Muistne Varbola

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

corvus kirjutas: Nii, et tinglikult kasutasid orduvennad samatüübilisi, kuid esimesel võimalusel modifitseeritud linnuseid.

Mis toob meid ülemvõimu tekkimise teise etappi, mille puhul sai oluliseks nende tava hästi läbimõeldult jääda kohale ning võtta olulised võtmekohad kontrolli alla (sisuliselt umbes sama loogika, mida ma märkisin eestlaste puhul 11.sajandi kontekstis kaitealase strateegiana).
Ehk siis selle etapi eripäraks oli hästi läbimõeldud linnuste-kindluste rajamise metoodilisus. Ei rajanud või ei võtnud nad üle linnuseid, kui need polnud nende arvates olulised mingi piirkonna üle kontrolli tagamiseks. Ja kontrolli puhul ei olnud küsimus käputäie sakslaste saboteerimises vaid selles, et ennem kui liikuda järgmisesse kohta tuleb käputäis sakslasi alistada. Ja siis järgmine käputäis ja siis järgmine, kuni korraga ilmus välja suurem käputäis sakslasi. Kui aga üritati kohe suurt käputäit ettevõtta, siis a) leiti et see on kas liiga suur tükk või b) väikesed käputäied jätsid oma pisilinnused maha ja korraga oli neidki "suur käputäis", koos omasid aga nood "suuremad käputäied" alati võimekust alasi ja haamrina vastane pihuks ja põrmuks lüüa.
Ehk oluline oli nonde väikeste linnuste puhul see, et "omasid" ei jäetud maha. Pisilinnuste garnisonid võitlesid südikalt ja kindlameelselt, sest ikka ja jälle olid sakslased demonstreerinud, et solidaarsustunne ei väljendu neil ainult sõndades vaid ka reaalsetes tegudes - esimesel võimalusel ehk viivitamatult, saadeti päästerühm piiratutele appi. Siit ka erinevus, kus meie väike- ja keskmised linnused (suurtest rääkimata) ikka ja jälle alistusid, sest mingit abi väljast ei olnud oodata, samas kui vastased, mitte et ainult lootsid vaid said ikka ja jälle ka reaalset abi. ...
Eestlased polnud selles oskuses mitte kehvemad. Lihtsalt sakslased said võidu ka siis kui neid endeid langes kordi rohkem kui vastaseid. Eestlaste "pink oli lühike", sakslastel oli korvi all vigastatu asemele panna uus mees, kes 99 % sama hea; eestlastel aga oli vigastuse korral 90 % mängija jne.

Samas varbolased ehk mõistsid, et nende linnus on küll SUUR, kuid vaja on aru saada, et see on liigselt väike UUE vaenlase vastu. Vaja on ehitada veelgi suurem linnus kui vastas seisvatel rüütlitel. Selles võtmes saab selgeks, et praegune eestlaste säilimine on selgelt seotud teadmisega, et samuti kui külamehed vahetasid oma väikese kohaliku linnuse 10. sajandil nina kirtsutades suurema kaugel asuva maalinna vastu (kus nende jalg ehk elu jooksul ei astu); niisama vahetasid Varbolaga seotud mehed oma maalinna veelgi suurema linna vastu ja selleks oli ülla-ülla: Rooma. Roomale lojaalsena andis Taani kuningas ka sisuliselt kogu Varbola poolt kontrollitud ala uue korra, kuid seniste valitsejate võimu alla juba 12 sajandi lõpuaastail. Seega siinkohal ma sakslasi ülitarkadeks ei nimetaks, kohalik rahvas hoidis kätt parasjagu pulsil ja kohalike linnuste taastamise asemel ehitas OMALE "maailmalinna" Roomat kohapeale.

corvus. Meie väikestes ja keskmistes linnustes olnud olidki stagneerunud olevused. Neid kindlusi ei tasunudki kaitsta. See, et nad abi ei saanud oli loogiline. Miks sa kohalikku lollakat ülbikust rullnokka ikka toetad. Siis kui vaenlast pole on kõva naistekütt, kui vaja sõdida siis tulgu teised appi. Mida sa kivikamakale loengut pead, ikka arvab, ega ükski torm teda ei kõiguta.

Ka eestlaste poolelt oli linnuseid, mille väiksele garnisonile appi tuldi, nagu sajandeid seda tehtud oldi. Kuid mingile lupjunud aju ja maailmavaatega linnuse-pealikule ju keegi appi ei tule.
corvus kirjutas: ... vastane orienteerus erinevate taktikate, strateegiate ja logistiliste lahenduste valikus paremini. ...
Varbolaste otsus uus "maailmalinn" asutada oli minuarust väga ajaloost järeldusi teinud, argistest erimeelsustest üle olev, taktikaid oskav, strateegiaid tabav, logistikas pädev, radikaalne ja tark otsus. Rasket kogemust 11. sajandi keskelt mäletati, osati mitmekülgselt analüüsida ja jõuda järeldusteni. Olles õppinud oma vigadest kasutati vastase vastu relva mida nende endi peal juba kord oli kasutatud. "Maailmalinn" oli võimsam mistahes ristisõdijate kantsist, mis olid omakorda tugevam mistahes maalinnast, mis kunagi oli olnud tugevam mistahes kohalikust linnusest.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3694
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Jaanus2 »

Sakslased olid ikka kõvad mehed tegelikult - neid rüütelvendi jm. professionaale oli ikka arvuliselt väga vähe siinkandis paigal. Aga koos liivlaste ja lätlastega tegid meie harrastussõjameestele ära.
Varbola - pakkuge välja, miks sakslased sellest ei huvitunud ja linnus näib kuni Jüriööni eestlaste kasutada olnud. Selleaja logistika jaoks ebavajalikus kohas? Ometi oli millalgi vaja selline suur linnus ehitada, hulk mehi ja hobuseid said tööd, siis oli vaja. Müstiline....
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

corvus, ehk teab vastust, miks tema pakutud skeemi kohaselt oli Varbola mõttetu koht.

corvus ma rääkisin sellest, et mina ei võta 13. sajandi alguse sõdu mitte ususõja ega mingi eestlaste kaotatud vabadusvõitlusena. Mina võtan seda kui üht osa pikematest ajalooradadest. Selle ajaga lõppes vaid väike osa ajalooridadest ja algas väike osa uusi. Selles osas ei erine ta ei eelnevast ei järgnevast ajast. Täiesti tavaline aeg oma stabiilse ja dünaamilise osisega.

Kui eestlaste ühiskond oli salliv mistahes usu suhtes ja nn ilmalik osa domineeris, siis kui omaarust mingi usu esindajad saavutasid edu, siis nende edu oli vaid nende endi loodud usumaailmas. Ilmaliku ühiskonna puhul aga ei maksa sellised oletused suuremat rolli. Kristlike usufännide seisukoht sündmuste kohta ei ole see, mis tegelikult toimus. Tegelikult toimusid sündmused, mis ei omanud mõõtlauaks kristlust. Seega Saare-Lääne piiskopkond on selge tulem sellest, et kohalikel oli kama, kes kujutlevad ennast võitjatena jne. Reaalselt aga tõmmati selle teoga Ordul tool alt ära.

Jaanus2-le ütleks välja mõnele teisele ehk juba teada seisukoha, et mina pean Sakalat ja Ugandit liivlaste põhjapoolseteks maakondadeks. Ka seda enamuses müütilist Sakala vanemat Lembitut pean mina liivlaseks. Madisepäeva sündmustest on mul ka oma selge arusaam, see pole nii lihtne asi kui seni valdavalt arvatud. Madisepäevale aastaid (aastakümneid) eelnevad ja järgnevad sündmused ei lase seda sündmust kuidagi toimida nii nagu seda kujutatakse nii kiriku poolt keskajal, Eesti valgustusajastul, nõuka ajal jne.
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

corvus kirjutas:...Tegelikult ei saa me rääkida ilmalikust osast ühiskonnas (eriti veel domineeriva osana) ja nö vaimulikust osast eraldi võttes, mitte varem kui seal kuskil valgustusaja alguses. Erandid väljaarvatud.
Siin ongi see ERAND. Euroopa viimane ala, kus kirik (ükskõik mis usundi oma) oli igaühe oma asi ja ühiskonna korraldus ei sisaldanud endas ühtki USKU. See ei olnud mitte paganlus, ehk teadmatus; see oli kõigi uskumiste lahutatus ühiskonna juhtimisest. Kui ehitati suur kirik siis ei saadud ju süüdistada, et polda kristlane; samas see polnud ju eriti kurnav tegevus, et sihukest asja ei võidaks teha. Ka 10. sajandil käisid maal ringi inimesed ristid kaelas ja ei teinud neile keegi liiga usu pärast. Kui see rist liiast kuldne näis siis olid olemas nagu meieaja narkarid, kes sihukest röövisid, see ei olnud ju usupõhine vaid mingi isiku era-huvi, kuigi kusagil võidi säärast tegevust usulise tagakiusamisena kirjeldada.

Meie Varbola uskumuste-ülese vabakaubanduse ja kristluse (Taani esindajate läbi) liiduna sündinud punasel taustal valge rist (Euroliidu seeme) oli ehk ka selle filosoofia esindaja, kus ühiskond ei pea sisaldama oma toimimiseks mitte aluspõhjaks ühtset religiooni. Selle saab rajada ka vastastikkuste lepingute austamisele. Leping on püha ka siis kui selle sõlminud inimesed on erinevast keskkonnast pärit. On olemas inimkonna sisemisi arenguid, mis viivad selleni, et inimest ei kohusta lepingu täitmisele mitte keegi teine kui tema iseeneseks olemine; lepingu täitmise tung tuleb soovist jääda iseenda ees ausaks. Kohustust ei võeta lepingupartneri ees vaid iseenda ees.

http://www.youtube.com/watch?v=9XVVZPefbR4
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

Mina olen igati corvuse viimase postitusega nõus. Ma olen ise kaevamistel osalenud jne. Kogu minu kogetu/loetu näitab, et meil polnud lahinguväljal ratsaväge. Kui keegi seal ka hobusega liikus siis pigem olid selleks nn käskjalad, mõni väejuht ja tema ihukaitse (mõni isik). Seega ei mingeid lahingratsusid.

Samas kaitse ja ründetaktika näitab selleks, et keegi ilma hobuseta retkele ei läinud (ma ei räägi laevaretkest), samamoodi oli ka kaitses olles liikumiseks hobused. Justnimelt seesama variant nagu leedulastegi puhul, maastikul liiguti hobusega aga lahingus oldi jala. Hobuseid retkel võis olla isegi rohkem kui mehi endeid, sest kraam veeti hobuste seljas mitte vankri või reega.
Kasutaja avatar
Rotalane
Liige
Postitusi: 77
Liitunud: 23 Sept, 2010 13:36
Asukoht: Bordeaux
Kontakt:

Re: Muistne Varbola

Postitus Postitas Rotalane »

Kümme aastat on möödas ja Varbola kohta pole ajaloolased-arheoloogid miskit uut ilmale toonud. Kurb, et selline pompöösne ehitis uneleb varjusurmas. Tundub, et aukartus tema vastu on nii suur, et keegi ei tihka asjaga tegeleda.

Siiski, üks artikkel on selle aja sees kirjutatud. Kristjan Oadi poolt üllitatud Varbola kristlikust mündivermijast kuningast tekitas tsunami ja seda on ka siin foorumis ühe teise teema all kajastatud. Ubade isand on testosteroonist pungil ja juba pikemat aega E. V. Saksa viirust pôdemas ning ilmselt ta seda jätkab ka tulevikus. Tema uitmôtted ajavad üha enam muigama, aga eks seda ole ka vaja. Ma olin ise noorena samasugune uljas. Nüüd, jôudnuna kuldsesse keskikka, on organism rahunenud.

Kersti Markuse kirjutas aastal 2007 artikli "Kuhu kadus Hertele kirik?". See daam on pälvinud minu austuse, sest ta näeb ja leiab üles asju, mis on nii ilmsed, et keegi teine ei pane tähele. Ta kaevas tolmukihi alt välja Hertele kihelkonna (kirjapilt ürikutes ka Hertole, Herchele), milles Varbola asub. Piisas vaid lugeda 13.saj piirilepingut Osilia (Saare-Lääne) piiskopi ja Taani asehalduri vahel, see on seal mustvalgelt kirjas, nii alamsaksa kui ladina keeles! Meie ajaloolased on lihtsalt pimedad, kes jahuvad jonnakalt ka täna sellest, et Harjumaalt ei teata nimeliselt ühtegi kihelkonda. Isegi kui Kersti Markus andis neile ühe.

Veelgi enam - tema "avastus" vôimaldab kaotada ka ühe teise tundmatuse. Muistse Läänemaa kohta on tavaks öelda, et seal oli kokku 7 kihelkonda ja et ühel neist - Kullamaa/Märjamaa/Vigala kandil - polnud nime. See kihelkond on puhas ajaloolaste leiutis, teda muistses Läänemaas ei asunudki. Kullamaa kant kuulus Rotelewicu alla (nii nagu tänapäevalgi) ja Märjamaa oli Kersti Markuse otsitud Varbola tagamaa, millel nimeks Hertele. Kogu lugu. Vigala oli muistse Corbe kihelkonna osa, sest piisab pilgust Eesti füüsilisele kaardile, saamaks aimu, et Vigala ja Märjamaa vahel on Velise ja Vigala jôed, tol ajal tüma ja asustamata maa ehk looduslik piir (Vigala ja Kullamaa vahel on lisaks eelnevatele ka kolmas, Kasari jôgi), samal ajal kui Vigala ja Pärnu-Jaagupi moodustavad koos ühtse kuiva saare soode vahel. Ka Läänemaa 7 kihelkonda on ilusti kirjas erinevates ürikutes - Rotelewic, Sontackele, Leale, Hanhele, Corbe, Cotze, Sorue. Lihtsalt J. Uluots pani miskipärast viimased kaks omavahel kokku ja kôik ajaloolased temast alates on seda pimesi korrutanud. Piisas ühe mehe eksitusest ja kogu kolleegium läks rappa ja sumab seal siiani. Aga jätame selle Läänemaa hetkel kôrvale, see on omaette teema.

Kersti Markus tôi aastal 2021 loengus "Miks ehitati Eesti esimene katedraal Lihulasse?" välja huvitava asja kui ta rääkis muistsest Ridalast. Markusel, ja ka siinkirjutajal, on tavaks vaadata alati maakaarti, et môista muistset aega. Markuse sônul oli Ridala 1000 aastat tagasi arhipelaag, millega ma olen absoluutselt päri. Ja ma lähen siit nüüd isekeskis oma luuluga edasi. Samamoodi oli seda ka Rävala ning läänepoolne Harjumaa. Just seal kus asus Varbola. Tômmake telg Lihulast Iru linnuseni. Sellele teljele jääb Varbola ja kôik, mis on teljest mere poole, oli soode ja rabade kuumaastik, mille keskel suuremad ja väiksemad saared inimasustusega. Maapind on tuhande aastaga kerkinud, ja vesine ala kuivenenud, aga ilmselt suudate siiski ette kujutada, et tollal oli Ridala-Hertele-Vomentaga piirkond tôepoolest arhipelaag. Seal, kus täna laiutab Läänemaa Suursoo koos Vihterpalu/Piirsalu jôega, oli tol ajal merelaht. Nôva ja Vihterpalu vahelt vôis purjetada kuni Ellamaa-Turba kanti. Ellamaal, muuseas, on ka linnamägi. Vôidi kasutada ka Kloostri jôge Padisest kuni Turbani. Tänane Noarootsi poolsaar oli veel Pôhjasôja ajal saar ning saare ja mandri vaheline väin oli laevatatav - ehk aitab see tôik teil paremini pilti ette kujutada. Hästi haakub kôige eelnevaga muistne nimigi - Rotelewic. Neid merelahtesid oli Ridalas lausa hulgim.

Ja ühtäkki ei tundu enam Varbola asukoht nii imelik, kas pole? Lihtsalt sellepärast, et muistsel ajal vôis talle vesitsi ikka väga lähedale jôuda. Muitsetel eestlastel käis liiklemine eelkôige vesitsi, mistôttu paistab Varbola asend selles valguses täiesti loogiline. Minu jaoks sama loogiline kui Sigtuna asukoht sealsetes skäärides. Varbola oli looduslikult kaitstud kants, mille tagamaa ulatus Iru linnusest Lihula linnuseni. Tundub ilmatumalt suur, aga tegelikult ei ole. Julgegem môelda suurelt.

See on ôige lahmakas piirkond. Aga ta on kultuuriliselt ühtlane ja vôis ka tollal kenasti koos toimida. Meil on kavaks vôtta lähtekohaks periood muistse vabadusvôitlusega. Et vaat tollal oli asi niiviisi. Oligi. Aga varem vôis olla teisiti. Ma tôin eelnevalt nimme ajastu 1000 aastat tagasi. Varbola oli siis juba olemas. Ma usun, et ta oli ka siis juba vôimas. Ja vôttes arvesse territooriumi, mille keskus ta oli, siis oli ka tema püstitamine lihtsamalt seletatav. Territooriumid moodustuvad ja lagunevad tillukesteks läbi ajaloo. Viikingiaja lôpu Varbola territoorium vôis olla lagunenud muistse vabadusvôitluse ajaks mitmeks maakonnaks ja Varbola minetanud oma kunagise tähtsuse. Aga tollal oli ta üks territoorium. See territoorium oli jôukas. Roppu moodi jôukas muide. Ja nüüd jôudsin ma sinna, kuhu ma tahtsin. Panen siia kohe alapealkirja.

SANGARID SOSSOLID.

Nii on. Varbola oli muistsete sossolite pealinn. Rikas linn, rikas rahvas. Andam, mida Kiievivene vürst Izjaslav neilt aastal 1060 nôudis, oli 2000 grivnat. Täpselt sama summa, mida maksis Kiievile ka Novgorod. No püha Perkeli peeru nimel - sellist kolossaalset andmit saab nôuda vaid maalt, milline on vôimeline seda maksma!

Sossolitega on siiani segased lood. Küll pakutakse nendeks saarlasi (Russwurm, Johansen, isa-poega Ligid, Leimus), sakalasi (Bonnell, Shaskolski, Selirand), harju-rävalasi (Karamzin, Tônisson, Mäesalu, Tvauri, Mägi, Kiudsoo) vôi Adzele urgimugrilasi (lätlaste arusaam). Adzelased ja sakalased jätame küll kôrvale. Saarlased ka, neil niigi kuulsusrikas minevik. Nii vôi teisiti olid nad ka mandrisossolitega veresugulased, aga meid huvitab rohkem see Varbola môjuvôimu territoorium.

Kagu-Eesti vabastati kiievivenelaste okupatsioonist sossolite poolt, kes suures tuhinas ei saanud enne pidama kui Pihkva linnas, mille nad ka jooksu pealt kummuli lükkasid. See oli väga mastaapne ettevôtmine. Ja seda sai ette vôtta vaid rahvas, kel oli rammu selleks. Sossolitel seda oli. Saare-sossolitel ja mandri-sossolitel, minupärast vôisid nad sel ettevôtmisel osaleda ka koos.

Tôuke seesugusele arusaamale jôudmiseks andis Eesti Päevalehe 1973 aasta artikkel "Sossolid peatasid sajanditeks slaavlaste pealetungi läände" , milles väliseesti ajaloolane Ilmar Arens pakub sossolite päritolumaaks Soontaganat. Sel lihtsal pôhjusel, et sôna sossol sarnaneb eestikeelse sônaga soosalu. See on huvitav tähelepanek, sest sôna salu tähendas vanasti saart meres vôi kôrgemat ja kuiva kohta, näiteks soos. Tôepoolest, Soontaga ongi ju saar soos. Vôibolla nimetasidki kohalikud paika soosaluks. Liivlaste jaoks asus paik soode taga, millest ka soontaga(na). Kuna ma olin eelnevalt haakunud sellesse arhipelaagivärki, siis tundus mulle vägagi vôimalik, et tolleaesed inimesed vôisid oma elamispaiku nimetada soosaludeks. Tegelikult kehtib ka Soontaga kohta sama teooria, mis Varbola puhulgi - vesitsi pääses temani kiviviske kaugusele, paatidel vaat et müüridenigi. Kunagine Koonga kihelkond - Soontaga tuumik - oli veel muistsel ajal saar. Tänane Lavassaare soostik oli siis sügavale sisemaale ulatuv laht, mis Sauga/Pärnu kandis ühenduses merega. Selles valguses tundub ka Henriku poolt kasutatud nimi Maritima, mida peetakse Soontaga sünonüümiks, absoluutselt loogiline. Vaata kustpoolt tahad, oligi mereline.

Soosalude maa viis sujuvalt sysla-sugu rahvani. Me ju teame Eysyslat (Saaremaa) ja Adalsysla (mannermaa). Marika Mägi pakub Adalsyslaks Eesti loode ja/vôi lääneosa. Elik siis just seda territooriumi, mille ma välja pakkusin. Andres Tvauri räägib oma uurimuses Tartu asustusloost, et sôna sysla tähendas maad ja syslakind maarahvast, pôhinedes E. Tönissonile. Ehk siis vanapôhjalased tôlkisid enda keelde meie oma enesenimetuse, maarahvas = syslakind. Aga Tvauri paneb siis kohe rappa, seletades, et ilmselt oli Izjaslavi väes skandinaavlasi, kes talle seletasid omas keeles, kellega tegu. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ajaloolaste innukusest alati sisse tuua mingeid skandinaavlasi. No vôis ju ollagi rootsi vôi taani palgasôdureid kiievivenelaste armees. Aga ma arvan, et kiievivenelastel oli endalgi selgemast selgem, kellelt nad andmit nôudsid.

Soosalu ja syslasugu viis omakorda Saaremaa ja hilisema piiskopiriigi nimeni. Ösel ja Osilia. Juurikas tundub neil kahel üks ja seesama olevat. Sôna Saare-Lääne on baltisakslaste tuletis 19. sajandil. Kuni sinnani on see riik ürikutes kogu aeg nime kandnud Osilia. Piiskopi ametinimetus oli Osilia ja Maritima piiskop, hiljem Öseli ja Wieki piiskop (Wiek on ladinakeelse Maritima tôlge saksa keelde). Sest Osilia koosnes kahest stiftist, saarest ja mandrist, kes olid ajalooliselt eelnevalt küll üks rahvas, aga muistse vabadusvôitluse ajaks juba kaks erinevat poliitilist struktuuri.

Mis vôis tegelikult olla maakeelne vaste skandinaavlaste syslale? Vôib-olla tôesti oligi see maa. Aga vaevalt, et skandinaavlased viitsisid midagi tôlkida, lihtsam oli vôtta juba olemasolev nimi. Ja ma ei usu, et sakslasedki viitsisid pôhjalaste saagades tuhnida, et Öseli ja Osiliani jôuda. Pigem oligi kôige alguseks eestikeelne termin. Soome keeles on sôna osolainen. Levinud perekonnanimena. Nimelôpp "lainen" on sama mis eesti "lane" ja tähendab mingit rahvast vôi mingi paiga elanikku - nagu virolainen/virulane, hämälainen/hämelane, ruotsalainen/rootslane jne.

Äkki oligi olemas maa, millel nimi näiteks... Osola? Ta vôis olla ka Osula. Vôi Osila. Igatahes midagi sarnast. Sellest tuli Eysysla (saare-osola) ja Adalsysla (mandri-osola), Ösel ja Osilia ning ka sossol. Siinkohal peaks ehk môni keeleteadlane sekkuma, et mu uitmôtet kinnitada.

Varbola oli seega Osola keskus. Irust Lihulani, Läänemerest Kôrvemaani.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline