Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
croman40
Liige
Postitusi: 804
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

Cyberbear kirjutas:Kui me võtame eelduseks, et samal ajal käis Eestis sisepoliitiline nagistamine kohalike kristlaste ja paganate vahel
Kas sellise eelduse kohta on mingeid allikaid või tõlgendusi?
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Muidugi mitte, kui Kristjan Oadi viidatud ja tema mõttekäikude aluseks olev kroonikakoht sealt 12. sajandi lõpust, mida kaks eestlast-kristlast Norra kloostris kodumaa sisepoliitikast rääkisid, lisaks Skandinaavia kristianiseerimisprotsessi mudeli ülekandmine meie oludesse, nagu ka meie praeguse sisepoliitika, kus vajadusel on diametraalselt erinevad erakonnad tajutava ühishuvi ilmnedes võimelised kokkulepeteks, kandmist sinna aega. Aga ma annan endale ka aru, et ma kirjutan siin teemaarenduses kokku veel kirjutamata ajaloolise romaani sünopsist, mitte tõsist teadust.
croman40
Liige
Postitusi: 804
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

Skandinaavia näidetel ehk juba toimiva keskvõimuga riikides nagu Taani, Rootsi ja Norra võttis ristiusu juurutamine umbes paarsada aastat, seda siis nõrga või mõõduka välise mõjutuse kaasabil. Saaremaal kulus selleks erinevat laadi omavalitsuse tingimustes ja tugeva välise mõjutusega ca pool sajandit ehk 2 inimpõlve. Üritades paigutada kristlikku ühiskonda 12. saj viimase veerandi muinas-Eestisse, võiksid selle teooria pooldajad selgitada, kuidas just siis õnnestus kristianiseerimist märgatavalt kiirendada võrreldes ajaloost teada olevate näidetega.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Me ei tea, kui kaua ja kuidas käis enne 12. sajandi viimast veerandit Eesti kristianiseerimine sisepoliitilise võimuvõitluse kaudu ning milline oli toona meie sisepoliitiline kultuur. Aga ma olen arvamusel, et Riiaks nimetatud kristlike eriüksuslaste baasi asutamine meie lõunapiiri taha kallutas sisepoliitilist vaekaussi kõvasti kohalike kristlaste kasuks, kes olid 13. sajandi alguseks jäänud kas opositsiooni või paganatest koalitsioonipartneri väikeseks vennaks.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Cyberbear kirjutas:Me ei tea, kui kaua ja kuidas käis enne 12. sajandi viimast veerandit Eesti kristianiseerimine sisepoliitilise võimuvõitluse kaudu ning milline oli toona meie sisepoliitiline kultuur.
Teoorias annaks selle küsimuse vastusele lähemale jõuda arheoloogia abil. Sellisel sümbolite võitluse ajajärgul peaks olema eriti silmatorkavaid senises traditsioonis matuseid. Samuti, nagu Varbola näitel ülal öeldud, kui uue usu pooldajad tahtsid selle najal oma võimu kindlustada, võiks olla nende keskustes kristlikku mudru mingites suuremates kogustes maha jäänud.

Kellegi mõtteid alla tulistada pole plaanis olnud, lihtsalt allikaid on väga vähe (täpselt üks peamine ja näpuotsaga veel lisaks) ja hulga asjade kohta tuleb möönda, et me ei tea ja kahtlane, kas kunagi saamegi teada. Võimalikud pärilikud võimusuhted on üks neist. Siiski, pikas perspektiivis on natuke lootust - kunagi sekveneeritakse kõik matused ära ning kaardistatakse sugulussuhted.
Cyberbear kirjutas:kohalike kristlaste kasuks, kes olid 13. sajandi alguseks jäänud kas opositsiooni või paganatest koalitsioonipartneri väikeseks vennaks.
Kuigi kristlikud matusekombed on näha 12. sajandi lõpust saadik, pole minu teada mitte mingeid tõendeid, et kristlased oleks kuskil olnud midagi muud kui võimutu vähemus. Tabelinus ei sobi vastunäiteks, sest pole midagi teada sellest, et ta oleks kodus kuidagi Ojamaal ristimist ära kasutanud või rõhutanud või üldse kristlikke kombeid täitnud.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Ah, ära selle flakisnaipri aunime pärast põe, see on puhas tunnustus. Pealegi tegid sa seda jälle :lol:

Ma ikka viitan uuesti Oadi leitud Norra kroonikakohale, et mingil hetkel 12. sajandi lõpus oli kristlus meie kandis siiski kohalike vanemate omavahelise troonide mängu osa, lihtsalt lõpuks tõmmati kristlastel troonid perse alt ära ja 13. sajandi alguses määras südmuste käigu suuresti paganlike parteide huvide summa. Aga kristlastel lasti ka olla, sest vanemate ühishuvi usutunnistusest sõltumata oli ju ikkagi, et käpp oleks meepotis ja hõbevalget tilguks peale ja millal enne on Eesti poliitik sel teemal pilli lootusetult lõhki puhunud? Ja kui välispoliitiline olukord seda võimaldas, pandi kas kristlased tanki välispoliitikat ajama (nagu ma pakun Viljandi esimese piiramise kohta) või nihverdasid need end välispoliitiliste olude toel võimule lähedamale, mis aga ei meeldinud pikemas plaanis paganatest vanematele ja nii edasi. Klapiks ka sellega, et Tabelinius elas rahulikult oma Pudivirus ja paganatest naabrimehed teda ja tema võimu ei torkinud usulistel põhjustel.
croman40
Liige
Postitusi: 804
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

K.Oad võib muidugi oma teooriat toetada üksikute tekstist välja võetud fraasidega kirjalikest allikatest, aga soovitav on nt. Norra palverändajate (ja teiste imelugude) kohta lugeda püha Olavi imetegude raamatust: http://www.vsnrweb-publications.org.uk/ ... Passio.pdf. Kokkuvõtvalt on tegemist usulise sisuga mõistujuttudega ja sõna -sõnalt sellist teksti tõsiselt võtta saab 21. sajandil vaid tõsiusklik.

EDIT Tõenäoliselt seda viidatud teost keegi läbi ei lugenud, mis on täiesti mõistetav ja seetõttu lisaksin paar kommentaari.

Autorid, ajaloolased, iseloomustavad püha Olavi imetegude kirjeldusi kui „ selgelt mõjutatud pühakute žanri tüpoloogilistest mudelitest ja kuninglike pühakute spetsiifilistest hagiograafilistest traditsioonidest“ ja „kuna imetegude eesmärk on pigem julgustada jumalale ja tema pühakule pühendumist kui pakkuda teadlastele ajaloolist teavet, puuduvad teemakohastel lugudel üldjuhul spetsiifilised üksikasjad, näiteks asjaosaliste nimed või ime kuupäev.“ lk. 44-45.

Mis jääb silma – enim imetegusid on tehtud muidugi Norras, aga geograafia tundmist näitavad kohad nagu Iirimaa, Taani, Inglismaa, Venemaa, Island, Rootsi, Prantsusmaa, Hispaania, Eesti ja Lapimaa. Kõige rohkem isiku- ja kohanimesid on samuti Norra kohta, aga ei ole probleemi märkida Venemaaga seoses Novgorodi ja Jaroslavi, Hispaanias Galiitsiat ja Prantsusmaal Chartresi linna ehk mõistulugude mõte ei olnud olla anonüümne, vaid kirja pandi ikka see, mida teati.

Eestiga seonduva loo ainuke infokild on sõna Eesti, originaalis „estonum“. Ei ole ühtegi isiku- ega kohanime ja isegi kristliku väe päritolu ei ole mainitud. Kas tõesti ei pakkunud need kellelegi huvi või ei peetud oluliseks, et tekstis mainida või kõige tõenäolisem- kohalikke olusid ei teatud ja jutuke on puhas fantaasia.

K. Oad jättis märkimata (või ei pannud tähele), et tema teooriat toetavate kahe erineva tekstitõlgenduse (Norra palverändajate imelugu ja Fulco kirjad) sisud võivad olla omavahel seotud. Imetegude kirjapanijaks ca 1180 aastate paiku peetakse Norra Nidarose peapiiskoppi Eysteinni, kes tundis isiklikult paavst Alexander III ja oli temaga kirjavahetuses. Just Alexander III poolt ca 1171-1172 a. väljaantud nn. Fulco kirjades mainitakse kohta, kus paganlikud eestlased mässavad jne, kasutades Eesti ja eestlaste kohta 3 x väljendit „Estonum“. Üks Alexander III kiri oli adresseeritud otse Eysteinnile ja Stavangeri piiskopile, teemaks „Estonum episcopo“ tiitliga Fulcole abiliseks ühe Eestist või liivimaalt pärit Stavangeri munga määramine.

Muidugi võis kõik olla kokkusattumus, aga samasugust Eesti nimetust mujalt ei leia. Taani kuningate ajal kirjutati Knud 6 -„Estonie“ ja Valdemar II - „Estones, Esthones, Esthoniae“. Järgnevate paavstide, Innocentius III kirjades olid „Estiensis, Estiensi“ ja Honorius III ajal „Estoniam, Estoniae“ , mis jäi edaspidi valdavaks.

Kokkuvõtteks jääb mulje, et eksiilis olles kirjamehest peapiiskop Eysteinn, koostades püha Olavit reklaamivat raamatut, kasutas palverändajate loo aluseks Alexander III kirjade põhjal kujunenud fiktsiooni sündmustest Eestis.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

29.03: Princeps, piiskop ja teised Muinas-Eesti kristlased.
Kristjan Oad
Tänuväärselt on Muinas-Eesti ristiusu, Varbola linnuse ja vanimate Eesti müntide ümber käima läinud avalikku arutellu liitunud ka Eesti muinasusundite uurija Tõnno Jonuks. Jonuks märgib tabavalt, kuidas “enamik uurijaid on juba sajandijagu olnud ühel meelel, et kristlikud mõjutused jõudsid Eestisse enne 13. sajandi ristisõdu. Erimeelsused on hoopis selles, mida täpsemalt tähendas olla 12. või 13. sajandi alguskümnendite kristlane Eestis. Tuleks selgemalt lahti mõtestada, mida selliste terminite all mõeldakse. Ühelt poolt on arvatud, et kristlikku sümboolikat kandvad kaelaristid olid vaid moevärk või universaalne nõiamärk; teises äärmuses on tõlgendused, kus vastristituid nähakse kanoonikutena, kes pärast ristimist valdasid keskaegse katoliikluse dogmaatikat ja liturgiat ning järgisid neid igapäevases elus.”

Samuti on Jonuksil õigus, kui ta kirjutab: “Küll aga on Kristjan Oadi versioonis uudne, et ühele Eesti võimalikule kristlasest valitsejale omistatakse Lääne-Euroopa kristlikele kuningatele sarnast käitumist kuni kohaliku kirikuorganisatsiooni rajamiseni 1170. aastatel.” Täpselt nii. Miskipärast on vanemad ettekujutused lähtunud kõik eeldusest, et ristiusu maaletoomine käis Eestis kuidagi ainuomasel moel, täitsa teisiti, kui mujal Põhja- ja Ida-Euroopas. Ometi näeb ajalooteaduse üldtunnustatud meetod ette, et selliseid paralleele ja pretsedente tuleks just otsida – see, kuidas tehti ümberkaudsetes maades, ütleb midagi ka selle kohta, kuidas asjad võisid käia siin.

Olengi astunud samme, et olemasolevat infot organiseerida ning üritada kristlust ja kristlasi 12. sajandi Eestis konkreetsemalt ette kujutada. Ent selle jaoks, nagu Jonuks märkis, vajavad mõned 12. sajandi Läänemerel ristiusu levikuga seotud momendid lähemat selgitust.

Esimene eestlaste piiskop Fulco – miks ja kuidas?

Teatavasti pühitses paavst 1165. aasta paiku ametisse esimese eestlaste piiskopi Fulco. Tõin ära selle sündmuse konteksti: “Toonase Läänemere äärde ei kinnitanud paavstid piiskoppe kunagi ametisse enne, kui selles piirkonnas oli juba hulk kristlasi“. Nii see tõesti oligi kõikjal, kus ristiusk tollal Läänemere ääres levis või kindlustus.

Näiteks Rootsis toimus misjon ajuti edukalt juba 9. sajandil, esimesed piiskopid pühitseti aga alles 11. sajandil, kui üks osa eliidist olid juba püsivalt kristlased.1 Obodriitias oli ristiusku ja ka piiskoppe juba 10. sajandil, ent kristlaste ja paganate võimuvõitlused tõid maa 11. sajandi lõpuks taas paganlusse. Siis tuli võimule kristlasest valitseja Heinric Nakonid, kelle egiidi all sai 12. sajandi alguses tegutseda tubli misjonär Vicelin; piiskopiks sai Vicelin aga alles aastakümneid hiljem, kui pärast järjekordset sõdade perioodi oli kristlus nüüd püsima jäänud.2 Pommeri vürstid astusid ristiusku 1120. aastatel, esimene piiskop pühitseti Pommerisse 1140. aastatel.3 Ning mõelda võib ka tuntud Liivimaa misjonärile Meinhardile, kes sai piiskopiks alles siis, kui Liivimaal juba oli kujunenud katoliiklaste kogukond, kellele oli piiskoppi tarvis.

Samal ajal pole tollase Läänemere äärest teada ühtki näidet, kus piiskop oleks ametisse pühitsetud niiöelda ette ära, alles paganliku piirkonna jaoks. Nii ei saa nõustuda Jonuksi väitega, et “Fulco ametisse nimetamist tuleks vaadata pigem retoorilise aktina katoliiklikus maailmas jõudu koguvas Läänemere ristisõdade kampaanias, kust on pärit ka ülejäänud 12. sajandi kirjalikud allikad siinse kristluse kohta, kui päriselt mingit rolli etendanud misjonärist Eestis.”

Reaalne ajalooallikate info räägib siiski midagi muud. Sellele, et Fulco reaalselt Eestis viibis ja tegutses, viitavad säilinud tekstid otsesõnu. Ühel juhul kirjutas paavst Alexander, kuidas Fulco alles plaanib misjonitööga Eestis alustada, ministerium praedications et laborem proponit assumere, ning tahab selleks omale appi saada eestlasest munka Nikolaust.4 Teises kirjas aga kirjeldas Alexander, kuidas Fulco näeb oma piiskopkonnas rahva uskupööramiseks suurt vaeva, ad convertendam gentem illam sui episcopatus, quae Christianae fidei ignara est, totis viribus elaboret.5 Ühel juhul räägiti Fulcost Eestis tuleviku-, teises aga juba olevikuvormis. Fulco ei tulnud ka padupaganlikule maale. Fulco tuli Eestisse, et “tuua taganenuid tagasi usu juurde ja pöörata [inimesi] ristiusku”, ad revocationem et conversionem.6 Seega Fulco oli mingil ajal Eestis ja levitas siin usku. Ühtlasi oli Eestis 1160. aastate teiseks pooleks nii katoliiklasi kui ka uuest usust juba taganenuid.

Nii võib nentida, et Jonuksi sõnastus, kuidas “jääb mulje, nagu oleks Läänemere idakallas olnud asustatud arvukate usuliselt ärganutega, kes kannatamatult oma karjast ootasid”, on ülepingutatud ehk ainult tooni poolest. Reaalne allikainfo igal juhul räägib Eestis katoliiklastest 1160.-1170. aastatel, kes said omale (küll vaid lühikeseks ajaks) ka oma piiskopi.

Usk ja võim

Saab ainult nõustuda Jonuksi nentimisega, et “võimu- ja usuküsimused olid aga tollases kristluses lahutamatult põimunud ja kaasaegset mõtteviisi, kus usk on igaühe isiklik asi, ei tohiks keskaega, veel enam ristisõdade konteksti üle kanda. Keskaegne kristianiseerimine on tihtipeale tähendanud jõuga tehtavat misjonitööd, mille käigus mõni valitsejatest oma territooriumi oluliselt suurendas.” Nii see oligi: pea kõikjal 12. sajandi Läänemere ääres kasutasid võimuahned valitsejad ristiusku, et oma võimu kehtestada või tugevdada.

Õige on ka Jonuksi järgmine nentimine: “Tõmmates analoogia Põhja-Euroopaga, kus misjonitegevus käis käsikäes keskvõimu loomisega, oletas Kristjan Oad, et nii massiivse kindluse ehitamise taga [nagu Varbola – K. O.] sai olla vaid mõne võimuambitsioonika valitseja katse allutada suuri alasid enda võimu alla, nii nagu seda tegid kristlikud kuningad Euroopas. Seosed on küll ilmsed, kuid keskvõimu kehtestamine ei olnud vaid kristlike kuningate tunnus. Lihtsalt tänu kirjalikele allikatele teame nende tegevusest kõige enam.”

Olen Jonuksiga nõus, et kahtlemata olid võimuahned nii kristlikud kui (algselt) paganlikud valitsejad. Samal ajal, nagu ka Jonuks ju teab, oli ristiusk pea kõikjal 9.-12. sajandi Põhja- ja Ida-Euroopas see nö tööriist, mida (ka algselt paganlikud) valitsejad hakkasid kasutama, et oma kehtestatud võimu kinnistada. Tehti seda nii Norras kui Taanis, nii Tšehhis kui Poolas kui Ungaris. Ungaris ja Poolas kasutati sealjuures võõramaiseid kristlikke sõjamehi, et end kodus paganlike oponentide vastu kehtestada. Taanis ja Tšehhis kasutasid kristlikud valitsejad võõramaalasi, et oma uut riiki tugevalt hallata. Kas sarnaselt käisid asjad ka Eestis?

Esmalt tuleb ära õiendada üks müüt. Oma kuulsa kirjaga Skandinaavia suurnikele 1171. või 1172. aastast kutsus paavst Alexander III üles “ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama”. Siiski ei agiteerinud Alexander kristlikke sõjapealikke tungima paganlikule maale, et hakata seal jõuga inimesi kristlusse sundima, nagu sageli arvatud. Kirja alguses kirjutas Alexander, et ”oleme sügavalt häiritud ja tõsiselt mures, kuuldes, kuidas metsikud eestlased ja teised nende alade paganad tõusevad üles ning mässavad [insurgere] julmalt nende vastu, kes usuvad Jumalat ja näevad vaeva Kristuse usu nimel”.7 Võtmesõna on siin insurgere, mis tähendab ja tähendas ka tollases ladina keeles mässamist, alt üles vastu hakkamist. Seega on siit näha, et vähemalt kusagil Eestis olid 1170. aastate alguses võimul kristlased.

Sama pilt paistab ka Norra peapiiskop Eysteinni kirjapandud loost, mida rääkis talle üks kahest eestlasest palverändurist (!), kes käisid millalgi enne 1180. aastat Norras püha Olavi haual palverännakul: “Üks nende meenutamist väärt jutustustest oli lugu, mille üks neist rääkis oma paganlikust isast /.../. Ükskord, kui kristlaste sõjavägi tuli tollesse piirkonda ja laastas paganate neetud pühapaigad koos sealt leitud inimestega, hindasid kristlased olevat hea aja elanikele ususõnu jutlustada, kuni uskmatute piirkondade kohal lasus uuest võidust [nova victoria] tulenenud hirm usklike ees. Kuigi nende valitseja [princeps] ise ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades, oli eelpoolnimetatud nooruki isa vastuhakkajate hulgast üks tõrksamaid. Sest ta oli hiljuti kaotanud kokkupõrkes kristlastega poja ja see valu oli tema pääsemise vihkamise ning mässamise [rebellionis] põhipõhjus.”

See on tegelikult jahmatamapanevalt selge ja konkreetne, ühtlasi aga ka Eesti kristlikuks saamise harjumuspärasest loost täiesti erinev infokild. Keegi eestimaine princeps ehk vürst, valitseja “ajas püha asja, kord ähvardades, kord keelitades”; tegu polnud ühekordse sõjaretkega, vaid märkus kristlaste “uuest võidust” viitab varasematelegi konfliktidele; princeps’i propageeritud ristiusule vastuhakkamisel oli ühtlasi poliitiline, “mässamise” varjund.

Kokku paistab sellest allikainfost, et nagu varem mitmel pool mujal Põhja- ja Ida-Euroopas, nii ka nüüd Eestis üritas üks osa võimueliidist – tänases mõttes poliitikutest – kehtestada oma uutmoodi, rangemat ja kristluse ideoloogiast toetatud võimu.

Mis eriti märkimisväärne, neist kahest sõltumatust allikast paistab üks ja seesama pilt. On kristlaste, konkreetsemalt kristliku princeps’i võim; on paganate vastuhakk, mida Alexander kirjeldas verbiga insurgere, Eysteinn nimisõnaga rebellio; kirjeldus princeps’i “kord ähvardades, kord keelitades” usuedendamisest klapib Alexanderi üleskutsega, et ka Läänemere teise kalda katoliiklased tuleksid “ristiusu tõde vapralt kaitsma ja ristiusku jõuliselt laiendama”.

Kokku paistab sellest allikainfost, et nagu varem mitmel pool mujal Põhja- ja Ida-Euroopas, nii ka nüüd Eestis üritas üks osa võimueliidist – tänases mõttes poliitikutest – kehtestada oma uutmoodi, rangemat ja kristluse ideoloogiast toetatud võimu. Ning nagu mujalgi, näib sellisele katsele olevat järgnenud teiste, võimu juurest eemale tõrjutavate ülikute vihaselt paganlik vastus, mäss koos usutaganemisega. Selle vastu võisid võimuahned kristlased, nagu varem mujal, nii ka nüüd Eestis otsida abi naaberkristlaste juurest. Ajastule kohaselt võinuks nood appi tulla paavstlikult ärgitatud ristisõitjatena.

Mis puutub aga mingisugusse katoliku maailma südamest lähtunud “Läänemere ristisõdade kampaaniasse”, mis plaanipäraselt ja keskselt agiteerituna väldanuvat mitmeid inimpõlvi ja mida asjaosalised olevat tajunud mingisuguse tervikuna, siis millestki sellisest allikad tegelikult ei räägi. Relvastatud palverändusid ehk ristiretki 12.-13. sajandi Läänemerel muidugi toimus, teadvustati nende sarnasust sama aja Püha Maa retkedega, aga igaüks neist sündis omas kontekstis, erinevate gruppide eestvõttel ja oma loogika järgi. Olukorra dünaamika 1140. aastate Obodriitias, 1170. aastate Eestis, 1190. aastate Liivimaal või 1210. aastate Taanis oli iselaadne ja väga erinev. Nagu tänaseks üldteada, sündisid tollal Läänemere maade kohta paavstide otsused erinevate siinsete tegutsejate taotluste peale, mitte paavstliku poliitika väljendusena. Võrdluseks: samal perioodil toimusid sarnaselt Läänemerele siin-seal ristiretked ka katoliku Euroopa südamaades. Neid aga mingisuguse ühe mütsi alla ei suruta. Pole allikalist alust teha seda ka Läänemerel.

Varbola, võim ja ristiusk

Kokkuvõttes oleks üks võimalus olemasolevaid infokilde tervikuks siduda järgnev. Teistest Eesti tollastest linnustest märkimisväärselt suurem Varbola võidi rajada 1100. aasta paiku, kui vastava (ilmselt paganliku) ülikusuguvõsa võimuala oli saanud piisavalt suureks, et selliseid ressursse koondada. Nagu ka varem näiteks Taanis või Poolas, võis valitsejaklann mõni aeg hiljem aga hakata vaatama organiseeritud ristiusu ja kirikustruktuuri poole, et oma võimu korrastada ja süvendada. See selgitaks piiskop Fulco ametissepühitsemist. Ning nagu Jonukski välja tõi, on jäljed ristiusust Eestis ju läbi 12. sajandi aina selgemad. Siia sobib täpselt ka Jonuksi väljatoodud fakt, et Varbolast on leitud silmatorkavalt palju ristisümboolikat.

Ent nagu varem Taani ja Poola, nii ka Eesti laiem eliit võis sellisele kristlikule võimusüvendusele vastu hakata. Jäljed kuskil Eestis võimul olnud kristlaste ja mässavate paganate konfliktidest on meil 1160.-1170. aastate kohta igatahes olemas, ning nähtavasti paganad mõneks ajaks võitsid, nagu toimus ajuti varem ka mujal. 13. sajandi alguses võisid Eesti võimuahned kristlased teha taanlaste kaasabil uue katse, millega näib käinuvat kaasas ka esimese omamaise raha löömine; sellise mudeli kohta on olemas, nagu toodud, analoogia Rügenilt.

Muidugimõista on kõik ettekujutused tollasest Eestist rohkem või vähem oletused. Ent selline pilt annab reaalsetele olemasolevatele infokildudele mõtte (nii mastaapne Varbola; eestlaste piiskop Fulco; eestimaine vägivaldselt kristlik princeps) ja seob nad tervikuks, mis klapib ka muu tollase Põhja- ja Ida-Euroopa üldpildiga. Alternatiiv oleks oletada paganate sekka ette ära määratud piiskoppe, mingisugust paavstliku heakskiiduga põlvkondadepikkust vallutavat ristisõjakampaaniat vms, mille kohta reaalset ajalooallikate infot aga ei ole ning mis olnuks ka unikaalne ja pretsedenditu. Selline spekuleerimine poleks minu meelest kooskõlas ajalooteaduse heade tavadega.

1 Blomkvist, N., Brink, S., Lindkvist, T. The kingdom of Sweden. - Berend, N. (toim) Christianization and the Rise of Christian Monarchy. Cambridge: Cambridge University Press, 2007, 167-213 (176-183).

2 HCS I, 41; Herrmann, J. Die Slawen in Deutschland: Geschichte und Kultur der slawischen Stämme westlich von Oder und Neisse vom 6. bis 12. Jahrhundert. Berlin: Akademie-Verlag, 1985, 380-382, 391-392; Fonnesberg-Schmidt, I. The Popes and the Baltic Crusades 1147-1254. Leiden-Boston: Brill, 2007, 49-50.

3 Guth, K. The Pomeranian Missionary Journeys of Otto I of Bamberg and the Crusade Movement of the Eleventh to Twelfth Centuries. – Gervers, Michael (toim). The Second Crusade and the Cistercians. New York: St Martin's Press, 1992, 13-23; Petersohn, J. Die Kamminer Bischöfe des Mittelalters: Amtsbiographien und Bistumsstrukturen vom 12. bis 16. Jahrhundert. Schwerin: Thomas Helms Verlag, 2015, 19, 22, 113-115.

4 LUB I, 4.

5 LUB I, 6.

6 LUB I, 4.

7 LUB I, 5.
croman40
Liige
Postitusi: 804
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

Viimast K.Oadi artiklit sai ennustatud 25.03
3-2-1- kohe ilmub K.Oadi ümberlükkav jutustus kuidas ikka pidi olema kristlik suurvalitseja, kes ehitas ja valitses Varbolat, sest teate küll, Fulco ja mässavad paganad jne
ja usun, et enamus selle kuu aega tagasi ka läbi luges.
Muidu ilusasti kirjutatud (see ei tähenda, et objektiivselt), aga kohe alguses paneb K.Oad puusse olulise faktiga.
K.Oad kirjutas:Teatavasti pühitses paavst 1165. aasta paiku ametisse esimese eestlaste piiskopi Fulco
Ükski paavst ei määranud Fulcot ametisse enne 1171. aastat. 1165 või 1167. aastal (erinevad uurijad annavad erinevaid hinnanguid) määras Fulco piiskopiks Eskil, eksiilis olev Lundi peapiiskop ja paavsti legaat. Peale seda saatis Fulco senine ülemus Peter of Celle Fulco paavsti juurde, et ta saaks kinnituse oma missioonile, aga esimene katse ei õnnestunud - ei saanud paavsti heakskiitu! Vahepeal liikus Fulco Eskili seltskonda Taanis ja ootas sobivat hetke, mis saabus 1170 a. Taani kuninga ja paavsti vahelise tüli leppimise tulemusena. Järgmine katse läks edukamalt ja hinnanguliselt 1171. a paavst Alexander III mainib 2 bullas Fulcot piiskopina.
Fulco tegevust on paljud uurijad oma töödes analüüsinud, eesti keeles saab netist lugeda kokkuvõtet http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/54182/Kristjan-Jaak_Ratsep_bak2016.pdf lk. 12-14 või välis-Eesti usuteadlase uuringust https://kirikulugu.ee/wp-content/uploads/V%C3%B5%C3%B5bus_Eesti_kirikuloo_peajooni_A4.pdf lk 17-19.
Kasutaja avatar
Vilks
Liige
Postitusi: 421
Liitunud: 23 Okt, 2013 18:34
Asukoht: Ida-Virumaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Vilks »

Müüt Muinas-Tallinnast
Tallinnast ei ole avastatud arheoloogilist tõestusmaterjali selle kohta, et siin oli keskus ka enne taanlaste tulekut 1219. aastal.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9317 ... -_IsyK1IDc
Vilks pidi teispool Läti piiri hunt olema?
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Lauri Vahtre:
Vanemavõimu kehastuseks olid tähtsamad linnused, millele alluvatest «võimupiirkondadest» kõnelevad autorid korduvalt. Selles kajab vastu Kristjan Oadi teooria, mille järgi kunagine kihelkondlik jaotus andis muinasaja lõpul maad uuele, linnustel ja nende piirkondadel põhinevale jaotusele. Näiteks lk 378 loeme: «Reaalsetes võimusuhetes ei ole sellisel juhul esmase tähtsusega enam mitte kuuluvus mingisse maakonda kui ajaloolisse, ühtsete asustuslooliste juurtega identiteedialasse, vaid konkreetse linnuse võimupiirkonda.»

Mis puutub perekondadesse, siis nende tähtsuse rõhutamine tekitab nõutust. Meil pole perekonna võimust peaaegu et muud tõendit kui üksainus märkus Läti Henriku kroonikas, mille kohaselt langenud Lembitu asemel sõlmis uue lepingu sakslastega tema vend Unnepewe. Küll aga võiks Henriku ülejäänud kroonika, muude kirjalike teadete ja ka folklooriainese põhjal oletada hoopis vastupidist: sugulussidemed ei olnud Eesti muinasühiskonna juhtimisel nii olulised kui mõnelgi pool mujal. Näiteks pole meil mingeid jälgi klannidest. Väide, et need olid, aga võõrvallutus pühkis nad minema, on mõjuva tõestuseta oletus. Ka maakonnapiiride hägustumine ja uudse jaotuse teke on kõigest hüpotees, pealegi nõrgapoolne.

Läti Henrik peab korduvalt oluliseks märkida, et ristisõdijate vägi või preestrid ületasid piiri ja jõudsid sellesse või teise maakonda. Mitte linnuse võimupiirkonda. Ka Taani hindamisraamat ei tunne mingeid linnusepiirkondi, vaid selgelt ja üheselt maakondi, mis jagunevad (muinas)kihelkondadeks. Ükski ratsionaalne vallutaja ei hakkaks taastama kadumisel olevat haldusjaotust, vaid võtaks üle olemasoleva, vähemalt oma võimu avaetapil.

Kuid tagasi võimuküsimuse juurde. «Eesti ajalugu I» lugedes tekib tunne, et võim ja eliit on autoritel kuidagi eriti hinge peal. Võib-olla rohkemgi kui vaja, ja seetõttu jääb mulje, nagu oleks tegemist enam-vähem kogu sotsiaalset tegelikkust võimuküsimusele taandava moefilosoofia mõjuga. Aga võib-olla teen ma autoritele liiga. Igatahes torkab silma, et hüpoteetiliste linnusepiirkondade, aga ka hüpoteetiliste muinasvakuste puhul kõneldakse järjekindlalt üksnes maksudest (linnuse või linnuseisanda kasuks), unustades võimaluse, et muinasaja lõpu talud võisid peale maksude – või ka nende asemel – olla koormatud mingite muude kohustuste, näiteks kohustuslike tööpäevadega. See on täiesti mõeldav ja tõtt-öelda on muistset ühiskonda ilma töökoormiseta raske ettegi kujutada. Veider oleks oletada, et linnuse või soosilla ehituseks toodi kuskilt palgatöölisi või siis pandi inimesed tööle relva ähvardusel.

Siit hargneb mõte – vaevalt küll uus –, et linnused ei pruukinud sugugi olla üksnes või eelkõige võimukeskused. Paljud võisid seda olla, aga kõik ei pruukinud. Nad võisid olla ka kogukonna ühisomand ja kogukonna ühise töö vili. Omamoodi muistne ühistu, eesmärgiks mitte üliku(pere) võimu tagamine, vaid kogukonna vara kaitsmine. Kes konkreetselt moodustasid kogukonna ja milline osa oli siin muinasvakustel, jääb lahtiseks. Linnuses võidi isegi statsionaarselt hoida mingit osa oma varast ja nii osutuks linnus kindlustatud (ühis)aidaks, kus igal talul oli omaette panipaik. Et seal varandusi hoiti, on välja loetav mitmest Henriku kroonika episoodist, kus sissepiiratud linnus ennast mõjuva hõbedakogusega vabaks ostis. «Eesti ajalugu I-s» märgitakse, et hilisrauaaegse leiuainese hulgas esineb senisest arvukamalt võtmeid ja lukke (lk 395). See ei tõesta midagi, kuid sobib eelnevaga hästi.

On ilmselge, et sellise töömahuka ehitise nagu linnuse rajamisel ühise töö korras tuli talude kaupa ära määrata töökohustus ja ka jälgida selle täitmist. Seda ei pidanud tegema linnusevanem, relvastatud kaaskond selja taga, vaid kõik võis toimuda maaomanike-talupidajate kokkuleppe korras; kokkuleppe jälgijaks ja arvepidajaks määrati endi hulgast keegi autoriteetne isik. Midagi hilisema külakupja taolist, ainult et muinasajal ei olnud tal mõisahärrat või -valitsejat, kelle ees aru anda, vaid ta oli ise ülem, kuid siiski mitte isand.

Võib-olla muinasaja lõpu ühiskond ei olnud ikkagi nii diferentseeritud ja vanemad nii võimukad, nagu «Eesti ajalugu I» laseb välja paista. Sellega haakub lk 419 esitatud tõdemus, et Eestis puuduvad teistest tugevasti eristuvad ülikumatused. Puuduvad tõesti. Kuningahaudade puudumine muidugi ei tõesta, et Eestis poleks ülikuid olnud. Teame neid ju nimepidigi ja Tabelinuse kohta ütleb kroonik üsna selgelt, et Pudiviru oli tema kihelkond. Seega midagi enamat kui külakubjas. Võis olla ka relvastatud kaaskondi. Olen teisal märkinud, et nende kaugeks kajastuseks võib olla üks element ülemöödunud sajandini vastu pidanud pulmarongist, nimelt ratsanikest peiupoisid, mõõgad käes. Aga kas selline seltskond muinasaja lõpul meenutas Vene vürsti koos družiinaga või pigem omakandi kaitseliitlaste salka, on iseküsimus.

Lühidalt – Eesti muinasühiskond võis olla ühest küljest küll suhteliselt egalitaarne (mis viib mõtted teatavale mahajäämusele), kuid seejuures päris korralikult administreeritud (mis jällegi mahajäämusest ei kõnele).

Ja veel üks huvitav asjaolu. Ühine töö ja selle arvestamine viivad meid selliste hästituntud mõistete juurde nagu tegu, teotöö ja teopäev. Mingil põhjusel on (vaikimisi) juurdunud arvamus, et tegemist on hilise nähtusega, mis sai alguse alles Eesti vallutamise järel ja mis kulmineerus 19. sajandil. Ent miks ei võiks teokohustus pärineda juba muinasajast, mis sest, et põlluharijad siis veel kellegi orjad ei olnud?

Oli talude suurusele vastav kohustuste süsteem, mille vastsed läänimehed üle võtsid – esialgu ehk kõrvalise sissetulekuallikana, mille tähtsus aga aja jooksul tõusis, kuni muutus rahvusvahelise kaubanduskonjunktuuri mõjul valdavaks.

Kui eelöeldu peaks tõele vastama, siis tuleks üleminekut muinasajast keskaega vähemalt olmetasandil pidada ehk veelgi sujuvamaks, kui seni on arvatud. Kurjakuulutavaks muutus olukord alles siis, kui läänimehed hakkasid isiklikke mõisaid rajama ja selleks talumaid mõisastama. Mis omakorda annaks tuge seisukohale, et muinasaja lõplik lõpp saabus alles Jüriöö ülestõusuga. Mis muuseas pani aluse ka sajanditepikkusele vastastikusele vihale, umbusule ja segregatsioonile. Kuid see on juba omaette teema. Igatahes tasub 13.–14. sajandi ajalooallikaid näha ka võimalike allikatena muinasaja lõpu elukorralduse kohta.
https://arvamus.postimees.ee/7298306/la ... ja-voimust

Algus on muidugi naeruväärne - pikkade aastate joksul valminud koguteose "Eesti ajaloo" I köitest päris kindlasti ei kaja vastu doktoriõppe üliõpilaste teooriaid ning linnusepriikondade mõistet on juba hulka aega kasutatud. Raske uskuda, et artikli autor seda päris nii mõtleski.
Kasutaja avatar
krizz
Liige
Postitusi: 2075
Liitunud: 18 Mär, 2006 1:59
Asukoht: Eesti Kuningriik
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas krizz »

Üks põhjus, miks Fulco siia määrati võib olla see, et siinsamas kõrval oli jõudu koguv õigeusu maailm. Teada on, et suhted nende kahe kiriku vahel läksid üha halvemaks ja konkurents tihenes.
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *
* Meie peaülesanne olgu peatada eestlaste väljasuremine. Ukrainlased ei sure välja ka siis, kui nad kotavad (enamasti venelastega asustatud) Ida-Ukraina ja Krimmi! *
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Vahtrelt üllatavalt hea arutelu, kuigi ta ikka nagu jõuga tüürib kuhugi muinastalupojademokraatiasse oma arusaamaga ühiskonnakorraldusest ja ei suuda üle olla sellest, et nooremad ajaloolased on mõned vanad tõed krõbeda pilguga üle vaadanud.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

EA I autorid peale Andres Tvauri on Lauri Vahtre eakaaslased. "Nooremate ajaloolaste" panus jääb mõnevõrra segaseks. Linnusepiirkond pole mitte mingit pidi nende väljamõeldis.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Vot ongi, mingites kohtades paneb Vahtre täiega isiklikest ärritustest lähtuvat segast. Samas teisal on täitsa ajaloolase moodi ise ka. Kui me räägime linnusest kui eliidi- või rahvaprojektist, siis mõlemal juhul on linnusepiirkond koos oma elanike kohustustega linnuse ees loogiline haldusüksus, sõltumata selle kattuvusest kihelkonnapiiridega. Esimesel juhul võis linnus olla omavahel sõbralike kihelkondade suguluses vanemaperede ühine ettevõtmine, mida majandati selle lähiümbruse maksutuludest ja teisel juhul hea koht, kuhu vaenlane piiramisega hõivata, kuni ohualuste kihelkondade tsiviilelanikkond sohu plehku paneb. Kusjuures iseenesest mulle see linnuse kui hoiukassakontori mõttekäik täitsa sümpatiseerib.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist