www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 19 Sept, 2021 13:57

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1434 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 92, 93, 94, 95, 96  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 25 Aug, 2020 1:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Juul, 2005 15:34
Postitusi: 108
Asukoht: Tartu
Lodjakoja arengud.

https://www.ohtuleht.ee/1010134/lodjamees-priit-jagomagi-uut-lodjakoda-ehitati-nagu-ratsepaulikonda

Tekstis on vihje, nagu oleks liivapraam kah nüüd lodjameeste oma. Nad jätavad oma vana kilehalli praami peale seisma, see leiab veel kasutust. Vahepeal veidi liigutati seda praami, see seisab nüüd Kvissentalis.

_________________
Vaatame siis, mis siin toimub...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Kavastu sild!
PostitusPostitatud: 29 Aug, 2020 13:28 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Dets, 2004 23:14
Postitusi: 873
Intermeedium
Parvevaht (Kavastus)
https://www.dailymotion.com/video/x2nc5 ... xBxaCaCYzU


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 29 Aug, 2020 22:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Sept, 2009 10:57
Postitusi: 89
Leedukad jälle millegi vahvaga hakkama saanud. 3D vaade "Aiste" seest ja väljast. Kuigi viimase info järgi peab "Aiste" nime kasutamisest ilmselt loobuma, nad on laeva lihtsalt "Raketa"-ks muutnud. Eestiga ühist niipalju, et vangerduseelne Raketa 1M oli suhteliselt samasugune, puidust roolirattaga alus.

https://www.laivasraketa.lt/3d-turas/

_________________
Et oleks raskem!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 12 Sept, 2020 10:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Mär, 2013 15:00
Postitusi: 1339
Mulle see salongi istmete asetus küll ei meeldi ja kas on üldse vaja neid laudu istmete vahele? Taoline kiirlaev niikuinii kõigutab parajasti kui vee peal on pisutki lainet ,see laine mürtsub rütmiliselt vastu laeva põhja nii et laev väriseb, panna pooled sõitjad istuma seljaga sõidusuunas ei ole sellal hea mõte .

Nad on tahtnud teha seda paremaks, kuid minu arust on teinud hoopis halvemaks kui oli originaalne istmete paigutus . Oleks piisanud uutest istmetest , kuid sama asetusega mis varemgi .


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 16 Jaan, 2021 22:42 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 21 Mär, 2015 11:54
Postitusi: 18
Tänane Kuku raadio Meretund on Tartu teemaline - intervjueeritavaks on Lembit Põllu


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 01 Juun, 2021 9:18 
Eemal
Liige

Liitunud: 29 Dets, 2017 14:13
Postitusi: 87
Värskes "Tehnikamaailma" ajakirjas on Reet Naberi artikkel Tartu aurulaevast Juliane Clementine https://tehnikamaailm.ee/artikkel/juliane-clementine-esimene-omataoline. Seal kirjeldatud ka laeva kurba lõppu.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 16 Juun, 2021 23:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 30 Okt, 2015 12:59
Postitusi: 2623
Allolev pilt võiks olla ka mõnes mõttes ajalooline. 63 aastat vana Pegasus, veel avamata uue raudteesilla all, sildunud esimese (ja viimase) laevana värskesse sadamasse. Homme pole seal ei Pegasust ega sadamat. Sild peaks püsima vähemalt 100 aastat.
Manus:
jlemajoel.PNG
jlemajoel.PNG [ 7.1 MB | Vaadatud 1592 korda ]

_________________
Nations whose nationalism is destroyed are subject to ruin.
Muammar al-Gaddafi


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 17 Juun, 2021 10:23 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Dets, 2004 23:14
Postitusi: 873
Dr.Sci kirjutas:
Allolev pilt võiks olla ka mõnes mõttes ajalooline. 63 aastat vana Pegasus, veel avamata uue raudteesilla all, sildunud esimese (ja viimase) laevana värskesse sadamasse. Homme pole seal ei Pegasust ega sadamat. Sild peaks püsima vähemalt 100 aastat.
Manus:
jlemajoel.PNG

Koidula toodi Narva sügisel 1956 ja Tartusse kevadel 1957.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 17 Juun, 2021 10:35 
Eemal
Liige

Liitunud: 30 Okt, 2015 12:59
Postitusi: 2623
retti kirjutas:
Dr.Sci kirjutas:
Allolev pilt võiks olla ka mõnes mõttes ajalooline. 63 aastat vana Pegasus, veel avamata uue raudteesilla all, sildunud esimese (ja viimase) laevana värskesse sadamasse. Homme pole seal ei Pegasust ega sadamat. Sild peaks püsima vähemalt 100 aastat.
Manus:
jlemajoel.PNG

Koidula toodi Narva sügisel 1956 ja Tartusse kevadel 1957.
Ei vaidle vastu, aga pildil siiski Pegasus, algse nimega Fr. R. Kreutzwald, ehitatud 1958. Kui küsimus on esmases sildumises siis ... see oli esimene (ja viimane) sildumine selles sadamas.

_________________
Nations whose nationalism is destroyed are subject to ruin.
Muammar al-Gaddafi


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 17 Juun, 2021 12:17 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Dets, 2004 23:14
Postitusi: 873
Dr.Sci kirjutas:
retti kirjutas:
Dr.Sci kirjutas:
Allolev pilt võiks olla ka mõnes mõttes ajalooline. 63 aastat vana Pegasus, veel avamata uue raudteesilla all, sildunud esimese (ja viimase) laevana värskesse sadamasse. Homme pole seal ei Pegasust ega sadamat. Sild peaks püsima vähemalt 100 aastat.
Manus:
Manus jlemajoel.PNG pole enam saadaval.

Koidula toodi Narva sügisel 1956 ja Tartusse kevadel 1957.
Ei vaidle vastu, aga pildil siiski Pegasus, algse nimega Fr. R. Kreutzwald, ehitatud 1958. Kui küsimus on esmases sildumises siis ... see oli esimene (ja viimane) sildumine selles sadamas.

Nii ongi - Kreutzwald/Pegasus.
Ma eile mitu tundi sirvisin artikleid Koidulast - ju ma siis samal lainel hommikul jätkasin.
Otsingu käigus jäi ette selline lõik - 23 mai 1959 Edasi


Manused:
Screenshot 2021-06-17 at 12-27-05 Edasi ETERA - e-terast tärkab mõte .png
Screenshot 2021-06-17 at 12-27-05 Edasi ETERA - e-terast tärkab mõte .png [ 145.16 KB | Vaadatud 1470 korda ]
Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 17 Juun, 2021 20:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Jaan, 2013 10:51
Postitusi: 698
Dr.Sci kirjutas:
Allolev pilt võiks olla ka mõnes mõttes ajalooline. 63 aastat vana Pegasus, veel avamata uue raudteesilla all, sildunud esimese (ja viimase) laevana värskesse sadamasse. Homme pole seal ei Pegasust ega sadamat. Sild peaks püsima vähemalt 100 aastat.
Manus:
jlemajoel.PNG

Käisin vaatamas. Ilus sild on. Praegu veel hea vaatamas käia.
Ajalehte ka sattunud: https://tartu.postimees.ee/7274670/vana ... -puhkusele


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 28 Juun, 2021 14:04 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Aug, 2007 15:19
Postitusi: 805
Katkestan korraks oma avalike postituste embargo ja tulen taas millegagi välja, seda enam, et paaris kaugema mineviku asjas toimusid pöörded- internetiajastu laiendab järk-järgult ka minevikuhorisonte.
Aga kõigepealt “Juliane Clementinest” ja vanimast Peipsi piirkonna aurulaevandusest üleüldse. Kuna mul endal on ka teema kohta üht-teist kogunenud, siis vaatab, äkki saab kusagilt midagi täiendada või vajaduse korral parandada.
Zwyx kirjutas:
Värskes "Tehnikamaailma" ajakirjas on Reet Naberi artikkel Tartu aurulaevast Juliane Clementine https://tehnikamaailm.ee/artikkel/juliane-clementine-esimene-omataoline. Seal kirjeldatud ka laeva kurba lõppu.

Maikuu II pooles tekkis äkitselt “JC” buum ja lühikese ajavahemiku jooksul ilmus kolm vastavat artiklit. Lisaks viidatule veel https://sobranna.postimees.ee/7256027/e ... eili-jargi
ning idanaabrite tootena https://www.mk-pskov.ru/culture/2021/05 ... hhine.html
Kõik nad on eriilmelised. Reet Naberi (edaspidi kasutan lühendit RN) oma on igati soliidne, suund on võetud otseste allikate kasutamisele ja tulemusena näevad trükivalgust ka sellised seigad, mis seni jäänud avastamata.
Teise eestikeelse pealkiri viitab sellele, et tegu on rohkem naistekaga. Autor Heili Reinart (edaspidi HR) toob küll oma artiklis välja noppeid omaaegsest ajakirjandusest, aga avab need mitte otse, vaid mõne varasema käsitluse kaudu. Kasutatud kirjandusena on toodud ära vaid kolm mitmeti vananenud artiklit. Aga infot on võetud äratuntavalt mujaltki.
Venelaste oma, autoriks keegi Svetlana Pikaljova (SP) on tegelikult osaline ümberjutustus Pihkva kodu-uurija Nikolai Levini möödunud sajandi lõpus kirjutatud ülevaatest “Esimesed aurulaevad”. Tundub, et viimane on ida pool omandanud piibli tähenduse. Olen seda ise samuti kasutanud ja märkisin tema kohta oma mulluses viimases postituses, et esmapilgul väga soliidne ja usaldusväärne (põhiosas ongi), aga aja jooksul on selgunud, et traagelniitidega. Paraku uusversioon artiklist neid vaid võimendab.
Ise olen paari viimase aasta jooksul võtnud selge suuna- igal võimalusel kontrollida algallikat. Elu on näidanud, et need võivad olla mitmeti mõistetavad ja inimestel, kes on neid kasutanud, võib nende tõlgendamisel tekkida ootamatuid lahknevusi. Samuti on täheldatav tendents, et allikatevahelist nö tühja ruumi püütakse täita loogilisena näivate oletustega. See on igati vajalik, jamaks läheb aga asi siis, kui enda (ekslik) versioon poogitakse toodetud tekstis justkui allika külge. Ja tekibki nõiaring- mõni hilisem uurija ei viitsigi enam otseallikat kontrollida ja kasutab “kaudset viitamist”- loomulikult koos eelmise uurija poolt tekitatud lisaballastiga. Midagi ahelreaktsiooni taolist.
RN artiklis kasutatud materjalidest ma arhiiviasju näinud pole. Koroonaaeg pani arhiivivisiidi ootele. Ajalehtedest pole ma kasutanud “Dörptsche Zeitungit’ ja “Das Inlandi”
“DZ” on tegelikult internetis täiesti saadaval, “samuti “DI” mõned aastakäigud, aga mulle on nad sellisel kujul tundunud äärmiselt raskesti navigeeritavad ja mõne võimaliku infokillu tagaajamine erakordselt aeganõudev (aga ehk on asi hoopis minu oskamatuses) Muu viidatud ajakirjandus on mulle aga õnnekombel tuttav. Lisaks on veel mitmeid väljaandeid, kes laevasõidu küsimusi neil aegadel puudutasid. Tollased ajalehed kirjutasid uudiseid sageli üksteise pealt maha, seetõttu ma ei loe “DZ” ja “DI” mittetundmist katastroofiks (ehkki just “DZ-st” on kahju, muudest trükistest on näha, et see leht oli laevandusuudiste sagedaseim esmane tootja.
* Kui nüüd kusagilt alustada teema siinpoolset käsitlemist, siis tuleks eraldi veel üle käia kontsessiooni osa. Härra Forestier sai nimelt monopoli laevaliiklusele 10-ks aastaks (mitte viieks), tingimusel, et kolme aasta jooksul laeva sõitu paneb. Wegeneri kontsessioon oli küll lühem, aga see-eest laiem. Nimelt puudutas lisaks Emajõele-Peipsile ka Võrtsjärve basseini (erinevalt Forestieri õigusest). Võrtsjärve kant oli partner hr Amelungi eluline huvi. 1842.a. sügisel pikendati kontsessiooni veel 8 aasta võrra, tingimusel, et ta suudab tagada Narva jõe ülemjooksu osal normaalse laevatatavuse. Wegener asuski asjaga tegelema, kuid veendus peagi, et see on Sisyphose töö. Nii et pikendus jäi olemata.
* Järgmine asi, mida võiks puudutada, on “JC” aurumasin. 34 hj agregaatt tähendaks, et laeval oleks paras “Jõmmuga” võidu ajada ja jääb ilmselt kaotajaks. Lugu on aga hoopis selles, et tuleb lihtsalt vaadata hobujõu seletust. https://en.wikipedia.org/wiki/Horsepowe ... pk,_ks,_ch)
19.sajandil kasutati laialdaselt ühikuna nominaalhobujõudu (NHP), see aga erineb praegusest hobujõust kordades. Mingit kindlat koefitsienti nende vahel ei ole, õnneks on aga mõne kohaliku laeva kohta säilinud tehnilisi andmeid. Nimelt foorumis paar korda jutuks olnud väikese aurulaeva “Pfeil” aurumasina võimsus oli 3 N(ormaal)HP ehk 15 I(ndikaator)HP. Indikaatorhobujõud on praktiliselt sama väärtusega mis tavahj. Siin vahe seega viiekordne! Teine võrdlusmoment tekib aurulaev “Dorpat/Kungla” juures. Viimase masina võimsuseks tema karjääri algul öeldi 60 NHP, EW aegsed laevaregistrid annavad aga 160 IHP. Tõsi, laev läbis 19.saj. lõpul tõsise renoveerimise ja sai laevaregistrite andmete järgi uue katla ja aurumasina. Tava oli selline, et jõuallikad asendati vajaduse korral enam-vähem samaväärsetega. Et laeva kiiruslikud omadused pärast suurremonti eriti ei muutunud (kui, siis pisut vähenemise poole), on põhjust arvata, et “Dorpati” esimene aurumasin oli samaväärne või pisut suurema võimsusega kui uus, no nt 180-200 IHP. Nii et vahe ümardades kolmekordne. Seega võib nende näidete abil arvata, et “Juliane C” aurumasina võimsus oli ümberarvestatuna vast vahemikus 80-110 hj, mis võimaldaks ilusa ilma korral vastava suurusega laeval Tartust Pihkvasse küll 12 tunniga ära sõita.
* Ja nüüd laeva mõõtmetest
Mõlemad eesti autorid toovad laeva peamõõtudena ära ühesugused numbrid : pikkus 19,6 ja laius 4,9 meetrit. Ütlematagi selge, et rattakaste, mis lisaksid laiusele veel 3-4 meetrit, pole sisse arvestatud. Ülemöödunud sajandi keskel Vene impeeriumis meetermõõdustikku ei kasutatud, seetõttu on kena, et HR artikkel lisab ka mõõdud jalgades. 64 pikkus ja 18 laius.
Ja hakkabki kamm pihta. Tollal kasutatava vene jala pikkus nagu inglise omalgi 0,3048 meetrit. Korrutame 64 ja saame u 19,51. Põhimõtteliselt pihtas. Aga nüüd korrutame 18 ja saame hoopis 5,5 meetrit! 16 jalga annaks küll kenasti 4.9 välja.
Ega miskit, lööme lahti allika- Pernausches Wochenblatt 11.07.1842 lk.7. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d= ... ---------- 84 x18 jalga. Tekstivaatur kõrval annab aga... 64x18
Tegelikult IT- d süüdistada pole mõtet. Möödunud sajandi 60-tel ilmus nii kodu-kui väliseesti ajakirjanduses “Juliane C” kohta mitu artiklit. Kui mõõtudest juttu tehti, oli kasutusel vaid jalakombinatsioon 84 x18. 80-te aastate artiklitest vaatavad aga üksmeelselt vastu lühemad mõõdud. Üritasin otsida, kuskohast saab muutus alguse. Varaseim 19.6 x 4,9 m hakkas silma Ants Pärna raamatust “100 laeva”/Tallinn 1975) . Igal juhul kusagilt läks see rändama ja hakkas mantrana korduma. Muidugi võimalik, et tuntud merendusloolane leidis mõne vastava allika. Veidral kombel pole aga ühtegi otseviidet sellele kohanud, samuti on laiusmõõduga ikka jätkatud vanaviisi. Eeldanuks, et uue pikkuse korral korrigeerinuks keegi ka laiuse ära.
Aga laeva mõõtude, eriti just pikkuse juures tekib pilti vaadates kohe veel üks küsimus- kuskohast on mõõdetud? Kõige sagedamini kasutatakse mõõtudena kas üldpikkust või pikkust veeliini mööda. Kumb variant siinkohal käiku läheks? Või hoopis mõni muu võimalus?
Üldpikkuse juures hakkab silma kõigepealt ebaloomulikult kaugele ulatuv ninaosa (pukspriit ise jääb vastava mõõdu juures loomulikult välja) See “sarv” on ühest küljest pukspriidi tugi, teisest küljest näitab aga tollase laevaehituse purjelaevade ajastust pärit esteetikat. Pildi enda juures on aga midagi kummalist- sõuratas puutub vaevu vett ja tüürilaba on liiga pikalt veest väljas, seetõttu on esmamulje, et laeva on joonistatud pea tühjana, kalda ääres seistes, aga… puudu on ka lahtine komandosild ühes roolirattaga, mis peaks asuma sõurataste kohal tekikajuti peal. Seetõttu näib hoopis, et pilt on joonistatud talveks kaldaletõmmatud laevast (puust kere ja jäätundlike sõurataste puhul üsna obligatoorne) ja kunstnik on hiljem lisanud vee, tossu ja mõned inimfiguurid, unustades aga roolimehe.
Tegelikult kasutati laevade mõõtmisel tol ajal enamasti mõistet kere (korpuse) pikkus. Seda mõõdetakse lihtsalt- laevatekki mööda. Üldpikkusest lähevad seega maha tahapoole kalduvad poordid ja mingi osa eesotsa “sarvest”. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt peaks laeva üldpikkus olema vähemalt kusagil praeguste “Pegasuse” ja “Vanemuise” vahepeal, seega siis 28-29 meetrit, veeliini juurest aga nii 23 meetri jagu. Nii et oma aja kohta täiesti korralik alus.
Kaudselt räägib selle poolt ka teave, et Peipsile lõbusõiduks võttis vajadusel peale kuni 150 sõitjat. Mitu meetrit lühemas laevas poleks vast sellisele sõitjatehulgale 8-tunniseks tretiks ruumigi jagunud. Samuti on olemas infokild, et järjekorras kolmanda Tartu aurulaeva pikkus oli umbes 70 jalga (ca 21 meetrit) ja kellelgi ei tulnud pähe teda reisijate ning kaubaga Pihkvasse saata- liiga väike!
Ja nüüd muudest asjadest.
* Kahe eestikeelse artikli võrdluses on “Juliane C” Kuigatsist Kabinasse jõudmisel mitmekuune vahe. RN artikkel räägib alles oktoobrist. Laeva kere, mille ehitusplats asus Kuigatsi mõisa alal kusagil Väike-Emajõe läheduses, lükati jaanipäeval 1842 (vana kalendri järgi) vette ning lasti allavoolu Kabinani kulgeda. Kõik muud tööd- tekiehitised, masina ja sõurataste paigaldus, rattakastide ehitus jms. lõpetati oktoobriks.
* Mõlemas artiklis on valgustatud 1843 a. sõite, kuid need on omavahel karjuvas vastuolus. HR artiklis eksitakse- numbrid 28 sõitu, neist 12 reisijatega ei ole terve hooaja, vaid esimese pooleteise kuu näitaja.
* Väga ootamatu on RN artiklis info “Peipuse” ehituse kohta. See on midagi säärast, mille kohta tahaks kohe allikat teada. Asi on selles, et rataslaev “Peipus” alustas Pihkva vahet liikumist esmakordselt alles 1869.a. kevadel, seniajani polnud temast mingit jälge maha jäänud. Paaril aastal on Tartu laevastikust tehtud natuke selgemat juttu ja ei 1864 ega 1868.aastal teda küll Emajõel liikumas polnud, samas on 1868.a selline teade, et Pihkva liinile tuleb järgmisel aastal laevu juurde- “Aleksander” rassis paar viimast aastat täitsa üksi.
Teine tegur, miks jutt ei taha klappida, on see, et “Aleksander” kuulus oma karjääri alguses Amelungide klannile, “Peipus” aga hakkas liikuma hoopis vendade Brockide lipu all, vaevalt, et konkurendile laev oleks ehitatud.
Aga üks aurulaev 1861.a. suvel Tartusse tõesti tekkis. Temast teeme veel juttu.

* Nii, nüüd lõik HR artiklist
Concordia osutus kasvanud reisijatemahu juures liiga väikeseks ja nii monteeriti Pihkvas 1869. aastal rongiga sinna Moskvast toodud detailidest kokku veel kolm meetrit pikem alus, mis sai nime Dorpat. Mõlemad laevad kuulusid Tartu firmale ja sõitsid paarisrakendina 20 aastat.
Hakkab silma suur sarnasus järgmise lõiguga
Temaga paaris liini sõitev laev oli aga pisike ja 1869.a. monteeriti Pihkvas rongiga sinna Moskvast toodud detailidest kokku veel 3 m pikem alus, mis sai nime "Dorpat". Mõlemad laevad kuulusid Tartu firmale ja sõitsid paarisrakendina 20 aastat.
Viimased read on pärit siitsamast foorumist lk 43 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=630 Ainult seal laeva nime kirjutatud pole, üleüldse pidasin siis teise laevana silmas “Narowat”. Ja lk 60 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=885 olen ma selle Moskva rongi loo ära parandanud, pr. Reinart aga oma lugemistega niikaugele ei jõudnud. Tegelikult ongi targem selliste foorumitega tutvumisel lugemist alustada hoopis tagantpoolt!
See Concordia lugu on vist võetud artikli all viidatud Hillar Palametsa lugudest. Ma ise ei mäleta, et oleks seda tervikuna lugenud, teema aga tundub tuttav olevat. Võimalik, et katkendeid Palametsa pajatustest avaldati omal ajal mõnes Tartu Ekspressi või Linnalehe numbris, aga ei välista, et lehitsesin mõnes raamatukogus.
* HR 1892. aastal müüdi Aleksander Vasknarva ettevõtjatele Abramovitele, kes jooksutasid seda veel mõnda aega.
Tegelikult müüdi 1891, tundub, et HR on lk 52 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=765 olevat teksti püüdnud omamoodi mõtestada.
* HR Mõne aasta pärast valmiski uus aurulaev Constantin. On mõningaid vihjeid, et selle ehituse juures kasutati ära oksjonilt omandatud Juliane Clementine aurumasin. Uus alus aga osutus väga ebastabiilseks – reisijate liikumine ühe parda äärest teise äärde ajas laeva ohtlikult kõikuma. Seetõttu leidis Constantin lõpuks kasutust ainult puksiirina.
Mil.net lk 43 on olnud HR eriline lemmik
"JC" materjale eesotsas aurumasinaga kasutati uue laeva "Konstantin" ehitusel mõned aastad hiljem. Uus alus aga osutus väga ebastabiilseks ja reisijate liikumine ühe parda äärest teise juurde ajas laeva ohtlikult kõikuma. Seetõttu leidis lõpuks kasutust ainult puksiirina.
Kuna HR lugemisega palju kaugemale ei jõudnud, siis jäi talle teadmata, et “Konstantin” on lk 93 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=1380
“süüst” täiesti vabastatud.

Nüüd ongi sobiv ette võtta vene proua artikkel. Nikolai Levini käsitlusest haarati kaasa väärinfo, et “Peipus” olnud puust (tegelikult puhas raudlaev) aga põhiline trall käib “Konstantini” ümber. Esiteks, selle nime all hakkas üks laev sõitma alles 1871.a.- tema lugu veel pärast tuleb. Lk 93 pakkusin välja, et see õnnetu kõikuv alus võis olla hoopis Võõpsu kandi ettevõtjate laev- väikesepoolne “Wõõbs”. Eeldasin, et Pihkva uurija kirjeldab ikka Pihkvas käinud laeva, aga paraku mitte. Asjalugu oli hoopis teine.
Lk 62 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=915
ajan taga “Aleksandri” nimelisi laevu ja sellel leheküljel esineb esmakordselt mini- ”Aleksander”. Pisike barkassilaadne laevuke ilmus eelmise sajandi alguses välja Tartus. Isegi ühel puusillaga fotol on ta täitsa esiplaanil, nimi pardal päris selgelt loetav. Pärast Vabadussõda toimetas ta Narva jõel ja sõitis Kulgust Omutini suunduvat liini vähemalt veel 1923.aastal.
Tema see kõikuv laev oligi! Omaaegsest ajakirjandusest võib lugeda järgmist:
Sõit sellel aurikul nõuab suurt kannatust: laeval liikuda ei saa, peab istuma seal, kuhu kord istusid. Et laev küljeli ei vajuks, pannakse reisijaid tasakaaluks laeva servadele istuma”.
Pihkva värskes artiklis saadakse ka hakkama ühe toreda asjaga
SP: ….новый корпус – судно назвали «Константином». К слову, этот пароход оказался очень неустойчивым. По воспоминаниям жителей Псковщины XIX века, как только несколько человек собирались у одного из бортов судна, чтобы полюбоваться видом, капитан нервничал и требовал разойтись по разным сторонам, заявляя, что иначе пароход может опрокинуться.
Võrdluseks read Levinilt endalt: ...новый корпус под названием «Константин», оказавшийся очень неустойчивым. Как толь­ко несколько человек собира­лись у одного борта, капитан просил часть публики перейти на другую сторону, иначе па­роход может опрокинуться
Vene keele oskajad ehk märkavad ise, milles vahe. Originaal ei kasuta argumenti pihkvalaste meenutused XIX sajandist, samuti ei tee kaptenit närvipuntraks.
Pole tähtis, kas vea laskis läbi Levin või mõni tegelane, kelle pealt tema ära kirjutas. Legend sai alguse internetieelsel ajastul ja pakun, et kui autor (kunagi varem) loetut hiljem meenutas, ilma võimaluseta asja järele kontrollida, tundus talle kolme “Aleksandri” lähestikune eksistents saatanast ja et kaks ülejäänud samanimelist olid pihkvalastele väga tuttavad, leidis, et kolmanda puhul on kusagil midagi sassi läinud. Ja teine tsaariperekonda kuuluv laevanimi oli varnast võtta…
Mini-”Aleksandri” tagaajamisega tuli üht-teist välja patukotiks sobitatud “Wõõbsi” eluloost. Väidetavalt ehitatud 1878.a. Narvas. Kus ja millega esimesed aastad tegeles, on mu eest peitu jäänud, kuid 1885.a. alustas Narva jõe ülemjooksul nime all “Sõrenets” reisilaevana liikumist. 1889.a. liikus juba uue nimega Pihkva järvel, sealgi ei püsinud kaua ja 5 aastat hiljem juba “Franzenshütte” ja Tartu. Sajandivahetusel taas nimevahetus- nüüd “Kawast”. Mõned aastad enne ilmasõda kaob ajakirjanduse orbiidilt kuidagi ära, nii et mis tast edasi sai või kelleks muundus, on mulle teadmata. Alus pikkusega 15,3 m.ja lausega 2,7 m omas ka järvevõimekust, juba Tartus baseerudes on ta aeg-ajalt reisijatega mõne treti Peipsiäärsetesse paikadesse teinud.
* Veel üks lõik HR artiklist
1903. aastal asutati Tartus Liivimaa aurulaevasõidu selts. Sellele kuulusid aurikud Dorpat, Maria, Nikolai, Karl Gustav, Graf Krichbach ja Olga ning kaks suurt mootorpaati. Maailmasõja ajal said nendest sõjalaevad, millest paljud korduvalt põhja lasti ja siis taas põhjast üles tõsteti.
See lõik on viksitud siit https://moma.biz/files/%28Mobiilsuslahe ... 5el%29.pdf lk 19. Viimane omakorda on ärakirjutus ühel sajandivahetusel toimunud Tartu sadama promoüritusel esitletud ettekandest. Märgime siinkohal siis, et loodud selts polnud midagi muud kui senise vendade Brockide firma ümbernimetamine. Esimesed neli aurulaeva on täiesti õiged, “Graf Kirchbach” on aga tollase Venemaa teedeministeeriumi käsunduslaeva “Jurjew” (laeva foto on HR ja SP artiklis Pihkva kremliga pildil- tõenäoliselt 1903.a.) nimi 1918.a., kui ta oli sakslaste käes. Brockidega tekkis tal küll korraks seos, sakslased müüsid 1918.a.sügisel Tartust lahkudes laeva neile, kuid kolme kuu pärast EW valitsus tühistas tehingu ja võttis laeva endale, temast sai EW s/l “Tartu”. Brockide all ei teinud ta ühtegi sõitu. “Olga” oli küll Tartus olemas, kuid kuulus teisele omanikule. Ilmselt on “Olga” all mõeldud reisilaeva “Hansa”, mis pärast mobiliseerimist 1915.a. saigi naisenime. Hilisem EW suurtükilaev “Ahti”.
“Karl Gustaw” osales küll abilaevana Vabadussõjas, kuid kolm esimest jäid Aurulaeva seltsile ja sõitsid ka sõdade ajal tavaliste reisilaevadena. Ning vähemasti I ilmasõjas neist kuuest küll keegi kuhugi põhja ei läinud, näib, et see täiendus on artikli autori isiklik panus.

Aga aitab teistega norimisest, katsun kuidagi Tartu aurulaevaliikluse esimesed kümnendid kokku võtta.
“Juliane Clementinega” on nüüd kõik kombes. Olen igati nõus RN artikli seisukohaga, et reisijatevedu ei olnud Wegeneri prioriteet. Samas olen päri Nikolai Levini väitega, et õigupoolest algas regulaarne reisijatevedu Tartu ja Pihkva vahel sagedusega kord nädalas alles pärast Wegeneri surma (kui välja arvata esimene, 1843.a.)
Aurulaev “Carl” aga kadus kuidagi ootamatult pildilt. Teda hiljem kohe ei märgata. Üks võimalus on, et läks samuti peagi hingusele. Aga võib-olla on asi milleski muus. Kaudsetest vihjetest, mis Peipsi basseini laevanduse kohta tol ajal trükivalgust näevad, võib vastavalt vaatenurgale välja lugeda nii tema olemasolu kui ka puudumist. Ega teda nüüd päris Tartu laevaks ei loetud. Peeglite vedu Tartusse oli muidugi üks funktsioon, aga peamine ülesanne oli tal peeglivabriku vajadusteks Võrtsjärve piirkonnast palkide parvetamine ja praamidega küttepuude vedamine. 1853.a.lasti Venemaal peegliturg täiesti vabaks, tulemusena hakkas siinne peeglitootmine kiratsema. Vajadusel Emajõe ülemjooksu puhastamine oli väga kulukas, seega võisid laevukese visiidid Tartusse jääda lihtsalt üliharvaks.
Järgmine aurulaev toodi Tartusse alles 1857.aastal. Tegu oli siinse piirkonna esimese rauast kerega laeva ja ühtlasi kruviaurikuga. 70 jala pikkune ja 12 NHP aurumasinaga alus polnud tutikas, vaid kusagil juba varem pruugitud. Eelnevalt oli kandnud nime “Nanny”. Siin sai igati sümboolse nime “Dorpat” (mitte ajada segi järgmise, suure “Dorpatiga”). Omanik ei ole mulle kahjuks teada, ka tema funktsioonidest on teateid napilt. Pukseerimisega ta tegeles, samuti tiirutas reisijatega Kabina vahet- sealne mõisa trahter oli päris suur publikumagnet.
Saatusest info puudub. 1861.a. kevadel olla üks Tartu aurulaev Peipsil Praagalt põhja pool tormiga uppnud. Eks ta vast “Dorpat” oligi. Nimelt oli Emajõelinnas puhkenud küttekriis ja laevale seoti mõned lodjad sleppi ning saadeti Peipsi kaldalt küttepuid hankima.
Usutavasti tiriti millalgi kallis rauast asi ikka välja ja püüti teda elustada. On siiski päris kindel, et 1864.aastal teda Tartus enam ei olnud.
Juba 50-te keskel ilmus ajaleheteade, et Tartu ja Pihkva laevaühendus mõne aja pärast taastatakse. Kui “Juliane C” aegadel oli Pihkva lihtsalt unisevõitu provintsilinn, siis nüüdseks oli teada, et peagi saab Pihkva raudteeühenduse Sankt Peterburgiga ja muutub seega transiitsõlmeks. 1859.a. hakkasid raudruunad sõitma ja tartlaste tee impeeriumi pealinna käis nüüd järgmiselt- aurulaevaga Pihkvasse, seal rongi peale ja Peterburgi. Puust ratasaurik “Narowa” alustas Pihkva vahet sõelumist 1858.a. juulis. Tema sõidugraafik nägi mitu aastat järjest liikumist kahe linna vahel kaks korda nädalas. Laeva omanik oli Narva Gendti kaubamaja.
1861.a. sai Tartu laevapark jälle täiendust. Suvel alustas liikumist kruviaurik “Concordia”. Väikesel laeval puudusid mastid ja korstengi polnud eriti kõrge, seetõttu pääses Tartu sildade alt läbi ja sai teha sõite ülesvoolu. Omanik on minu jaoks saladuseks jäänud, aga kusagil mälusopis virvendab seotus Amelungidega. Võimalik, et seos on pärit Hillar Palametsa lugudest ja kui see tõele vastab, siis peaks olema ikkagi “Concordia” alus, mis 1861.a. peeglivabriku naabruses valmis ehitati. Nii väikese laeva Pihkva vahet käimapanek oli täiesti mõeldamatu ja tema funktsioonid olid vast enam-vähem samad nagu esimesel “Dorpatil”.
Olen päris kindel, et “Concordia” on pildile jäädvustunud. Üks Tartu Kivisilla vaade 1860-test aastatest näitab ka väikest aurulaeva, mis tossupilve saatel silla poole rühib.
Saatus mulle teadmata, 60-te aastate lõpus oli täiesti olemas, järgmine kümnend tema koha pealt seni vaikib.
1864.a. hakkas Pihkva vahet lõpuks sõitma suur “Aleksander”. Algselt taheti teda käiku panna juba eelmise aasta sügisel, aga et juhtus olema kuiv suvi, siis ei pääsenud laevakere Kärevere juurest mitu nädalat edasi.
Laeva omanik oli algselt Amelung, igapäevaasju aga ajas Tartu kaubahärra Falkenberg. Mõnede aastate pärast läksidki omanikuõigused täiega temale. Laeva graafik nägi ette kolme sõitu nädalas. Konkurents kahe laeva vahel alandas piletihindu- nt I klassis sõit senise 5 rbl asemel 4. Järgmisest aastast hakkas ka “Narowa” sõitma kolm korda nädalas.
1866.a. kevadel lõhkes “Narowa” aurukatel ja laev langes rivist välja. “Aleksandril” oli nüüd paariks aastaks monopol käes.
Kümnendi lõpu poole otsustasid vennad Brockid laevandusäriga pihta hakata ja 1869.a. jooksul lasksid nad käiku kaks rauast ratasaurikut, juba nimetatud “Peipuse” ja uue “Dorpati”. Viimane asus liinile vastu sügist.
Senieksponeerimata foto pikaaegsest Peipsi reisilaevastiku lipulaevast. Kahjuks ei mäleta, kuskohast ta mulle sattus.
Manus:
DorpatPeipsil.jpg
DorpatPeipsil.jpg [ 481.95 KB | Vaadatud 1217 korda ]

Kahe laevaga opereerimine tõotas tulla vägagi paindlik ning otsustati ka “Aleksandrile” tugi hankida. Selleks osteti ära tegevuseta seisnud “Narowa” ja renoveeriti totaalselt, õigupoolest jäi vana laeva kerest järgi vaid sõrestik. Lõhkilennanud katla asemel telliti uus.
Nüüd kerkibki taas küsimus “Juliane C” aurumasinast. Ülitõenäoline, et see sätitigi algselt “Narowale” ja tema kaudu pärandus edasi. Kaudselt tõestab seda asjaolu, et uus aurukatel toodi sealtsamast, kus valmistati “Juliane C” oma- Turu linnast Fiskarsilt.
Selleks, et konkurentide laevadest paremini eristuda, anti alusele uus nimi. Ühel laevafirmal olid nimedeks geograafilised terminid, teisel aga truualamlikult tsaariperekonnale viitavad.
Nii et lk 93 oleval rataslaevaga pildil on tõesti “Konstantin”. Teda on jäädvustatud ka ühel kümmekond aastat varasemal maalil.
60-tel aastatel hakkasid Pihkva liinil sõitvad laevad tegema ka peatusi. Algul vaid järvel Võõpsu kohal, edaspidi tuli neid juurde ja mõni laev sõitis isegi teatud nädalapäevadel Võõpsus kalda äärde.
“Peipus” sai 1870.a. augustikuus hakkama kena tükiga. Nimelt sõitis probleemideta Vasknarvast Kulguni. Umbes nelja tunniga. Tollaste ajalehtede jaoks oli see päris oluline sõnum ja mõnigi avaldas lootust, et kui tagasisõit ka kenasti läheb, siis võib regulaarliini tööle panna. Tagasiteekonnast aga teadet ei ilmunud, võimalik, et vastuvoolu trügimine nii libedalt ei läinud. Otseliini ka ei tulnud. Ilmne, et “Peipuse” esimese edu saladuseks oli tegur, et sõitis tühjalt.
RN artiklis on kenad arvandmed esimese aurulaeva 1843.a. sõitude kohta. Saan neid natuke täiendada.
- 1851.a. tegi “Juliane Clementine” Pihkva vahet 21 reisijatega sõitu. Reisijate arvu kahjuks kirjas polnud.
- 1860. a. vedas “Narowa” Pihkva liinil 2520 reisijat, sõitude arvu ei ole antud, kuid arvestades liini sagedust võib olla 45 ümber
- 1876 .a. Neli laeva tegid kokku 164 sõitu ja vedasid 11950 reisijat. Antud on ka kaubakogus, 185 000 puuda ehk veidi üle 3000 tonni. Seega võib arvutada, et ühel otsal veeti keskmiselt 36 reisijat ja u 9,2 tonni kaupu. Reisijate arv võib tunduda väike, aga ega neid pisut suurematel Soome lahe laevadel ka reisiliinide ühe sõidu kohta palju rohkem ei olnud. Inimesed raatsisid kalli pileti osta tõesti asja pärast liikudes ja niisama turismisõitude aeg polnud veel kätte jõudnud. Aga kuna tegu oli reisi-kaubalaevadega, siis kaubakogus on üsna korralik.
Kuigi laevafirmad olid konkurendid, näib, et nende vastasseis polnud eri terav. Laevasõidul sattusid alused teinekord madalikele ja kui vaja, siis konkurendi laev püüdis lahti sikutada või vähemalt võttis kinnijäänud aluselt reisijad ja posti peale ja viis sihtkohta. Ka sõiduplaanide tegemisel arvestati teineteisega. Kaks suurt olid põhilaevad, kui ühe või teisega midagi juhtus, siis väiksemad loomulikult asendasid neid liinil. Juhul, kui kõik alused olid sõidus, siis tehti sõiduplaan nii, et ühel päeval väljusid Tartust “Peipus” ja “Aleksander”, teisel “Konstantin” ja “Dorpat”, kusjuures väiksem laev väljus poolteist-kaks tundi enne.
Tegelikult “Peipus” ja “Konstantin” mingid pisilaevad polnud. Nende mõõtmeid mul kahjuks pole, on aga paar kaudset viidet, mis ütlevad, et tegu on kusagil “Juliane Clementine” masti laevadega. HR artiklis üks sajandivahetusest pärit foto kujutab “Peipust”(jõepoolne) ja “Dorpatit” ahtriga pildistaja poole seisvat (esiplaanil olev väike laev on tõenäoliselt Tartu-Liivanina vahet sõitnud “Maria”)
70-te lõpuosas toimus teatav muutus. Kuna raudtee hakkas kulgema Tartust põhja poole, tekkis inimestel ladusam võimalus jõuda Peterburi ka sealtkaudu. See peegeldus kiiresti laevaliikluse korralduses. Brockide firma sai “Aleksandri” kaasomanikuks. Tartu-Pihkva vaheline reisiliiklus pisut hõrenes. “Peipus” ja “Konstantin” hakkasid rohkem tegelema pukseerimistöödega. Prooviti uusi laevaliine, 80-te I poolel regulaarne ühendus Peipsi idakaldaga, II poolel aga katse käivitada püsiliiklust Mustveeni. Vaikselt hakkasid tulema ka nö erireisid Peipsi äärsetesse asulatesse- laatadele, kalmistupühadele jne. või lihtsalt huvireisid Oudovasse.
80- te lõpus avanes rongisõitjatel võimalus sõita Valga kaudu Pihkvasse, see andis jälle Pihkva laevaliiklusele nähvaka.
RN artikli lõpus on nimetatud Narva kaubamaja D.Zinovjev& Co laevu. Dmitri Zinovjev oli Narva ettevõtja ja ühiskonnategelane, kelle ärihuvid olid seotud eeskätt metsatööstusega.
1858.a. suve seisuga olid Tartuga seotud laevad Peipsi basseinis ainsad, kuid järgmise kümnendi alguses on Zinovjevil Peipsil aurulaev(ad), ülesandeks praamide ja palgiparvede pukseerimine. Zinovjevile kuulus muidu 19. sajandi Peipsi suurim aurulaev “Sofia”(oli “Dorpatist” tiba lühem, kuid laiem ja suurema süvisega) Olen püüdnud aastaid tagasi tema elu pisut valgustada, aga laeva esimesed ca 10-15 aastat on suur mõistatus. Temale on koostatud mitmeid elulugusid, kus tema sünniaastaks on märgitud kolm erinevat numbrit ja ehituskohtadeks samapalju erinevaid paiku, kusjuures keegi ei püüagi vastata küsimusele- kuidas selline kolakas üldse Peipsile toimetati? Olgu tema varasemate aastatega nagu on, ajakirjandusesest on varaseim silma alla sattunud nupp, mis laeva järvelviibimist märgib, pärit 1876.aastast, omanikuks hr Zinovjev, kusjuures mitmes eluloos märgitakse, et Zinovjevile läks laev alles 1878.a. Ma ise kaldun praegu arvama, et “Sofia” oli Peipsil ja Zinovjevi teenistuses juba 60-te alguses, lihtsalt siinpool Peipsit tegutsenud ajakirjanduse jaoks jäi “võõras” laev, mis pealegi liikus rohkem venepoolse kalda juures, praktiliselt märkamatuks.
Tema funktsioonideks olid palgiparvede ja kauba vedu. Tartut on ülemöödunud sajandil väisanud küll. Regulaarsete reisivedudega laeva seostada ei saa, küll aga “jäi vahele” sellega, et võttis Tartust inimesed pardale ja viis nad päevasele lustireisile Oudovasse.
Nii, minu poolt siis väike ringvaade tehtud. Vabandan juba ette, et paarile vihjatud ja seni eksponeerimata pildile otseviidet ei pannud. Suurem huviline leiab nad kirjelduse kaudu üles. Samuti tegin ülevaate üsna pealiskaudse, et juhul, kui tõsisemast käsitlusest tulevikus asja saab, oleks lugejal ikka avastamisrõõmu!
----
Nüüd kiirkorras mõnedest lõpplahenduse leidnud pööretest
* Lk 71 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=1050 allosas on ühel vanal fotol näha väikest, ent soliidse ahtrikajutiga laevukest. See oli tõenäoliselt “Stern”, mis 19.sajandi viimase kümnendi alguses sõitis Narva jõel Kulgult ülesvoolu ning kümnendi keskel toodi Tartusse. Aga pööre on selles, et hoopis temast sai EW alguses reisilaev “Linda” Nii et Wiiralt Kütteweo firma aktsiakavandeid joonistades viewtopic.php?f=25&t=9714&start=1065 püüdis pildile ikka Kütteweo laeva, mitte mõne suvalise.
Aga siis tekib kohe küsimus, mis laev on lk 68 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=1005 oleval alumisel pildil. Alguses sobitasin “Eha”, eeldusel, et ta hiljem ümber ehitati, huljem aga “Lindat”. Tegelikult on “Salme” . Viimase tekiehitused tehti pärast 1930.a.Tartus kai ääres uppumist nii põhjalikult ümber, et välimus muutus pea tundmatuseni. Seni tuntud fotod olid kõik 30-te aastate fassongiga.
* Lk 66 viewtopic.php?f=25&t=9714&start=975 murran pead 1940.a. kevadel ootamatult ilmunud suure mootorpaadi “Väle” koha pealt. Osutus, et see on vana tuttav “Sulev”. Viimane sai Soomest uue mootori ja siis kaksati vana pealisehitus maha ning tehti vaid kerge varikatus. Hilisemas elus sai ta täiesti uued ja veidi kapitaalsemad tekiehitised
* Lk 93 on juttu laevast “Olga”, mis sajandivahetuse paiku justkui kadus. Ei jäänud ta kusagile peitu, sõitis aga vapralt ringi nii Emajõel kui Peipsil. EW ajal sai temast riigile kuuluv teenistuslaev “Ilmarine”. Elas sõja kuidagiviisi üle, elu lõpp möödus juba Pihkvas uue identiteediga. Seal sai end üle pika aja ka reisilaevana proovile panna, Aurulaevana lõpetas 1955.a., edaspidine ei ole 100% kindel, aga tõenäoliselt paigaldati talle 80 hj diiselmootor ja sõitis veel kümmekond aastat.
Kaks pilti temast lõpuks kah
“Ilmarine” tööl Vasknarvas. Siit pärit https://www.muis.ee/museaalview/144802
Manus:
Vasknarva39.jpg
Vasknarva39.jpg [ 96.38 KB | Vaadatud 1217 korda ]


Järgmine pilt jookseb läbi mitmest Pihkvaga seotud näoraamatust. Laev Pihkvas 50-te I poolel
Manus:
1955lnovod.jpg
1955lnovod.jpg [ 2.3 MB | Vaadatud 1217 korda ]

Sai vist tõeline mammutpostitus. Võin nüüd pausiga rahulikult jätkata.


Viimati muutis aurik, 05 Juul, 2021 22:33, muudetud 3 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 28 Juun, 2021 21:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Dets, 2004 23:14
Postitusi: 873
Pihkvas oli neid veel.
Ka veel siin nimetamata.


Manused:
Laene muis_NlpOCiC.jpg
Laene muis_NlpOCiC.jpg [ 83.9 KB | Vaadatud 1123 korda ]
Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 05 Juul, 2021 11:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Aug, 2007 15:19
Postitusi: 805
retti kirjutas:
Pihkvas oli neid veel.
Ka veel siin nimetamata.

Mõtlen ja murran pead, aga ei mõista. Postituse foto andmed on siin http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/pho ... 52.912&q=1
Esiplaanil olev vahilaev “Laene” https://et.wikipedia.org/wiki/Laine_(vahilaev) , ega ka teised pildil olevad alused ei oma Peipsi basseiniga vähimatki seost.
Meie teemas on olnud küllalt fotosid, mis tehtud väljaspool Emajõge ja Peipsi vesikonda. Sellisel juhul on nende juures ka toetav tekst, millest selgub, miks ta just siin on üles riputatud. Vastav taust antud postituses täielikult puudub ja praegusel kujul- foto Pärnust, lühike umbmäärane kirjajupp millegipärast hoopis Pihkva kohta, pole võimalik aru saada, mida sellega silmas peetakse. Arvestades ksf Retti produktiivsust mitmesugustes erinevates valdkondades, on ta võib-olla tahtud selle panna mõnda teise kohta, aga kogemata teemaga eksinud. Mina ei suuda sobivat kohta leida. Võiksid klappida alafoorumitest nt Vabadussõda, Tehnika, Väeosad vms.
-----
Teen oma eelmisele postitusele siiski järje. Et Reet Naberi artiklis info “Peipuse” kohta äratas huvi, siis otsustasin siiski “Dörptsche Zeitungis’ ja “Das Inlandis” mingi pistelise kontrolli teha. Nende väljaannete toel läks mõni asi selgemaks, mõni aga segasemaks.
* Alguseks esimene “Dorpat”. Minu esmane info temast pärines saksakeelse Pärnu Nädalalehe ridadelt, kusjuures algallikana oli seal viidatud hoopis Sankt Peterburgi ühele ajalehele. Sõnu- laev “Dorpat”- varasemalt “Nanny” andis lugeda küll nii, et tegu kasutatud asjaga.
“DZ” aga oli uue laeva suhtes väga operatiivne. Vette lasti “Nanny” nime all (kusjuures ei märgita, kas uus või pruugitud) … ja nädala pärast teeb nö ekstrasõite, nimeks “Dorpat”, kusjuures omanikuks või operaatoriks (kumb neist, ei tule välja) on märgitud nimi Brock.
Järgmisel kevadel on aga laev vahetanud laevakontorit ja sõidab nime all “Nanny”. Igal juhul jääb see tants laeva nime ümber mõistetamatuks.
Kirjutasin oma eelmises postituses, et laeva Pihkvasse reisijate ja kaubaga saata polnud kellelgi plaanis, aga see mõte omanikel 1859.a. suvel siiski tärkas! Tõmbenumbriks pidi olema “Narowaga” võrreldes tunduvalt odavam hind. Kas aga plaan ellu viidi, ei õnnestunud kindlaks teha, pole ei ajakava ega sõitude järelkaja. 1859.a. Pihkva laevareiside statistikat kahjuks pole leidnud, kuid järgmise aasta kohta nimetatakse ainult “Narowat”.
Laeva võimaliku uppumise kohta 1861.a kevadel “DZ” veergudelt teavet ei leidnud (nagu kiuste olid mõned kevadised lehenumbrid puudu), aga laeva sõitudest edaspidi mingit infot pole (tõsi küll, pärast suurte rataslaevade ilmumist jäävad väikesed praktiliselt tähelepanu alt välja). 1861.a. suve lõpus ilmunud laeva puhul siiski märgitakse, et tema on meie (linna) kolmas aurulaev, 1864.a. räägitakse jälle kolmest, aga siis on juba lisandunud “Aleksander”.
* “Narowa” sõiduplaanid pisut täpsustusid. 1858. juuli lõpus alustas sagedusega kord nädalas, järgmisel kevadel libisev graafik, 4-5 päeva tagant, 1860.a. kevadest siis 2x nädalas.
* 1861.a. suvel lisandunud laev oli “Concordia”, ehitati peeglivabriku juures ja kuulus tõesti Amelungile. Leidsin ka pikkuse- 65 jalga ehk tiba alla 20 meetri, süvis vaid 60 cm ümber. Eelmises postituses on viidatud ühele pildile- seal paistab küll väiksem olevat, aga vast fookus ja laeva asend veidi eksitavad.
Seega on info "Peipuse" ehitamisest 1861.a. Võisiku lähistel mittetõene. Viga võis tekkida saksakeelsese artikli ümberpanemisest- järve nime Peipus võeti laevanime pähe.
* “Concordia” artikli kaudu lahenes ka “Carli” saatus. Suri vanadusse. Amelung vajas uut, mis jätkaks Võrtsjärve puuvedu. Ja uuel laeval olevat olnud ka mõningane Peipsi võimekus, siis sai kaubavedude haaret laiendada.
* Teade sellest, et “Narowa” langes igaveseks rivist välja 1866.a kevadel, osutus pisut ennatlikuks. Juuli keskel sõitis taas liinile. Seekord pidas vastu augusti keskpaigani ja siis jäi küll seisma.
Samal kevadel kukkus ka ajutiselt välja “Aleksander” ja korraks tekkis olukord, et liinil polnudki laeva sõitmas. Aga kiirelt leiti ajutine asendaja. Ei keegi muu kui mõistatuslik “Sofia” ise on siis Tartu-Pihkva vahet käinud kuni “Narowa” naasmiseni! Ei välista enam, et teda millagi hiljem on veel liinil asenduslaevana rakendatud, aga seda ei hakanud umbropsu otsima.
Ja “Sofiast” veel. Lõpuks tuli “Das Inlandi” abil välja, et alus oli Peipsil kindlasti juba 1860.a., kuuludes siis ettevõtja Komarovile. Viimane oli Ingerimaa kaupmees ja Narva jõe alamjooksul on küll aurulaevandusega tegelenud. Aga segaseks jäävad tema ja Zinovjevi kontori suhted, võimalik, et Komarov oligi pikka aega “Sofia” pärisomanik ja Zinovjev vahetu operaator.
Seega laeva elulooversioonidest jäi minu jaoks lõpuks kilbile, et ehitati 1857 Sankt Peterburgis Berda laevatehases. Peipsile ilmus siis vahemikus 1858.a. II pool- 1860.a. kevad. Kuidas tema siiatoimetamine tehniliselt käis, on vastuseta. Aga jah, “Aleksandri” ja suure “Dorpati” kokkupanekuks tekitati mõneks ajaks sisuliselt ajutine tehas koos suure hulga töölistega.

Panen lõpuks selle 1860-te aastate pildi ühe Tartu aurulaevaga välja. Ilmselt on seal “Concordia”, mitte “Nanny”. Vastab kirjeldusele paremini. Ahtriosas oli tal reisijateruum ning eespool korstent rooli-ja meeskonnaruumid. Ka “Nanny” sai sildade alt läbi, aga temal olid allalastavad mastid. Sellel pildil neid märgata pole.
Manus:
conc.jpg
conc.jpg [ 100.47 KB | Vaadatud 922 korda ]

Siit pärit. https://www.muis.ee/museaalview/2230564 Märgitud dateering 1860 peaks olema siiski ligikaudne.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Jõelaevad Emajõel
PostitusPostitatud: 09 Juul, 2021 12:06 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Okt, 2020 22:42
Postitusi: 345
Lisatud RA-st leitud Tartu sadama jõelaevade loetelu seisuga 1942.a. kevad.
Manus:
Tartu 1942.jpg
Tartu 1942.jpg [ 3.07 MB | Vaadatud 669 korda ]


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1434 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 92, 93, 94, 95, 96  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 14 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt