Katastroofid ja õnnetused sõjaväes
Õnnetus Lahe raketibaasis
Hiljaaegu kuulsin kohalikelt sellist juttu,et Võsu lähedal Lahe raketibaasis toimus 1992 kevadel õnnetus. Väidetavalt toimus auto pealt raketi iseeneslik start mille tagajärjel sai mitu sõdurit surma.Rakett olevat lennanud Käsmu lahte ja mitu kalurit poolsurnuks ehmatanud kui üle nende peade lendas ja kaugemal merre kukkus.Rakett olevat hiljem mereväe poolt välja toodud.Millega tegemist võis olla näitasin pilte aga pildil S-125 rakettide kohta arvasid,et oli suurem ja ainult 1 rakett mahtus auto peale.Rääkisid nad ka seda,et õppuste ajaks olevat sinna toodud ka mingeid teisi rakette.Näitasin ka S-300 pilte aga öeldi,et ei ole sellised,et oli 1 rakett ZIL 131 või Urali peal.Näitasin ka S-75 pilte aga arvati,et ei olnud nii suur.Muidugi eks inimesed võisid ka eksida sündmusest aega juba möödas ja võis ka olla ka ikka S-125 rakett.
Paar inimest kes sellel ajal raketibaasi inimestega suhtlesid.Rakettide kohta arvasid,et võivad eksida aga õnnetuse kohta väidavad,et see toimus 1992 a.kevadel ja surma sai vähemalt 3 sõdurit.Võimalik,et see õnnetus mätsiti kinni aga inimesed mäletavad ikkagi antud sündmust.Vergis pidi veel olema inimesi kes seda sündmust mäletavad.Lemet kirjutas:Kes sellist juttu ajas?
huvitav kas raketi esiosa ümber tiirles tulepärg
too võis olla see rakett
http://en.wikipedia.org/wiki/Scud
või see
http://www.fas.org/man/dod-101/sys/miss ... frog-7.htm
toda nagu eriti ei usu
http://en.wikipedia.org/wiki/OTR-21_Tochka
too võis olla see rakett
http://en.wikipedia.org/wiki/Scud
või see
http://www.fas.org/man/dod-101/sys/miss ... frog-7.htm
toda nagu eriti ei usu
http://en.wikipedia.org/wiki/OTR-21_Tochka
Lisan veel ühe sobiva katkendi oma hea tuttava, keda siin ka enne olen tsiteerinud, memuaaridest. Teemaks 1986 aasta Kišinjovi maavärin...
...ning kõige krooniks elasin üle 86. aasta Kishinjovi maavärina. Epitsenter oli meie väeosast kõigest 100 km kaugusel. Mats oli 8-palline ja kestis 30 sekundit.
Oli kohutavalt palav septembrikuu viimane päev. Õhk seisis paigal ja hingata polnud miskit. Oli pühapäev ja polgu klubis näidati Adriano Celentano filmi "Tõrksa taltsutamine". Peale kino klubist väljudes oli ka näha seisva õhu põhjus - õhk oli elektrit täis ja taamalt tõusid süsimustad kõuepilved. Päikeseloojangu eel hakkas taevas sähvima ja kõmisema nii mis hirmus. Üks eesti venelane, meie roodust, oli saanud kodustelt paki ja me järasime pea südaööni lenini toas kodust suitsuvorsti ja poisi vanaema küpsetatud napoleoni kooki. Oli see nüüd seedimisele ammuunustatud suitsuvorst või pisut kaua soojas postivagunis loksunud napoleon, aga mul lõi vahetult enne südaööd põhja alt ära. Läbi taevakõmina ja tulevärgi tormasin peldikusse ja istusin seal päris isukalt. Vaevalt olin kergenduskompaniist kasarmusse jõudnud (peldikut tolles igivanas kasarmusaras ei olnud) kui hakkasid tulema esimesed jämedad piisad ning tuul tõusis. Täpselt 10 minutit peale südaööd läks lahti sihuke maru: vihma kallas kui pangest ja tuld lendas igast kandist. Müristamine oli lakkamatu.
Ma seisin trussarite ja telnjashka (sinisetriibuline dessantnikusärk) väel just oma koiku jalutsis kui käis jubedam valgussähvatus ja kohutav raksakas. Raksakale järgnes tümin, mis ei tahtnud sugugi vaibuda ja kasvas üle mingiks tasaseks tuntavaks vibratsiooniks. Põrand hakkas õrnalt üles-alla värisema ja see värin üha tugevnes. Lõpuks muutus põranda vappumine nii tugevaks, et päevniku tumbotshka poolt paistva valguse vihus hakkasid taburetid mööda kasarmupõrandat ringi tantsima. Ma arvan, et ma olin sel hetkel peale päevniku ainus ärkvelolija. Ja siis turgatas mulle pähe mõte - MAAVÄRIN. Ma röögatasin üle terve kasarmu: "zZemljatresenije!!!" Samal hetkel kadus põrand mu jalge alt. Ma kukkusin paremale küljele. Relvakambri alarm läks tööle. Vaatasin pläriseva kella suunas ja nägin kuidas kaitseministri pilt relvakambri kohalt alla pudenes. Põik vappus ja kasarmu täitus momentaalselt karjuvatest ja poolpaljalt väljapääsu poole tormavatest sõdalastest. Siis kustus valgus. Kusagil olid juhtmed rebenenud ja praksudes lendas sädemeid. Midagi liiva sarnast pudises pähe. Kohutav trampimine ja põranda vappumine. Mingi ime läbi suutsin pimedas kasarmu uksest välja trügida (kasarmu oli ühekorruseline). Õues sadas paduvihma. Korraga lõi välk kõik kohad valgeks ja samal momendil kadus maapind mu jalge alt ja ma kukkusin täie lauluga külili. Kukkudes ja välgu valguses nägin kuidas kasarmu akned purunesid ja kasarmu kivikatus nagu vaip omalt kohalt minema sõitis. Saabunud pimeduses oli kosta vaid vee mühinat ja katusekivide klobinat.
Ja siis saabus vaikus. Enam ei vibreerinud. Oli kottpime ja imekombel jäi vihm järele nagu oleks keegi kraani kinni keeranud.
Kogu möll oli kestnud vaid 30 sekundit, aga tundus, et terve igavik!
Pikapeale me toibusime. Keegi oli kusagilt suure taskulambi välja toonud. Kasarmus süüdati petrooleumilambid. Kasarmu oli ise püsti. Ainult pool kivikatusest oli läinud, kasarmu oli laest allasadanud laekrohvi ja lubjapuru täis ning kasarmu külge seostamata ehitatud esik oli hoonest enesest paarikümne sentimeetri kaugusel.
Teinud kindlaks, et hoone kaela ei ähvarda sadada, kloppisime voodid tolmust ja liivast puhtaks ja korrapidaja-leitnant saatis meid magama.
Hommikul ärgates oli kõigi jututeemaks vaid maavärisemine. Ainult üks uzbek oli kole elevil, et mis maavärin, kus maavärin - ta polnud isegi üles ärganud. Ütles vaid, et olla läbi une mingit sagimist kuulnud, aga arvanud, et duhhidele antakse peksa ja pidanud targemaks edasi magada. Kui me talle kogu stoori ära rääkisime kustis tema vaid, et mis te, matsid, ka maavärinatest teate - vaat' meil Dushanbes...!
Meie kasarmu kahjustused olid tõesti väikesed, vaid paar iluviga, aga kõrvalolev kolmekordne kasarmu nägi ikka tõesti õnnetu välja - nigu pommi oleks saanud. Mingi täieliku ime läbi ei saanud seal keegi surma.
Pisut eemalolevas kolmekordses staabihoones, mis oli igivana, olid ka purustused suht tagasihoidlikud, aga seal sai pisut nalja. Ühele seal narjaadis olnud sõdurile oli antud mingit sorti karistusena maalida öö jooksul kogu trepi ulatuses triibud (poloski) servadesse. Triibud pidid olema üks sinine, siis kollane ja lõpuks punane. Vennike oli kollase ja sinisega kõigepealt valmis saanud ja oli äsja lõpetanud punase triibuga ning marssis täpselt värina algamise hetkel punase värvinõuga trepist üles. Kui värin pihta hakkas ja valgus kadus, viskas ta ilmselt värvinõu kus see ja teine ning tormas käkaskaela trepist alla. Järgmisel hommikul nägi kogu trepikoda välja kui lahinguväli - kõik seinad olid punaseid käejälgi täis ja kogu trepp oli nii punane, nii punane... ja punasest jubedusest ei paistnud mingit jutti ega korrapära.
Meie kasarmu hea säilivuse garandiks oli ilmselt tema ehitusmaterjal, millest seinad laotud olid. Nimelt kasutati kohaliku ehitusmaterjalina õlgedest ja savist kokkumätsitud ja päikeses kuivatatud blokke. Kohalike kagauuside majad olid seeläbi vaid üksikute krohvivigadega. Betoonpaneelidest suured elumajad sõjaväelinnakus ja uued kasarmud olid kõik suuremal või vähemal määral sodid. Ilmselt oli neis laipugi.
Kuulda oli, et Kishinjovis, epitsentri läheduses, olid purustused päris kohutavad - terved linnaosad olevat maatasa olnud. Aga õhtune uudisteprogramm "Vremja" teatas Kishinjovi maavärinast vaid tollal harjumusliku tuimusega: "Razrushenij i zhertv net" e. maakeeli öeldes, nagu ikka, purustusi ja ohvreid ei olnud!...
...ning kõige krooniks elasin üle 86. aasta Kishinjovi maavärina. Epitsenter oli meie väeosast kõigest 100 km kaugusel. Mats oli 8-palline ja kestis 30 sekundit.
Oli kohutavalt palav septembrikuu viimane päev. Õhk seisis paigal ja hingata polnud miskit. Oli pühapäev ja polgu klubis näidati Adriano Celentano filmi "Tõrksa taltsutamine". Peale kino klubist väljudes oli ka näha seisva õhu põhjus - õhk oli elektrit täis ja taamalt tõusid süsimustad kõuepilved. Päikeseloojangu eel hakkas taevas sähvima ja kõmisema nii mis hirmus. Üks eesti venelane, meie roodust, oli saanud kodustelt paki ja me järasime pea südaööni lenini toas kodust suitsuvorsti ja poisi vanaema küpsetatud napoleoni kooki. Oli see nüüd seedimisele ammuunustatud suitsuvorst või pisut kaua soojas postivagunis loksunud napoleon, aga mul lõi vahetult enne südaööd põhja alt ära. Läbi taevakõmina ja tulevärgi tormasin peldikusse ja istusin seal päris isukalt. Vaevalt olin kergenduskompaniist kasarmusse jõudnud (peldikut tolles igivanas kasarmusaras ei olnud) kui hakkasid tulema esimesed jämedad piisad ning tuul tõusis. Täpselt 10 minutit peale südaööd läks lahti sihuke maru: vihma kallas kui pangest ja tuld lendas igast kandist. Müristamine oli lakkamatu.
Ma seisin trussarite ja telnjashka (sinisetriibuline dessantnikusärk) väel just oma koiku jalutsis kui käis jubedam valgussähvatus ja kohutav raksakas. Raksakale järgnes tümin, mis ei tahtnud sugugi vaibuda ja kasvas üle mingiks tasaseks tuntavaks vibratsiooniks. Põrand hakkas õrnalt üles-alla värisema ja see värin üha tugevnes. Lõpuks muutus põranda vappumine nii tugevaks, et päevniku tumbotshka poolt paistva valguse vihus hakkasid taburetid mööda kasarmupõrandat ringi tantsima. Ma arvan, et ma olin sel hetkel peale päevniku ainus ärkvelolija. Ja siis turgatas mulle pähe mõte - MAAVÄRIN. Ma röögatasin üle terve kasarmu: "zZemljatresenije!!!" Samal hetkel kadus põrand mu jalge alt. Ma kukkusin paremale küljele. Relvakambri alarm läks tööle. Vaatasin pläriseva kella suunas ja nägin kuidas kaitseministri pilt relvakambri kohalt alla pudenes. Põik vappus ja kasarmu täitus momentaalselt karjuvatest ja poolpaljalt väljapääsu poole tormavatest sõdalastest. Siis kustus valgus. Kusagil olid juhtmed rebenenud ja praksudes lendas sädemeid. Midagi liiva sarnast pudises pähe. Kohutav trampimine ja põranda vappumine. Mingi ime läbi suutsin pimedas kasarmu uksest välja trügida (kasarmu oli ühekorruseline). Õues sadas paduvihma. Korraga lõi välk kõik kohad valgeks ja samal momendil kadus maapind mu jalge alt ja ma kukkusin täie lauluga külili. Kukkudes ja välgu valguses nägin kuidas kasarmu akned purunesid ja kasarmu kivikatus nagu vaip omalt kohalt minema sõitis. Saabunud pimeduses oli kosta vaid vee mühinat ja katusekivide klobinat.
Ja siis saabus vaikus. Enam ei vibreerinud. Oli kottpime ja imekombel jäi vihm järele nagu oleks keegi kraani kinni keeranud.
Kogu möll oli kestnud vaid 30 sekundit, aga tundus, et terve igavik!
Pikapeale me toibusime. Keegi oli kusagilt suure taskulambi välja toonud. Kasarmus süüdati petrooleumilambid. Kasarmu oli ise püsti. Ainult pool kivikatusest oli läinud, kasarmu oli laest allasadanud laekrohvi ja lubjapuru täis ning kasarmu külge seostamata ehitatud esik oli hoonest enesest paarikümne sentimeetri kaugusel.
Teinud kindlaks, et hoone kaela ei ähvarda sadada, kloppisime voodid tolmust ja liivast puhtaks ja korrapidaja-leitnant saatis meid magama.
Hommikul ärgates oli kõigi jututeemaks vaid maavärisemine. Ainult üks uzbek oli kole elevil, et mis maavärin, kus maavärin - ta polnud isegi üles ärganud. Ütles vaid, et olla läbi une mingit sagimist kuulnud, aga arvanud, et duhhidele antakse peksa ja pidanud targemaks edasi magada. Kui me talle kogu stoori ära rääkisime kustis tema vaid, et mis te, matsid, ka maavärinatest teate - vaat' meil Dushanbes...!
Meie kasarmu kahjustused olid tõesti väikesed, vaid paar iluviga, aga kõrvalolev kolmekordne kasarmu nägi ikka tõesti õnnetu välja - nigu pommi oleks saanud. Mingi täieliku ime läbi ei saanud seal keegi surma.
Pisut eemalolevas kolmekordses staabihoones, mis oli igivana, olid ka purustused suht tagasihoidlikud, aga seal sai pisut nalja. Ühele seal narjaadis olnud sõdurile oli antud mingit sorti karistusena maalida öö jooksul kogu trepi ulatuses triibud (poloski) servadesse. Triibud pidid olema üks sinine, siis kollane ja lõpuks punane. Vennike oli kollase ja sinisega kõigepealt valmis saanud ja oli äsja lõpetanud punase triibuga ning marssis täpselt värina algamise hetkel punase värvinõuga trepist üles. Kui värin pihta hakkas ja valgus kadus, viskas ta ilmselt värvinõu kus see ja teine ning tormas käkaskaela trepist alla. Järgmisel hommikul nägi kogu trepikoda välja kui lahinguväli - kõik seinad olid punaseid käejälgi täis ja kogu trepp oli nii punane, nii punane... ja punasest jubedusest ei paistnud mingit jutti ega korrapära.
Meie kasarmu hea säilivuse garandiks oli ilmselt tema ehitusmaterjal, millest seinad laotud olid. Nimelt kasutati kohaliku ehitusmaterjalina õlgedest ja savist kokkumätsitud ja päikeses kuivatatud blokke. Kohalike kagauuside majad olid seeläbi vaid üksikute krohvivigadega. Betoonpaneelidest suured elumajad sõjaväelinnakus ja uued kasarmud olid kõik suuremal või vähemal määral sodid. Ilmselt oli neis laipugi.
Kuulda oli, et Kishinjovis, epitsentri läheduses, olid purustused päris kohutavad - terved linnaosad olevat maatasa olnud. Aga õhtune uudisteprogramm "Vremja" teatas Kishinjovi maavärinast vaid tollal harjumusliku tuimusega: "Razrushenij i zhertv net" e. maakeeli öeldes, nagu ikka, purustusi ja ohvreid ei olnud!...
Lemet siin sa eksid olid S-125 http://en.wikipedia.org/wiki/S-125_Neva/PechoraLemet kirjutas:Tegu olla olnud õhukaitse raketidivisjoniga, relvastuses kuuldavasti S-75 Dvinaa..
-
AddressUnknown
- Liige
- Postitusi: 237
- Liitunud: 19 Juun, 2008 17:47
- Kontakt:
küsisin
teisest toast Vergi rahva käest, kas nad on sellest raketist kuulnud.
Ei polnud, aga teadsid et umbes samal ajal oli Karepa kohal mere peal mingi vene Piirivalve helikopter koos mingite ülemustega merre sulpsatanud ja sinna jäänudki vist.
Ei polnud, aga teadsid et umbes samal ajal oli Karepa kohal mere peal mingi vene Piirivalve helikopter koos mingite ülemustega merre sulpsatanud ja sinna jäänudki vist.
Re: Õnnetus Lahe raketibaasis
Siis võis 75. kompleksi oma olla küll. Sel oli laadimismasinal mäletamist mööda üks rakett.paharet kirjutas:arvasid,et oli suurem ja ainult 1 rakett mahtus auto peale.
Välja tulistati raketid mitte autolt, vaid stardiseadmelt, mida kutsuti "puškaks" ("kahur"). Asi selles, et 75. kompleks ehitati SON ("Stancija Orudiinoi Navodki" ehk suurtükkide juhtimise radar) baasil. Kahurid asendati rakettidega.
Kordusõppustel S-75 operaatoriks õppides kuulsin ohvitseridelt küll, et hoolduse käigus oli olnud juhuseid, kus loll soldat põhjustas raketi eksliku stardi.
Mõned õnnetused siis,
1987 sügis, Lätis, Dobele utšepkas tankipolügonil (sõiduõpetus) jäi noorsõdur jalgupidi roomikute alla. Tema ülesanne oli sättida paika kolme palki, mis tankiga ülesõimisel paigast läksid. Ilmselt turnis seal palkidel tankiga samal ajal ja kukkus roomikute alla. Suri Riia sõjahospidalis, kuhu oli kopteriga viidud.
1989 august, mingil laskeväljal (toimus štatnaja strelba), Kal. oblastis, täpselt ei mäleta, lendas tank õhku. Ohvitser ja kaks sõdurit surnuks. Põhjus- laadimisseadme viga. Tõenäoliselt üritas automaatlaadur kas vales järjekorras või midagi liigset rauda suruda. Tulemuseks plahvatus. (Ehk aasta või poole eest toimus Venemaal analoogne õnnetus ja samuti T 72 -ga - heleda sähvatuse ja kärgatuse saatel lendas torn kibenimateri.)
Edasi, nüüd õnnetused, mis toimusid enne minu teenistusaega. Väliõppustel kallakust alla sõites, pühiti tanki kahuritoruga ära teise tanki mehaanik/juhi pea, mis oli luugist väljas. Mäletamist mööda olevat see olnud üks meie roodu tankidest millelt verd oli vaja maha pesta (endal oli analoogne juhus ainult, et toru kündis kraavi vastaskallast, mitte teist tanki ja pärast oli tegu, et 0,5 m pikkune ja kaliibri jämedune savijunn torust kätte saada).
Ja lõpuks. Tegevus toimus "semjorkas", park, tankigaraaž. Dembel, riietatud paratkasse, jätab hüvasti kamraadidega. Keegi õnnetu käivitab tanki samal ajal kui dembel on tanki taga ehk siis kahe tanki rea vahel. Tagumine käik sees, käivitab ja kuna T 72 l on hüdrostaatiline jõuülekanne, siis saavad mootori pöörded peale minna, see omakorda lööb õlirõhu üles ning mõne sekundi pärast põrutab tagumisele tankile sisse. Dembel surnuks.
Praegu rohkem ei meenu
1987 sügis, Lätis, Dobele utšepkas tankipolügonil (sõiduõpetus) jäi noorsõdur jalgupidi roomikute alla. Tema ülesanne oli sättida paika kolme palki, mis tankiga ülesõimisel paigast läksid. Ilmselt turnis seal palkidel tankiga samal ajal ja kukkus roomikute alla. Suri Riia sõjahospidalis, kuhu oli kopteriga viidud.
1989 august, mingil laskeväljal (toimus štatnaja strelba), Kal. oblastis, täpselt ei mäleta, lendas tank õhku. Ohvitser ja kaks sõdurit surnuks. Põhjus- laadimisseadme viga. Tõenäoliselt üritas automaatlaadur kas vales järjekorras või midagi liigset rauda suruda. Tulemuseks plahvatus. (Ehk aasta või poole eest toimus Venemaal analoogne õnnetus ja samuti T 72 -ga - heleda sähvatuse ja kärgatuse saatel lendas torn kibenimateri.)
Edasi, nüüd õnnetused, mis toimusid enne minu teenistusaega. Väliõppustel kallakust alla sõites, pühiti tanki kahuritoruga ära teise tanki mehaanik/juhi pea, mis oli luugist väljas. Mäletamist mööda olevat see olnud üks meie roodu tankidest millelt verd oli vaja maha pesta (endal oli analoogne juhus ainult, et toru kündis kraavi vastaskallast, mitte teist tanki ja pärast oli tegu, et 0,5 m pikkune ja kaliibri jämedune savijunn torust kätte saada).
Ja lõpuks. Tegevus toimus "semjorkas", park, tankigaraaž. Dembel, riietatud paratkasse, jätab hüvasti kamraadidega. Keegi õnnetu käivitab tanki samal ajal kui dembel on tanki taga ehk siis kahe tanki rea vahel. Tagumine käik sees, käivitab ja kuna T 72 l on hüdrostaatiline jõuülekanne, siis saavad mootori pöörded peale minna, see omakorda lööb õlirõhu üles ning mõne sekundi pärast põrutab tagumisele tankile sisse. Dembel surnuks.
Praegu rohkem ei meenu
Ühes teises teemas kirjutasin:
Troll kirjutas:Mu isa mälestused. Neil oli remonditöökoja kõrval suur virn tanki roomikulülisid kõrgesse riita laotud. Ükskord varakevadel olid 7 sõdurit selle virna taha tuulevaiksesse kohta päikest võtma läinud või niisama seal lesinud. Ja siis oli kogu see virn ümber kukkunud, neile peale (kas siis maapinna sulamise tõttu või tont-teab-mis põhjusel). Poiste kehad olid pärast olnud jubedad, ühtegi luud polnud vist tervet.
Teine juhus oli juhtunud tankipolügoonil. Õppuste ajaks oli neile tanki vaatlejaks kaasa antud mingi verinoor just tankikooli lõpetanud leitnandikene. Ja see oli poole sõidu pealt hakanud nuruma, et lastagu temal ka juhtida. Minu vanamees kui tankikomandör olevat vastanud, et "ne položeno". Selle peale järgnenud käsk "Prikazõvaju!" Noh, käsk on vanem kui meie, lastigi siis leitnant tankijuhi kohale. Oli sõitnud päris normaalselt, kuni jõuti ühe trampliinini, mille taga oli nii paari meetri sügavune jääga kaetud tiik. Vanad olijad teadsid seda kohta ja tavaliselt sõideti sealt hooga üle, peale trampliini maanduti hoo pealt roomikutega jääle ja edasi. Aga see leitu oli ära ehmatanud ja just trampliini harjal tõmbas pidurid peale. Tänu sellele vajus tanki esiots alla ja tank libises hooga jää-ääre alla tiiki sisse ning seal jäi toppama.Minu vanamees ja ülejäänud sõdurid oli kribinal-krabinal torniluukidest väljas ja irvitasid seal tükk aega leitu üle. Aga siis vaadanud, et see kurask ei tulegi välja! Isa pani siis talle vee alla tanki järele, sai mehhaanikuluugi kaudu tal kraest kinni ja sikutas vee peale. Aga vaesel leitnandil oli peast ainult alumine lõualuu järel olnud! Kui tanki esiosa jää alla libises, oli temal pea poolest saadik luugist väljas olnud ning jää-äär lõikas tal pool pead otsast. Vaat sulle siis tankijuhtimist.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist