Militaarmuusika.

[Sõdurpoiss]

http://www.zone.ee/s6dur/

Lihtne leht kus saab kuulata mõningaid isamaalisi ja sõdurilaule.

[kaba]

Head laulud kuid kahju et sealt neid omale tõmmata ei saa

[hugo1]

Ei hakka uut teemat tegema ja vaatasin, et siia teema alla sobib mu jutt kõige paremini.
Vaatasin R.Valgrest filmi ja seal näitas, et sõjaajal teenis mees venelaste poole peal ja kirjutas ühele kindralile laulu. Huvitab mind just see kindral , kes ta oli, filmis kujutab teda just eestlasena ja kindrali auastmes. Kui õieti mäletan, siis Velkije Luki vallutamist juhtis tema, kes see kindral oli keda seal kujutatakse

[Frundsberg]

Hea ja lihtne leht, ainus viga tõesti, et alla tõmmata ei saa, aga ega midagi, tuleb siis lihtsalt tihemini antud lehel käia. Ega keegi ole mõelnud sellise projekti peale, et kuhugi netti rohkem sõdurilaule (just eesti omasid, ka I MS ja varasemad) üles panna?

[SA]

II Maailmasõjaaegseid sõdurilaule (nii saksa kui ka inglise keeles) saab allatõmmata www.ingeb.org
Päris huvitav oli näiteks soomekeelne Lili Marlen, aastast 1942...soomekeelne nimi on Liisa pieni.
Üllatusena minu jaoks oli ka venekeelne Lili Marlen, aga sellel lehel on kahjuks ainult sõnad antud.
Lili Marlenile täpsem link:

http://ingeb.org/garb/lmarleen.html

Head kuulamist!

[kangelaspioneer]

Valgre filmis on jutt loomulikult kindralleitnant Lembit Pärnast, Eesti laskurkorpuse ülemast.

[Echo]

Egas kellegil ei juhtu olevat "Inimesed sõdurisinelis" soundtrack'i ?
Noh see "nii pikk nii pikk on võitlejal... jne." Väga lahe lugu minu arvates.

[tommy]

http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... sc&start=0

Selles teemas peaks see lugu üleval olema.

[propatria]

Sattus kätte kena militaarteemaline muusika-videõu:

http://www.big-boys.com/articles/Kosovo.html

ProPatria

[Sollmann]

Kas keegi aitaks leida, kust saaks tõmmata v vähemalt siis kuulata filmi- ja muidu toredat laulu
'Need on kauged hallida rajad,
musta mure taeva all...' jne ?

[kalleb]

soovisaade?

[oliver]

Maagiline otsing andis vastuseks http://www.hot.ee/teddybbeer/laul1.mp3 , kuigi viimane salm puudu.

[Sollmann]

Tänud, Oliver!

[Kessel]

Kui kellegil huvi siis mul on raamat müüa: " Enn Kalmu kaks mina " .

[MOrav]

I. Kes aga oma elu
vaikides maha jättis
elu enese pärast, kes haaras relva
ja uhke halli kuue —

Keda võõrad vägevad lõõsad
on vihaselt kõrvetand,
kellele vihmade valingud
ikka ning jälle
teed söönud elavaks poriks
maraskil jalge astme all —

Keda on Katsuja Jumal
selle ainsa talve
jäiseisse tormesse tõugand,
mis on raevuvalt röövind
hinguse oigavast suust,
noide ööde kestes,
mil hulguvad vaenlase karjad
järjesti peale tungisid,
sihiks neil surmatoov haarang —

Kelle ümber siis surm
ikka ning jälle
pilkavalt laulis seal väljas,
nõnda et südamelöök
mehel seisatas, vahel —

Kes end küüntega kaevas
võõrasse mulda, oigades
tuliselt lõhkeva terase
möirgava künni all —

Kes on seisatand hulga
tummade kääbaste ees,
kus rippumas päätsil
kiivrite kurblik märk —

Kes on tulnud kord sealt,
kus valitseb kord,
varjava rahu püha kord,
ja heitnud tarduva pilgu
rahvaste segadikku,
kelt rööviti õigus ning Jumal —

See tunneb seadust,
meie seadust.


II. Ent ei tohi eal too,
kes pole lamand ta kõrval
tormava surma all,
nii lõpmata üksi
kalkide tähtede all,
tolle maailma tähtede all,
kust armastus eemaldund nuttes —

Toosugune eal
ei tohi sellele
enesemeeldivuses
julgeda jutlustada:
kus on siis armastusel
ja rahul ning korra-õnnel
puhtana hoitud kodu —

Sest
ei tunne ta seadust,
meie seadust.

III. Aga meile, kes
võitluses peaaegu kadund,
meie jaoks sarnlevad
meie naised, need emad,
nõiutud jumalannadele,
mähitud nähtamata rüüsse,
mis kootud igatsusest,
uhkusest ja
kannatlikust lootusest —

Meile on
me lapsed, kasvades
tihti peaaegu tundmatult,
veetlevalt säravad imeolendid
kaugest ja armastet vaikusest —

Ja kõik
õilmitsevad kui lilled
varasel arglikul kevadel
meie suletud südames —
Ja elavad kartmatult selles
tapluste vahel
ning jäävad ka alles
otse kesk surma —

Nendega koos
sammume võimsalt
oma igavesse ellu.
Nende sees
täide läeb
meie seadus.

IV. Kodu, ah —
Teekond õhtusse
lõhnavaist aedadest mööda —
Seal ootab
väraval armsaim
all suurte kuldsete päevarooside —

Vaikne leeve kõnelus
kaminal, hämaras,
ja avatud akna all
lobiseb vanas õunapuus
tukkuv musträästas unes —

Oo teekond hommikusse,
päevaste toimluste sisse,
tuhatkord käidud ja äkitselt taas
toredalt uus, nagu ka
kaua ju tehtud töö
vägevalt tuikavas, usinas linnas —

Ja raamatud, teie,
armsate kalduvuste
mõtisklustundide,
vaiksed ja targad kaaslased
pühapäevadel, rahusas ruumis,
teist hoovab läbi
nii võluvalt
maailm ülendet hinge,
ja õnnistet olendite
salajane tahe
hakkab jõuliselt
küpsema meis —

Ja mõnikord muusika —
avaras kõlavas
helide kirikus
põlvitame õndsalt
äramõistmatu ees.
Kas kohiseb orel?
kaebleb viiul?
Laulab üks hääl
maailmast ning Jumalast ?

Ja kõnnib ka
vaikselt naine lastega
ning seisatab kaua
põllurajal kuulates
enese sisimasse
ja tõstab kulmule käe
ning jälgib pilguga
õnnelikult liuglevaid pääsukesi —
ta rinnal ta pisim
tillukeste ümmarate käekestaga
hõiskavalt haarab maailma —

Ja eemalt kostab
kellade aeglane
kodune kaunis laul —

Või on ootamas mees
lambi õdusa
paistuse all,
üheskoos laste
mängust väsinud parvega,
ja kannab ema,
see armastet naine,
näol õnnelik naeratus,
kannab rahusais kätes
lambi alla
õhtuse ühise roa —
Oo rahu tund!

Seesugu piltides
veetlevast küllusest
elab ka meie osa
Meie seadus.

V. Teie teised seal naeratate
enese rahulolus,
vaadates kodu
hüvi ning harjunud
igapäevaseid pilte —

Teil on nad ikka
silmade ees,
jah, teie neid omate
täpselt ning tõeliselt.
Mõnikord isegi
ei tunne te ära
neid ning oma õnne
äramõõtmatumat —

Ja teie ei mõtle,
et üks nendest
üks pilt, mis
tarduvast silmast
põgusale hardusele kingitud,
jääb tollele seal,
kes langes
seal väljas,
viimseks pildiks —

Nii aga see pilt
ei hävine iial.
Sest lahkuv hing
hoiab selle
surematut sära —

Ka see kuulub vaikselt
selle juure,
mis meid siin väljas,
meid kõiki siin hõlmab,
meie seadus.

VI. Mõtleme harduses, truuduses
valusa kauge õnne kujudele!

Elab ju väljas siin
meie armastus
ainult igatsemises —
vaata, see igatsus
ehitab hõbedast torne
otse kesk surnutevälju
ja võrsub
kui vili kasvavas aastas —

Aukartuses
vahel, aralt ja kobavalt
vormivad
me paatunud huuled
ettevaatlikult ainsat
ja toredat sõna:
kodu —

Ja eesliini punkreis,
üsna ees,
liigub see sõna innukaimalt —
Oh, te ei tea:
alles surmade surmast
õilmitseb tõeliselt
armastus —

Ja armastus
meile
seaduseks jääb.


“Jääb armastus seaduseks meil”,
luuletas SS-Obersturmführer Hanswerner Nachrodt
[Wikingi diviisi kuuluv soomusgrenader].

*

"Urituli", 1. aastakäik, vihik 1-2, 1943.