Jäälahing

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
mangust
Liige
Postitusi: 509
Liitunud: 15 Apr, 2006 13:49
Asukoht: Eesti

Jäälahing

Postitus Postitas mangust »

5.apr.1242.a.Peipsi järvel toimunud lahingut on seletatud,kui maailmaajalooliselt tähtsat sündmust.Vene vägede võit andis hoobi lääne ristisõdijatele,peatas nende tungi itta.Isegi Marx on maininud seda suurt,tähtsat võittu.
Letopisside ja riimkroonika andmed lähevad lahku.Vene kroonika järgi tapeti rohkem rüütleid,kui neid Liivi ordus sel ajal kokku oli.Samas nad ei maini raudmeeste läbi jää vajumist,oma raskuse all.See ilus legend,tekkis paar sajandit hiljem.
Kas tänapäeval on tehtud tõepärasemaid analüüse,sellest lahingust?
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!
Luciano
Liige
Postitusi: 1132
Liitunud: 07 Veebr, 2007 18:21
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Luciano »

´69 aastal on ilmunud raamat: " Peipsi järve mõistatus" - G.Karajev, A. Potressov. Populaarteaduslik reisikiri Leningradi teaduritest kes asuvad lahendama jäälahingu toimumispaiga mõistatust 1956. aastal. Päris meeldiv ja huvitav lugemine ja pisut nostalgiat ka.
Nende teooria järgi võis osa taanduvaid rüütleid vette vajuda küll - nimelt oletatava lahingupaiga kõrval asub sigoovitsa - tugevate allikate koht kus ka käreda pakasega vesi korralikult ei jäätu.
Varem on uurinud Jäälahingu toimumiskohta Eesti teadlane Paklar kelle uurimusandmed peaksid olema sama raamatuväitel Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis.

Aga need on kõik tõestamata teooriad.
Raamat ise on vahva juturaamat ja hea näide sellest kuidas rahavapärimusi ei tasu liiga kergekäeliselt võtta. Ja seda kuidas maamärkide abil legende lugenda. Harrastusarheoloogile hääks näidismaterjaliks.
Pakkuda võib filateeliat perioodist 1918-1941.
www.aiaimpeerium.ee
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3818
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Jaanus2 »

1995.a. 5. apr. Rahva Hääl (selline ajaleht oli): Jäälahing - legendid ja tegelikkus, Ain Mäesalu. Ajakirjas Akadeemia ilmus ka uuel iseseisvuseajal mu mälu järgi pikem artikkal, aga ei leia seda. Raamatukogu bibliograafias peaks olema.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

http://www.akad.ee/

AKADEEMIA nr. 1 - 2000.

Aleksander Nevski: Märkmeid ühe püha suurvürsti postuumse karjääri kohta

Anti Selart .............................. 115 jj

... Siinse kirjutise ülesandeks on vaadelda Aleksander Jaroslavitši
retseptsiooni nii akadeemilisele teaduslikkusele pretendeerivas kui ka
publitsistlikus kirjanduses....
Krapp
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 13 Mär, 2007 15:16
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Krapp »

Kogu tõde Jäälahingu kohta üllatusmunast! Lisaks "metallitsheskie soldatiki v kazdom shokoladnom jaitse." Õppematerjal saadaval paremini varustatud comarketites. :lol:

http://www.soldatiki.ru/2007/soldatiki. ... e=21&lang=
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Vaade Peipsi järvele vene poole pealt.
http://www.album.ee/node/14497342/50099810
juss000
Liige
Postitusi: 383
Liitunud: 13 Dets, 2005 9:02
Kontakt:

Postitus Postitas juss000 »

T-62 kirjutas:Vaade Peipsi järvele vene poole pealt.
http://www.album.ee/node/14497342/50099810
Nägin ka mingit filmi jäälahingust vene tv kanalilt.Seal tõesti oli palju oletusi ja otsiti ikka seda õiget kohta järves, kuhu pidid olema läbi jää vajunud sõdalased.Aga järve põhi midagi sellist välja ei andnud.Pakuti välja igasuguseid varjante, teooriaid.Milline oli siis järve geograafiline asend ja mõõtmed jne.Asjaga ja ajaloo uurimisega lubati edasi tegelda, et mingeid märke, leide ju peaks kusagil olema aga kust otsida, et leida???Ja lahing ju toimus.Viimaseks oletuseks jäi, et peaks vist kusagilt järve äärest soost ka proovima otsida.
Siis näidati veel järves asuvat mingit kivi, mis legendi ja lahinguga seotud.Igatahes palju võimalusi ja võib olla tulevik toob selgust.
mangust
Liige
Postitusi: 509
Liitunud: 15 Apr, 2006 13:49
Asukoht: Eesti

Postitus Postitas mangust »

Parem peenike peos, kui punalipp katusel!
mangust
Liige
Postitusi: 509
Liitunud: 15 Apr, 2006 13:49
Asukoht: Eesti

Postitus Postitas mangust »

Mõningad versioonid Jäälahingust.Kus ta toimus,kas üldse toimus. http://cineplexx.ru/9/118-ledovoe-poboi ... ateli.html
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!
Kasutaja avatar
Tux
Liige
Postitusi: 1327
Liitunud: 30 Okt, 2005 21:13
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Tux »

Täitsa huvitav uurimuslik saade oli tehtud. Esitati siis kolm võimalikku kohta ja kolmanda kohana pakuti välja Varnja asulat Eestis. Mida meie ajaloolased ka sellest arvavad?
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Tuxile vastuseks. Kuna on au mõlemat autorit tunda, siis võtsin julguse raamatust ümber toksida ja siia riputada. Aktiivse õppimise ajal palametsluse käes vaevelnutele üks tahe lugemine 8)

Keskaeg ja piiri kujunemine Loode-Vene alade ning Vana-Liivimaa vahel *

Pärast Eesti territooriumi vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil jagati läänepoolne Peipsimaa mitme valdaja vahel. Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade (hiljem Liivimaa) Ordu, kuna Alutaguse sattus Taani võimu alla. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse (Setumaa, 1928).
Läänepoolse Peipsimaa elanikkond sattus vallutajate feodaalse surve alla. Muistsete kihelkondade asemel moodustati kirikukihelkonnad. Arvatavasti juba 13. sajandil rajatud kihelkondadest hõlmasid Peipsi põhja- ja lääneranniku alasid Jõhvi, Viru-Jaagupi, Torma, Kodavere, Võnnu ja Põlva kihelkond.
Läänepoolse Peipsimaa tähtsaimaks keskuseks kujunes Tartu linn, mis 13. sajandi lõpul astus Hansa Liitu. Tartu kaudu toimus suur osa läänepoolsete kaupmeeste kaubavahetusest Pihkvaga. Maismaateede kõrval omandas üha suurema tähtsuse veetee piki Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve Pihkvasse ja sealt Novgorodi. Novgorodi kulges talvel ka otsetee Želtša suudmest. Rahulepingutes ja kaubandusprivileegides nähti ette vaba kaubaliiklus Peipsi järvel. Emajõe veetee kindlustamiseks ehitas Tartu piiskop arvatavasti juba 13. sajandil Vana-Kastre linnuse, 14. sajandi lõpul Kavastu lähedale veel Uue-Kastre linnuse (Warbeck), mille juurde 15. sajandil tekkis ka väike alev (Traat, 1968)
Pärast Tartu vallutamist sõlmisid ordu ja piiskopid Riias novgorodlaste ja pihkvalastega rahu, mille järgmisel, 1225. aastal paavsti nimel nuntsius Modena Wilhelm ka kinnitas. Kuigi saarlased olid veel alistamata, jagasid Tallinna, Tartu ja Riia piiskopid maa kolmeks diötseediks. Ordu sai aga ilmalikuks valitsemiseks laialdasi valdusi. Näib, et tulemusega polnud rahul keegi osanikest. Pärast Saaremaa vallutamist (1227) paisus rahulolematus aastaid kestvaks omavaheliseks tüliks. Toimunu põhjal on võimalik teha oletusi ja järeldusi paavsti kavandatud poliitilistest ja sõjalistest eesmärkidest roomakatoliku usu levitamisel ida suunas. Need kavatsused puudutasid otseselt ka Peipsimaad.
Aastal 1227 paavstiks saanud Gregorius IX jätkas Ida-Baltikumis oma eelkäijate plaani,mis nägi ette roomakatoliku usu laialdast levitamist nii misjoni kui sõjaga ida suunas. Vallutused Baltimaade põhjaosas olid lõpule viidud. Paganad olid ristitud ka põhja pool Soome lahte, kus piiskop Toomas (1220-1245) jätkas elavat misjonitööd. Juba aastal 1221 märkis paavst Honorius III oma bullas, et katoliiklik kogudus Soomes on tõusuteel (Kleis, 1934).
Rooma jõudnud teave tülidest vallutajate vahel oli mõjutatud informaatorite isiklikest huvidest. Ometi näis Gregorius IX mõistvat, et Mõõgavendade Ordust polnud enam eestvedajat roomakatoliku usu edasisel levitamisel. Ordul oli tekkinud laialdasi maavaldusi, mida ta püüdis hoopis piiskoplike valduste arvel laiendada. Vaimulikud orduvennad olid muutumas feodaalisandaiks. Tänu pidevale juhusteotsijate juurdevoolule kujutas Ordu endast veel arvestatavat sõjalist jõudu, aga Pihkva ja Novgorodi vastu näis seda väheseks jäävat. Kui mõõgavennad leedulaste poolt Saule lahingus 1236. a puruks löödi ja Saksa Ordu ning mõõgavennad ühinesid, pidi paavst mõistma, et nüüd huvitab neid eeskätt žemaitide, semgallide ja kurelaste alistamise kaudu orduvalduste ühendamine.
Gregorius IX nägi idasuunalise ekspansiooni põhilise teostajana Taani kuningat Valdemar II. Lähtekohaks ja tasuks taanlastele kavandas paavst kõigepealt vahepeal ordu poolt hõivatud valduste tagastamist Valdemarile. See sai teoks Stensby lepinguga 1238. a. Tulevikus pidi 2/3 uutest vallutustest kuuluma Taani kuningale ja ainult 1/3 ordule. Viimane oli aga esmajoones Virumaal jõudnud läänistada suure osa maid enda poolehoidjaile, kes hakkasid tegutsema vaid enda huvides, allumata Taani kuninga esindajaile.
Kirjalikud andmed olustiku kohta ida pool Peipsit sellest ajajärgust on väga napid. Puudub ülevaade, kui kaugele Pihkva linnast põhja poole oli ristiusk sealsete asukate seas tegelikult levinud. Pole andmeid, kas vadjalased olid ristiusu vastu võtnud. Hõimupiir vadjalaste ja põhjaeestlaste vahel kulges tookord veel Sõtke jõge pidi ja muutus määratlematuks lõunapoolsetes Alutaguse metsades (A. Moora, 1964). Narva jõe äärsele alale olid nähtavasti võrdsed õigused nii kohalikel vadja elanikel, pihkvalastel kui novgorodlastel. Esimesed, kes kohalikke tavasid eirasid, olid enamasti saksa soost Viru vasallid, põhjustades edaspidi suure osa Novgorodi-Pihkva ja Liivimaa vahelistest tülidest (A. Moora, 1964). Teiseks piirikonfliktide kohaks oli Lämmijärv. Tartu piiskoppide ja pihkvalaste vahelisi tülisid on trükisõnas põhjalikult käsitletud (Stern, 1944). Kes aga need pihkvalased hõimukuuluvuselt olid, on jäänud ebaselgeks.
Novgorod oli 12. sajandi alguseks kujunenud feodaalvabariikliku korraga linnriigiks. Tema tohutud valdused Valge mereni ja Uuraliteni olid hõredalt asustatud. Edusammud maaviljeluses ja taliviljade kasutuselevõtt olid rahvaarvu nn Isuri lavamaal, Msta orus ja eriti Pihkvamaa lõunaosas 12. sajandil kasvatanud. Sealt sai Novgorod esmajoones oma leivavilja. Novgorodi kiiresti kasvav elanikkond põhjustas saagivaestel aastatel tõsiseid näljahädasid. Novgorodimaa kaubitsemine ida- ja põhjarahvastega ei saanud põhineda ainult käsitöötoodangu vahendamisel. Ilmselt vajasid karusnahakaubitsemise vahendajad ja hiiglasliku territooriumi valdamiseks vajalikud ametnikud ka vilja ja teisi Novgorodi-poolseid materiaalseid kulutusi. Ikalduste tagajärjel suri Novgorodimaal arvukalt lihtrahvast nälga. Näljahädade ja väiksemate sõjakäikude vahel näib valitsevat teatud põhjuslik seos. Näiteks aastal 1228, kui oli ette näha algavat näljahäda, tahtsid novgorodlased alustada uut sõjategevust läänes, pihkvalased aga keeldusid otsustavalt kaasa löömast. Järgnenud nälja tõttu polnud novgorodlased mitu aastat võitlusvalmis, sest ilmselt puudus võimalus väge enne rüüstatavale alale jõudmist proviandiga varustada. Näljahädadega kaasnesid peaaegu alati ka lihtrahva rahutused. Aastal 1228 lahkus rahvas veetšelt relvis röövima põlatud peapiiskopi Arseni ja tuhatnik Vjatšeslavi vara (Rõbakov, 1964). Tihedad sidemed Pihkvaga olid Novgorodile eluliselt vajalikud. Samas polnud aga Pihkvale alluvussuhted Novgorodiga rahuajal sugugi kasulikud.
Enne saksa vallutusi oli pihkvalastel olnud tülisid Polotski ja Smolenskiga. Viimased olid aga pärast Kiievi suurvürstiriigi lagunemist sisetülidest ja leedulaste kallaletungidest räsitud. See võimaldaski Pihkval oma mõju alla heita latgaleid ja ilmselt arendada ka tulusat läänesuunalist viljakaubandust. Tulemuseks oli Pihkva bojaaride seas läänemeelse orientatsiooniga kildkonna tekkimine. Oma osa pidi siin kindlasti mängima selle aja osavaima diplomaadi, Riia piiskopi Alberti tegevus. Nimelt püüdis Albert erinevalt ordust, kes pärast Eestimaa vallutamist suunas oma jõupingutused žemaitide vastu, igal viisil edendada ekspansiooni itta. Alberti ja Tartu piiskopi Hermanni noorim vend Theodorich naideti Smolenski vürstisoost Pihkva vürsti Vladimir Mihhailovitši tütrega. Vladimiri poeg Jaroslav oli üks Pihkva saksasõbralike bojaaride eestvedajaid. Pihkvalaste seas tekkis novgorodimeelsete ja iseseisvuslaste vaheline lõhe; viimased näivad olevat omakorda jagunenud usutunnistuse järgi. Saksameelsed iseseisvuslased vallutasid Tartu piiskopi abiga Irboska, kuid novgorodimeelsed võtsid selle tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepääl. 1233. aasta suvel õnnestus otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa. Tartu all Emajõe jääl kohtusid Tartu piiskopi ja otepäälaste vägi suurvürsti väega. Suurt lahingut vist siiski ei toimunud. Sõlmiti 1224. aasta Riia rahulepingu tingimusi kordav leping. Ka sakslaste vangistatud bojaar lasti vabaks (Stern, 1944). Pihkva diplomaatilised sidemed orduga näivad aga olevat olnud Tartu piiskopi omadest sõbralikumad. Nimelt vaatas ordu Tartu piiskopkonna rüüstamist sekkumata pealt ja ilmselt selle tõttu toetasidki pihkvalased taastatud rahulepingus ette nähtud 600 mehega ordut neile õnnetus Saule lahingus. Aastatel 1234-1240 jätkus Pihkvas novgorodi- ja saksameelsete vastasseis, milles viimased olid poliitiliselt edukamad.
Aastal 1236 saatis Suzdali suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš vanu kohalikke traditsioone järgides ühe oma poegadest – alaealise Aleksandri – Novgorodi „vürsti ametit õppima“ (Rõbakov, 1964). Viimane kuulutati kaks sajandit hiljem Aleksandr Nevski nime all pühakuks; temast on eesti keeles põhjaliku uurimuse koostanud A. Seilart (2000).
Aastail 1237-1240 rüüstas Batu-khaan kogu lõunapoolset Venemaad; kannatas ka Vladimir-Suzdalimaa. Nüüd hakkasid ida suunas tegutsema nii ordu kui piiskopid. R. Kleis (1934) on näinud järgnenud sündmustes võimalikku Soome ja Liivimaa plaanitsetud ühistegevust. Ordu lõi vallutusplaanide koostamisel kaasa, sest loodeti Taani valdusi Põhja-Eestis taas omastada ja Ingerimaal oma valdusi edasi laiendada. Näis valitsevat üldine arvamus, et suurvürst ei suuda novgorodlasi ega pihkvalasi sõjategevuse korral aidata.
1240. aasta juulis kohtasid Ižora suudme lähedal Neeva kaldale, s.o. Novgorodi valdusteni jõudnud ristimisretkest osavõtjad – piiskop Toomase mehed , keda Novgorodi kroonikas oletatavasti rootslasteks nimetatakse, ja koos nendega olnud soomlased, hämelased ning murmannid – ootamatult kohale saabunud Novgorodi väge, keda juhtis noor Aleksandr Jaroslavovitš. Toimunud lahingus peletati Soome sõdalased Novgorodile eluliselt tähtsa Neeva veetee äärest minema. R. Kleis (1934) väidab, et Birger Jarl ei saanud (vastupidi vene allikate väitele) selles lahingus rootslaste väge juhtida, sest siis oleksid skandinaavia allikad sündmuse ära märkinud. Tartu piiskop ja Otepää pihkvalased kogusid sel ajal veel vägesid. Alles septembris astusid Tartu piiskopi ja Taani vasallid koos printside Knuti ja Abeliga, Viljandi orduvennad, Otepää pihkvalased ja eestlastest abivägi vargsi üle Pihkvamaa piiri. Irboska vallutati ootamatult. Appi saabunud pihkvalased kihutati laiali ja liiguti kiiresti Pihkva alla. Pihkva agulid läksid põlema või süüdati kaitsjate poolt, linn piirati sisse. Algasid läbirääkimised. Sakslased tõmbusid linna alt eemale, võttes pantvangidena kaasa pihkvalaste lapsi. Nädala pärast andis tuhatnik Tverdilo Joannovitš võimu Pihkvas Jaroslav Vladimirovitšile üle. Novgorodimeelsetel võimaldati lahkuda. Kuna Pihkvasse jäeti kaks orduvenda, käsitab enamik uurijaid toimunut kui ordu ülemvõimu kehtestamist Pihkvas. See väide näib olevat liiga kategooriline. Pole võimatu, et need kaks sakslast olid hoopis Tartu piiskopi saadikud. Ilmselt elas Pihkvas läänemeelsete bojaaride nõukogu ja vürst Jaroslavi juhtimisel oma tavapärast elu edasi.
Südatalvel 1240/41 tungis orduvägi koos Taani vasallide ja eestlastest abiväega Vadjamaale. Lääne allikad on üksmeelsed, et see väekontingent polnud arvukas. Novgorodil puudus vürst oma družiinaga, sest Aleksandr oli maalt lahkunud (või minema aetud?). Novgorodlased vist eriti lahingusse ei kippunud ja sakslased saavutasid suurt sõjalist edu. Nad jõudsid Novgorodist 30 km kaugusele, kuid linna rünnata ei soovinud. Vadjamaal asus ordu rajama Koporje kivilinnust.
13. aprillil 1241 sõlmis ordu Stensby lepingu sätete vastaselt separaatlepingu Riia piiskopi poolt Saaremaa piiskopiks nimetatud Heinrichiga, kes pidi saama vallutatud alade piiskopiks. See samm oli ette võetud Taani võimu neutraliseerimiseks Ingerimaal. Oma alade ühendamiseks uute vallutustega Ingerimaal lootis ordu peamiselt sakslastest vasallide abile, kes olid varemgi tõrkunud kuningavõimule allumast. Kuningas Valdemar II surm 1241. a lõpetas taanlaste unistused suurriigist Läänemerel (Kleis, 1934).
Märtsis 1241 kutsuti vürst Aleksandr taas Novgorodi. Sama aasta suvel vallutas ta Ingerimaa tagasi ja ordu kaotas oma äsjased vallutused. Piir Taani vasallide ja Novgorodi vahel hakkas sellest ajast kulgema piki Narva jõge.
Märtsis 1242 saabus Aleksandrile appi Suzdali vägi vend Andrei juhtimisel. Ühendatud vägi sulges Pihkvasse minevad teed, Pihkva andis alla ja saksameelsed vangistati. Aleksandr saatis seejärel rüüstajad Tartu piiskopkonda, et oma vägedele moona koguda. Varakevadel olid taas liitlaseks saanud Pihkvas talvevarud otsakorral, seepärast tuli väge vaenlase arvel toita.
Tartu piiskopil Hermannil polnud ilmselt Pihkvas toimunust õiget ülevaadet. Rüüstajaid tõrjuma läksid arvatavasti vaid piiskopi mehed, kes lõid teatud osa nondest tagasi. Lahing toimus eri autorite arvates kas Moostes või Hammastes. Kuna tegu oli novgorodlastega, polnud piiskopil ikka veel täit selgust Pihkvas toimunust ja ta ruttas oma vasallide ja kaaskonnaga, millega oli liitunud ka endisi orduvendi, pihkvalastele appi. Erinevalt vene ja nõukogude autoreist ei pea lääne autorid piiskopi väge arvukaks. Puudub võimalus abiväeks kogutud eestlaste arvu hinnata. 5. aprillil lõid Aleksandr ja Andrei piiskopi väe põgenema ning see kandis märgatavaid kaotusi.
Seda 1242. aasta jäälahingut püütakse kindral G.N.Karajevi (1966) toimetatud koguteoses seostada Želtša jõe suudme lähedase järveosaga. Jäälahingu ajaloolist tähtsust on raamatus näidatud võimalikust palju suuremana. Siinkohal esitame kogumikus avaldatule rea asjalikke vastuväiteid.
1) Piiskop Hermanni vägi ei kavatsenud suunduda mitte Novgorodi, vaid Pihkvasse.
2) Mäletamatutest aegadest kuni Esimese maailmasõjani on talvel Tartust Pihkvasse sõidetud maad mööda Mehikoormani, sest alates märtsist on jää „Eesti väravates“ Piirissaare ja Uhtinina vahel juba nõrk. Talvetee Mehikoormast edasi viib piki kaldalähedast järvejääd Salosaareni, sealt otse Talabski saarteni, edasi Pihkva järve idakaldale ja maad mööda Pihkvasse. Ükski teejuht, olgu ilm sel päeval kui külm tahes, poleks söandanud 5. aprillil kasutada teist marsruuti. Lämmijärve keskosa on Mehikoorma kohal selleks ajaks alati lahvandusi täis ja nende vahel on jää petliku tugevusega.
3) Aleksandr pidi sakslasi ründama Lämmijärve tugevama jääga lõunaosas, tänapäeva Mteži küla lähikonnas (joonis 1).
4) Relvi maha visates jõudsid eestlased venelaste eest vabalt ära joosta ja kaldavõsasse hajuda. Sakslased võisid „seanina“ või „kiiluna“ rivistudes ennast piiramisrõngast välja murda.
5) Orduväed olid sel ajal koondatud leedulaste vastu (Fennel, 1989; Artemjev, 1992). Piiskopi väes olnud orduvendadeks on vanem riimkroonika nimetanud tegelikult isandat vahetanud ordurüütleid.
6) Taani vasallid, peale mõne juhuslikult Tartus viibinu, ei jõudnud piiskopile appi tulla (Kleis, 1934).
7) A.Moora on väitnud (suuliselt T.Moorale), et „vareskivi“ (вороний каменъ) tähendab kohalikes vene murrakutes eestipoolse laenuna varet, kivist kohta järves. See laen on tekkinud samuti kui „kubu“ – кубуша, „vagu“ – вагуша, jne. Vared on nii Peipsi kui Võrtsjärve kalameestele orientiiriks ning kannavad alati konkreetseid nimetusi: Suurvare, Pnevo vare, Pikkvare jne. Peipsi põhjaosas on kivise madalikuna vee alla jäänud kunagine saar – Sahmen (Захменъ). Aastal 1954 selgitas vene kalur Lohusuus A.Moorale:“Захменъ эта воронъе плита.“ Novgorodi kroonik ei pannud talle arusaamatule vareskivi nimetusele eelnenud pärisnime või epiteeti tähele või ei mäletanud seda. Karajevi ekspeditsiooni leitud veealune moodustis ongi üks varedest, kuid see ei tõesta Jäälahingu toimumist just seal.
Jäälahingule järgnenud vaherahu kohaselt kulges piir Loode-Vene alade ja Liivimaa vahel aastasadu samal joonel, jaotades Peipsimaa sageli vaenulikeks poolteks. /---/

*L.Jaanits, T.Moora Peipsimaa vanemast ajaloost. Lk. 412-416 kogumikus Peipsi Tartu 2008
juss000
Liige
Postitusi: 383
Liitunud: 13 Dets, 2005 9:02
Kontakt:

Postitus Postitas juss000 »

Arnold kirjutas:Tuxile vastuseks. Kuna on au mõlemat autorit tunda, siis võtsin julguse raamatust ümber toksida ja siia riputada. Aktiivse õppimise ajal palametsluse käes vaevelnutele üks tahe lugemine 8)

Keskaeg ja piiri kujunemine Loode-Vene alade ning Vana-Liivimaa vahel *

Pärast Eesti territooriumi vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil jagati läänepoolne Peipsimaa mitme valdaja vahel. Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade (hiljem Liivimaa) Ordu, kuna Alutaguse sattus Taani võimu alla. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse (Setumaa, 1928).
Läänepoolse Peipsimaa elanikkond sattus vallutajate feodaalse surve alla. Muistsete kihelkondade asemel moodustati kirikukihelkonnad. Arvatavasti juba 13. sajandil rajatud kihelkondadest hõlmasid Peipsi põhja- ja lääneranniku alasid Jõhvi, Viru-Jaagupi, Torma, Kodavere, Võnnu ja Põlva kihelkond.
Läänepoolse Peipsimaa tähtsaimaks keskuseks kujunes Tartu linn, mis 13. sajandi lõpul astus Hansa Liitu. Tartu kaudu toimus suur osa läänepoolsete kaupmeeste kaubavahetusest Pihkvaga. Maismaateede kõrval omandas üha suurema tähtsuse veetee piki Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve Pihkvasse ja sealt Novgorodi. Novgorodi kulges talvel ka otsetee Želtša suudmest. Rahulepingutes ja kaubandusprivileegides nähti ette vaba kaubaliiklus Peipsi järvel. Emajõe veetee kindlustamiseks ehitas Tartu piiskop arvatavasti juba 13. sajandil Vana-Kastre linnuse, 14. sajandi lõpul Kavastu lähedale veel Uue-Kastre linnuse (Warbeck), mille juurde 15. sajandil tekkis ka väike alev (Traat, 1968)
Pärast Tartu vallutamist sõlmisid ordu ja piiskopid Riias novgorodlaste ja pihkvalastega rahu, mille järgmisel, 1225. aastal paavsti nimel nuntsius Modena Wilhelm ka kinnitas. Kuigi saarlased olid veel alistamata, jagasid Tallinna, Tartu ja Riia piiskopid maa kolmeks diötseediks. Ordu sai aga ilmalikuks valitsemiseks laialdasi valdusi. Näib, et tulemusega polnud rahul keegi osanikest. Pärast Saaremaa vallutamist (1227) paisus rahulolematus aastaid kestvaks omavaheliseks tüliks. Toimunu põhjal on võimalik teha oletusi ja järeldusi paavsti kavandatud poliitilistest ja sõjalistest eesmärkidest roomakatoliku usu levitamisel ida suunas. Need kavatsused puudutasid otseselt ka Peipsimaad.
Aastal 1227 paavstiks saanud Gregorius IX jätkas Ida-Baltikumis oma eelkäijate plaani,mis nägi ette roomakatoliku usu laialdast levitamist nii misjoni kui sõjaga ida suunas. Vallutused Baltimaade põhjaosas olid lõpule viidud. Paganad olid ristitud ka põhja pool Soome lahte, kus piiskop Toomas (1220-1245) jätkas elavat misjonitööd. Juba aastal 1221 märkis paavst Honorius III oma bullas, et katoliiklik kogudus Soomes on tõusuteel (Kleis, 1934).
Rooma jõudnud teave tülidest vallutajate vahel oli mõjutatud informaatorite isiklikest huvidest. Ometi näis Gregorius IX mõistvat, et Mõõgavendade Ordust polnud enam eestvedajat roomakatoliku usu edasisel levitamisel. Ordul oli tekkinud laialdasi maavaldusi, mida ta püüdis hoopis piiskoplike valduste arvel laiendada. Vaimulikud orduvennad olid muutumas feodaalisandaiks. Tänu pidevale juhusteotsijate juurdevoolule kujutas Ordu endast veel arvestatavat sõjalist jõudu, aga Pihkva ja Novgorodi vastu näis seda väheseks jäävat. Kui mõõgavennad leedulaste poolt Saule lahingus 1236. a puruks löödi ja Saksa Ordu ning mõõgavennad ühinesid, pidi paavst mõistma, et nüüd huvitab neid eeskätt žemaitide, semgallide ja kurelaste alistamise kaudu orduvalduste ühendamine.
Gregorius IX nägi idasuunalise ekspansiooni põhilise teostajana Taani kuningat Valdemar II. Lähtekohaks ja tasuks taanlastele kavandas paavst kõigepealt vahepeal ordu poolt hõivatud valduste tagastamist Valdemarile. See sai teoks Stensby lepinguga 1238. a. Tulevikus pidi 2/3 uutest vallutustest kuuluma Taani kuningale ja ainult 1/3 ordule. Viimane oli aga esmajoones Virumaal jõudnud läänistada suure osa maid enda poolehoidjaile, kes hakkasid tegutsema vaid enda huvides, allumata Taani kuninga esindajaile.
Kirjalikud andmed olustiku kohta ida pool Peipsit sellest ajajärgust on väga napid. Puudub ülevaade, kui kaugele Pihkva linnast põhja poole oli ristiusk sealsete asukate seas tegelikult levinud. Pole andmeid, kas vadjalased olid ristiusu vastu võtnud. Hõimupiir vadjalaste ja põhjaeestlaste vahel kulges tookord veel Sõtke jõge pidi ja muutus määratlematuks lõunapoolsetes Alutaguse metsades (A. Moora, 1964). Narva jõe äärsele alale olid nähtavasti võrdsed õigused nii kohalikel vadja elanikel, pihkvalastel kui novgorodlastel. Esimesed, kes kohalikke tavasid eirasid, olid enamasti saksa soost Viru vasallid, põhjustades edaspidi suure osa Novgorodi-Pihkva ja Liivimaa vahelistest tülidest (A. Moora, 1964). Teiseks piirikonfliktide kohaks oli Lämmijärv. Tartu piiskoppide ja pihkvalaste vahelisi tülisid on trükisõnas põhjalikult käsitletud (Stern, 1944). Kes aga need pihkvalased hõimukuuluvuselt olid, on jäänud ebaselgeks.
Novgorod oli 12. sajandi alguseks kujunenud feodaalvabariikliku korraga linnriigiks. Tema tohutud valdused Valge mereni ja Uuraliteni olid hõredalt asustatud. Edusammud maaviljeluses ja taliviljade kasutuselevõtt olid rahvaarvu nn Isuri lavamaal, Msta orus ja eriti Pihkvamaa lõunaosas 12. sajandil kasvatanud. Sealt sai Novgorod esmajoones oma leivavilja. Novgorodi kiiresti kasvav elanikkond põhjustas saagivaestel aastatel tõsiseid näljahädasid. Novgorodimaa kaubitsemine ida- ja põhjarahvastega ei saanud põhineda ainult käsitöötoodangu vahendamisel. Ilmselt vajasid karusnahakaubitsemise vahendajad ja hiiglasliku territooriumi valdamiseks vajalikud ametnikud ka vilja ja teisi Novgorodi-poolseid materiaalseid kulutusi. Ikalduste tagajärjel suri Novgorodimaal arvukalt lihtrahvast nälga. Näljahädade ja väiksemate sõjakäikude vahel näib valitsevat teatud põhjuslik seos. Näiteks aastal 1228, kui oli ette näha algavat näljahäda, tahtsid novgorodlased alustada uut sõjategevust läänes, pihkvalased aga keeldusid otsustavalt kaasa löömast. Järgnenud nälja tõttu polnud novgorodlased mitu aastat võitlusvalmis, sest ilmselt puudus võimalus väge enne rüüstatavale alale jõudmist proviandiga varustada. Näljahädadega kaasnesid peaaegu alati ka lihtrahva rahutused. Aastal 1228 lahkus rahvas veetšelt relvis röövima põlatud peapiiskopi Arseni ja tuhatnik Vjatšeslavi vara (Rõbakov, 1964). Tihedad sidemed Pihkvaga olid Novgorodile eluliselt vajalikud. Samas polnud aga Pihkvale alluvussuhted Novgorodiga rahuajal sugugi kasulikud.
Enne saksa vallutusi oli pihkvalastel olnud tülisid Polotski ja Smolenskiga. Viimased olid aga pärast Kiievi suurvürstiriigi lagunemist sisetülidest ja leedulaste kallaletungidest räsitud. See võimaldaski Pihkval oma mõju alla heita latgaleid ja ilmselt arendada ka tulusat läänesuunalist viljakaubandust. Tulemuseks oli Pihkva bojaaride seas läänemeelse orientatsiooniga kildkonna tekkimine. Oma osa pidi siin kindlasti mängima selle aja osavaima diplomaadi, Riia piiskopi Alberti tegevus. Nimelt püüdis Albert erinevalt ordust, kes pärast Eestimaa vallutamist suunas oma jõupingutused žemaitide vastu, igal viisil edendada ekspansiooni itta. Alberti ja Tartu piiskopi Hermanni noorim vend Theodorich naideti Smolenski vürstisoost Pihkva vürsti Vladimir Mihhailovitši tütrega. Vladimiri poeg Jaroslav oli üks Pihkva saksasõbralike bojaaride eestvedajaid. Pihkvalaste seas tekkis novgorodimeelsete ja iseseisvuslaste vaheline lõhe; viimased näivad olevat omakorda jagunenud usutunnistuse järgi. Saksameelsed iseseisvuslased vallutasid Tartu piiskopi abiga Irboska, kuid novgorodimeelsed võtsid selle tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepääl. 1233. aasta suvel õnnestus otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa. Tartu all Emajõe jääl kohtusid Tartu piiskopi ja otepäälaste vägi suurvürsti väega. Suurt lahingut vist siiski ei toimunud. Sõlmiti 1224. aasta Riia rahulepingu tingimusi kordav leping. Ka sakslaste vangistatud bojaar lasti vabaks (Stern, 1944). Pihkva diplomaatilised sidemed orduga näivad aga olevat olnud Tartu piiskopi omadest sõbralikumad. Nimelt vaatas ordu Tartu piiskopkonna rüüstamist sekkumata pealt ja ilmselt selle tõttu toetasidki pihkvalased taastatud rahulepingus ette nähtud 600 mehega ordut neile õnnetus Saule lahingus. Aastatel 1234-1240 jätkus Pihkvas novgorodi- ja saksameelsete vastasseis, milles viimased olid poliitiliselt edukamad.
Aastal 1236 saatis Suzdali suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš vanu kohalikke traditsioone järgides ühe oma poegadest – alaealise Aleksandri – Novgorodi „vürsti ametit õppima“ (Rõbakov, 1964). Viimane kuulutati kaks sajandit hiljem Aleksandr Nevski nime all pühakuks; temast on eesti keeles põhjaliku uurimuse koostanud A. Seilart (2000).
Aastail 1237-1240 rüüstas Batu-khaan kogu lõunapoolset Venemaad; kannatas ka Vladimir-Suzdalimaa. Nüüd hakkasid ida suunas tegutsema nii ordu kui piiskopid. R. Kleis (1934) on näinud järgnenud sündmustes võimalikku Soome ja Liivimaa plaanitsetud ühistegevust. Ordu lõi vallutusplaanide koostamisel kaasa, sest loodeti Taani valdusi Põhja-Eestis taas omastada ja Ingerimaal oma valdusi edasi laiendada. Näis valitsevat üldine arvamus, et suurvürst ei suuda novgorodlasi ega pihkvalasi sõjategevuse korral aidata.
1240. aasta juulis kohtasid Ižora suudme lähedal Neeva kaldale, s.o. Novgorodi valdusteni jõudnud ristimisretkest osavõtjad – piiskop Toomase mehed , keda Novgorodi kroonikas oletatavasti rootslasteks nimetatakse, ja koos nendega olnud soomlased, hämelased ning murmannid – ootamatult kohale saabunud Novgorodi väge, keda juhtis noor Aleksandr Jaroslavovitš. Toimunud lahingus peletati Soome sõdalased Novgorodile eluliselt tähtsa Neeva veetee äärest minema. R. Kleis (1934) väidab, et Birger Jarl ei saanud (vastupidi vene allikate väitele) selles lahingus rootslaste väge juhtida, sest siis oleksid skandinaavia allikad sündmuse ära märkinud. Tartu piiskop ja Otepää pihkvalased kogusid sel ajal veel vägesid. Alles septembris astusid Tartu piiskopi ja Taani vasallid koos printside Knuti ja Abeliga, Viljandi orduvennad, Otepää pihkvalased ja eestlastest abivägi vargsi üle Pihkvamaa piiri. Irboska vallutati ootamatult. Appi saabunud pihkvalased kihutati laiali ja liiguti kiiresti Pihkva alla. Pihkva agulid läksid põlema või süüdati kaitsjate poolt, linn piirati sisse. Algasid läbirääkimised. Sakslased tõmbusid linna alt eemale, võttes pantvangidena kaasa pihkvalaste lapsi. Nädala pärast andis tuhatnik Tverdilo Joannovitš võimu Pihkvas Jaroslav Vladimirovitšile üle. Novgorodimeelsetel võimaldati lahkuda. Kuna Pihkvasse jäeti kaks orduvenda, käsitab enamik uurijaid toimunut kui ordu ülemvõimu kehtestamist Pihkvas. See väide näib olevat liiga kategooriline. Pole võimatu, et need kaks sakslast olid hoopis Tartu piiskopi saadikud. Ilmselt elas Pihkvas läänemeelsete bojaaride nõukogu ja vürst Jaroslavi juhtimisel oma tavapärast elu edasi.
Südatalvel 1240/41 tungis orduvägi koos Taani vasallide ja eestlastest abiväega Vadjamaale. Lääne allikad on üksmeelsed, et see väekontingent polnud arvukas. Novgorodil puudus vürst oma družiinaga, sest Aleksandr oli maalt lahkunud (või minema aetud?). Novgorodlased vist eriti lahingusse ei kippunud ja sakslased saavutasid suurt sõjalist edu. Nad jõudsid Novgorodist 30 km kaugusele, kuid linna rünnata ei soovinud. Vadjamaal asus ordu rajama Koporje kivilinnust.
13. aprillil 1241 sõlmis ordu Stensby lepingu sätete vastaselt separaatlepingu Riia piiskopi poolt Saaremaa piiskopiks nimetatud Heinrichiga, kes pidi saama vallutatud alade piiskopiks. See samm oli ette võetud Taani võimu neutraliseerimiseks Ingerimaal. Oma alade ühendamiseks uute vallutustega Ingerimaal lootis ordu peamiselt sakslastest vasallide abile, kes olid varemgi tõrkunud kuningavõimule allumast. Kuningas Valdemar II surm 1241. a lõpetas taanlaste unistused suurriigist Läänemerel (Kleis, 1934).
Märtsis 1241 kutsuti vürst Aleksandr taas Novgorodi. Sama aasta suvel vallutas ta Ingerimaa tagasi ja ordu kaotas oma äsjased vallutused. Piir Taani vasallide ja Novgorodi vahel hakkas sellest ajast kulgema piki Narva jõge.
Märtsis 1242 saabus Aleksandrile appi Suzdali vägi vend Andrei juhtimisel. Ühendatud vägi sulges Pihkvasse minevad teed, Pihkva andis alla ja saksameelsed vangistati. Aleksandr saatis seejärel rüüstajad Tartu piiskopkonda, et oma vägedele moona koguda. Varakevadel olid taas liitlaseks saanud Pihkvas talvevarud otsakorral, seepärast tuli väge vaenlase arvel toita.
Tartu piiskopil Hermannil polnud ilmselt Pihkvas toimunust õiget ülevaadet. Rüüstajaid tõrjuma läksid arvatavasti vaid piiskopi mehed, kes lõid teatud osa nondest tagasi. Lahing toimus eri autorite arvates kas Moostes või Hammastes. Kuna tegu oli novgorodlastega, polnud piiskopil ikka veel täit selgust Pihkvas toimunust ja ta ruttas oma vasallide ja kaaskonnaga, millega oli liitunud ka endisi orduvendi, pihkvalastele appi. Erinevalt vene ja nõukogude autoreist ei pea lääne autorid piiskopi väge arvukaks. Puudub võimalus abiväeks kogutud eestlaste arvu hinnata. 5. aprillil lõid Aleksandr ja Andrei piiskopi väe põgenema ning see kandis märgatavaid kaotusi.
Seda 1242. aasta jäälahingut püütakse kindral G.N.Karajevi (1966) toimetatud koguteoses seostada Želtša jõe suudme lähedase järveosaga. Jäälahingu ajaloolist tähtsust on raamatus näidatud võimalikust palju suuremana. Siinkohal esitame kogumikus avaldatule rea asjalikke vastuväiteid.
1) Piiskop Hermanni vägi ei kavatsenud suunduda mitte Novgorodi, vaid Pihkvasse.
2) Mäletamatutest aegadest kuni Esimese maailmasõjani on talvel Tartust Pihkvasse sõidetud maad mööda Mehikoormani, sest alates märtsist on jää „Eesti väravates“ Piirissaare ja Uhtinina vahel juba nõrk. Talvetee Mehikoormast edasi viib piki kaldalähedast järvejääd Salosaareni, sealt otse Talabski saarteni, edasi Pihkva järve idakaldale ja maad mööda Pihkvasse. Ükski teejuht, olgu ilm sel päeval kui külm tahes, poleks söandanud 5. aprillil kasutada teist marsruuti. Lämmijärve keskosa on Mehikoorma kohal selleks ajaks alati lahvandusi täis ja nende vahel on jää petliku tugevusega.
3) Aleksandr pidi sakslasi ründama Lämmijärve tugevama jääga lõunaosas, tänapäeva Mteži küla lähikonnas (joonis 1).
4) Relvi maha visates jõudsid eestlased venelaste eest vabalt ära joosta ja kaldavõsasse hajuda. Sakslased võisid „seanina“ või „kiiluna“ rivistudes ennast piiramisrõngast välja murda.
5) Orduväed olid sel ajal koondatud leedulaste vastu (Fennel, 1989; Artemjev, 1992). Piiskopi väes olnud orduvendadeks on vanem riimkroonika nimetanud tegelikult isandat vahetanud ordurüütleid.
6) Taani vasallid, peale mõne juhuslikult Tartus viibinu, ei jõudnud piiskopile appi tulla (Kleis, 1934).
7) A.Moora on väitnud (suuliselt T.Moorale), et „vareskivi“ (вороний каменъ) tähendab kohalikes vene murrakutes eestipoolse laenuna varet, kivist kohta järves. See laen on tekkinud samuti kui „kubu“ – кубуша, „vagu“ – вагуша, jne. Vared on nii Peipsi kui Võrtsjärve kalameestele orientiiriks ning kannavad alati konkreetseid nimetusi: Suurvare, Pnevo vare, Pikkvare jne. Peipsi põhjaosas on kivise madalikuna vee alla jäänud kunagine saar – Sahmen (Захменъ). Aastal 1954 selgitas vene kalur Lohusuus A.Moorale:“Захменъ эта воронъе плита.“ Novgorodi kroonik ei pannud talle arusaamatule vareskivi nimetusele eelnenud pärisnime või epiteeti tähele või ei mäletanud seda. Karajevi ekspeditsiooni leitud veealune moodustis ongi üks varedest, kuid see ei tõesta Jäälahingu toimumist just seal.
Jäälahingule järgnenud vaherahu kohaselt kulges piir Loode-Vene alade ja Liivimaa vahel aastasadu samal joonel, jaotades Peipsimaa sageli vaenulikeks poolteks. /---/

*L.Jaanits, T.Moora Peipsimaa vanemast ajaloost. Lk. 412-416 kogumikus Peipsi Tartu 2008
Nagu meie põlvkond koolis õppis, toimus jäälahing 1242 ja nüüd on sellele ajaloolisele suursündmusele palju vastuväiteid.Ajalugu on huvitav.
Kasutaja avatar
Miramax
Liige
Postitusi: 532
Liitunud: 05 Veebr, 2007 15:52
Kontakt:

Postitus Postitas Miramax »

Pilt

Saadaval selline venekeelne raamat pdf kujul ( 82 lk. )
Ледовое побоище 1242г. (Военный музей) авт. Щербаков А., Дзысь И.
Palju mustvalgeid ja värvilisi joonistusi.
Sooviad saavad lingi PS sõnumi kaudu.
Kasutaja avatar
Miramax
Liige
Postitusi: 532
Liitunud: 05 Veebr, 2007 15:52
Kontakt:

Postitus Postitas Miramax »

Tere,

Kuna venekeelsele raamatule oli piisavalt huvilisi, siis otsisin ülesse ka Osprey raamatu jäälahingust:

Pilt

Campaign 46
Author: David Nicolle
Illustrator: Angus McBride
About this book
The battle of Lake Peipus took place in 1242 between the Teutonic Knights and the Russian city-state of Novgorod, led by its inspirational leader Alexandre Nevskii. The Teutonic Knights were a powerful military order, backed with the crusading zeal of Europe, the blessing of the Pope and the support of the Holy Roman Emperor. This battle, although little-known in the west, was important in the history of the medieval eastern crusades, the Teutonic defeat having a serious effect on future events. David Nicolle's excellent text examines the Crusade against Novgorod and the fierce fighting around the frozen shores of Lake Peipus.

March 1997; 96 pages

Lingi saab jällegi ps kaudu.

Miramax
Kasutaja avatar
Parovoz
Liige
Postitusi: 985
Liitunud: 20 Aug, 2005 20:30
Asukoht: Lasnogorsk, Balti mere ääres
Kontakt:

Postitus Postitas Parovoz »

Tere-tere!
Eks see ajalooline sündmus on esile kutsunud palju huvi ja lisan omalt poolt ka natuke mõtlemisainet ja huvitavat lugemist:
http://www.armourbook.com/2007/05/16/al ... torii.html
Minule on see "versioon" rohkem lähedane kuigi selleski teoses ei ole kõik sajaprotsendiline...
Muideks siit ka küsimus: Millised võisid olla rüütlite sümboolikad sellest "üritusest jääl" osavõtnutel? On `s kuskil olemas graafilist kujutist ?Arvan , et mustad ristid need ei saanud olla, oli ju must rist Teutooni Ordu "tunnusmärk". Ülaltoodu Venemaal trükitud värvilist murzilkat ei arvesta..ja ega see Osprey omagi kuigi täpne ole..
Lugupidamisega
Taara avitab! ...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist