeldi, et 20 minutit on teil aega, pange riidesse. Ema haaras minu sülle, tahtis üle tänava vanaema juurde viia, aga vene sõdur läks talle järele. Kõigele lisaks oli ema sellele ajal juba rase. Vend (5-aastane) oli meil sündinud südamerikkega ja väga haige. Kord rännakul kolonnis kukkus ta maha ja jäi teele lamama. Mina karjusin: „Ema, ema, Matti sureb!“ Emal oli aga kolmas iga hetk sündimas. Vene sõdur juba tõstis püssi ja karjus: „Lasen maha streljaju!“ Mina hoidsin püssitorust kinni ja nutsin. Lõpuks vend toibus ja pääsesime edasi.“
Hilda Orn Narvast: „Mööbel kirjutati üles. Need pidavat ära müüdama ja raha meile järele saadetama. Oh püha lihtsameelsust!“
Kooliõpetaja Ella Kers 22. juunil 1945 avalduses ENSV Ülemnõukogu esimehele Johannes Varesele: „14. juunil teatas NKVD ülem, et meil tuleb sõita vaid 5 tundi ja hakkame elama mehega koos. Ma uskusin seda ja Jõhvi jaamas jätsin kogu pagasi mehele, sest ise olin pandud rongile haige emaga ja kolme kuu vanuse lapsega. Minule jäid vaid need riided, mis olid seljas. Laps suri teel alatoitluse tõttu.“
Asta Treudel: „Ema haaras kaheaastase Jaani ja kolmeaastase Maria kaenla alla ning nii lükati nad räpasesse loomavagunisse. Abikaasa aga viidi kuhugi tagumistesse vagunitesse. Enam nad ei kohtunud ning sundasumisel tuli emal õmmelda kartulikottidest ürbid paljaks jäänud lastele.“
Olga Rikken: „Meie hulgas oli väikeste lastega naisi, kes kogu sõidu kestel ei saanud ühtki ööd rahulikult magada, sest lapsed nutsid, nõudes piima, mida polnud.“
Tartumaalt küüditatud Rutt Kresling: „Siin lõppes minu lapsepõlv ja algas palju aastaid kestev pikk vaevarikas rännutee täis kurbust, valu, nälga ja viletsust ning rasket sunnitööd. Kuid sel momendil ma oma lapsearuga veel ei mõistnud kogu selle tragöödia suurust.“
NKVD komandant: „Teie pole mingid kodanikud, vaid neetud pursuide klass! Alles siis, kui teiesugused on viimseni kadunud, kui teist pole enam mälestustki järel, saame me lõplikult välja ehitada õigusriigi!“
Marie Rüütel: „Siis tuli aeg, kus enam midagi saada polnud – ainult külmetanud kartulikoori natuke. Neli päeva pidas veel noor hing vastu ilma toiduraasuta, aga siis kustus suurte piinadega temagi elu mitmetunnise vaevlemise järel 11. märtsil 1943 kell 11 hommikul.“
Rakvere vangla ametniku tütar Aino Maru: „Meie külas oli tohutu suremus. Ühiselamus (viljakuivatis) tabas nälja ja mustuse tagajärjel verine kõhutõbi peaaegu kõiki ning viis pooled hauda. Pr. Kalviste läks selles samas viljakuivatis hulluks ja suri. Varsti suri tema 4-aastane poeg. Samal päeval suri ka 10-aastane tütar – ühesõnaga terve pere. Minu ema suri pool aastat hiljem. Oma kõikumistest elu ja surma vahel lühidalt kirjutada on võimatu. 1949. aastal lasti mind suurte raskustega tulema Eestisse. 11 kuu pärast viidi tagasi mööda tosina jagu vanglaid. 20-aastaselt läksin halliks. Tänapäeval oleksid mitmed õudsed dokumentaalfilmide kaadrid kahvatud seal üleelatu kõrval. Pole ime, et mitmel ütles mõistus üles.“
Tiia Saluse: „Augustis 1941 sünnitas ema Kaiekese. Enne seda oli tööl käinud. Pärast sünnitust ta tööl käia ei saanud, siis ei saanud ta aga ka leiba. See oli nälg, nälg ja veel kord nälg. Käisime kolhoosipõllul lume alt mädanenud kartuleid varastamas. Kaieke jäi rahhiiti, suur pea kõlkus peenikese kaela ja keha kohal. Mäletan, kuidas ta nuttis. Peagi ta suri. Kuidas ma üldse ellu jäin? Olin lihtsalt väga hea sööja. Kõik, mis süüa kõlbas, see ka suhu läks. Meie maja ümber polnud ühtegi rohuliblet, rääkimata siis oblikast või nõgesest – ainult must maa. Nagu noored loomad oleks üle käinud.“
Enna Kruusement oma tädidele märtsis 1946 Sredne-Vasjugani lastekodust: „Ärge pahandage, et ma ei kirjuta eesti keeles, ma ei oska.“
Meremäe vallasekretäri poeg Voldemar Rannaste: „Eestimaal /---/ tundsid ennast igal sammul nagu mingi põlualune ja eesti punased ei saanud aru, miks meid ikka Siberist tagasi lasti tulla. Meie ei tohtinud Eestimaa päikest enam näha. Kõik see ajas mind vihale.“
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9371 ... tane-tutar
Hilda Orn Narvast: „Mööbel kirjutati üles. Need pidavat ära müüdama ja raha meile järele saadetama. Oh püha lihtsameelsust!“
Kooliõpetaja Ella Kers 22. juunil 1945 avalduses ENSV Ülemnõukogu esimehele Johannes Varesele: „14. juunil teatas NKVD ülem, et meil tuleb sõita vaid 5 tundi ja hakkame elama mehega koos. Ma uskusin seda ja Jõhvi jaamas jätsin kogu pagasi mehele, sest ise olin pandud rongile haige emaga ja kolme kuu vanuse lapsega. Minule jäid vaid need riided, mis olid seljas. Laps suri teel alatoitluse tõttu.“
Asta Treudel: „Ema haaras kaheaastase Jaani ja kolmeaastase Maria kaenla alla ning nii lükati nad räpasesse loomavagunisse. Abikaasa aga viidi kuhugi tagumistesse vagunitesse. Enam nad ei kohtunud ning sundasumisel tuli emal õmmelda kartulikottidest ürbid paljaks jäänud lastele.“
Olga Rikken: „Meie hulgas oli väikeste lastega naisi, kes kogu sõidu kestel ei saanud ühtki ööd rahulikult magada, sest lapsed nutsid, nõudes piima, mida polnud.“
Tartumaalt küüditatud Rutt Kresling: „Siin lõppes minu lapsepõlv ja algas palju aastaid kestev pikk vaevarikas rännutee täis kurbust, valu, nälga ja viletsust ning rasket sunnitööd. Kuid sel momendil ma oma lapsearuga veel ei mõistnud kogu selle tragöödia suurust.“
NKVD komandant: „Teie pole mingid kodanikud, vaid neetud pursuide klass! Alles siis, kui teiesugused on viimseni kadunud, kui teist pole enam mälestustki järel, saame me lõplikult välja ehitada õigusriigi!“
Marie Rüütel: „Siis tuli aeg, kus enam midagi saada polnud – ainult külmetanud kartulikoori natuke. Neli päeva pidas veel noor hing vastu ilma toiduraasuta, aga siis kustus suurte piinadega temagi elu mitmetunnise vaevlemise järel 11. märtsil 1943 kell 11 hommikul.“
Rakvere vangla ametniku tütar Aino Maru: „Meie külas oli tohutu suremus. Ühiselamus (viljakuivatis) tabas nälja ja mustuse tagajärjel verine kõhutõbi peaaegu kõiki ning viis pooled hauda. Pr. Kalviste läks selles samas viljakuivatis hulluks ja suri. Varsti suri tema 4-aastane poeg. Samal päeval suri ka 10-aastane tütar – ühesõnaga terve pere. Minu ema suri pool aastat hiljem. Oma kõikumistest elu ja surma vahel lühidalt kirjutada on võimatu. 1949. aastal lasti mind suurte raskustega tulema Eestisse. 11 kuu pärast viidi tagasi mööda tosina jagu vanglaid. 20-aastaselt läksin halliks. Tänapäeval oleksid mitmed õudsed dokumentaalfilmide kaadrid kahvatud seal üleelatu kõrval. Pole ime, et mitmel ütles mõistus üles.“
Tiia Saluse: „Augustis 1941 sünnitas ema Kaiekese. Enne seda oli tööl käinud. Pärast sünnitust ta tööl käia ei saanud, siis ei saanud ta aga ka leiba. See oli nälg, nälg ja veel kord nälg. Käisime kolhoosipõllul lume alt mädanenud kartuleid varastamas. Kaieke jäi rahhiiti, suur pea kõlkus peenikese kaela ja keha kohal. Mäletan, kuidas ta nuttis. Peagi ta suri. Kuidas ma üldse ellu jäin? Olin lihtsalt väga hea sööja. Kõik, mis süüa kõlbas, see ka suhu läks. Meie maja ümber polnud ühtegi rohuliblet, rääkimata siis oblikast või nõgesest – ainult must maa. Nagu noored loomad oleks üle käinud.“
Enna Kruusement oma tädidele märtsis 1946 Sredne-Vasjugani lastekodust: „Ärge pahandage, et ma ei kirjuta eesti keeles, ma ei oska.“
Meremäe vallasekretäri poeg Voldemar Rannaste: „Eestimaal /---/ tundsid ennast igal sammul nagu mingi põlualune ja eesti punased ei saanud aru, miks meid ikka Siberist tagasi lasti tulla. Meie ei tohtinud Eestimaa päikest enam näha. Kõik see ajas mind vihale.“
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9371 ... tane-tutar
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 28 külalist