Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Ajalooallikad viitavad, et Muinas-Eestis löödi münte ja siin oli Põhjala suurim kivikindlus.
Vastulause Pekka Erelti artiklile "Eesti noore ajaloolase pöörane hüpotees".

Kristjan Oad
Pekka Erelt (55) on uus nimi Eesti ajalooteaduses. Oma esimeses ajalooteadusliku ambitsiooniga tekstis on Erelt oponeerinud mu artiklile värskes Tutuluses (edastatud siin). Fookuses on kaks seotud teemat. Esiteks, kes andsid välja Eesti vanimaid, eranditult Eestist leitud, linnusemüüri ja torni pildiga münte? Mina väidan, et eestlased, Erelt, et taanlased. Teiseks, mis tähtsus oli Varbola linnusel (mille imposantset aset võib igaüks tänagi Raplamaal külastada)? Väidan, et Varbola oli eesti ülikute poliitiline keskus, nö pealinn; Ereltil tõlgendus puudub, küll aga väidab ta, et mu tõlgendus ei sobi. Juhin järgnevaga tähelepanu Erelti arutluse mõnele kõige suuremale nõrkusele. Selguse huvides toon oponendi väited ära tsitaatidena.

Eesti vanimad mündid

Erelt väidab: “Need [Eesti vanimad - K. O.] mündid on nii Taani omad, kui olla saab. Toonane rahandus käis kaalu järgi, nominaale ei tuntud.” Nende Eesti vanimate ja võrreldavate Taani müntide kaalud on aga selgelt erinevad. Nagu kirjutasin: “Tollased Taani mündid kaalusid vähemalt 0,29 grammi, Eesti mündid keskmiselt 0,22 grammi. Taanis löödi münte mitu tükki korraga, Eesti mündid on löödud ükshaaval. Taani mündid olid kahepoolsed, Eesti mündid ühepoolsed. Väljaspool Taanit taanlased oma münte kuskil mujal lööma ei hakanud. Ennekõike ei ole Eesti müntide pilt üldse selline, nagu Taani müntidel tavaks. Taani kuningad lõid 11. sajandist alates eranditult oma näopildiga või nimega rahasid.” Tänan Pekka Ereltit toodud Taani müntide piltide eest. Nagu ka neilt näha, oli Taani müntidel sümboolika mõlemal küljel (Eesti omadel vaid ühel küljel) ning esiküljel kas kuninga nägu või nimi (Eesti omadel linnusemüür ja torn). Veel lisaks olid Eesti ja Taani mündid ka erineva kaaluga.

“Numismaatik Gunnar Haljak /.../ dateerib nii torni- kui ka piiskopimündi aastatesse 1219/1220.” Tornimündina viitab Erelt neile Eesti vanimatele müntidele. Tegelikult me ei tea, millal need mündid valmistati. Need mündid vermiti kindlasti enne aastat 1224, sest üks on leitud siis põlenud Keava linnuselt. Samal ajal oli neid münte aaretes, kus oli ka 11. sajandi münte. Seega teame, et need mündid löödi enne aastat 1224 ja ilmselt mitte varem kui 11. sajandil. Aastad 1219/1220 on samaväärne oletus nagu ka näiteks aasta 1170.

Pakkusin, et eestlased said mündikujunduseks inspiratsiooni Obodriitiast (tänane Kirde-Saksamaa). Seal valitses Nakonidide suguvõsa. Obodriidi kaupmeestest on jälgi pea kõikjalt tollaselt Läänemerelt, sh Loode-Eestist. Mujal Põhja- ja Ida-Euroopas saadi esimeste oma müntide kujunduseks inspiratsiooni oma äripartnerite juurest. Erelt tõi ära ka asjakohase väljavõtte mu tekstist: “Edukaima Nakonidi, ristinime kandnud vürst Heinrici müntide esiküljel oli linnusemüür ja torn, tagaküljel suur rist. Eesti ja Obodriitia müntide kujundid on täpselt samad ja eristuvad muudest tollastest Läänemere-äärsetest müntidest.“ Kordan üle: Obodriitia müntidel on keskseteks kujunditeks linnusemüür ja torn. Samamoodi Eesti müntidel. Ühegi teise tollase Läänemere äärse maa müntidel mitte.

Seda arvestades on veider Erelti järgnenud väide: “Esiteks ei sarnane need mündid [Eesti ja Obodriitia münt - K. O.] üldse, teiseks on Eestist leitud vaid mõni üksik siia juhuslikult sattunud Heinrici-münt, seega ei saa eeskujust juttugi olla. Kui üldse eeskujust kõnelda, on selleks Taani enda mündid. Tornimündi kujundus meenutab veidi Lundis Valdemar I ja Valdemar II ajal vermitud penne”. Seega Pekka Erelt väidab, et kaks münti, kus mõlemal on kesksete sümbolitena kujutatud müüri ja torni, ei sarnane üldse, ning kuigi Obodriitia münte on Eestist leitud, on välistatud, et need olnuks eeskujuks. Erelti arvates on selgem seos näha mõnede Taani müntidega, mille “kujundus meenutab veidi” Eesti oma (kuigi nende esiküljel on hoopis nägu/nimi), mida aga Eestist leitud ei ole. Võimalik, et oponendi lausetesse on sattunud kotermann, sest vaevalt on ta ise sellises kummalises mõttekäigus veendunud.

Osundasin ka sellele, et teadaolevalt polnud taanlaste 1219-1227 mehitatud kindlustus Tallinnas selline, nagu kujutatud Eesti vanimatel müntidel. Erelt: “Puuduvad tõendid selle kohta, millest oli ehitatud taanlaste linnus Tallinnas.” Ometi olen vastava allikainfo Tutuluse tekstis lausa tsitaadi kujul esitanud. Lisasin ka kontekstianalüüsi ja ladina keele sõnade kasutusväljade analüüsi. Huvitav oleks lugeda mu järelduskäigule sisulisi vastuväiteid. Kas näiteks võiks verbi capere, mis tähendab “ära võtma” või “enda kätte haarama”, mõista teisiti? Eeldan, et oponent on ikkagi teinud tööd ladinakeelse originaaltekstiga.

Erelt: “Müüri, torni jms kujundid olid levinud võimusümbolid ega kujutanud kunagi mõnd konkreetset ehitist.” Huvitav oleks lugeda sellele väitele loodetavasti aluseks olevaid teadusuuringuid. Esiteks, milline sotsiaalpsühholoogiline mehhanism teeb linnust kujutava mündi valitseja võimu sümboliks, kui kujutatud linnus ei ole visuaalselt äratuntav selle valitseja linnusena? Teiseks ja tähtsamaks: millisele analüüsile tugineb väide, et mitte kunagi ei kujutatud mündipiltidel konkreetseid ehitisi? Pekka Ereltil ei tohiks olla raske vastavatele uuringutele viidata.

Erelt: “Mis puutub varbolastesse, siis neil ja laiemalt kogu toonasel Eesti ühiskonnal puudus raha valmistamiseks lihtsalt vajadus. Maksti kaaluhõbedaga – vahet polnud, mis kujul see oli.” Samal ajal, oletades Eesti vanimate müntide lööjateks taanlasi, esitab Erelt tsitaadi, et mündilöömise näol “oli tegu ikkagi selgelt manifestatsiooni, mitte siinsest rahamajanduse arengust tingitud vajadusega”. Seega Erelti järgi eesti tippülikutel ei olevat olnud vajadust oma võimu müntidega rõhutada, taani omadel aga küll. Kas võimupsühholoogia eesti ja taani keelt kõnelevates inimgruppides toimib olemuslikult erinevalt?

Kes soovib väita, et tegu oli taanlaste müntidega, peaks selgitama järgmist. Miks lõid taanlased Eestis kesk ägedat sõjategevust oma hapra võimu tähisena münte, kuigi nad seda tollal mitte kusagil mujal väljaspool Taanit ka rahulikumates oludes ei teinud? Taanlased lõid 11. sajandist alates kuninga näo/nimega münte - kas siis Eestis ühtäkki linnusepildiga münte? Kuidas tähistanuks sellised mündid, mida keegi poleks taanlaste omadena ära tundnud, taanlaste võimu? Miks erinesid väidetavalt taanlaste Eestis löödud mündid nii ühe/kahepoolsuselt, valmistustehnikalt kui kaalult Taani omadest? Miks pole selliseid münte leitud Taanist?

Münditeema lõpetuseks kordan juba Tutuluses öeldut: “Revalast, Harjust ja Virumaalt on leitud vaid Eestist teada unikaalseid münte.” Neid münte on leitud eranditult Eestist. Pakutud Taani-seosele räägib lisaks veel vastu nii nende müntide kaal, valmistustehnika, ühe/kahepoolsus kui domineeriv kujund. Näib kõige sirgjoonelisem ja reaalsele ajalooallikate infole tuginev tõlgendus, et neid vanimaid Eesti münte lõid eestlased.

Varbola linnus

Erelt: “Oadi väitekirja juhendaja ajaloolase Marika Mägi arvates „oma õitseajal nägi Varbola välja umbes samasugune nagu Eketorpi linnuse rekonstruktsioon – üleni kivist, sakilise valliharjaga“. /.../ Evald Tõnissoni „Eesti muinaslinnades“ esitatud rekonstruktsiooni järgi olid linnuse pealisehitised siiski puust.” Olnuks viisakas tuua ära Marika Mägi mõte tervikuna: “Kuigi vahel on linnusevalli harjale rekonstrueeritud lisaks puidust palissaad, ei viita selle olemasolule tegelikult miski. Võib seepärast arvata, et oma õitseajal nägi Varbola välja umbes samasugune nagu Eketorpi linnuse rekonstruktsioon – üleni kivist, sakilise valliharjaga.“ Reaalse arheoloogilise info põhjal saame nentida, et Varbola vallid olid üleni kivist. Erelt võlgneb selgituse, miks on tema arvates Evald Tõnissoni ammune arvamus kaalukam Marika Mägi omast, kes ometi osutab Tõnissoni ettekujutuse puudusele otsesõnu.

Erelt: “Oadi väidet, et „aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus“, ei tõenda seega miski.” Seda, et Varbolas inimesed elasid, kinnitab nii arheoloogiline materjal kui Henriku Liivimaa kroonika. Erelt on sellega kahtlemata ka kursis, olles vastavale kirjandusele ise osundanud. Varbola rajati 11. sajandi lõpus, teadaolevalt järgmine Läänemere maade püsielanikega kivilinnus Vana-Laadogas 1110. aastatel. Tõin Varbola ja teiste 12. sajandi Läänemere maade suuremate kivilinnuste mõõtmed ka oma artiklis ära. Vaevalt on Rootsi, Taani ja Venemaa uurijad mõõtnud oma maade linnusejäänuseid kordades valesti. Tänan Jaana Ratast, kes võttis vaevaks linnusekontuurid ka tõesti kõnekal moel kõrvuti joonistada. Aastal 1150 mahtunuks Taani ja Rootsi kuningate linnused korraga Varbola õuele ja ruumi jäänuks lahedalt ülegi.

Erelt: “Varbola ei olnud ei kaubanduslik ega poliitiline keskus /.../. Henriku kroonika järgi ka ­suuri lahinguid Varbola pärast ei peetud”. Tegelikult on Henriku tekstist Varbola kohta kõigist Eesti linnustest kõige otsekohesemalt näha, et tegu oli võimukeskusega. Kui 1220. aastal jõudis liivimaalaste vägi Järvast Harjusse ja hakkas seal röövima, siis Henriku järgi “varbolased [Warbolenses] aga saatsid meie juurde, paludes, mis rahu on, ning et me nende piiridest välja läheksime.” (HCL XXIII, 9). Seda suhtlust pidasid vaid varbolased, mingisugused muud harjulased mitte. Teisel korral olid varbolased märgitud kui nimelt Varbola linnuse inimesed, castrenses (XV, 8). 1223.-1226. aastal panid Warbolenses liikuma sõjaväge ja suhtlesid eraldi paavsti legaadiga, nendega kokkulepitu käis ühtlasi “muude harjulaste” kohta (HCL XXVI, 11; XXIX, 7). Nagu on hilisemate ürikute põhjal osundanud Kersti Markus, hiljem läänekaares Varbola lähedalt jooksnud poliitiline piir ei olnud veel 13. sajandi lõpul loomulik piir, Varbola traditsiooniline tagamaa ulatus lisaks Harjule ka teadmata kaugusele Põhja-Ridalasse.

Väga huvitav oleks muidugi kuulda Pekka Erelti tõlgendust: millena oma aja Põhja-Euroopa üht (kui mitte kõige) tugevamat kindlust Varbolat alternatiivsena ette kujutada? Kes olid Warbolenses? Pelk väitmine, et teine tõlgendus on vale, paremat asemele pakkumata, ei tee au ei ajakirjanikule ega ajaloolasele.

Küll aga on alust arvata, et Varbola võis 12. sajandil olla kristlik võimukeskus oma princeps’i ehk kuninga ja Varbolat kujutavate müntide ehk esimese eestimaise rahaga. Pekka Erelt on teinud tänuväärset tööd selle teema populariseerimisel, samas ootaks temalt oma lähte-eelduste kohendamist. Samas ega ohtu ei ole - tema lehelood on kahtlemata tore lugemine ka edaspidi.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

See nüüd läheb natuke liiale:
Esiteks, milline sotsiaalpsühholoogiline mehhanism teeb linnust kujutava mündi valitseja võimu sümboliks, kui kujutatud linnus ei ole visuaalselt äratuntav selle valitseja linnusena? Teiseks ja tähtsamaks: millisele analüüsile tugineb väide, et mitte kunagi ei kujutatud mündipiltidel konkreetseid ehitisi?
Reaalse arheoloogilise info põhjal saame nentida, et Varbola vallid olid üleni kivist.
Tollane tehnoloogiline tase tingis paraku selle, et müntidel sai midagi kujutada vaid päris robustselt. Vastu võiks väita, et vaevalt küll Varbola müürides niisuguseid ilusaid vuuke paistis. Võimalik, et kujutatu ei sarnane Tallinnale, kuid Varbolale ka mitte.
Erelt: “Oadi väidet, et „aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus“, ei tõenda seega miski.” Seda, et Varbolas inimesed elasid, kinnitab nii arheoloogiline materjal kui Henriku Liivimaa kroonika.
1100. aasta kohta ei kinnita Henriku Liivimaa kroonika mitte midagi.

Pilt
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3831
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Jaanus2 »

See münt kujutab korralikku keskaegset linnust, mitte eestlase ettekujutust linnusest. Torni rinnatis, lipp ka veel... Need sakid ei olnud ainult toreduse pärast, vibukütid varjusid nende taha. Kuivmüüri tehnikas on selliseid sakke pea võimatu laduda, siis on need lihtsalt valli harjale korrapäraste hunnikutena ladustatud lahtised kivid, mis rahu ajal kipuvad omadele pähe kukkuma. Sakid võisid Varbolas muidugi puust olla ja natuke rohkemgi, aga siis ei saa enam väita, et "oli üleni kivist". Arvatavasti on see siiski täiesti konkreetne torn Tallinnas, sest muid kirjasid ja eristamistunnuseid pole - kohapealsed pidid aru saama, millega tegu on. Münte polnud eestlaste kuningal mõtet vermida, sest muljet sai nii jätta ainult välismaalastele ja mitte oma alamatele. Nemad endiselt münte ei usaldanud ja kaalusid need iga kord koos muu hõbedaga üle, kunn autoriteeti juurde ei saanud nii. Võiks ikka uskuda, mida numismaatikud arvavad. Kui Varbola oleks kihav aolinn olnud, peaks seal ka leide rohkem olema. Seal elati, aga üsna hõredalt rahu ajal, elatise pidid nad mujalt saama ja seal ka elasid.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Miks ma arvan, et mündil on ikkagi pigem stiliseering, kui konkreetse linnuse fassaadiprojekti täpne joonis?

Igatahes, lugesin siin Oadi käsitlust Lembitust: https://dspace.ut.ee/handle/10062/42694. Äkki tõesti mees lihtsalt ei osanud kaotada? Ja lõpuks sündis sellest säärane vindi üle keeramine, et kõik jäid elust ja võimust lõpuks ilma... Või olid ikka mõõgavennad need paharetid, kes 1217nda sügisel saavutatud poliitilise tasakaalu oma võimujanuga paigast lõid?
croman40
Liige
Postitusi: 809
Liitunud: 10 Okt, 2020 21:42
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas croman40 »

Lisan oma mõtted, Kriku poolt viidatud artiklis esitatud küsimustele.
Oad kirjutas: Miks lõid taanlased Eestis kesk ägedat sõjategevust oma hapra võimu tähisena münte, kuigi nad seda tollal mitte kusagil mujal väljaspool Taanit ka rahulikumates oludes ei teinud?
Taanlastel oli vajadus standardse vahetusühiku järgi ja neil oli juba pikaaegne kogemus müntide kasutamisel.
Oad kirjutas:Taanlased lõid 11. sajandist alates kuninga näo/nimega münte - kas siis Eestis ühtäkki linnusepildiga münte?
Oli ka mitte kuningavõimu poolt löödud münte- nt. Roskilde piiskopi 1234. a penn: https://en.numista.com/catalogue/pieces186089.html
Oad kirjutas:Kuidas tähistanuks sellised mündid, mida keegi poleks taanlaste omadena ära tundnud, taanlaste võimu?
Seda, kas keegi tundis või mitte neid münte taanlaste omadena me ei tea, aga tõenäosus oli suur kui taanlased neid välja andsid.
Oad kirjutas: Miks erinesid väidetavalt taanlaste Eestis löödud mündid nii ühe/kahepoolsuselt, valmistustehnikalt kui kaalult Taani omadest?
Sellepärast, et neid valmistati kohapeal, mitte Taanis. See väide, et mujal kui Taanis ei tehtud, seega ei ole võimalik ka Tallinnas valmistamine ei ole fakt vaid oletus. Pigem on olulisem, et Taanil oli teadmised, oskused, kogemused, tehnoloogia ja vajadus olemas, Eesti vanemate kohta me ei tea midagi.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3831
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Jaanus2 »

Miks ei olnud kuningat kujutatud? Tuli praegu pähe, et see münt oli ka kohalikele mõeldud ja nemad seostasid seda ehitist kindlasti konkreetse koha ja selle valitsejaga, sest läheduses teist sellist ei olnud. Stiliseeritud kuningapilt ja kiri öelnud pärismaalastele midagi, selliseid oli palju. Samas kõlbas selline münt ka taanlastele ja sakslastele endale kasutada.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Cyberbear kirjutas:Miks ma arvan, et mündil on ikkagi pigem stiliseering, kui konkreetse linnuse fassaadiprojekti täpne joonis?
Oad oma vastulauses igatahes ei nõustunud selle mõttega :)

Varbola puhul on arheoloogid oletanud väravatorni. Mündil kujutatu ei ole väravatorn.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Ma pean siin rohkem silmas kivide suurust ja müüri sakke. Et see pole üks ühele natuurist võetud, vaid lihtsustatud joonis kivilinnusest kui valitseja võimu sümbolist, oli see siis Varbola kuivmüür või Toompea mördimüür, mille taga valitseja elas ja münti lõi.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3831
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Jaanus2 »

See kujutis on siiski piisavalt täpne selleks, et kui Tallinna kohal selline torn oli (piisavalt detaile, näit. torni ülemine ots), siis on see kindla ehitisena äratuntav. Revalased nagunii väga kaugel ei käinud ja lähim vähegi sarnane torn võis olla ekh Visbys. Terves Eestis ei olnud siis ühtegi ligilähedast. Võiski olla vaid torn ja seda ümbritsev kaitsemüür nagu paljudel kivilinnustel alguses.
Kui tänapäeval tavainimesel (mitte kunstnikul) paluda sama väikesel pinnal Pikka Hermanni kujutada, on tulemus sama stiliseeritud kuid ometi kohalikule äratuntav. Võõras arvab, et see on lihtsalt torn.
Viimati muutis Jaanus2, 30 Jaan, 2021 23:21, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Kivide suurus kindlasti on vale, aga see on üleüldine. Muidu ei saaks üldse midagi miniatuuridel äratuntavalt kujutada, kui proportsioone ei muudaks. Vrdl.: http://www.estonica.org/et/pildid/Karja ... rid/?large
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Selles mu mõte ongi, et isegi kui mündil on Varbola kujutatud, siis kujutise mõte on võimusümboli tuvastatavus pildil, mitte võimusümboli jäljendamine ehitusprojekti täpsusega.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Jah. Mistõttu see vaevalt küll võiks olla Varbola.
Cyberbear
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 27 Mär, 2006 18:03
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Cyberbear »

Leimus võtab EE-s mündid ja tornid põhjalikult ette: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9242 ... nte-loodud
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36565
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kristianiseerimissõda või muistne vabadusvõitlus?

Postitus Postitas Kriku »

Varbolas ei ole kunagi münte löödud.
Ivar Leimus, numismaatik, PhD.
Ajalooalased kirjutised ei paelu just sageli tavalugeja pilku. Viimati juhtus midagi niisugust teose „Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg“ avaldamise järel, mis justkui röövis eestlastelt nende kangelasliku mineviku. Aga see oli aastal 2012. Kuid nüüd näib, et Tallinna Ülikooli doktorant Kristjan Oad on suutnud taas üles keerutada väiksemat sorti tormi ajaloolaste settinud veeklaasis.

Nimelt avaldas ta artikli „Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?“. Tegelikult on küsimärk retooriline, sest kõhklematu "jah" oli autorile teada juba kirjutama asudes. Väga lühidalt: kombineerides säilinud väheseid, eri kohtadest pärit ja mitmeti tõlgendatavaid kirjalikke teateid 12. sajandi lõpukümnenditest, jõuab Oad järeldusele, et millalgi 12. sajandil (vist keskpaiku, nagu tagapool selgub) valitses Eestis keegi kristlasest vürst, kes vägivaldselt ristis oma alamaid. Ta lasi lüüa Eesti esimesed mündid ja elas Põhja-Euroopa suurimas, Varbola linnuses, mis kujutas endast kõrge sakilise kivimüüriga ümbritsetud kindlust, umbes nagu võis välja näha Ölandil asuv Eketorp.

Et Eestis tunti kristlust vähemalt isiklikul ja märgilisel tasemel juba enne maa vägivaldset ristimist ja vallutamist, pole arheoloogidele ega ajaloolastele uudis. Jätan kõrvale ka Varbola linnuse ehitusliku külje ja leiuainese. Küll aga tahaksin kommenteerida Kristjan Oadi numismaatilisi ekskursse. Võin ainult oletada, millel tema käsitlus põhineb.

Varbola rahadeks peab ta meie nn tornbrakteaate, ainult ühelt küljelt vermitud õhukesi ja ülikergeid (keskmine kaal 0,22 g) mündikesi, mida kaunistab sakilisele müürile toetuva torni kujutis. Torni sees ja sellest paremal näeme risti, paremal lehvivat lippu (illustratsioon 1). 1994. aastal avaldasin ma nende kohta artikli, millele Oad nähtavasti osaliselt tugineb.

Pilt
Illustratsioon 1.

Oad: Müntide löömise täpne aeg on teadmata. Neid on leitud 1224. aastal maha põlenud Keava linnusest, 12. sajandi keskpaigast 13. sajandi keskpaigani kasutatud Pada kalmistult ning Kostivere ja Kumna aaretest, mis peideti pärast 1210. aastat, ent kus on ka 11. sajandi münte.

Tornbrakteaatide dateerimise aluseks on asjaolu, et kõige rohkem, tervelt 107 eksemplari, on neid teada Kostivere aardest, mille arheoloogid ajaldasid selles sisalduvate rohkete hõbeehete põhjal 1220.–1230. aastatesse. Ühtegi 11. sajandi münti leius ei ole, Saksa denaarid kuuluvad kõige varem 1190. aastatesse, aga tõenäolisemalt juba 13. sajandi algusse. Ühtlasi on Kostivere tornbrakteaadid kulumata ja heas seisukorras, s.t saadud lähedalt ja maetud kiiresti maha. Pole alust eeldada, et need on vanemad kui leiu ülejäänud rahad. Õhukesed brakteaadid käibes lihtsalt kaua ei kesta. Pealegi on Eestis aardeid niihästi 1170., 1180. kui ka 1190. aastatest, kuid neis oma münte ei kohta. See tähendab, et neid münte võisid lüüa ainult taanlased kuni lahkumiseni Tallinna linnusest 1227. aastal, sest mõõgavendade ordul ei olnud mündiõigust.

Kostivere aardes on kaks torn­brakteaatidega nii kaalult kui ka teostuselt väga sarnast münti, millel kujutatakse ristatud piiskopisaua ja -mõõka – tema vaimuliku ja ilmaliku võimu atribuute. Väga suure tõenäosusega on need tornbrakteaatidega samast ajast ja neid sai lüüa ainus mündiõigusega vaimulik tollases Eestis – Tallinna jäetud asevalitseja, Lundi peapiiskop Anders Sunesen. Piiskop 12. sajandi keskel Varbolas ei kõla aga just usutavalt.

Kumna leiu 18 mündist kuuluvad 4 tõepoolest veel 11. sajandisse. Selles pole midagi ebaharilikku. 11. sajandi lõpul Euroopat tabanud suur hõbedakriis ületati alles 12. sajandi lõpuks ja nõnda jäid üksikud vanemad mündid Eestis veel kauaks kasutusse. Kuid noorima mündi, Lundi peapiiskopi Uffe Thrugotseni denaari põhjal peaks Kumna aare olema peidetud juba pärast 1228. aastat. Tõenäoliselt pisut hiljemgi, sest see sisaldab ka üht leedupärast hõbedakangi, mida meie kolleegid kangekaelselt keelduvad pidamast nooremaks kui 13. sajandi keskpaik. Ka leiu kaks tornbrakteaati on juba kulunuma moega. Aarde hõbeehted kuuluvad nagu Kostivereski umbes 1220.–1230. aastatesse.

Oad: Tollased Taani mündid kaalusid vähemalt 0,29 grammi, Eesti mündid keskmiselt 0,22 grammi.

Taani mündid kaaluvad tunduvalt rohkem. Tol ajal arvestati kaalu­marga (Taanis u 210 grammi) enam-vähem puhtasse (u 15/16 prooviga) hõbedasse kolm marka münte. Aga Taani mündid ei olnud puhtast hõbedast ja mida rohkem lisati vaske, seda raskemad nad tegelikult olid. Valdemar II puhul kõigub müntide kaal 0,6 ja 1 grammi vahel, keskmiselt oli see 0,8 grammi.

Mis puutub Eesti müntidesse, siis nende keskmine kaal on ­tõesti 0,22 g, ning kõikumised on tühised, vaid mõni sajandik grammi. Niisuguse täpsuse saavutamine küla sepapajas oleks maailmas ­ainukordne. Aga erinevalt Taani omadest on meie mündid valmistatud ­peaaegu puhtast väärismetallist (hõbedat ligi 92 protsenti). Taanis arvestati raha­marka 240 penni. Lihtne aritmeetika näitab, et meie mündikesi sai 210grammisest Taani kaalumargast hõbedast täpselt neli Taani rahamarka. See tähendab, et need valmistati tõepoolest Taani mündialusel. Küll tuleb tunnistada, et põhimõtteliselt olid riigitaani mündid siinsetest veerandi võrra paremad. Põhjusi selliseks toimimiseks võis olla erinevaid (väliolud, tootmiskulud, kokkuhoid) ja nende üle pole siin mõtet pikemalt spekuleerida.

Oad: Taanis löödi münte mitu tükki korraga, Eesti mündid on löödud ükshaaval.

Täiesti arusaamatu väide. Mündid löödigi keskajal ühekaupa, käsitsi. Küll oli tavaks vermida brakteaate kui õhukesi plekkmünte mõnikord mitu tükki korraga. Sel juhul pandi ülemisse mündisilindrisse ülestikku mitu toorikut ja löödi nad vastu alumist templit, nii et pilt peale tuli. Selle tulemusel võisid ülemised mündid tulla udusema kujutisega. Tornbrakteaatide puhul niisugust hägusust aga pole, sestap oletasin, et need tehti tükkhaaval.

Oad: Väljaspool Taanit taanlased oma münte kuskil mujal lööma ei hakanud.

Lõid küll, niihästi Lüübekis kui ka Hamburgis, kui need olid Taani valduses (1201–1225). Asevalitsejaks, s.t asjade korraldajaks oli meiegi ajaloost hästi tuntud Orlamünde krahv Albrecht.

Oad: Ennekõike ei ole Eesti müntide pilt üldse selline nagu Taani müntidel tavaks. Taani kuningad lõid 11. sajandist alates eranditult oma näopildi või nimega rahasid.

See väide on peaaegu tõsi ja ei päde vaid taaniaegsete ­Hamburgi müntide puhul (illustratsioon 2). Samas olnuks keeruline meie brakteaadi väikesele pinnale mingit pealiskirja mahutada ja vermida. Eelkõige aga tuleb silmas pidada, et Valdemar saabus revalaste linnuse alla kui ristisõdija. Mündipilti võib seega tõlgendada kui kristlaste võidu tähist – see on castrum christianorum, paganatelt vallutatud kants, mille müüridel lehvib võidulipp. Et vallutatud linnusele võitjate lipp heisati, seda märgib Henrik oma kroonikas korduvalt. Üks mündile vermitud krooniga pea poleks kuidagi suutnud seda sõnumit edasi anda.

Pilt
Illustratsioon 2.

Oad: On pakutud, et sellise ebataaniliku mündipildi taga oli oletatav Saksamaalt pärit müntmeister.

Olen tõesti nõnda kirjutanud ja arvan seda ka praegu. Taanis löödi brakteaate viimati 12. sajandi keskpaiku kodusõja ajal, Saksamaal aga oli see laialt levinud traditsioon, mis sai alguse 12. sajandi algupoolel. Just Hamburgist otsiksin müntmeistrit kõigepealt, sest sealne taaniaegne mündipilt on meie müntidele küllaltki lähedane. Aga näiteid võib leida mujaltki (illustratsioon 3).

Pilt
Illustratsioon 3.

Oad: Sakslasi pole aga Taani müntlatest teada, seal töötasid inglise ja taani spetsialistid.

Oad viitab tõenäoliselt Saint Albansist pärit Nicholasele, kes inglise kroonikakirjutaja Matthew af Parisi andmetel „cuneum et monetam dicti regis Daciae triginta annis custodivit ... Ipse Nicolaus etiam Domini Regis Anglorum postea monetam et cuneum custodivit“. Selle kohaselt korraldas Nicholas 30 aastat Taani kuninga mündiasju, enne kui naasis Inglismaale ja ostis endale 1237. aastal Londoni müntmeistri koha. Kindlasti oli ta mõjukas mees, ehkki tema tegevuse ainus jälg Taanis on 1234. aasta mündireform. Kuid kirjalikke teateid müntimise korraldamise, müntmeistrite jms kohta on äärmiselt napilt ja juhuslikult. Kaugeltki ei välista see mõne Saksa mündisepa purjetamist Tallinna alla 1219. aastal. Sakslasi toimetas siin taanlaste poolel enne ja pärastki.

Oad: Puuduvad andmed selle kohta, et linnusemüüri ja torni kujund olnuks Valdemaride võimu sümbolid.

Mitmesuguseid vähem või rohkem Saksa mündikunstist inspireeritud ehitiste kujutisi – kirikuid, torne ja müüre – leidub Taani müntidel alates 11. sajandist, nii Valdemar I, Knud VI kui ka Valdemar II rahadel. Sarnast „tellismüüri“ nagu torn­brakteaatidel näeme neil samuti (illustratsioonid 4 ja 5).

Pilt
Illustratsioon 4.

Pilt
Illustratsioon 5.

Oad: Kui neid münte oleksid löönud taanlased, pidanuks mündipildil kujutatud linnus olema taanlaste Tallinn. [--] Seega oli taanlaste linnusesse võimalik tule abil sisse tungida – järelikult olid selle kaitserajatised puust. Mündipildil on aga kujutatud kividest laotud müüri.

Jättes kõrvale viljatu arutluse selle üle, kas saarlastel ei õnnestunud taanlaste kantsi Tallinnas maha põletada seetõttu, et linnus ei süttinud (äkki oli ikka kivist?) või mõnel muul põhjusel, pean peatuma ühel kunstiajaloo põhitõel. Nimelt keskajal ei kujutatud inimesi, loomi, ehitisi jne realistlikult, vaid tähistena. Nomina sunt realia. See tähendab, et ei maksa otsida portreelist või ehituslikku sarnasust. Vaid väga harvadel juhtudel on Saksamaa 11.–12. sajandi mündil kujutatud kiriku või lossi puhul oletatud konkreetset eeskuju. Hoopiski poleks keskaja müntidele vermitud palkhooneid! Kindlus, müür või torn lihtsalt pidi olema kivist, muidu polnuks ta oma nime väärt.

Oad: Torkab silma, et need Eesti mündid on sarnased Obodriitia valitsejate Nakonidide omadele. Edukaima Nakonidi, ristinime kandnud vürst Heinrici müntide esiküljel oli linnusmüür ja torn, tagaküljel suur rist. Eesti ja Obodriitia müntide kujundid on täpselt samad ja eristuvad muudest tollastest Läänemere-äärsetest müntidest.

Osundatud lõigust selgub, miks Oad ei tahtnud Eesti vürsti ega tema münte täpsemalt dateerida. Oli tarvis neid võrrelda Heinrichi omadega, kes valitses aastail 1093–1127. Aga see võrdlus ei kanna vilja. Sarnasust on siin sama palju kui müüril ja tornil ikka. Obotriitide mündil puuduvad ristid, lipp, torni sakid ja müüri­kivid ehk kõik see, mis iseloomustab tornbrakteaate. Seevastu Heinrichi mündi allosas kaarduv müür ja seda läbiv värav viitavad selgelt Kölnist alguse saanud, aga eeskujust juba üpris kaugele kandunud kujundustraditsioonile (illustratsioon 6).

Pilt
Illustratsioon 6.

Sarnasust ei saagi olla. Obotriitide mündid löödi sajand varem kui meie tornbrakteaadid. Selleks ajaks olid nad ammu kasutuselt kadunud ja ununenud. Liiati on tegemist Põhjamaades harva leitavate müntidega. Eestis teame neid kolmest, Rootsis neljast, Venemaal kahest aardest. Mõeldud olid nad arenevate Vaagria keskuste kohalikuks käibeks. Saksa numismaatikud on arvanud, et mündid võisid olla löödud Vana-Lüübekis (Liubices), kuid viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks valmistuskohaks hoopis Starigardi/Oldenburgi.

Mõni sõna ka müntimise õiguslikust ja tehnoloogilisest küljest. Ei olnud päris nii, et iga mees, kelle kirstus kõlises piisavalt hõbedat, võis keskajal oma raha lüüa. Mündiõigus saadi kroonitud pealt – keisrilt või kuningalt, kes selle oma vasallile edasi läänistas. Tõsi, juba 11. sajandil hakati näiteks lääneslaavlaste juures valmistama ka Saksa denaaride abituid imitatsioone, aga need on eeskujudest sama kaugel kui Kuu Päikesest. Peale rikkuse ja hea tahte oli (ja on) raha löömiseks vaja ka tugevat keskvõimu ja eelkõige administratiivset võimekust. Tuli ju muretseda hõbedat, korraldada küttevedu, seadmed, tööjõud, varahoid, reguleerida rahakäivet ja pidada arvet rahamaksude sissenõudmise üle. Viimane omakorda eeldab teatavat kirjutus- ja arvutusoskust, mille tõendeid meil seni pole. Kõnelemata müntimise tehnilisest küljest, mis nõudis kõrgesti õppinud, aritmeetikat ja alkeemiat tundvaid spetsialiste.

Isegi kui Varbola rikkur oleks oma põhjatu rahakoti najal kõik vajaliku sisse toonud ja käima pannud, jääks ikka vastuseta küsimus: milleks? Kõneldes ülikust – mida oleks tema vermitud rahatükid muud näidanud kui teised kristlaste mündid? Kõneldes ühiskonnast – meil arvestati 12. sajandil hõbedat veel kaalu järgi ja kedagi ei huvitanud, mis seal peal seisis. Läänes rakendatud mündisundust siin veel ei tuntud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline