Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

[Kriku]

Jättes kõrvale viljatu arutluse selle üle, kas saarlastel ei õnnestunud taanlaste kantsi Tallinnas maha põletada seetõttu, et linnus ei süttinud (äkki oli ikka kivist?) või mõnel muul põhjusel, pean peatuma ühel kunstiajaloo põhitõel. Nimelt keskajal ei kujutatud inimesi, loomi, ehitisi jne realistlikult, vaid tähistena. Nomina sunt realia. See tähendab, et ei maksa otsida portreelist või ehituslikku sarnasust. Vaid väga harvadel juhtudel on Saksamaa 11.–12. sajandi mündil kujutatud kiriku või lossi puhul oletatud konkreetset eeskuju. Hoopiski poleks keskaja müntidele vermitud palkhooneid! Kindlus, müür või torn lihtsalt pidi olema kivist, muidu polnuks ta oma nime väärt.

Kujutise sarnasuse vaidlus on valgunud natuke raskesti hoomatavaks. Üritan vahekokkuvõtet.

Oad väidab, et:
1) Henriku järgi oli Toompea linnus puust;
2) ainuke kivilinnus Põhja-Eestis oli Varbola;
3) mündil kujutati ehitisi äratuntavalt;
4) seetõttu peab mündil olema Varbola.

Erelt ning Leimus väidavad vastu, et keskajal kujutati ehitisi ja isikuid tavaliselt sümbolite, mitte portreeliste kujutistena. Mündil on kujutatud võimu ja usu sümboleid, mitte mingit tegelikku ehitist.

Ubade jaoks on tegeliku ehitisega sarnase kujutise väide hädavajalik, sest see on ainuke põhjus, miks Tallinnat välistada. Ka see on muidugi savijalgadel, sest müntimise täpne aeg ei ole ju teada ning sellel võidi kujutada nii mõni aasta hilisemat kui ka alles valmimisel kivilinnust. Samal ajal see tema teooria jaoks hädavajalik argument sobib ka tema teooria ümberlükkeks, sest kujutatud on vuukidega müüri ning müüride sees asuvat torni, mitte kuivmüüri ega väravatorni.

Teiselt poolt, kui kujutatakse võimusümboleid, mitte tegelikku ehitist, siis seda võidi ju teha ka Varbolas. Lihtsalt puudub alus Tallinna välistamiseks ning Occami Williami habemenuga rakendades on Tallinn palju tõenäolisem. Teise väite, et tornbrakteaadid polnud Taani mündialusel, lükkas Leimus sirgelt ümber.

[Kriku]

Ivar Leimus mainib mündisundust täiesti asjakohaselt.

Üldiselt oli oma raha vermimine keskaegses kristlikus Euroopas ikka VÄGA kõva sõna (sest et oli väga tulus). Nagu öeldud, eeldas see keskaja Euroopa hierarhias kõrget taset või läänistust. Väljapool keskaja kristlikku Euroopat võiks olla selleks kaks motiivi:
1) barbarite valitseja tahab hakata kristlikuks keskaja valitsejaks, võtab vastu ristiusu ning rajab oma protoriiki (Oad);
2) jäljendatakse keskaja kristlikus Euroopas käibivat raha, st. sisuliselt tehakse valeraha.

Barbarite protoriigis peaks oma raha vermimiseks olema vähemalt kaks eeldust:
1) piisav jõukus (tooraine);
2) piisavalt tugev võim ja selle alune territoorium (mündisundus).

Võimalik, et siia lisanduks ka kolmas: oma võimu legitimeerimine ülejäänud Euroopa jaoks, st. kellegi kristliku valitseja vasalliks hakkamine. Minu väide on, et ainult "sotsiaalpsühholoogilistest mehhanismidest" ei piisa ning kristliku protoriigikese rajamine on vägevam ettevõte, kui Oad seda kujutab (mitte "ette kujutab", sest ma ei pea teda üldsegi mitte rumalaks inimeseks).

Ma keeldun uskumast, et niisuguse protoriigikese rajamine võinuks toimuda ilma arheoloogilises materjalis nähtavate jälgedeta. Oleks loomulik arvata, et ennast ülejäänud kristliku maailmaga siduv valitseja jäljendaks demonstratiivselt ka muid kristliku maailma kombeid, näiteks kasutaks importkeraamikat. Selliste juhtumite kohta on üle maailma suur hulk analooge.

Teise motiivi juures tuleks meeles pidada, et kogu keskaja Euroopa õiguskorra üks suuremaid võitlusi oli võitlus valerahategijatega. Kuna müntimise tehnoloogia oli lihtne, oli ka ahvatlus suur ja kuriteoliik laialt levinud. Karistuseks oli surmanuhtlus, näiteks elusalt keetmise näol. Saksa müntmeister, kes oleks asunud Varbolas kristliku keskaja süsteemi mõistes täielikult isehakanud barbari münte lööma, oleks pidanud selle riskiga arvestama ka siis, kui mündid polnud otseselt käibel oleva raha jäljendused.

[Jaanus2]

Kas keegi teab ilma netis kaevamata, mida ühe sellise mündikese eest osta sai ehk miks nii väikesed mündid üldse olemas olid? Hõbe ei olnud siis väga kallis ja iga vähegi suurema asja jaoks pidi seda ikka natuke rohkem olema. Tikutopse neil ka ei olnud...

[Cyberbear]

Ma pakun, et taanlaste linnus oli ehitatud segatehnikas. Torn ja põhilinnus kivist, eeslinnus või väline ringsein puust. Siis oli saarlastel mingigi mõte seda tulega võtta. Kui just ei puhunud kaks nädalat (või kaua nad piirasidki?) jutti tuul linnuse peale, et taanlastele sai tossuhaisuga terrorit teha.

[Cyberbear]

Vaidlus kogub tuure: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9242 ... s-tulemine

[Kriku]

Eesti ebateadus ja selle uus tulemine.
Pekka Erelt, pekka.erelt@ekspress.ee

Läbi aegade on eestlaste päritolu ja muinasaeg innustanud looma ridamisi ebateaduslikke hüpoteese ja teooriaid. Ebateaduslik ajaloo- ja keeleuurimine on sageli teineteisega põimunud, näiteks sõnakujude üks-ühele võrdlemise abil saab justkui tõestada eestlaste seost vanade kultuurrahvastega. Sellesuunaline tegevus sai alguse juba 19. sajandil, kui „avastati“ eestlaste sugulus sumeritega.

1990. aastatel põhjendas ajaloolane Priit Ligi, et soov teada saada oma rahvuse ajaloolist põlvnemist on atraktiivne eeskätt rõhutud ja ilma suure minevikuta väikerahvastele ning üleüldse tegeldakse sellega vähearenenud maades. Ligi seisukoht näib esmapilgul äärmuslik, uuritakse ju praegugi ka vanade kultuurrahvaste – näiteks etruskide – päritolu. Ent Ligi astus välja mitte päritolu tõsiteadusliku uurimise, vaid selle mütologiseerimise, ebateaduse vastu. Selleks oli ka põhjust.

Teaduslikud kahjurid

Kahe maailmasõja vahel sai eestlaste päritolu ja muinasaja mütologiseerimine sisse enneolematu hoo. Ebateaduslikke käsitlusi ilmus üksteise järel, ka raamatutena. Näiteks August Laurij (1926) pidas eestlasi inimsoo ürgisadeks ja eesti keelt keelte keeleks, kõigi keelte võtmeks.

1927. aastal avaldas Tõrva kaupmees Henrik Juhankatti (Henrik Treufeldt) omal kulul kodulinnas raamatu „Inimkonna keelte tekkimine ja arenemine“, milles kuulutas läänemeresoome keeled inimkonna ürgkeeleks. „Põhjalik pööre keele- ja ajalooteaduses! Ilmus trükist Henrik Juhankatti „Inimkonna keelte tekkimine ja arenemine“,“ reklaamis autor oma teost. Juhankatti konstrueeris teooria, millega ta uskus tõendavat eesti rahva suurt minevikku ja kultuuri. Ta koostas sõnaloendeid, mille põhjal väitis veendunult: eesti keel on suguluses ladina ja jaapani keelega. Oma raamatu lõpetab Juhankatti pateetiliselt: „Taara! Sa Igavene! Ütle – kus oli, kus kiikus me vanemate häll?“ Ajaloolane ja ajakirjanik Juhan Libe kirjutas toona Juhankatti teooria kohta, et „näilikud uued ameerikad on ikka jälle osutunud kui mitte hallutsinatoorseiks fantaasiakujutelmadeks, siis lihtsalt illusoorseiks suurestisteks“. Öeldut võib laiendada ka kõigile teistele ebateaduslikele teostele.

Postiteenija ja meremees Mägi Kurdla (Vasso Silla) püüdis oma teoses „Eestlaste tõeline muinaslugu“ (1936) samuti tõestada, et „eestisugu rahvaste kauge minevik olevat senikujuteldust hoopis teistsugune“. Ja see on olnud hiilgav, tsivilisatsiooni uhkus. „Sest teile – eesti-soome-ugri rahvastele – kuuluvad kõik vanimad suured muinaskultuurid: Egeuse-Föniikia, Väike-Aasia, Egiptuse, Paabeli, India… Teie rahvad olevat kogu praeguse Euroopagi esivanemaid. Ja nende muinaskultuur olevat aluseks praegusaja maailma kultuurile.“ Ja nagu kõik vanad kultuurrahvad, olid ka sumerid eesti tõugu. Iseenesestmõistetavalt andsime tuhandeid laensõnu germaani keeltesse, aga mitte ümberpöördult. „Rahvuslasena ja patrioodina võiksime seda igaüks uhkustundega uskuda. Kui ainult kriitiline meel lubab,“ tutvustas Vaba Maa raamatut irooniaga.

Keskaja teaduse vaimus

„Professor“ Arthur Gleye kirjutas suisa mitu ebateaduslikku raamatut, üritades isegi hetiidi hieroglüüfe dešifreerida. Ta oli veendunud selles, et muistne Euroopa kõneles läänemeresoome keeli ning et kreeka mütoloogias tuntud Hüperborea elanikud olid läänemeresoomlased. Gleye arvates oli läänemeresoome päritolu isegi näiteks Vana-Kreeka tulejumala Hephaistose nimi, seletades seda järgmiselt: Hephaistos – Häphaistos – hää paistus (soome paistoa). Gleye tegi järeldusi sõnade välise sarnasuse põhjal ja püüdis leida läänemeresoome sõnu igast võimalikust vanast nimest. Keeleteadlane Paul Ariste nimetas Gleye teost tabavalt „teaduslikuks kahjuriks, mille vastu peab avalikult võitlusse astuma“.

Tõsiteadlastele valmistas muret, et Gleye sai riiklikku toetust ja tema teooriatel leidus toetajaid haritlastegi seas. Häälekamalt astus ebateadlase vastu välja Tartu Ülikooli eesti keele professor Andrus Saareste. „Kui füüsikas keegi õpetlasena sõna võtab, ise aga lihtsat arvutamist ei tunne, siis peetakse teda hulluks. Nii muudelgi aladel. Kõige enam sääraseid kahjureid näikse liikuvat ajaloo ja keeleteaduse ümber, sest neil teadustel kuna nad pilku ulatavad kaugeisse aegadesse, on suure publiku silmis võlu ja romantikat.“

Gleye sissetallatud rada mööda kõndis viljakalt ka jurist Edgar Valter Saks, kes kirjutas 1966. aastal raamatu „EstoEuropa“. Oma teoses võrdles Saks Euroopa kohanimesid tänapäevaste eesti sõnatüvedega. Saks leidis nii palju sarnasusi, et ristis üle kogu Euroopa laiuva meie sõnade maa-ala Esto-Europaks. Näiteks oletas Saks, et soome-ugri päritolu on ka Iirimaa nimetus Éire. Kinnitust oma teooriatele otsis Saks ka arheoloogiast – Kunda kultuurist. Ta jõudis lõppjäreldusele, et suuremat osa Euroopast asustasid eelajaloolisel ajal enne keltide, germaanlaste ja slaavlaste sisserännet soomeugrilased.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Jüri Härmatare pühendus paguluses eesti-sumeri kontaktide uurimisele, avaldades 1976. aastal raamatu „Sumeri kilde“. Härmatare ei uskunud läänemeresoome keelte Uurali päritolusse, ta otsis seoseid hoopis eesti keele ja sumeri keele vahel. Ebateaduse musternäide on Härmatare „avastus“, et kivist uksekäepidemel Pärsia kuninga Dareiose I ajast on kiilkirjatekst eesti keeles: „Daaravahusa majaukse kaasa käina, kärata“. Ja autor imestab, kuidas küll eesti keel Dareiose uksenupule sai!

Ebateadus ja alternatiivteooriad tänapäeva Eestis

Tallinna Ülikooli doktorandi Kristjan Oadi seisukohad on segu ebateadusest, alternatiivsetest teooriatest ja tõsiteadusest. Otsustada tornimündil kujutatud kivimüüri ja torni põhjal, et münt on löödud Varbolas, mitte Tallinnas, toob meelde Edgar Valter Saksa ebateadusliku EstoEuropa teooria, mis tugines Euroopa kohanimede ja eesti sõnade võrdlemisele. Ebateaduslik on ka numismaatika ja arheoloogia uurimistulemustega mittearvestamine või selle tegemine selektiivselt.

Pigem alternatiivteooriate valda kuulub Oadi väide, et „aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus“. Ei leidu ka ühtegi kaalukat tõendit selle kohta, et aastal 1100 Varbolas üldse kõrgus kivilinnus. Samuti puuduvad tõendid, et Varbola nägi välja nagu Eketorpi linnus – üleni kivist ja sakilise valliharjaga. Kui Eketorpi ringmüüri kõrgus oli algselt umbes 3,5 meetrit ja läbimõõtu (57 m) arvestades pikkus umbes 180 meetrit (hiljem 250 m), siis Varbola ringmüüri pikkus pidanuks olema üle poole kilomeetri!

Ja ometi leidub mainitud hüpoteeside toetajaid ja kaitsjaid ka Tartu Ülikoolis. Üldajaloo osakonna nooremteadur Kristjan Kaljusaar astus Facebookis Oadi eest tuliselt välja. Suuremalt jaolt keskendus ta küll siinkirjutaja isikule, mitte aga argumentide ümberlükkamisele. Ühe vastuargumendi esitab Kaljusaar siiski, mis justkui kinnitaks Oadi teooriat esimeste Eesti müntide vermimise kohta Varbola „kuningalinnas“: „Konkreetseks näiteks võiks kasvõi välja tuua tõsiasja, et Erelt ignoreerib Väina jõe alamjooksul asunud Daugmalet, kus löödi Varbolast varem läänepoolsete alade eeskujul münte, mingist püsivast keskvõimust samuti kuigivõrd selgeid märke pole. Lätis igati okei, aga no Harjumaal oli ikka täiesti mõeldamatu.“

Kaljusaare väide ei pea paika. Daugmales pole kunagi münte löödud, küll aga valmistati seal ehteripatseid, mille kujundus üritas jäljendada saksa ja anglosaksi münte. Neid käsitles Läti numismaatik Tatjana Berga 1988. aastal oma uurimuses. Praeguseks on leitud kokku umbes 40 sellist õhukese hõbedakihiga kaetud vasest ripatsit, kusjuures kõik on ehetele omaselt erinevad.

Muinaseestlaste vägevuse tõestamiseks ei ole vaja ebateaduslikke hüpoteese ega alternatiivseid teooriaid. Viimaste kümnendite jooksul on Eesti ajaloolased avaldanud rea kaalukaid uurimusi, mis seda tõendavad. Nimetagem kas või kaubanduse, aga ka ulatusliku rauatootmise tulemusena Eestisse voolanud tähelepanuväärselt suuri hõbedakoguseid, millest annavad aimu rohked aardeleiud.

[Kriku]

Kristjan Kaljusaare FB lehel on rohke müra hulgas ka üks mõistlik mõte: üldiselt oleks targem teooria avaldada esiteks teadusajakirjas ja siis rahvalikus ajakirjas, mitte ümberpöördult. Esiteks ei saa populaarses ajakirjas paratamatult esitada kõiki argumente nii põhjalikult kui teadusartiklis ning diskussioon kujuneb pinnapealsemaks. Teiseks, kui mingi mõte õnnestub teadusartiklis avaldada, siis on see juba eeltersensentide sõela läbinud ja rahvaliku versiooni lugejal on põhjust kvaliteeti eeldada.

Daugmale näite kohta tunnistab KK ise ka postituse kommentaarides, et see oli mööda: https://www.facebook.com/kristjan.kalju ... 9155939341

[Poti soldat]

Mulle tundub et Oad võtab mõne iseenesest huvitava fakti ja siis läheb veidi lolliks sinna otsa kõrgelennuliste teooriate ehitamisega. Et kuna Varbola on väga suur linnus mis viitaks nagu võimsale valitsejale, siis muudame seda värvikamaks huvitavate teooriatega kuidas too valitseja tegeles kristluse levitamise ja müntide löömisega. Aga miks mitte ei võinud seal olla hoopis võimukas paganast valitseja kes 1061 organiseeris sõjakäigu venelaste kontrollitud Tartu ja Pihkva vastu?

[Jaanus2]

Lisaks see, et inimene nagu ei kujuta hästi ette, millist tohutut arenguhüpet eeldab mündisüsteemi juurutamine ja selle tunnustamine alamate poolt, mida siin pärismaalaste puhul kuskilt ei paista. Ja korralikud mündid need olid, mitte mündilaadsed tooted kellegi poolt, kes tahaks olla kellegi teise moodi. Uhkustamiseks oleksin mina teinud vähemalt suuremaid ja mitte sellist kirbusitta.

[Cyberbear]

Ja juba on Ekspressi jõudnud Kriku viimati viidatud FB link.

Samas see küsimus, et mis siis võiks olla jäänud maha suurejoonelisest kristlikust pisikuningast? Peale importtoodete? Mõtlen, et kui Lõhaveres kaevati vist 4x8 kahetoaline puumaja välja, kui Lempsu kodu. Ja Lempa oli oma linnusega vanem ehk ilmselt siis päris rikas mees.

[Kriku]

Samas see küsimus, et mis siis võiks olla jäänud maha suurejoonelisest kristlikust pisikuningast? Peale importtoodete? Mõtlen, et kui Lõhaveres kaevati vist 4x8 kahetoaline puumaja välja, kui Lempsu kodu. Ja Lempa oli oma linnusega vanem ehk ilmselt siis päris rikas mees.

Importtooted iseenesest on juba piisav indikaator, et midagi olulist toimub.

Oad kirjeldab natuke teistsugust projekti kui Lembitu oma. Need, kes oma riiki loovad ja võõrast usku impordivad, teevad selle nähtavaks. Rajavad kiriku, rõhutavad demonstratiivselt oma võimu. Hea küll, järeltulijad lammutasid kiriku jälle ära (või pole seda veel leitud). Aga mündisundusega riik on territoriaalne. Mingil alal võiks olla kristlike matuste sagenemine (sellega võivad kaasneda ideoloogilise võitluse käigus ka senisest prominentsemad paganlikud matused).

[croman40]

Artikleid tuleb poolt ja vastu, mündi välimus ja füüsilised parameetrid on juba pähe kulunud, aga imestan juba, miks keegi ei räägi mündi sisust. Brakteaadid ei olnud mingid tavalised kõigile tuttavad ajaloolised mündid. Selle, võiks nimetada ka finants-innovatsiooniga, alustasid Saksamaa lõunapoolsed piirkonnad ca 1120.a ja edasi levis aja jooksul vastavalt kaardil näidatule. Märksõna: Renovatio Monetae.
Ootaksin spetsialistidelt analüüsi, kuidas muinas-Eestis õnnestus juurutada enne tavalise mündisüsteemiga sehkendamist tolle aja kohta moodne rahanduspoliitika.
Mittespetsialistidel võiks huvitav lugemine olla: https://www.academia.edu/43398805/Renov ... val_Europe
(kaart on sealt raamatust)

Brakteaatide ajalugu.PNG (333.34 KiB) Vaadatud 1095 korda

[Kriku]

Ja juba on Ekspressi jõudnud Kriku viimati viidatud FB link.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9246 ... a-ereltile

Keskne võiks siinkohal olla hoopis minu sõnavõtu päris objekt, milleks oli ajaloo üldine käsitlemine väljaspool akadeemilisi ringkondi – mitte Erelti argumendid Oadi radikaalse teooria arvustamiseks. Kõne all oli peamiselt just vorm, mitte sisu. Erelti väited on teemaga tegelevatele ajaloolastele muidugi teada. Need on pädevad, pärinevad heast teaduskirjandusest ja annavad kokku korralikud teesid, mille üle iga bakalaureusetudeng võiks õigusega uhke olla. Probleem seineb selles, et Erelt on minu kõnealuse postituse kvaliteedi hindamisel teinud kategooriavea: oodanud argumentide ümberlükkamist tekstilt, mille tuumaks oli isiklik torkimine.

"Sul on ju sisuliselt õigus, aga mulle ei meeldi, kuidas sa seda ütled." Kui asi nii kaugele jõuab, on edasine diskussioon mõttetu.

Millega oli artikli lõpus leiduva tänituse ära teeninud Lauri Vahtre, pole au teada.

[Cyberbear]

Kas meie hüpoteetiline kristlik princeps pidi elama ilmtingimata linnuses või äkki eelistas ta tundmatuks jääda sooviva asukohaga muinasmõisa kusagil Ridala-Harju-Revala kandis? Tabelinius kui meie ajalooline kristlik princeps (kui tõlgendada poole kihelkonna valitsemist niiviisi) elas ju mõisas, vähemalt ei ole viidatud tema linnusele kroonikas.

[Kriku]

Pole teada (põhjust arvata), et ristiusk oli Tabelinuse võimubaasi osa ja ta oli samas tähenduses kristlik princeps. Teiseks ei pruukinud tal linnust ollagi.

Raske uskuda, et vallati Eesti üht võimsamat linnust, kus tõesti ka sees elati (iseasi, kas just Ubade poolt käsitletud ajal ning mis aeg see üleüldse olema peaks) ja siis ise samal ajal elati kuskil mujal. Suur osa argumentatsiooni toetub Varbola kui võimusümboli vägevusele. Igatahes oleks tulnud Varbola uuele usule pühitseda ja sinna pühakoda rajada koos teenistustega, muidu oleks see jäänud sümboolseks opositsiooniks reformile. Sakslased vähemalt selle loogika alusel tegutsesid, tihtipeale kirikuid ehitades vanadesse pühakohtadesse.

Kui jutt on kristliku Euroopa keskaegsete valitsejate jäljendamisest, siis nood ju elasid oma linnustes.