Tundub, et NA-s oli kõige kõvem mees kokk. Viis kulbi ja borši abil rivist välja kaks dessantnikku ja tänu jumalale, et ei jõudnud oma granaate köögikapist välja võtta! Siis oleks lausa tapamajaks läinud.
Loodetavasti sai kokk ikka ordeni?
Vene meeste mälestused armeest.
No aga mis seal imelikku on? Kokk kasutas ju mittekonventsionaalset relvastust. Käsi püsti, keda õpetati kroonus kulbirünnakut tõrjuma... Vat seda minagi. Ma pakun, et ennast kõrvetanud dessantlane käis selle kuuma laga sees lihtsalt käntsa, nagu toimib Rootsi liugmiin.Basilio kirjutas:Tundub, et NA-s oli kõige kõvem mees kokk. Viis kulbi ja borši abil rivist välja kaks dessantnikku...
Teades armeenlaste kuumaverelisust, siis juhtus see tal ilmselt kogemata ja ähmiga.Basilio kirjutas:... ja tänu jumalale, et ei jõudnud oma granaate köögikapist välja võtta!
Sellest paraku ajalugu vaikib. Kindel on ainult see, et tappa sai vaatamata kulbile parasjagu.Basilio kirjutas:Loodetavasti sai kokk ikka ordeni?
Tundub, et keegi kõrgetest ülemustest otsustas diviisi ohvitseridele närvikõdi teha, et teenistus liiga meemaitseline ei tunduks. Välja tuli selline segadus.
49
Vanemseersant Sergei Kapustin armastas hällist saati mängida rauakolaga. Tänu sellele polnud teenistus remondiroodus mitte raske, vaid rõõm, niipalju, kui see on vastu tahtmist võimalik. Ja autoriteet oli tasemel. Muidugi haihtus tema armastus ajuti jäljetult keeruliste ilmaolude tõttu. Külmas jäävad käed kangeks, suvaline löök rebestab naha. Kinnikasvamata haavad käeseljal valutavad ja lõhenevad. Meeldivat on vähe. Meeldivat pole.
Meeldivat oli veel vähem 31. detsembril 1989. aastal, kui tuli lendsalk saduldada ja ujuda teatud kinnituisanud tee teatud kilomeetrile. Seal oli praporštšik Volõna materiaalse varustuse roodu autoga kinni jäänud. Praporštšik Volõna viis üksikule postile ("ТДЛ", Точка Диких Лейтенантов [Metsikute Leitnantide Post rahvasuus]) oma samuti praporštšikust sõpra. Volõnat võib mõista. Väljas on külm ja tuul, Uusaasta on tulekul, aga tema, koduse taigna asemel oliivid ühiselamus, kõlgub keset valget lõpmatust ja unistab. Kuid vanemseersant Kapustinit võib samuti mõista. Praporštšik Volõna pole kauge seltsimees, „redis” [halb, ebausaldusväärne inimene vanglaslängis] vormis, kes eluenergiat imeb ümbritsevate inimeste ebaõnnest. Aga kui kõigil läheb hästi, siis täielikult looduslikele instinktidele lootes, korraldab virtuoosselt kolme käiguga probleemid. Tagajärgedega oma rumaluses ei arvestanud. Kapustin sattus teenistuse esimesel kuul tänu praporštšik Volõnale peavahti. Pärast SEDA valutas tihti selg ja SEDA ta unustada ei suutnud. Praegu istus Volõna jahtuvas UAZ-i „vormileivas” [mikrobussis] ja, lülitanud sisse värvilise kujutlusvõime, kujutles, kuidas ta keerutab valssi „uusaastaballil”. Loomulikult praporštšik Svetaga salajasest osakonnast. Ainult aeg, aeg liikus vääramatult päikeseloojangu poole, varjud venisid üha pikemaks aga remondimehi polnud ikka veel ilmunud.
Poisid, saanud teada, et lähevad Volõnat ennast hädast päästma, hakkasid rabelema ja koledasti kiirustama. Tee peal astusid külapoest läbi, lollitasid kolmekümneaastast lehmakest Nastjat, lunisid välja pudeli Sovetskoje Šampanskojet, lubades tagasi tulla ja sõidutada suure ning võimsa mootoriga autoga (KRAZ). Siis sõitis lendsalk tuttava samagoniajajast taadi juurde. Viskasid taadi rajoonikeskusse, kus ta sai remondist kätte vana televiisori. Tänutäheks andis pool suitsupõrsast koos pindi alkoholiga. Seejärel sõideti külla nooremseersant Žuravljovi sõbrannale, kes töötas ringkonna hospidalis. Lõpuks olid kõik kiired asjad aetud ja kelle kolme paiku, kui madal talvine Päike otsis platsi hädamaandumiseks, jõudsid päästjad uppujani. Praporštšik Volõna oli selleks ajaks juba lõpetanud praporštšik Svetast mõtlemise. Ta mõtles juba sellest, kuidas zampotehile käkki keerata, kes hiljuti katkestas praporštsiku puhkuse. Ja veel mõtles ta sellest, kuidas karistada neid loomi remondiroodust, kes ei sõida ega sõida kohale. Volõna silmade ees oli selgelt pilt „Tsaar Ivan Groznõi tapab poja”, mida ta nägi kunagi noorema venna kooliõpikus.
„Just see, mis vaja,” jõudis Volõna mõelda, kui keegi kõvasti vastu ust kloppis. Ootamatusest kaotas praporštšik kõik oma mõtted ja tervitas rõõmsalt vanemseersant Kapustinit, kes küljeaknast sisse vaatas. Pärast istus praporštšik veel natuke ja taipas, et need poisid tulid tema autot parandama. Nii oligi, seersandid leidsid vea. Käigukasti juhthoovad olid paigast hüpanud ja autol jäi sisse kolmas käik, mille töttu pöördel välja suri. Nooremseersant Žuravljov tahtis juba hoovad paigale tõmmata, kui märkas vanemseersant Kapustini mõtlikku pilku. Neelatanud lõbusalt, toppis Žuravljov hoovad taskusse ja ronis päevavalgele. Kapustin laksutas keelt ja pöördus kurva näoga Volõnja poole: „Seltsimees praporštšik, kehvad lood, hoova olete ära kaotanud aga laineril kiilus kolmas käik kinni. Lühidalt, me võtame teid jäiga puksiiri otsa ja pukseerime kohale. Ainult üks probleem on – te peate sidurit all hoidma.”
Praporštšik Volõna igatses juba inimeste seltskonda ja oli valmis „vormileiba” oma õlgadel kandma. Mõtted praporštšik Svetast tulvasid võimsa joana ja ta vastas rahunenult: „No pole probleemi, nou problemz, nagu Ukrainas öeldakse. Peame vastu, me pole enam väikesed.” Veidi mõelnud, lisas oma lemmik-parasiitväljendi: „Äänn-äänn-tral-lal-laa.”
Ja sõideti. Täpselt järgides ettekirjutusi libedal teel pukseerimisest, liikus lendsalk pisut kiiremini kodusest kilpkonnast. Lendsalga kabiinis käis soe vestlus neljarattaveo eelistest tavalise ees ja Bujanski isetegevusliku teatri juhataja Galina Fjodorovna jalgadest. Aga pukseeritava transpordivahendi kabiinis käis võitlus. Esimesed kakskümmend minutit vajutas praporštšik Volõna kangelaslikult rasket siduripedaali, vahetades perioodiliselt jalga. Praporštšik jutustas iseendale legende tõeliste kangelaste vastupidavusest ja piiramatust tahtest. Hiljem läks võitlus üle uude faasi. Volõna vajus istmelt maha ja aitas alajäsemeid ülemistega. Volõna peaaegu nuttis aga puksiirauto kabiinis mindi juba üle looduskaitse teemadele Zimbabve kaugemates piirkondades ja Liza Tšaikina lapsepõlvest pioneerina. Hiljem sõitis kavalkaad КПП-st läbi ja peatus pidurite sisinal bokside ees.
Volõna tiriti neljakesi välja. Praporštšik naeratas totralt ja kordas: „Äänn-äänn-tral-lal-laa.” Praporštšikul paluti hingata, siis pandi „kaptjorkasse” istuma ja joodeti tsifiiriga. Mõne aja pärast kutsus roodukomandör, vanemleitnant Borovitš „päästjad” välja:
„Miks te, tolvanid, ei taibanud neutraali peale lüüa?”
„Ei taibanud, seltsimees vanemleitnant,” vastas mõlema eest Kapustin, lastes pea teatraalselt norgu.
„Üldiselt on nüüd sedasi, kotkad. Üks ilusake on tõbine, mina olen täna väeosa korrapidaja. Sina, Kapustin, tuled korrapidaja abiks ja sina, Žuravljov, oled roodu korrapidaja. Head Uut Aastat, patsaanid!”
Peolaud kaeti ühika tiibade vahele koridori. Volõna istus ja triikis kangeid jalgu. Praporštšik Sveta tantsis järjest kõigiga. Praporštšik Sveta muudkui ootas, millal praporštšik Volõna ta tantsule kutsub. Kuid praporštšik Volõna polnud krampi tõmbunud kannikate tõttu võimeline liikuma ja muudkui mõtles UAZ-452 transmissiooni iseärasustele.
"Пока в Советской Армий бардак, мы не победим" [kuni Nõukogude armees on korralagedus, me ei võida - ühe meie kõrgema ohvitseri ütlus, mis meil alguses silmad punni ajas - niimoodi demoraliseerivalt sõdurite ees öelda... Aga nii ju tegelikult oligi.]
50
Sõjateaduse saladused
Üldiselt mulle meeldib Patriootlike Jõudude tähelepanu keskmes olla. Iga päev saad enda kohta midagi uut teada. Näiteks täna räägiti mulle, et ma tegelen müüdi eest võitlemisega. Mulle endale tundus, et ma tegelen põhiliselt tühja loba ajamisega. Ei hakka vaidlema, müüdi eest võitlemine kõlab paremini.
Või veel üks märkus (anonüümne): „Esche v 50-e gody stalo yasno, chto fizteh daet chrezvychaino poverhnostnoe obrazovanie“ [veel 50ndatel aastatel sai selgeks, et Füüsika ja Tehnika Instituut annab erakordselt pinnapealse hariduse]. Tundub, et keegi korraldas põrandaaluse spiritismiseansi ja kutsus kogemata välja akadeemik Landau hinge. Nagu me näeme, on hauataguses maailmas kirillitsaga kehvasti. See on vihje Patriootlikele Jõududele.
Et fikseerida võimaliku vaenlase tuumaplahvatust, tuleb teil maasse kaevata seismiline vastuvõtja, ühendada see isekirjutiga ja panna isekirjuti juurde istuma soldat. Jõudeolekus vastuvõtja valvab, isekirjuti krabistab, soldat tukub.
Kui tuleb seismiline laine, püüab vastuvõtja selle kinni, isekrjuti krabistab aktiivsemalt, soldat (kui ta on hästi välja õpetatud) ärkab.
Kuid mis laine see on?
Võib-olla on see kauges Nevadas toimunud tuumaplahvatuse tagajärg.
Aga võib-olla banaalne maavärisemine.
(Keerulisemad juhtumid, nagu purjus kapten Kukuškini voodist kukkumine, jäävad selle uurimuse raamidest välja).
Niisiis, kuidas eristada tuumaplahvatust maavärisemisest?
Mingi geoloog-teoreetik ütleb, et tuumaplahvatuse laine on ju lühike, kiiresti sumbuv, aga maavärisemisel pikk, tugevate amplituudi kõikumistega.
Mis siis ikka - kui te neljanda klassi loodusõpetuse tunnis ei teadvustanud, et meile pole antud taibata Universumi ülesehitust, ei saa ma teid millegagi aidata.
Ma nägin maavärina laineid, mis olid lühikesed, nagu seks liftis, ning tuumaplahvatuse laineid, mis olid pikad ja ebakorrapärased, nagu Moskva-Dušanbe rong.
Seepärast klopime jalgadelt armetu füüsilise tolmu ja asume deduktiivse analüüsi kallale.
Ameeriklased ei hakka pommi lõhkama öösel (st. meie päeval). Nad pole lollid, öösel nad magavad. Hommikul ka ei hakka. Hommikul nad joovad kohvi ja söövad korda kaks hommikust.
Peale selle ei hakka ameeriklased üleüldse pommi lõhkama, kuidas Jumal juhatab, lihtsalt selle pärast, et käed sügelevad.
Ei, nad enne planeerivad, näiteks: lõhkame kell 15:00:00.
Ja on seejuures küllalt punktuaalsed.
Sic!
Laine tuleb Nevadast meie seismovastuvõtjani 7 minutit ja 3 sekundit.
Seetõttu, kui soldat ärkab isekirjuti aktiivsest krabistamisest ja näeb, et kaheksandal minutil peale täistundi ronis tal signaal välja, on see tema tähehetk. Ta äratab seersandi, kes magab keskkütteradika all, seersant äratab purjus kapten Kukuškini, Kukuškin äratab operatiivkorrapidaja Moskvas. Ja hommikul rõõmustavad neliteist kindralit, nagu lapsed, et kuulsid plahvatusest meilt, mitte Associated Pressi teadaandest.
Soldat esitatakse autasu saamiseks. Edasi, kuidas kellelgi veab. Mõni saab koju puhkusele. Mind premeeriti ükskord uute saabastega. Aga see on teine lugu.
Selle lihtsa „kaheksanda minuti” reegli järgi püüdsime me ainult minu teenistusaja jooksul kinni umbes tosin plahvatust.
Kuid ükskord otsustasid ameeriklased meid petta. Ja põrutasid tinglikult mitte kell 15:00:00, vaid 15:43:26.
Meie ei märganud loomulikult midagi.
Ja siis põmm! - teadaanne raadiost ja kohe päring Moskvast: kiiresti esitada selle ja selle kuupäeva materjalid.
Kapten Kukuškin rullib seismogrammi lahti aga seal, kuigi mitte kaheksandal minutil, on signaal klassikaline, nagu õpikus. Jõnksuga kolmandal sakil.
Kapten ronib sõna otseses mõttes silmusesse. Aga kas meie, kelle portfoolios oli selline kunstiteos, nagu staršina Krasnopuzõko demblialbum, peaksime haledate „karakullide” [vihje kõrgematele ohvitseridele, alates polkovnikutest, kes kandsid karakull-nahast papaahat] ees joonelisel paberil taganema?
Kloorlubja lahus, sulg, punane tint – pool tundi hiljem polnud seismogrammil mingit jälge signaalist.
Saadeti Moskvasse.
Seal kaitsesid hiljem kolm inimest sõjaväeakadeemias tööd teemal „USA armee salajased antiseismilised väljatöötlused”.
50
Sõjateaduse saladused
Üldiselt mulle meeldib Patriootlike Jõudude tähelepanu keskmes olla. Iga päev saad enda kohta midagi uut teada. Näiteks täna räägiti mulle, et ma tegelen müüdi eest võitlemisega. Mulle endale tundus, et ma tegelen põhiliselt tühja loba ajamisega. Ei hakka vaidlema, müüdi eest võitlemine kõlab paremini.
Või veel üks märkus (anonüümne): „Esche v 50-e gody stalo yasno, chto fizteh daet chrezvychaino poverhnostnoe obrazovanie“ [veel 50ndatel aastatel sai selgeks, et Füüsika ja Tehnika Instituut annab erakordselt pinnapealse hariduse]. Tundub, et keegi korraldas põrandaaluse spiritismiseansi ja kutsus kogemata välja akadeemik Landau hinge. Nagu me näeme, on hauataguses maailmas kirillitsaga kehvasti. See on vihje Patriootlikele Jõududele.
Et fikseerida võimaliku vaenlase tuumaplahvatust, tuleb teil maasse kaevata seismiline vastuvõtja, ühendada see isekirjutiga ja panna isekirjuti juurde istuma soldat. Jõudeolekus vastuvõtja valvab, isekirjuti krabistab, soldat tukub.
Kui tuleb seismiline laine, püüab vastuvõtja selle kinni, isekrjuti krabistab aktiivsemalt, soldat (kui ta on hästi välja õpetatud) ärkab.
Kuid mis laine see on?
Võib-olla on see kauges Nevadas toimunud tuumaplahvatuse tagajärg.
Aga võib-olla banaalne maavärisemine.
(Keerulisemad juhtumid, nagu purjus kapten Kukuškini voodist kukkumine, jäävad selle uurimuse raamidest välja).
Niisiis, kuidas eristada tuumaplahvatust maavärisemisest?
Mingi geoloog-teoreetik ütleb, et tuumaplahvatuse laine on ju lühike, kiiresti sumbuv, aga maavärisemisel pikk, tugevate amplituudi kõikumistega.
Mis siis ikka - kui te neljanda klassi loodusõpetuse tunnis ei teadvustanud, et meile pole antud taibata Universumi ülesehitust, ei saa ma teid millegagi aidata.
Ma nägin maavärina laineid, mis olid lühikesed, nagu seks liftis, ning tuumaplahvatuse laineid, mis olid pikad ja ebakorrapärased, nagu Moskva-Dušanbe rong.
Seepärast klopime jalgadelt armetu füüsilise tolmu ja asume deduktiivse analüüsi kallale.
Ameeriklased ei hakka pommi lõhkama öösel (st. meie päeval). Nad pole lollid, öösel nad magavad. Hommikul ka ei hakka. Hommikul nad joovad kohvi ja söövad korda kaks hommikust.
Peale selle ei hakka ameeriklased üleüldse pommi lõhkama, kuidas Jumal juhatab, lihtsalt selle pärast, et käed sügelevad.
Ei, nad enne planeerivad, näiteks: lõhkame kell 15:00:00.
Ja on seejuures küllalt punktuaalsed.
Sic!
Laine tuleb Nevadast meie seismovastuvõtjani 7 minutit ja 3 sekundit.
Seetõttu, kui soldat ärkab isekirjuti aktiivsest krabistamisest ja näeb, et kaheksandal minutil peale täistundi ronis tal signaal välja, on see tema tähehetk. Ta äratab seersandi, kes magab keskkütteradika all, seersant äratab purjus kapten Kukuškini, Kukuškin äratab operatiivkorrapidaja Moskvas. Ja hommikul rõõmustavad neliteist kindralit, nagu lapsed, et kuulsid plahvatusest meilt, mitte Associated Pressi teadaandest.
Soldat esitatakse autasu saamiseks. Edasi, kuidas kellelgi veab. Mõni saab koju puhkusele. Mind premeeriti ükskord uute saabastega. Aga see on teine lugu.
Selle lihtsa „kaheksanda minuti” reegli järgi püüdsime me ainult minu teenistusaja jooksul kinni umbes tosin plahvatust.
Kuid ükskord otsustasid ameeriklased meid petta. Ja põrutasid tinglikult mitte kell 15:00:00, vaid 15:43:26.
Meie ei märganud loomulikult midagi.
Ja siis põmm! - teadaanne raadiost ja kohe päring Moskvast: kiiresti esitada selle ja selle kuupäeva materjalid.
Kapten Kukuškin rullib seismogrammi lahti aga seal, kuigi mitte kaheksandal minutil, on signaal klassikaline, nagu õpikus. Jõnksuga kolmandal sakil.
Kapten ronib sõna otseses mõttes silmusesse. Aga kas meie, kelle portfoolios oli selline kunstiteos, nagu staršina Krasnopuzõko demblialbum, peaksime haledate „karakullide” [vihje kõrgematele ohvitseridele, alates polkovnikutest, kes kandsid karakull-nahast papaahat] ees joonelisel paberil taganema?
Kloorlubja lahus, sulg, punane tint – pool tundi hiljem polnud seismogrammil mingit jälge signaalist.
Saadeti Moskvasse.
Seal kaitsesid hiljem kolm inimest sõjaväeakadeemias tööd teemal „USA armee salajased antiseismilised väljatöötlused”.
51
Selle loo jutustas mulle juhtumi peategelane, kes seitsmekümnendate lõpul – kaheksakümnendate alguses alustas oma armeekarjääri leitnant-sapöörina Nõukogude Väegrupis Saksamaal. Seal toimusid mingid hirmus tähtsad õppused kas kaitseministri või tema „parema käe” osavõtul. Õppuste käigus plaaniti imiteerida viit tuumaplahvatust. Leitnant vastutas õppuste kindlustamise eest: välja arvutada ja ette valmistada vajalik kogus trotüüli, raadio teel aktiveeritavad detonaatorid jne. Kõik oli justnagu valmis, kui õhtul enne õppusi tuleb „ülevalt” signaal: Moskvast saabunud minister (või kes see seal pealik oli) otsustas viia õppustesse sisse üllatusmomendi ja käskis korraldada kuuenda „tuumaplahvatuse”. Noh, meie leitnant paneb jooksuga lattu aga seal võib palli veeretada: seoses õppustega on kõik kokku kraabitud. Jumal tänatud, trotüüli õnnestus leida, kuid raadiodetonaatoreid pole. Kuna käsk tuleb täita, tehakse ainuvõimalik otsus: võetakse kaabel, kaevatakse blindaaž, blindaaži asuvad meie kangelane ja talle antud sõdur raadiojaamaga – lõhkamiskäsk püüda kinni eetrist.
Saabus hommik, õppused algasid. Kutid istuvad blindaažis ja ootavad signaali. Eeter on muidugi umbes ja soldat kõrgetest Kaukaasia mägedest ei saanud vene keelega hästi läbi. No ja lõhkamiskäsu magas muidugi maha (käsud olid umbes nagu „Kõu”: „Kõu-1, tuld!”, „Kõu-2, tuld!”, jne; käsu „Kõu-6, tuld!” magas kutt maha). Staabis vaadatakse, kuuendat plahvatust ei toimu, oodatakse 5 minutit... ei midagi, aga õppusi on vaja jätkata, järgmiseks tankirünnak lennuväe toetusel. Staabis mõeldi, et sapööridel on mingid tehnilised probleemid ja anti käsk: „Kõu-6, jätta!” ja samas käsk õppuste jätkamiseks. Leitnant istub blindaažis, soldat ütleb: „Sheltsimeesh leitnant, Kõu-6, tuld!” Leitu vajutab nuppu, kärgatab plahvatus... kõik jääb ümberringi vaikseks. Radist räägib, et eetris jäi ka kõik vaikseks. Kutid ootasid natuke ja siis otsustasid blindaažist välja ronida. Ronivad välja ja näevad: õppusi pole, ümberringi on kõik vaikne aga kaugusest läheneb suur sõiduautode ja džiipide korteež. Sõitsid kohale, peatusid, tulivihane minister kargab välja ja kukub sõimama. Sellist sõimu polnud leitnant oma elus veel kuulnud. Minister vandus end tühjaks, istus autosse ja sõitis minema aga leitnant jäi täielikus arusaamatuses silmi pilgutama. Sõnaga, selgus, et enne sapööride käsu tühistamist andis minister käsu helikopterite rünnakuks. Need kopterid olid just plahvatuse hetkel epitsentri kohal... lühidalt, meie uljas leitnant sai oma plahvatusega neile pihta ja tõi kaks neist lööklainega alla. Õnneks keegi surma ei saanud, helikopterid autorotatsiooniga ikkagi maandusid, kuid kopteripilootide püksid olid teadagi, mida täis. Leitnandi karjäär eriti ei kannatanud (ma nägin teda polkovnikuna), kuid kuulsus kogu Nõukogude Väegrupis Saksamaal oli ikkagi veel see: „Näe, seal läheb see sapöör, kes 2 helikopterit alla lasi.”
Selle loo jutustas mulle juhtumi peategelane, kes seitsmekümnendate lõpul – kaheksakümnendate alguses alustas oma armeekarjääri leitnant-sapöörina Nõukogude Väegrupis Saksamaal. Seal toimusid mingid hirmus tähtsad õppused kas kaitseministri või tema „parema käe” osavõtul. Õppuste käigus plaaniti imiteerida viit tuumaplahvatust. Leitnant vastutas õppuste kindlustamise eest: välja arvutada ja ette valmistada vajalik kogus trotüüli, raadio teel aktiveeritavad detonaatorid jne. Kõik oli justnagu valmis, kui õhtul enne õppusi tuleb „ülevalt” signaal: Moskvast saabunud minister (või kes see seal pealik oli) otsustas viia õppustesse sisse üllatusmomendi ja käskis korraldada kuuenda „tuumaplahvatuse”. Noh, meie leitnant paneb jooksuga lattu aga seal võib palli veeretada: seoses õppustega on kõik kokku kraabitud. Jumal tänatud, trotüüli õnnestus leida, kuid raadiodetonaatoreid pole. Kuna käsk tuleb täita, tehakse ainuvõimalik otsus: võetakse kaabel, kaevatakse blindaaž, blindaaži asuvad meie kangelane ja talle antud sõdur raadiojaamaga – lõhkamiskäsk püüda kinni eetrist.
Saabus hommik, õppused algasid. Kutid istuvad blindaažis ja ootavad signaali. Eeter on muidugi umbes ja soldat kõrgetest Kaukaasia mägedest ei saanud vene keelega hästi läbi. No ja lõhkamiskäsu magas muidugi maha (käsud olid umbes nagu „Kõu”: „Kõu-1, tuld!”, „Kõu-2, tuld!”, jne; käsu „Kõu-6, tuld!” magas kutt maha). Staabis vaadatakse, kuuendat plahvatust ei toimu, oodatakse 5 minutit... ei midagi, aga õppusi on vaja jätkata, järgmiseks tankirünnak lennuväe toetusel. Staabis mõeldi, et sapööridel on mingid tehnilised probleemid ja anti käsk: „Kõu-6, jätta!” ja samas käsk õppuste jätkamiseks. Leitnant istub blindaažis, soldat ütleb: „Sheltsimeesh leitnant, Kõu-6, tuld!” Leitu vajutab nuppu, kärgatab plahvatus... kõik jääb ümberringi vaikseks. Radist räägib, et eetris jäi ka kõik vaikseks. Kutid ootasid natuke ja siis otsustasid blindaažist välja ronida. Ronivad välja ja näevad: õppusi pole, ümberringi on kõik vaikne aga kaugusest läheneb suur sõiduautode ja džiipide korteež. Sõitsid kohale, peatusid, tulivihane minister kargab välja ja kukub sõimama. Sellist sõimu polnud leitnant oma elus veel kuulnud. Minister vandus end tühjaks, istus autosse ja sõitis minema aga leitnant jäi täielikus arusaamatuses silmi pilgutama. Sõnaga, selgus, et enne sapööride käsu tühistamist andis minister käsu helikopterite rünnakuks. Need kopterid olid just plahvatuse hetkel epitsentri kohal... lühidalt, meie uljas leitnant sai oma plahvatusega neile pihta ja tõi kaks neist lööklainega alla. Õnneks keegi surma ei saanud, helikopterid autorotatsiooniga ikkagi maandusid, kuid kopteripilootide püksid olid teadagi, mida täis. Leitnandi karjäär eriti ei kannatanud (ma nägin teda polkovnikuna), kuid kuulsus kogu Nõukogude Väegrupis Saksamaal oli ikkagi veel see: „Näe, seal läheb see sapöör, kes 2 helikopterit alla lasi.”
Hea, et ma kroonust enne punuma sain, kui seal järgnevas loos kirjeldatud tsirkus pihta hakkas. Kas see nüüd igal pool nii absurdne oli, ei tea. Sellele looga seoses tuleb varsti ka teine, veel absurdsem lugu.
52
28. mail 1987. aastal maandus Moskvas väike lennuk. Lennuk oli väike aga kui palju häda põhjustas...
Esimese asjana lendasid suuurte ülemuste pead. Kuna armees ilma suuurte ülemusteta ei saa, määrati nende asemele uued. Millest peab alustama uus ülemus? „Verevalamisest,” ütlevad liiga haritud ja näotult sapised inimesed. Aga vat h@i – pole enam tsaariaeg. Ülemus peab alustama hämmingust. Esimese asjana tuleb hämmastuda, milline korralagedus valitseb ja millised idiootidest alluvad jättis talle eelkäija, seejärel tuleb hämmastada alluvaid. Seejuures on tähtis viia nad hämmeldusse, mis on mõistuse tumenemise piiril.
Korrapidamine laupäevast pühapäevani lähenes lõpule. Väeosa korrapidaja läks lõunale (isikkoosseisu toitumist kontrollima – kogu aeg täiendas end staabiülema asetäitja instruktaažil). „Kastan” [raadiojaam] vaikis, Ljonja hakks vastuvõtu žurnaali täitma ja valmistus väeosa korrapidamist üle andma.
No on alles jälkus, selle tolvani Rusti pärast higista nüüd pintsakus. Meil pole veel midagi aga vaat meestel Balhašis...
Uus kaitseminister käskis viia vormi nõuetega vastavusse, et suurendada lahinguvalmidust. Aga uus õhukaitsevägede ülemjuhataja käskis üleüldse kanda saapaid ja portupeed, sest neh@r... Ja kui veel aasta tagasi võis toimkond käia särkides, siis nüüd, vaatamata kolmekümnekraadisele palavusele, lämmatas pintsak viimased iseteadvuse jäänused.
Kõrgema staabi otsetelefoni helin tõi Ljonja välja „õndsa mittemidagitegemise” olekust.
- Väeos korrapidaja ab litnant Tušin!!! [ei ole kirjavead, umbes nii võiks see kõlada, kui parinal ette kandes osa tähti alla neelata]
- Kus korrapidaja on?
- Lõunale läks, seltsims pakovnik [паковник - seda võiks vist ka rõvedikuks tõlkida, tuletades sõnast пакость]
- Lõõunale! – osatas telefon. Isikkoosseisu toitumist kontrollima, tuleb vastata. Niisiis, kus ikkagi korrapidaja on?
- Sööklas.
- Sööklas? Milleks?
- Lõunale läks, seltsims pakovnik, ...toitumist kontrollima.
- Võta vastu telefonogramm.
„Kaitseministri käskkirja N ... ja Kindralstaabi direktiivi N ... täitmiseks...”
Sõnad kasvasid ja paljunesid, lükkudes üksteise peale, peites olemust ning varjutades mõtet, moodustades kummalise mõistatuse Kõrgema Staabi Direktiivid.
Ljonja luges Kõrgema staabi polkovnikule ette värskelt üleskirjutatud telefonigrammi. Jutt käis insener-tehnilistest rajatistest väeosade ja allüksuste territooriumidel, mis tuleb viia rangesse vastavusse... Ljonja tundis, et peamine on mitte püüda üksikute sõnade mõtteid üheks mõtteks siduda. Muidu ootab paremal juhul ees lühiajaline kooma ja teadvusetus, halvemal juhul kogu ülejäänud elu juurviljana vegeteerimine. Ja siis veel see neetud palavus.
- Mitte midagi ei saanud aru, seltsims pakovnik. Mille kohta see on?
- Näed nüüd, leitnant, korrapidaja oleks kohe aru saanud. Selgitan: uus ülemjuhataja käskis kiiresti korda majja lüüa, selles mõttes, et kanalisatsiooniluugid üle värvida. Täitmisest kanda ette täna kell 20. Võta arvesse, et te asute meile lähedal, nii et ülemjuhataja astub teie poolt kindlasti läbi. Nii et, las komandör võtab minuga ühendust seoses ülemjuhataja käskkirja ja kindralstaabi direktiivi täitmisega.
Ärritatud väeosa komandör, ordenitega pärjatud polkovnik, tulevasest kurgipeenrast käskjala poolt eemale kistud, käskis: „Kutsu tagalaülem, autoteenistuse ülem, insener, ГСМ-i ülem, roodukad – hakkame värvima, ma kohe tulen, las ootavad väeosa korrapidaja toas.” Ja telefonid hakkasid helisema, käskjalad rabelema, saapad trampima, naised muretsema, koerad ulguma, lapsed nutma, kassid näuguma, linnud jäid vait – kõik olid hõivatud...
„Petrovitš,” küsis väeosa komandör kõrgema staabi suunajalt, „mis jama sa korrapidajale dikteerisid?... Mis, nii tõsine? Ja Skvortsovi? Jooptvaju! Luukide pärast? Noh, sain aru.”
„Nii, bljaha,” pöördus komandör roodukate poole, „kiiresti kõik kanlisatsiooniluugid oma territooriumil üle värvida. Linnakus samuti. Teie (ГСМ-i ülemale ja inseneriteenistuse ülemale) kindlustate roodud värvide ja pintslitega. Ettekanded käsu täitmisest kell 16, ei, kell 15.”
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, koerad jooksid, kassid pugesid peitu – kõik hakkasid tööle.
Kell 15 oli luukidega ühel pool. Värskelt musta nitrovärviga värvituna särasid need palavates päikesekiirtes ja rõõmustasid komndöri silma.
„Petrovits,” karjus komandör otsetelefoni torusse, „pane seal omale kirja: Zaitsev lõpetas kell 15!” Ja naeris laginal, rõõmustades, et täitis käsu tähtaegselt ning sai õnnestunult nalja teha.
„Nojah, kõik värvisin ära. Kuidas, mis värvi? Mustaks. Aga milliseks oleks pidanud? Mis sa ajad? Milline, na@ui, album? Pole mul mingit albumi! No sa ei öelnud ju ei mulle ega korrapidjale! Ise ei teadnud? Hea küll, nägemiseni!”
„Tušin!,” vaatas komandör salapärase näoga Ljonjat, „miks sa ei öelnud, et luugid tuleb punaseks värvida?”
- Seltsims pakovnik, ma lugesin peale vastuvõtmist telefonogrammi suunajale ette. Siin pole ühtegi sõna punasest värvist.
- Ma tean küll... Aga mida kuradit sa furaškat kuklal kannad nagu... ? Ja miks on selline korralagedus korrapidamisruumis? Mida, ma küsin, kõik siin tolgendavad?
- Seltsims komandör, te ju ise kutsusite, - proovis korrapidaja ebaõnnestunult end kaitsta. Mille eest sai komandörilt mõttetu ja halastamatu peapesu.
Kõik südamelt ära rääkinud, käskis komandör tuua inseneride laost punast värvi ja värvida na@er punaseks kõik need joba@@ luugid, nagu on kirjeldatud mingis joba@@ albumis.
- Seltsims komandör, - torkas inseneriteenistuse ülem vahele, - nii on isegi parem... Me oleks nagu neid kruntinud.
- Ma sind kohe krundin koos tagalaülemaga, et päris hea hakkaks! Miks pole väeosas seda joba@@ albumit? Esmaspäeval kannad ette, et album on olemas!
- Seltsimees komandör..., - tahtis inseneriteenistuse ülem hädaldama hakata...
- Aga mind ei ke@i, - pareeris komandör nõrga katse kõrvale hiilida, - kasvõi ise joonistad ja värvid.
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, koerad heitsid põõsaste vilusse, kassid jäid tukkuma...
Pooleteise tunni pärast helises kõrgema staabi otsetelefon. Korrapidaja oli suitsetama läinud ja Ljonja sirutas end ebameeldiva eelaimdusega toru poole.
- Kuule, leitnant, kus komandör on?, - kostis suunaja hääl.
- Territooriumil, seltsims pakovnik, seal värvitakse luuke punaseks.
- Sa, leitnant, anna talle teada, et äärekivid on ka vaja värvida. Noh, ja üleüldse, las helistab tagasi.
Kui korrapidaja poole tunni pärast küsis reamees Mezentsevilt, kes oli teenistusse kutsutud peale filosoofia teaduskonna 2. kursust, kuidas komandör suhtus uude Juhtnööri, vastas too häbematult: „Talle omase stoitsismiga.” Mille eest saadeti ta viivitamatult vestibüülis põrandat pesema...
Ootamatult korrapidamisruumi sisenenud väeosa komandör, polkovnik, ordenikandja, medali „Söötis ja uudismaade kasutuselevõtu eest” kavaler, oli sarnane bullterjeriga, kellest sõitis mööda veoauto, millega viidi igaveseks kaugustesse indlev lita: verd täis valgunud silmad, karmid kortsus kulmud, higilaigud pintsaku kaenlaalustes. Komandör otsis, keda küll tükkideks rebida.
Toimkonna üleandmine lähenes, juba saabusid razvodilt uus korrapidaja ja tema abi. Kaks korrapidajat ja kaks abi – neli ohvrit, - on kellele kätte maksta, komandöri närvide pärast võib rahulik olla. Ljonja valmistus osalema etenduses „Teenistusele täielikult käega löönud. Kellega ma koos teenin”... Äkki helises õelalt kõrgema staabi otsetelefon.
- Mitte puutuda, ma ise võtan, - haaras komandör toru.
- Petrovitš, tvoju mat, me ju õppisime sinuga kaugõppes akadeemias samadest raamatutest, jõime sama laua taga, samu naisi põrutasime! Mida sa, lita, minust hinge tükkhaaval välja kisud? Küll pole õige värv, küll äärekivid. Sa kohe ei saanud kõike öelda? Pista oma telefonogramm... Mida, album leiti üles? Aa... ka ei leidnud... Moskvast telefoni teel räägiti surnuks? Hea küll, Serjoga, pane kirja: kõik luugid on punased, äärekivid värvime lõpuni. Hea, et mul on kriiti, nii et puista terve väeosa üle. Midaaa???
Komandöri nägu ei hakanud isegi punetama, tema nägu omandas söödapeedi varjundi.
- Laigukesed, valged täpid? Aga kuidas paigutada? 4 – ruuduna, aga kus 5, seal üks ruudu keskele? Aga kuhu 4 ja kuhu 5? No nahr@na ma juhtimise akadeemiasse läksin? Ma olin ju asjalik insener! – siunas Punatähe ordeni kavaler.
- Roodukad, minu juurde! – ohkas ta raskelt, - hakkame ülesannet täpsustama. Veevärgi ja kanalisatsiooni luukidele joonistada 4 valget ringikujulist laiku, läbimõõduga 5 cm, mis on paigutatud ruudukujuliselt. Sidekaevude luukidele 5 laiku – 4 ruuduna, viies ruudu keskel. Homme, kui albumit pole, sõidad Balhaši või Zanzibari*, - teatas komandör tuhmilt ja täpselt inseneriteenistuse ülemale. See jäi kohe uskuma.
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, uksed paukusid, pintslid sahisesid. Ainult kassidel ja koertel oli ükskõik – nad olid väsinud palavusest, rabelemisest ja jooksmisest. Koerad otsustasid, et ka ilma nendeta saadakse hakkama aga kassidel oli tähtsamaid tegemisi, kui luukide värvimine tundmatu albumi värvidesse.
Esmaspäeva hommikul teel razvodile hämmeldus Ljonja, kui lõbus näeb väeosa välja. Punased luugid valgete laigukestega sarnanesid punase kärbseseene kübaratega, mis on loodrist seenelise tujuka käega siia-sinna laiali visatud. Sellest sündis mulje pioneerilaagrist või laste mänguväljakust. Ainult äärekivid olid värvitud tsemendipulbiga halliks, kuigi Ljonja mäletas täpselt, et eile värviti need kriidiga valgeks. Ilmselt leiti albumist pilt äärekividega, - mõtles Ljonja ja kiirustas razvodile. Ees oli uus päev, uus nädal, uued korraldused, uued ülesanded, mis vajasid lahendusi.
* Zanzibariks kutsuti raketi-kosmosekaitses [РКО] raketirünnaku hoiatussüsteemi [СПРН ] radarijaama Aserbaidžaani küla Gabala lähedal.
52
28. mail 1987. aastal maandus Moskvas väike lennuk. Lennuk oli väike aga kui palju häda põhjustas...
Esimese asjana lendasid suuurte ülemuste pead. Kuna armees ilma suuurte ülemusteta ei saa, määrati nende asemele uued. Millest peab alustama uus ülemus? „Verevalamisest,” ütlevad liiga haritud ja näotult sapised inimesed. Aga vat h@i – pole enam tsaariaeg. Ülemus peab alustama hämmingust. Esimese asjana tuleb hämmastuda, milline korralagedus valitseb ja millised idiootidest alluvad jättis talle eelkäija, seejärel tuleb hämmastada alluvaid. Seejuures on tähtis viia nad hämmeldusse, mis on mõistuse tumenemise piiril.
Korrapidamine laupäevast pühapäevani lähenes lõpule. Väeosa korrapidaja läks lõunale (isikkoosseisu toitumist kontrollima – kogu aeg täiendas end staabiülema asetäitja instruktaažil). „Kastan” [raadiojaam] vaikis, Ljonja hakks vastuvõtu žurnaali täitma ja valmistus väeosa korrapidamist üle andma.
No on alles jälkus, selle tolvani Rusti pärast higista nüüd pintsakus. Meil pole veel midagi aga vaat meestel Balhašis...
Uus kaitseminister käskis viia vormi nõuetega vastavusse, et suurendada lahinguvalmidust. Aga uus õhukaitsevägede ülemjuhataja käskis üleüldse kanda saapaid ja portupeed, sest neh@r... Ja kui veel aasta tagasi võis toimkond käia särkides, siis nüüd, vaatamata kolmekümnekraadisele palavusele, lämmatas pintsak viimased iseteadvuse jäänused.
Kõrgema staabi otsetelefoni helin tõi Ljonja välja „õndsa mittemidagitegemise” olekust.
- Väeos korrapidaja ab litnant Tušin!!! [ei ole kirjavead, umbes nii võiks see kõlada, kui parinal ette kandes osa tähti alla neelata]
- Kus korrapidaja on?
- Lõunale läks, seltsims pakovnik [паковник - seda võiks vist ka rõvedikuks tõlkida, tuletades sõnast пакость]
- Lõõunale! – osatas telefon. Isikkoosseisu toitumist kontrollima, tuleb vastata. Niisiis, kus ikkagi korrapidaja on?
- Sööklas.
- Sööklas? Milleks?
- Lõunale läks, seltsims pakovnik, ...toitumist kontrollima.
- Võta vastu telefonogramm.
„Kaitseministri käskkirja N ... ja Kindralstaabi direktiivi N ... täitmiseks...”
Sõnad kasvasid ja paljunesid, lükkudes üksteise peale, peites olemust ning varjutades mõtet, moodustades kummalise mõistatuse Kõrgema Staabi Direktiivid.
Ljonja luges Kõrgema staabi polkovnikule ette värskelt üleskirjutatud telefonigrammi. Jutt käis insener-tehnilistest rajatistest väeosade ja allüksuste territooriumidel, mis tuleb viia rangesse vastavusse... Ljonja tundis, et peamine on mitte püüda üksikute sõnade mõtteid üheks mõtteks siduda. Muidu ootab paremal juhul ees lühiajaline kooma ja teadvusetus, halvemal juhul kogu ülejäänud elu juurviljana vegeteerimine. Ja siis veel see neetud palavus.
- Mitte midagi ei saanud aru, seltsims pakovnik. Mille kohta see on?
- Näed nüüd, leitnant, korrapidaja oleks kohe aru saanud. Selgitan: uus ülemjuhataja käskis kiiresti korda majja lüüa, selles mõttes, et kanalisatsiooniluugid üle värvida. Täitmisest kanda ette täna kell 20. Võta arvesse, et te asute meile lähedal, nii et ülemjuhataja astub teie poolt kindlasti läbi. Nii et, las komandör võtab minuga ühendust seoses ülemjuhataja käskkirja ja kindralstaabi direktiivi täitmisega.
Ärritatud väeosa komandör, ordenitega pärjatud polkovnik, tulevasest kurgipeenrast käskjala poolt eemale kistud, käskis: „Kutsu tagalaülem, autoteenistuse ülem, insener, ГСМ-i ülem, roodukad – hakkame värvima, ma kohe tulen, las ootavad väeosa korrapidaja toas.” Ja telefonid hakkasid helisema, käskjalad rabelema, saapad trampima, naised muretsema, koerad ulguma, lapsed nutma, kassid näuguma, linnud jäid vait – kõik olid hõivatud...
„Petrovitš,” küsis väeosa komandör kõrgema staabi suunajalt, „mis jama sa korrapidajale dikteerisid?... Mis, nii tõsine? Ja Skvortsovi? Jooptvaju! Luukide pärast? Noh, sain aru.”
„Nii, bljaha,” pöördus komandör roodukate poole, „kiiresti kõik kanlisatsiooniluugid oma territooriumil üle värvida. Linnakus samuti. Teie (ГСМ-i ülemale ja inseneriteenistuse ülemale) kindlustate roodud värvide ja pintslitega. Ettekanded käsu täitmisest kell 16, ei, kell 15.”
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, koerad jooksid, kassid pugesid peitu – kõik hakkasid tööle.
Kell 15 oli luukidega ühel pool. Värskelt musta nitrovärviga värvituna särasid need palavates päikesekiirtes ja rõõmustasid komndöri silma.
„Petrovits,” karjus komandör otsetelefoni torusse, „pane seal omale kirja: Zaitsev lõpetas kell 15!” Ja naeris laginal, rõõmustades, et täitis käsu tähtaegselt ning sai õnnestunult nalja teha.
„Nojah, kõik värvisin ära. Kuidas, mis värvi? Mustaks. Aga milliseks oleks pidanud? Mis sa ajad? Milline, na@ui, album? Pole mul mingit albumi! No sa ei öelnud ju ei mulle ega korrapidjale! Ise ei teadnud? Hea küll, nägemiseni!”
„Tušin!,” vaatas komandör salapärase näoga Ljonjat, „miks sa ei öelnud, et luugid tuleb punaseks värvida?”
- Seltsims pakovnik, ma lugesin peale vastuvõtmist telefonogrammi suunajale ette. Siin pole ühtegi sõna punasest värvist.
- Ma tean küll... Aga mida kuradit sa furaškat kuklal kannad nagu... ? Ja miks on selline korralagedus korrapidamisruumis? Mida, ma küsin, kõik siin tolgendavad?
- Seltsims komandör, te ju ise kutsusite, - proovis korrapidaja ebaõnnestunult end kaitsta. Mille eest sai komandörilt mõttetu ja halastamatu peapesu.
Kõik südamelt ära rääkinud, käskis komandör tuua inseneride laost punast värvi ja värvida na@er punaseks kõik need joba@@ luugid, nagu on kirjeldatud mingis joba@@ albumis.
- Seltsims komandör, - torkas inseneriteenistuse ülem vahele, - nii on isegi parem... Me oleks nagu neid kruntinud.
- Ma sind kohe krundin koos tagalaülemaga, et päris hea hakkaks! Miks pole väeosas seda joba@@ albumit? Esmaspäeval kannad ette, et album on olemas!
- Seltsimees komandör..., - tahtis inseneriteenistuse ülem hädaldama hakata...
- Aga mind ei ke@i, - pareeris komandör nõrga katse kõrvale hiilida, - kasvõi ise joonistad ja värvid.
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, koerad heitsid põõsaste vilusse, kassid jäid tukkuma...
Pooleteise tunni pärast helises kõrgema staabi otsetelefon. Korrapidaja oli suitsetama läinud ja Ljonja sirutas end ebameeldiva eelaimdusega toru poole.
- Kuule, leitnant, kus komandör on?, - kostis suunaja hääl.
- Territooriumil, seltsims pakovnik, seal värvitakse luuke punaseks.
- Sa, leitnant, anna talle teada, et äärekivid on ka vaja värvida. Noh, ja üleüldse, las helistab tagasi.
Kui korrapidaja poole tunni pärast küsis reamees Mezentsevilt, kes oli teenistusse kutsutud peale filosoofia teaduskonna 2. kursust, kuidas komandör suhtus uude Juhtnööri, vastas too häbematult: „Talle omase stoitsismiga.” Mille eest saadeti ta viivitamatult vestibüülis põrandat pesema...
Ootamatult korrapidamisruumi sisenenud väeosa komandör, polkovnik, ordenikandja, medali „Söötis ja uudismaade kasutuselevõtu eest” kavaler, oli sarnane bullterjeriga, kellest sõitis mööda veoauto, millega viidi igaveseks kaugustesse indlev lita: verd täis valgunud silmad, karmid kortsus kulmud, higilaigud pintsaku kaenlaalustes. Komandör otsis, keda küll tükkideks rebida.
Toimkonna üleandmine lähenes, juba saabusid razvodilt uus korrapidaja ja tema abi. Kaks korrapidajat ja kaks abi – neli ohvrit, - on kellele kätte maksta, komandöri närvide pärast võib rahulik olla. Ljonja valmistus osalema etenduses „Teenistusele täielikult käega löönud. Kellega ma koos teenin”... Äkki helises õelalt kõrgema staabi otsetelefon.
- Mitte puutuda, ma ise võtan, - haaras komandör toru.
- Petrovitš, tvoju mat, me ju õppisime sinuga kaugõppes akadeemias samadest raamatutest, jõime sama laua taga, samu naisi põrutasime! Mida sa, lita, minust hinge tükkhaaval välja kisud? Küll pole õige värv, küll äärekivid. Sa kohe ei saanud kõike öelda? Pista oma telefonogramm... Mida, album leiti üles? Aa... ka ei leidnud... Moskvast telefoni teel räägiti surnuks? Hea küll, Serjoga, pane kirja: kõik luugid on punased, äärekivid värvime lõpuni. Hea, et mul on kriiti, nii et puista terve väeosa üle. Midaaa???
Komandöri nägu ei hakanud isegi punetama, tema nägu omandas söödapeedi varjundi.
- Laigukesed, valged täpid? Aga kuidas paigutada? 4 – ruuduna, aga kus 5, seal üks ruudu keskele? Aga kuhu 4 ja kuhu 5? No nahr@na ma juhtimise akadeemiasse läksin? Ma olin ju asjalik insener! – siunas Punatähe ordeni kavaler.
- Roodukad, minu juurde! – ohkas ta raskelt, - hakkame ülesannet täpsustama. Veevärgi ja kanalisatsiooni luukidele joonistada 4 valget ringikujulist laiku, läbimõõduga 5 cm, mis on paigutatud ruudukujuliselt. Sidekaevude luukidele 5 laiku – 4 ruuduna, viies ruudu keskel. Homme, kui albumit pole, sõidad Balhaši või Zanzibari*, - teatas komandör tuhmilt ja täpselt inseneriteenistuse ülemale. See jäi kohe uskuma.
Ja masinavärk hakkas pöörlema: saapad trampisid, võtmed kõlisesid, lukud krigisesid, uksed paukusid, pintslid sahisesid. Ainult kassidel ja koertel oli ükskõik – nad olid väsinud palavusest, rabelemisest ja jooksmisest. Koerad otsustasid, et ka ilma nendeta saadakse hakkama aga kassidel oli tähtsamaid tegemisi, kui luukide värvimine tundmatu albumi värvidesse.
Esmaspäeva hommikul teel razvodile hämmeldus Ljonja, kui lõbus näeb väeosa välja. Punased luugid valgete laigukestega sarnanesid punase kärbseseene kübaratega, mis on loodrist seenelise tujuka käega siia-sinna laiali visatud. Sellest sündis mulje pioneerilaagrist või laste mänguväljakust. Ainult äärekivid olid värvitud tsemendipulbiga halliks, kuigi Ljonja mäletas täpselt, et eile värviti need kriidiga valgeks. Ilmselt leiti albumist pilt äärekividega, - mõtles Ljonja ja kiirustas razvodile. Ees oli uus päev, uus nädal, uued korraldused, uued ülesanded, mis vajasid lahendusi.
* Zanzibariks kutsuti raketi-kosmosekaitses [РКО] raketirünnaku hoiatussüsteemi [СПРН ] radarijaama Aserbaidžaani küla Gabala lähedal.
Juuksur
Alustuseks tervitus foorumi lugejatele ja liikmetele.
Et anda oma osa vaba aja sisustamiseks ja tööaja raiskamiseks, panin maakeelde ümber mõne loo, mis mingil moel endale lähedane, või minu arvates näitab tegelikkust, Ja hr. Radisti lahkel loal postitan samasse.
Juuksur
Toimus see 1992. aastal. Just äsja oli kõlanud leinamarss, endisele NSV Liidule.
Allveelaevastikus läksid asjad vaikselt allamäge. Hüdraulika[tehased] jäi Bakuusse, aparatuuri komplekteerijad Kiievisse ja Kišinjovi [ehk väljapoole nüüdse Vene Föderatsiooni alasid].
Algasid tõsised probleemid palgasaamisega ja mis sest palgast, kui inflatsioon oli 40 protsenti kuus!2.Flotilli juhtkond, mis asus Kamtšatkal, mõistis, et sellises olukorras rahvas kaua vastu ei pea ja otsustati allveelaevnike elu kergendada. 25. Diviisi ПКЗ -s [плавучая казарма e. ujuvkasarmu. tänu Radist!] avati juuksuritöökoda, kus sümboolse tasu eest sai ennast korrastada. Pisiasi- aga meeldiv!
Töötas ehk, siis teenis seal juuksurina, suurepärane noormees, otse Turkmenistanist, Serdar- pealik, suur juht- nende keeli. Ei vedanud poisil, et sattus armeese sel murrangulisel ajal!
Kolme aastaga, õppis suurepäraselt selgeks vene keele ja ka eriala- трюмный матрос [tekimadrus?]- sobis talle. Puhkusel ei käinud- kodumaa jäi liialt kaugele, kuid dembel lähenes ja otsustas juhtkond ta juuksuriks määrata.
Ja niisiis, saabus Serdar´ile dembliaeg. Saabub ta staapi ja küsitakse:
„Kuhu lähetusdokumendid kirjutada?“
„Vot sellises rajoonis, see auul,“ vastab Serdar rahulikult.
Vaatavad ja uurivad saabiohvitserid tarka raamatut, kus kirjas kõik NSVL asustatud punktid, aga ei suuda sellist leida.
„Aga kaugel teil lähim suur linn on?“
„Oi, kaugel...!“
Vaevati oma päid kaua, aga selgust ei saabunud. Auul on kadunud, aga ajateenija isiklikus kaustas, seisab ainult, väikese piiriäärse asula nimi, kust ajateenija lähetati. Aga see pole see...!
„No ei saa olla!“ ütles staabiülem ja otsis välja kaardi. Selle täpsus osutus, aga ebapiisavaks ja võeti ette suurem kaart. Staabi ohvitserid kuhjusid kaardi meridiaanide ja paralleelide ristumiste kohale, aga mida pole, seda pole. Nooremapoolne vanemleitnant libistas pilgu mööda Turkmenistani-Iraani piiri ja äkki leidis ta pilk ühe punkti Iraani territooriumil. Oo õudust, täpselt 10 km piirist, aga seda juba Iraani poolel, asubki auul, millest räägib allveelaevastiku madrus Serdar.
Staabiohvitserid tarduvad..., lõhnab rahvusvahelise skandaali järele.
„Aga pojake, kuidas Sa üldse armeesse sattusid“, küsib staabiülem, nüüd juba väga isalikul toonil.
„Lambaid karjatasin..., nädala karjatasin, siis hulkusin niisama mägedes ringi. Ükskord tulid inimesed vormis ja küsisid nime - Serdar, vastasin. Küsivad nemad vanust - no 18 olen. Küsivad nemad mingit passi, aga ma ei tea mis see on. Panid mu masinasse ja tõid linna. Pärast viidi lennukile ja siin ma olengi!“
„Sa pojake, ... seda, et... oota ukse taga!“
Meeleolu oli kõigil null. Mitmesugused objektiivsed ja subjektiivsed tõendid, osutasid visalt asjaolule, et viimased kolm aastat oli salajases baasis teeninud Iraani kodanik, Serdar...
„Niisiis, seltsimehed ohvitserid, mida teha?“ oli õhus küsimus.
Aga mida ikka, milline komissariaat ta saatis, sinna saadame ta ka tagasi. Ja seal las otsustab ise, kuidas mööda mägesid minna.
Ja sõitiski õnnelik Serdar kodumaale, oma õdede-vendade juurde. Kas ta oma kodusesse auuli ka pärale jõudis, sellest ajalugu vaikib.
Poole aasta pärast, saabus diviisi staapi päring Turkmenistani KGB-st - ega juhuslikult teie diviisis ei teeninud keegi Serdar? Ei vastatud neile staabist midagi ja ei räägitud sellest juhtumist enam kunagi.
No ei teadnud Serdar, millises riigis ta on sündinud ja kus on tema kodumaa, aga oma kohuse kodumaa ees ta täitis, ja veel kuidas!
originaal bigler.ru
Et anda oma osa vaba aja sisustamiseks ja tööaja raiskamiseks, panin maakeelde ümber mõne loo, mis mingil moel endale lähedane, või minu arvates näitab tegelikkust, Ja hr. Radisti lahkel loal postitan samasse.
Juuksur
Toimus see 1992. aastal. Just äsja oli kõlanud leinamarss, endisele NSV Liidule.
Allveelaevastikus läksid asjad vaikselt allamäge. Hüdraulika[tehased] jäi Bakuusse, aparatuuri komplekteerijad Kiievisse ja Kišinjovi [ehk väljapoole nüüdse Vene Föderatsiooni alasid].
Algasid tõsised probleemid palgasaamisega ja mis sest palgast, kui inflatsioon oli 40 protsenti kuus!2.Flotilli juhtkond, mis asus Kamtšatkal, mõistis, et sellises olukorras rahvas kaua vastu ei pea ja otsustati allveelaevnike elu kergendada. 25. Diviisi ПКЗ -s [плавучая казарма e. ujuvkasarmu. tänu Radist!] avati juuksuritöökoda, kus sümboolse tasu eest sai ennast korrastada. Pisiasi- aga meeldiv!
Töötas ehk, siis teenis seal juuksurina, suurepärane noormees, otse Turkmenistanist, Serdar- pealik, suur juht- nende keeli. Ei vedanud poisil, et sattus armeese sel murrangulisel ajal!
Kolme aastaga, õppis suurepäraselt selgeks vene keele ja ka eriala- трюмный матрос [tekimadrus?]- sobis talle. Puhkusel ei käinud- kodumaa jäi liialt kaugele, kuid dembel lähenes ja otsustas juhtkond ta juuksuriks määrata.
Ja niisiis, saabus Serdar´ile dembliaeg. Saabub ta staapi ja küsitakse:
„Kuhu lähetusdokumendid kirjutada?“
„Vot sellises rajoonis, see auul,“ vastab Serdar rahulikult.
Vaatavad ja uurivad saabiohvitserid tarka raamatut, kus kirjas kõik NSVL asustatud punktid, aga ei suuda sellist leida.
„Aga kaugel teil lähim suur linn on?“
„Oi, kaugel...!“
Vaevati oma päid kaua, aga selgust ei saabunud. Auul on kadunud, aga ajateenija isiklikus kaustas, seisab ainult, väikese piiriäärse asula nimi, kust ajateenija lähetati. Aga see pole see...!
„No ei saa olla!“ ütles staabiülem ja otsis välja kaardi. Selle täpsus osutus, aga ebapiisavaks ja võeti ette suurem kaart. Staabi ohvitserid kuhjusid kaardi meridiaanide ja paralleelide ristumiste kohale, aga mida pole, seda pole. Nooremapoolne vanemleitnant libistas pilgu mööda Turkmenistani-Iraani piiri ja äkki leidis ta pilk ühe punkti Iraani territooriumil. Oo õudust, täpselt 10 km piirist, aga seda juba Iraani poolel, asubki auul, millest räägib allveelaevastiku madrus Serdar.
Staabiohvitserid tarduvad..., lõhnab rahvusvahelise skandaali järele.
„Aga pojake, kuidas Sa üldse armeesse sattusid“, küsib staabiülem, nüüd juba väga isalikul toonil.
„Lambaid karjatasin..., nädala karjatasin, siis hulkusin niisama mägedes ringi. Ükskord tulid inimesed vormis ja küsisid nime - Serdar, vastasin. Küsivad nemad vanust - no 18 olen. Küsivad nemad mingit passi, aga ma ei tea mis see on. Panid mu masinasse ja tõid linna. Pärast viidi lennukile ja siin ma olengi!“
„Sa pojake, ... seda, et... oota ukse taga!“
Meeleolu oli kõigil null. Mitmesugused objektiivsed ja subjektiivsed tõendid, osutasid visalt asjaolule, et viimased kolm aastat oli salajases baasis teeninud Iraani kodanik, Serdar...
„Niisiis, seltsimehed ohvitserid, mida teha?“ oli õhus küsimus.
Aga mida ikka, milline komissariaat ta saatis, sinna saadame ta ka tagasi. Ja seal las otsustab ise, kuidas mööda mägesid minna.
Ja sõitiski õnnelik Serdar kodumaale, oma õdede-vendade juurde. Kas ta oma kodusesse auuli ka pärale jõudis, sellest ajalugu vaikib.
Poole aasta pärast, saabus diviisi staapi päring Turkmenistani KGB-st - ega juhuslikult teie diviisis ei teeninud keegi Serdar? Ei vastatud neile staabist midagi ja ei räägitud sellest juhtumist enam kunagi.
No ei teadnud Serdar, millises riigis ta on sündinud ja kus on tema kodumaa, aga oma kohuse kodumaa ees ta täitis, ja veel kuidas!
originaal bigler.ru
Ulan-Ude40, 75274
53
Seoses looga luukidest.
1984. aastal, Poola päeva juubeli tähistamisel, pidi Rjazanisse oma sõjaväelise nooruse paikadesse sõitma kindral Jaruzelski, kes siis oli juba Poola Rahvavabariigi juht. Sõja ajal sai ta väljaõppe Kostjuško diviisis Rjazani metsades Seltsõ küla lähedal, kus paiknesid Rjazani sõjakoolide õppeväljad ja laagrid (dessant, side ja auto) ja Kolomenski suurtükiväekooli omad. Kostjuško diviisist oli metsa jäänud palju vanu kaevikuid, aga põhiline, lähimas pioneerilaagris oli alles hoone – endine diviisi staap. Kõrge külalise jaoks võeti vastu otsus teha sinna muuseum, helikopteri maandumisväljak ja eeskujulik kord luua. See ülesanne pandi sõjaväe sidekooli 4. kursuse kursantide õlule (tulid ikka mõttele). See, et kolmsada inimest korjasid mändide alt käbisid, sest need rikkusid väljanägemist – see on omaette lugu. Peamine ülesanne anti meie roodule. Meie, eesotsas Belomoriga (rooduka hüüdnimi), toreda mehega, lõime põhilise korra maandumisväljakust majani. Kõik on juba valmis, ainult peale igat tuuleiili: „Rood, jooksuga käbisid korjama!!!” Selline lõbu oli värisevatel komandöridel. Siis sõitsid kohale peamised külalise vastuvõtjad kohalikust kommunistlikust juhtkonnast, üks naisterahvas räägib, et puud on vaja mullaga kaunistada, rohtu männimetsas pole ja okkad ei näe ilusad välja. Kohe võetakse kõrgemal tasemel vastu otsus, 2 tunni pärast kimavad kohale 20 KAMAZi mustmullaga (ja kust küll nad suutsid selle nii kiiresti organiseerida mittemustmullavööndis?!). Komandöridest oli meiega ainult rühmaülem, see käsib iga männi ümber teha mullast 1 m diameetriga ringi. Öeldud, 3 tunni pärast tehtud, jäi ainult silmapiiril see lõpetada. Siis tuli Belomor: „Mis te tegite, o.ujeli??? Kogu muld laotada ühtlaselt kogu territooriumi ulatuses 5 cm paksuse kihina!!!” Öeldud, aga nagu teada: „Üks Rjazani Kõrgema Side Juhtimise Sõjaväekooli [РВВКУС] kursant asendab Belarusi (on selline traktor)”, tehtud. Loopisime laiali, tasandasime ja joonistasime veel iga puu ümber rehadega triibulised ringid. Nüüd korjab üks käbisid, teine tasandab tagapool rehaga jälgi. Vaat selline brigaaditöövõtt sajast inimesest. Just lõpetasime rassimise, kui kohale kihutas pataljonikomandör Aseejeviga (sõjakooli ülem). Need on hüsteerias, neid polnud kohal koos kohaliku võimuga. Karjuvad rooduka peale: „Millised tolvanid, nii palju sitta siin kokku keeranud! Kutsuda koolist autod ja kõik viimse kübemeni kokku korjata!!!!” Lühidalt, sügav öö oli, kui me lõpetasime mulla koristamise.
Aga hommikul Jaruzelski ei lennanudki kohale, tal oli kahju jälle Rjazani sääski sööta.
Kursandid, kes said kuu aja pärast leitnantideks, said näitliku ja põhilise õppetunni, kuidas valmistuda kõrgete külaliste vastuvõtuks. Pealegi pole õpikutes sellest sõnagi.
Ahjaa, muide Aseejev, just saanud sõjakooli ülemaks, käskis kõik puud territooriumil platsi ümbert maha saagida. Hiljem sõitis kohale kaitseministeeriumi spordikomitee Varssavi pakti maade võistluste sõjakooli spordibaasis läbiviimise asjus. Kohe esimene küsimus: „Mis jama see on, mitte ühtegi puud sõjakooli territooriumil???" (ise kuulsin). Kahe päeva pärast seisid kõikjal puud, tõsi, ainult nädala, hiljem kuivasid ära. Aga teie räägite: luuke värvida...
Seoses looga luukidest.
1984. aastal, Poola päeva juubeli tähistamisel, pidi Rjazanisse oma sõjaväelise nooruse paikadesse sõitma kindral Jaruzelski, kes siis oli juba Poola Rahvavabariigi juht. Sõja ajal sai ta väljaõppe Kostjuško diviisis Rjazani metsades Seltsõ küla lähedal, kus paiknesid Rjazani sõjakoolide õppeväljad ja laagrid (dessant, side ja auto) ja Kolomenski suurtükiväekooli omad. Kostjuško diviisist oli metsa jäänud palju vanu kaevikuid, aga põhiline, lähimas pioneerilaagris oli alles hoone – endine diviisi staap. Kõrge külalise jaoks võeti vastu otsus teha sinna muuseum, helikopteri maandumisväljak ja eeskujulik kord luua. See ülesanne pandi sõjaväe sidekooli 4. kursuse kursantide õlule (tulid ikka mõttele). See, et kolmsada inimest korjasid mändide alt käbisid, sest need rikkusid väljanägemist – see on omaette lugu. Peamine ülesanne anti meie roodule. Meie, eesotsas Belomoriga (rooduka hüüdnimi), toreda mehega, lõime põhilise korra maandumisväljakust majani. Kõik on juba valmis, ainult peale igat tuuleiili: „Rood, jooksuga käbisid korjama!!!” Selline lõbu oli värisevatel komandöridel. Siis sõitsid kohale peamised külalise vastuvõtjad kohalikust kommunistlikust juhtkonnast, üks naisterahvas räägib, et puud on vaja mullaga kaunistada, rohtu männimetsas pole ja okkad ei näe ilusad välja. Kohe võetakse kõrgemal tasemel vastu otsus, 2 tunni pärast kimavad kohale 20 KAMAZi mustmullaga (ja kust küll nad suutsid selle nii kiiresti organiseerida mittemustmullavööndis?!). Komandöridest oli meiega ainult rühmaülem, see käsib iga männi ümber teha mullast 1 m diameetriga ringi. Öeldud, 3 tunni pärast tehtud, jäi ainult silmapiiril see lõpetada. Siis tuli Belomor: „Mis te tegite, o.ujeli??? Kogu muld laotada ühtlaselt kogu territooriumi ulatuses 5 cm paksuse kihina!!!” Öeldud, aga nagu teada: „Üks Rjazani Kõrgema Side Juhtimise Sõjaväekooli [РВВКУС] kursant asendab Belarusi (on selline traktor)”, tehtud. Loopisime laiali, tasandasime ja joonistasime veel iga puu ümber rehadega triibulised ringid. Nüüd korjab üks käbisid, teine tasandab tagapool rehaga jälgi. Vaat selline brigaaditöövõtt sajast inimesest. Just lõpetasime rassimise, kui kohale kihutas pataljonikomandör Aseejeviga (sõjakooli ülem). Need on hüsteerias, neid polnud kohal koos kohaliku võimuga. Karjuvad rooduka peale: „Millised tolvanid, nii palju sitta siin kokku keeranud! Kutsuda koolist autod ja kõik viimse kübemeni kokku korjata!!!!” Lühidalt, sügav öö oli, kui me lõpetasime mulla koristamise.
Aga hommikul Jaruzelski ei lennanudki kohale, tal oli kahju jälle Rjazani sääski sööta.
Kursandid, kes said kuu aja pärast leitnantideks, said näitliku ja põhilise õppetunni, kuidas valmistuda kõrgete külaliste vastuvõtuks. Pealegi pole õpikutes sellest sõnagi.
Ahjaa, muide Aseejev, just saanud sõjakooli ülemaks, käskis kõik puud territooriumil platsi ümbert maha saagida. Hiljem sõitis kohale kaitseministeeriumi spordikomitee Varssavi pakti maade võistluste sõjakooli spordibaasis läbiviimise asjus. Kohe esimene küsimus: „Mis jama see on, mitte ühtegi puud sõjakooli territooriumil???" (ise kuulsin). Kahe päeva pärast seisid kõikjal puud, tõsi, ainult nädala, hiljem kuivasid ära. Aga teie räägite: luuke värvida...
Pealkirjata
Tashkent, ´85 aasta.
Raskelt avanesid transportlennuki IL76 laadimisluugid ja kontsaplekkide rambil klõpsudes, astus Tuzeli lennuvälja betoonile dembel, kaardiväe seersant, Dima Zamjatin. Paraadvormil säramas medal „Vapruse eest“, diplomaadikohver väikeste kingitustega kodustele- ja muidugi demblialbumiga- käes. Helesinine barett, kergelt tolmune päevitus- võta või jäta- üle küla poiss, poisikeste ebajumal!
Aga bareti alt ripub silutud, halli salguga juuksetukk, kah märk, ja mitte kehvem kui medal, või lindike haavatasaamise eest.
Emake, nähes salku, puhkeb hääletult nutma, aga Dima silitab õrnalt värisevat ema ja rahustab:
“Pole midagi... Näed, tagasi, elus ja terve“
Õhtul, küla klubi juures etendas Dima endast elusat kehastust Terkini surematust teosest:
„...И дымил бы папиросой,
угощал бы всех вокруг,
и на всякие вопросы
отвечал бы я не вдруг...“
[ja tossutaksin paberossi,
pakuksin ka Teile
Ja Teie küsimustele
ka vastaks ...]
Ainult, et olla kaasaegne suitsetas Dima enam mitte „Kazbekk´i“, vaid bulgaaria „BT-d“
Aga ülejäänud osas oli peaaegu nagu kirjutas Tvardovski:
«...Как мол, что?
Бывало всяко.
Страшно все же?
Как когда.
Много раз ходил в атаку?
Да, случалось иногда...»
[kuidas läks kah?
Kõike oli
Hirmu tundsid?
Kuidas siis.
Ründel käisid?
Tuli ette]
Küsimustele halli tuka kohta, aga tõmbus tusaseks ja poetas mokaotsast:
„Ah, oli üks ... asi.“
Mille peale kuulajaskond, vaid aupaklikult õhkas, et mitte lahti rebida veel paranemata haavu.
Aga juhtus see nii:
Peale utšebkat saadeti Dima, Afganistani, Jalalabadi dessantbrigaadi. Pool aastat jooksis, raadiosaatja seljas, mööda mägesid, sai piisavalt nii küpsetavat palavust, kui pakast. Kaitseingel säästis teda kuuli eest, aga kollatõvest polnud pääsu. Tehke, mis tahate, aga Afgaani kollatõve eest ei pääsenud omal ajal, ei Makedoonia Aleksandri väed, ega Inglased. Oleme meie siis erilised?
Hospidalist naases Dima kõhna, peaaegu, et läbipaistvana. Paranejaid tervendati seal aktiivselt tööteraapia abil ja vajalikke töid jagus piisavalt. Kasvõi kraave kaevama, millest iial piisavalt ei saanud.
Kombat kaes saabunut ja saatis ta retranslatsioonipunkti, just nagu kosuma, sest kuidas sa ikka sellisele raadio selga riputad, endalegi raske. Postil ehk kosub ja muutub jälle inimese sarnaseks, eks siis paistab.
Retranslatsioonipunkt asus mäel, mille jalamil asus brigaad. Dima, trampis mööda kitsast rada, mis serpentiinina ümber kalju keerles, kõndis postile pool päeva. Sadu kordi istus puhkama, ahmides õhku ja üha selgemalt mõistes, et sinna postile ta ilmaski ei jõua. See **** kombat saatis ta lihtsalt kui ülearuse ja jõuetu jalust.
Aga lõpuks kohale jõudes, mõistis Dimon, et sattus tõelisesse paradiisi. Meeskonnas vaid seitse sõdurit, komandöriks seersant Ljoha Kedrov, igati asjalik ja majandada mõistev mees. Distsipliini nõudis, aga kätele voli ei andnud ja ka teistel ei lubanud. Söögikraami oli piisavalt ja vaaritamine käis kohapeal, täpsemalt kokaks oli usbekk Ravshan Mirzojev, teised koorisid vaid kartuleid ja pesid kordamööda nõud. Rivistusi ei toimunud, rivis ei käidud, istusid jaamas või valves oma valvekorra ära ja siis tee mis tahad, maga või sülita lakke.
Ravshan kokkas jumalikult, lihtsast sõduripajukist suutis ta mistahes kulinaaria imed valmis võluda. Ja oste loomulikult suutis majanduslikult mõtlev kokk, pühade puhul ka vaikselt suurepärast praskat ajada, natuke küll, aga kõik just täpselt nagu valgetel inimestel. Toiduaineid tõi neile staršina koos eesel Vaskaga korra nädalas ja rohkem nad ülemusi ei näinud.
No mida veel on sõdurile õnneks vaja? Vahest, vaid natuke südamesoojust ja hingesõpra, aga selle eest hoolitses juba omakasupüüdmatult, nende ühine lemmik, sasiskarvaline peni Padzak, kes lahutamatult posti juurde kuulus. Padzak armastas eranditult kõiki sõdureid ja sõpruse märgiks peitis neile söömaajast ülejäänud konte padja alla. Sai ta selle eest sõduritelt noomida, aga mõistsid ju kõik, et see vaid suure sõpruse märgiks.
Teenistust kandis peni, aga ausalt, mitte hirmu pärast ja seetõttu võisid sõdurid end valves olles lõdvaks lasta. Teadsid ju kõik, et võõrast ei lase peni ka versta kaugusele.
Kui Sanka Bashilov kodust, pruudilt kirja sai- eks teate isegi, millise kirja- siis istus koer, toetades oma karvase pea, tema põlvedele ja istusid nad seal nii terve õhtu. Kui Sanka end kasvõi pisut liigutas, müksas koer teda käpaga- istu! Lõpuks ei suutnud Sanka enam vastu pidada ja palus: “Kuule, ausalt, ... ainult k**le?“ Ja ka siis saatis koer teda truult, istudes ülejäänud öö, valvates voodi ees. Selge, et koer oli sõdureile suurim sõber ja ei olnud seal mäel, paradiis, mitte ainult sõdureile, vaid ka koertele.
„Miinid“ puistati kaljuservalt alla, sest kõigile selge, et kalju sisse korralikku auku ei raiu. Sätid enda kitsale rajaotsale kükakile, sätid tagumiku kuristiku poole ja annad tasakesi tuld, ise kalju lõhesse kinnitatud karabiinist kinni hoides, et mitte alla lennata. Polnud väga vigagi, ehki algul oli õudne kuulata, kuidas öine tuulepuhang kaljudel ulub. Seersant Ljoha kehtestatud korra kohaselt, käidi „pommitamas“ kahekaupa, paljugi mis suure hädaga võib juhtuda...
Dima oli just lõpetanud oma valvekorra ja otsustas, enne teenitud puhkust pisut keha kergendada. Ainult, et - keda julgestuseks kutsuda? Sanka on vahetuses, Goga valvab ja äratada ei tahaks kah kedagi. Dima asetas automaadi püramiidi ja läkski üksipäini, tühiasi Бог не выдаст, свинья не съест [mida jumal ei anna, seda siga ei söö?].
Sättis end kenasti kuristiku kohale, ise karabiinist kinni hoides ja alustas vaevalist kehakergendamise protsessi. Jääkülm tuul uhab, justkui tahaks tähed taevas kustutada, ulub kaljudel, justkui sünnitav nõid ja kaja vastab talle ümbritsevatelt kaljudelt.
Lendasid sõdurid koikudelt, otsekui vedrust visatud, äratatuna Dima košmaarsest ja kohutavast karjest. Ei, see ei olnud lihtne hirm mis peegeldus selles karjes. See oli midagi kordades kohutavamat, jäine õudus, segatud surmahirmuga. Haarati automaate, tormati välja, kes kuidas, trussikutes, paljajalu. Ukselt aga tormas neile tuulispasana vastu Padzak, endal saba jalge vahel, tormas tuppa ja pressis end koiku alla. Tema järel tormas tuppa Dima, endal nägu viltu peas, raputab peos parajat kivijurakat ja lõugab:
„Сука, сука...!!! Maha löön raisa *** ***** ***“
Nojah, otsustas siis Padzak, oma suures tarkuses, siis ise Dimale julgestuseks minna, harjunud ju, et sõdurid seal kahekaupa käivad. Ehk, siis „проявил инициативу“, [ei ole nii head väljendit maakeeles ja muidugi on initsiatiiv alati karistatav], järgnedes hääletult oma võitluskaaslasele mööda kivist rada. Istus seal vaikselt, valvates Dimat kogu maailma ohtude eest ja enda kohalolekut mitte millegagi reetes. Vaid kõige otsustavamal hetkel otsustas natuke Dimat julgustada- ära karda sõber, ma olen siin – sinuga!
Ja limpsas Padzak õrnalt Dima kuupaistel särava taguotsa...
Hommikul, peeglikillu ees habet ajades, märkas Dima, et tema uhke kasakatukk on valgemaks muutunud? Ehk on vastu lubjatud seina ära määrinud? Silus Dima tukka märja käega, kuid lubivärv juustest ei kadunud...
ps. käesoleva loo kommentaarides on arutletud nii mõnegi küsitavuse osas, aga ilus oli lugeda ikka.
Tashkent, ´85 aasta.
Raskelt avanesid transportlennuki IL76 laadimisluugid ja kontsaplekkide rambil klõpsudes, astus Tuzeli lennuvälja betoonile dembel, kaardiväe seersant, Dima Zamjatin. Paraadvormil säramas medal „Vapruse eest“, diplomaadikohver väikeste kingitustega kodustele- ja muidugi demblialbumiga- käes. Helesinine barett, kergelt tolmune päevitus- võta või jäta- üle küla poiss, poisikeste ebajumal!
Aga bareti alt ripub silutud, halli salguga juuksetukk, kah märk, ja mitte kehvem kui medal, või lindike haavatasaamise eest.
Emake, nähes salku, puhkeb hääletult nutma, aga Dima silitab õrnalt värisevat ema ja rahustab:
“Pole midagi... Näed, tagasi, elus ja terve“
Õhtul, küla klubi juures etendas Dima endast elusat kehastust Terkini surematust teosest:
„...И дымил бы папиросой,
угощал бы всех вокруг,
и на всякие вопросы
отвечал бы я не вдруг...“
[ja tossutaksin paberossi,
pakuksin ka Teile
Ja Teie küsimustele
ka vastaks ...]
Ainult, et olla kaasaegne suitsetas Dima enam mitte „Kazbekk´i“, vaid bulgaaria „BT-d“
Aga ülejäänud osas oli peaaegu nagu kirjutas Tvardovski:
«...Как мол, что?
Бывало всяко.
Страшно все же?
Как когда.
Много раз ходил в атаку?
Да, случалось иногда...»
[kuidas läks kah?
Kõike oli
Hirmu tundsid?
Kuidas siis.
Ründel käisid?
Tuli ette]
Küsimustele halli tuka kohta, aga tõmbus tusaseks ja poetas mokaotsast:
„Ah, oli üks ... asi.“
Mille peale kuulajaskond, vaid aupaklikult õhkas, et mitte lahti rebida veel paranemata haavu.
Aga juhtus see nii:
Peale utšebkat saadeti Dima, Afganistani, Jalalabadi dessantbrigaadi. Pool aastat jooksis, raadiosaatja seljas, mööda mägesid, sai piisavalt nii küpsetavat palavust, kui pakast. Kaitseingel säästis teda kuuli eest, aga kollatõvest polnud pääsu. Tehke, mis tahate, aga Afgaani kollatõve eest ei pääsenud omal ajal, ei Makedoonia Aleksandri väed, ega Inglased. Oleme meie siis erilised?
Hospidalist naases Dima kõhna, peaaegu, et läbipaistvana. Paranejaid tervendati seal aktiivselt tööteraapia abil ja vajalikke töid jagus piisavalt. Kasvõi kraave kaevama, millest iial piisavalt ei saanud.
Kombat kaes saabunut ja saatis ta retranslatsioonipunkti, just nagu kosuma, sest kuidas sa ikka sellisele raadio selga riputad, endalegi raske. Postil ehk kosub ja muutub jälle inimese sarnaseks, eks siis paistab.
Retranslatsioonipunkt asus mäel, mille jalamil asus brigaad. Dima, trampis mööda kitsast rada, mis serpentiinina ümber kalju keerles, kõndis postile pool päeva. Sadu kordi istus puhkama, ahmides õhku ja üha selgemalt mõistes, et sinna postile ta ilmaski ei jõua. See **** kombat saatis ta lihtsalt kui ülearuse ja jõuetu jalust.
Aga lõpuks kohale jõudes, mõistis Dimon, et sattus tõelisesse paradiisi. Meeskonnas vaid seitse sõdurit, komandöriks seersant Ljoha Kedrov, igati asjalik ja majandada mõistev mees. Distsipliini nõudis, aga kätele voli ei andnud ja ka teistel ei lubanud. Söögikraami oli piisavalt ja vaaritamine käis kohapeal, täpsemalt kokaks oli usbekk Ravshan Mirzojev, teised koorisid vaid kartuleid ja pesid kordamööda nõud. Rivistusi ei toimunud, rivis ei käidud, istusid jaamas või valves oma valvekorra ära ja siis tee mis tahad, maga või sülita lakke.
Ravshan kokkas jumalikult, lihtsast sõduripajukist suutis ta mistahes kulinaaria imed valmis võluda. Ja oste loomulikult suutis majanduslikult mõtlev kokk, pühade puhul ka vaikselt suurepärast praskat ajada, natuke küll, aga kõik just täpselt nagu valgetel inimestel. Toiduaineid tõi neile staršina koos eesel Vaskaga korra nädalas ja rohkem nad ülemusi ei näinud.
No mida veel on sõdurile õnneks vaja? Vahest, vaid natuke südamesoojust ja hingesõpra, aga selle eest hoolitses juba omakasupüüdmatult, nende ühine lemmik, sasiskarvaline peni Padzak, kes lahutamatult posti juurde kuulus. Padzak armastas eranditult kõiki sõdureid ja sõpruse märgiks peitis neile söömaajast ülejäänud konte padja alla. Sai ta selle eest sõduritelt noomida, aga mõistsid ju kõik, et see vaid suure sõpruse märgiks.
Teenistust kandis peni, aga ausalt, mitte hirmu pärast ja seetõttu võisid sõdurid end valves olles lõdvaks lasta. Teadsid ju kõik, et võõrast ei lase peni ka versta kaugusele.
Kui Sanka Bashilov kodust, pruudilt kirja sai- eks teate isegi, millise kirja- siis istus koer, toetades oma karvase pea, tema põlvedele ja istusid nad seal nii terve õhtu. Kui Sanka end kasvõi pisut liigutas, müksas koer teda käpaga- istu! Lõpuks ei suutnud Sanka enam vastu pidada ja palus: “Kuule, ausalt, ... ainult k**le?“ Ja ka siis saatis koer teda truult, istudes ülejäänud öö, valvates voodi ees. Selge, et koer oli sõdureile suurim sõber ja ei olnud seal mäel, paradiis, mitte ainult sõdureile, vaid ka koertele.
„Miinid“ puistati kaljuservalt alla, sest kõigile selge, et kalju sisse korralikku auku ei raiu. Sätid enda kitsale rajaotsale kükakile, sätid tagumiku kuristiku poole ja annad tasakesi tuld, ise kalju lõhesse kinnitatud karabiinist kinni hoides, et mitte alla lennata. Polnud väga vigagi, ehki algul oli õudne kuulata, kuidas öine tuulepuhang kaljudel ulub. Seersant Ljoha kehtestatud korra kohaselt, käidi „pommitamas“ kahekaupa, paljugi mis suure hädaga võib juhtuda...
Dima oli just lõpetanud oma valvekorra ja otsustas, enne teenitud puhkust pisut keha kergendada. Ainult, et - keda julgestuseks kutsuda? Sanka on vahetuses, Goga valvab ja äratada ei tahaks kah kedagi. Dima asetas automaadi püramiidi ja läkski üksipäini, tühiasi Бог не выдаст, свинья не съест [mida jumal ei anna, seda siga ei söö?].
Sättis end kenasti kuristiku kohale, ise karabiinist kinni hoides ja alustas vaevalist kehakergendamise protsessi. Jääkülm tuul uhab, justkui tahaks tähed taevas kustutada, ulub kaljudel, justkui sünnitav nõid ja kaja vastab talle ümbritsevatelt kaljudelt.
Lendasid sõdurid koikudelt, otsekui vedrust visatud, äratatuna Dima košmaarsest ja kohutavast karjest. Ei, see ei olnud lihtne hirm mis peegeldus selles karjes. See oli midagi kordades kohutavamat, jäine õudus, segatud surmahirmuga. Haarati automaate, tormati välja, kes kuidas, trussikutes, paljajalu. Ukselt aga tormas neile tuulispasana vastu Padzak, endal saba jalge vahel, tormas tuppa ja pressis end koiku alla. Tema järel tormas tuppa Dima, endal nägu viltu peas, raputab peos parajat kivijurakat ja lõugab:
„Сука, сука...!!! Maha löön raisa *** ***** ***“
Nojah, otsustas siis Padzak, oma suures tarkuses, siis ise Dimale julgestuseks minna, harjunud ju, et sõdurid seal kahekaupa käivad. Ehk, siis „проявил инициативу“, [ei ole nii head väljendit maakeeles ja muidugi on initsiatiiv alati karistatav], järgnedes hääletult oma võitluskaaslasele mööda kivist rada. Istus seal vaikselt, valvates Dimat kogu maailma ohtude eest ja enda kohalolekut mitte millegagi reetes. Vaid kõige otsustavamal hetkel otsustas natuke Dimat julgustada- ära karda sõber, ma olen siin – sinuga!
Ja limpsas Padzak õrnalt Dima kuupaistel särava taguotsa...
Hommikul, peeglikillu ees habet ajades, märkas Dima, et tema uhke kasakatukk on valgemaks muutunud? Ehk on vastu lubjatud seina ära määrinud? Silus Dima tukka märja käega, kuid lubivärv juustest ei kadunud...
ps. käesoleva loo kommentaarides on arutletud nii mõnegi küsitavuse osas, aga ilus oli lugeda ikka.
Ulan-Ude40, 75274
Meie naabrite elust
Elas oli kord komandör, kes juhatas СпН ГУИН-i. [Спецназ главного управления исполнения наказаний, ehk väga-väga erirühm, gramm lahjemad vennad, kui stroibati omad]
Teenis ausalt, ei viilinud, kuni saabus korraldus valmistada suurema juhtkonna tarbeks ette „показухa“, [näidislahing]. Ja nagu hästi teada, saabuvad sellised korraldused alati ootamatult. Saate isegi aru,et sõnad „juhtkond“ ja „äkki“, need käivad koos.
Niisiis, sõideti otsima kohta kus saaks etendada „pantvangide vabastamist transpordivahendist“. Esialgne stsenaarium oli selline: Kuskil N.. rajooni turul võtavad terroristid pantvange, nõuavad transporti ja lennukit ning seejärel sõidavad T.. lennuväljale, kus neid ootab juba ette valmistatud lennuk. Maha pidi võetama nad teel lennuväljale ja selleks tuli leida sobiv koht.
Koht leitigi, mitte kaugel „betonkast“ on pööre lennuväljale. Koht oli sobiv, justkui oleks loodud „pokazuhha“ jaoks: tee ääres kasvab kuivanud puu - selle saab tee sulgemiseks lõhkamisega langetada; kuhi ehitusprahti - kuhu saab löögirühma peita; vana ehitussoojak sinna saab sapöörid ja majandusmehed sättida. On ka raudteeharu ja lahtine platvormvagun, mis sobiksid suurepäraselt juhtkonnale kõrgeks tribüüniks, ühesõnaga, kõik on olemas. Mõned korrad käidi kohal, tehti trenni, kõik laabus kenasti ja koostöö sujus.
Järgmisel päeval tuleb, siis suur „pokazuhha“, aga enne veel vaja korraldada, et kõrvalised isikud segama ei pääseks. Selle tagamiseks otsiti üles kohalik РОВД [rajooni siseasjade osakond] ülemus, kellele anti käsk:
„Homme tuleb siin näidislahing, kuhu saabub kõrgem juhtkond. Sina vaata, et kord oleks majas!“, ja lahkuti seejärel rahuliku südamega.
Aga asjata, sest kohaliku РОВД ülem ostus initsiatiivseks inimeseks, kellel sõnast kord, oli oma arusaam. Kui võitlejad hommikul saabusid, ei olnud enam ei prügihunnikut, ega patvormvagunit, puu oli kadunud, ehitussoojak minema veetud.
KORD oli loodud. РОВД ülem ise seisab paraadvormis, püüdlikult naeratades, valmis raporteerima...
artofwar.ru
Elas oli kord komandör, kes juhatas СпН ГУИН-i. [Спецназ главного управления исполнения наказаний, ehk väga-väga erirühm, gramm lahjemad vennad, kui stroibati omad]
Teenis ausalt, ei viilinud, kuni saabus korraldus valmistada suurema juhtkonna tarbeks ette „показухa“, [näidislahing]. Ja nagu hästi teada, saabuvad sellised korraldused alati ootamatult. Saate isegi aru,et sõnad „juhtkond“ ja „äkki“, need käivad koos.
Niisiis, sõideti otsima kohta kus saaks etendada „pantvangide vabastamist transpordivahendist“. Esialgne stsenaarium oli selline: Kuskil N.. rajooni turul võtavad terroristid pantvange, nõuavad transporti ja lennukit ning seejärel sõidavad T.. lennuväljale, kus neid ootab juba ette valmistatud lennuk. Maha pidi võetama nad teel lennuväljale ja selleks tuli leida sobiv koht.
Koht leitigi, mitte kaugel „betonkast“ on pööre lennuväljale. Koht oli sobiv, justkui oleks loodud „pokazuhha“ jaoks: tee ääres kasvab kuivanud puu - selle saab tee sulgemiseks lõhkamisega langetada; kuhi ehitusprahti - kuhu saab löögirühma peita; vana ehitussoojak sinna saab sapöörid ja majandusmehed sättida. On ka raudteeharu ja lahtine platvormvagun, mis sobiksid suurepäraselt juhtkonnale kõrgeks tribüüniks, ühesõnaga, kõik on olemas. Mõned korrad käidi kohal, tehti trenni, kõik laabus kenasti ja koostöö sujus.
Järgmisel päeval tuleb, siis suur „pokazuhha“, aga enne veel vaja korraldada, et kõrvalised isikud segama ei pääseks. Selle tagamiseks otsiti üles kohalik РОВД [rajooni siseasjade osakond] ülemus, kellele anti käsk:
„Homme tuleb siin näidislahing, kuhu saabub kõrgem juhtkond. Sina vaata, et kord oleks majas!“, ja lahkuti seejärel rahuliku südamega.
Aga asjata, sest kohaliku РОВД ülem ostus initsiatiivseks inimeseks, kellel sõnast kord, oli oma arusaam. Kui võitlejad hommikul saabusid, ei olnud enam ei prügihunnikut, ega patvormvagunit, puu oli kadunud, ehitussoojak minema veetud.
KORD oli loodud. РОВД ülem ise seisab paraadvormis, püüdlikult naeratades, valmis raporteerima...
artofwar.ru
Ulan-Ude40, 75274
Veel üks lugu remondipataljonist, mis tundub noorematele lugejatele ilmvõimatu, kui poes ringi vaadata. Paraku-paraku...
54
Miks ma joon musta kohvi
Kaugetel-kaugetel perestroikaeelse NSVL aegadel eelistasin ma piimaga kohvi. Muidugi, kui õnnetsus sedasamust kohvi hankida. Piima oli sagedamini saada, kuigi mitte alati. Aga meil käib siin jutt justnimelt piimaga kohvist. Palju kättesaadavamad olid erinevad kohvijoogid, nagu „Hobuse rõõm”: 20% rukist, 30% kaera, ülejäänu – valitud küpsed tammetõrud ja natuke sigurit. Milline seos on sellel kõigel armeega? Väga lihtne – mitte mingisugust. Armees ei olnud isegi tammetõrukohvi. Hommikul ja õhtul serveeriti helepruuni vedelikku, mida põhjendamatult nimetati teeks. Lõunaks – oi, parem mitte mõeldagi, mis tegelikult peitus neutraalse nimetuse „kissell” taga.
Kõik kättesaamatu omab arusaamatut külgetõmmet. Meie remondipataljonis joodi mitte ainult viina. Kaugel sellest. Näiteks meie saunamees jefreitor Kurotškin võis eriti lähedasi sõpru kostitada mitte ainult odekolonniga „Nelk”, hinnaga 57 kop, vaid ka suurepärase India teega, mida polnud saada isegi väljaspool väeosa. Aga Kurotškinil oli. Kingitus saunamehest jefreitorile ühelt kindralmajorilt, armeejuhataja asetäitjalt. Mina hoidsin lendsalgas imelist kohvijooki, mille koostises oli lausa 10% naturaalset kohvi. Veel enam, seal oli mul ka pakk piimapulbrit. Kui meeldiv oli peale rasket päeva räpasel tankil koos juht Olegi ja elektrik Ljošaga istuda ja juua illegaalselt „kohvi piimaga”, mis oli siinsamas leeklambil keedetud.
Ükskord õhtul arenes meil vestlus teemal „Miks ei anta armees kasvõi tammetõrukohvi”. Tõepoolest, miks? See on ilmselt isegi odavam sellest rokast, mida meile antakse tee nime all. Otsustasime tagalaülemale idee visata. Saaks mingisugusegi vahelduse söögikõlbmatusse ratsiooni.
Milline oli meie üllatus, kui järgmisel hommikul noor soldat-väljavalaja haaras teekannust... Peab märkima, et dedovštšinaga ja noorte paljakssöömisega võitlemiseks oli meil traditsioon. Kogu tükksuhkur, mis toodi lauale eraldi alustassil, valati teekannu. Kõige vähem teeninud võitleja laua taga segas kulbivarrega suhkrut ja valas kruusidesse. Endale viimasena. Viimasel oli kõige magusam tee, sest lahustumatu tükksuhkur jäi kannu põhja. Ja siis jäi seersant Ljoša üllatunult oma kruusi põrnitsema. Seal polnud ilmselgelt tee. Värvi järgi täpselt meie tammetõrukohvi piimaga.
- Sanja, sa jõudsid juba tagalaülemaga rääkida?
- Ei, ei jõudnud. Oležka, sina?
- Ei, mina mitte. Äkki tuli ise selle peale?
Ljoška rüüpas oma kruusist ja jäi mõtlikult lakke põrnitsema.
- Pisut nõudepesulapi maitsega. No ei hakata meid ju Arabica kohviga jootma...
Samal ajal märkis noorsõdur, kes püüdis võimalikult hästi suhkrut segada enne endale valamist:
- On alles lugu, milline tükksuhkur on sattunud. Mitte kuidagi ei lahustu.
Nende sõnadega kiirendas ta kulbivarrega segamisliigutusi teekannus. Korraga ilmus teekannust suur vikerkaarevärviline mull. Meie jahmusime. Ljoška hakkas läkastama, võttis soldatilt teekannu, sorkis selle põhjas ja õngitses välja tüki majapidamisseepi.
Laua taga valitses sekundiks vaikus, mille katkestas Ljoša ebainimlik vingumine:
- Söökla korrapidaja siiiaaaa!!!
Remondipataljonlased pöörasid kisa peale pead. Keegi söökla toimkonnast tormas korrapidaja järele. Siis kostis väeosa korrapidaja kapten Pinocheti, kes raskustega end hommikusöögist eemale kiskus, hääl:
- Jätta! Esimene rood, vait! Mind ei loksuta, mis teil seal on. Jätkata söömist!
Samal ajal saabus taarudes söögisaali remondipataljoni söökla peremees, nooremseersant Jarangobijev. Keerutades paksu näpu ümber võtmeid, küsis ta Ljošalt, kes talle seebitükki nina alla toppis:
- Miks sa karjud, jaa? Tee halb, jaa? Sa oma ema kiri kirjuta, las saadab Tseiloni teed, jaa.
Ljoša haaras pudrupoti ja viskas sellega Jarangobijevit. Kapten Pinochet viskus vapralt sündmuste keerisesse. Seal kohtus ta mitte talle määratud pudrupotiga ja langes ajutiselt mängust välja. Jarangobijevile viskusid appi tema kaasmaalased, Ljošale läksid appi veel inimest 15. Toimus kogu pataljoni rüselus. Ljoha püüdis Jarangobijevile teekannu pähe suruda, kuid too ajas kõrvad õieli ja pea ei mahtunud. Keegi valas madinas Pinocheti teega üle. Mitu noort võitlejat revideerisid kiiruga Jarangobijevi peidikut, toppides suud ja taskud neilt endilt varastatud suhkrut täis.
Lõpuks rabeles korralikult räsitud Pinochet välja ja jooksis pataljoni abi järele. Sealt jooksid kohale meie roodu- ja rühmaülemad ning lõid kiiresti sündmuste vastu juba huvi kaotavate sõdurite hulgas korra majja. Jarangobijevi pea tõmmati suure vaevaga teekannust välja ja anti ta üle tagalaülemale. Samal päeval viis tagalaülem ta patust kaugemale katlamajja. Katlakütja nooremseersant Šaitanov sai igaveseks söökla korrapidajaks. Söögi kvaliteet sellest ei tõusnud, kuid seepi teesse rohkem ei pandud.
Aga sellest ajast joon ma alati musta kohvi. Ka praegu, kuusteist aastat hiljem, joon itaalia restoranis oma Double Espressot. Naisele toodi Cappucino, kuid mina keeran silmad kõrvale vahustatud koore mütsilt tema tassis. Aga silmade ees on pilt – itaallasest kokk, õelalt mustadesse vuntsidesse muiates, segab Cappucino potis kulbiga majapidamisseebi tükke. Ja jälk seebimaitse tekib suhu ning äratab mälestused kaugetest remondipataljoni aegadest.
[Arusaamatul põhjusel sai tõlkimisel tagalaülemast selle asetäitja. Viga parandatud.]
54
Miks ma joon musta kohvi
Kaugetel-kaugetel perestroikaeelse NSVL aegadel eelistasin ma piimaga kohvi. Muidugi, kui õnnetsus sedasamust kohvi hankida. Piima oli sagedamini saada, kuigi mitte alati. Aga meil käib siin jutt justnimelt piimaga kohvist. Palju kättesaadavamad olid erinevad kohvijoogid, nagu „Hobuse rõõm”: 20% rukist, 30% kaera, ülejäänu – valitud küpsed tammetõrud ja natuke sigurit. Milline seos on sellel kõigel armeega? Väga lihtne – mitte mingisugust. Armees ei olnud isegi tammetõrukohvi. Hommikul ja õhtul serveeriti helepruuni vedelikku, mida põhjendamatult nimetati teeks. Lõunaks – oi, parem mitte mõeldagi, mis tegelikult peitus neutraalse nimetuse „kissell” taga.
Kõik kättesaamatu omab arusaamatut külgetõmmet. Meie remondipataljonis joodi mitte ainult viina. Kaugel sellest. Näiteks meie saunamees jefreitor Kurotškin võis eriti lähedasi sõpru kostitada mitte ainult odekolonniga „Nelk”, hinnaga 57 kop, vaid ka suurepärase India teega, mida polnud saada isegi väljaspool väeosa. Aga Kurotškinil oli. Kingitus saunamehest jefreitorile ühelt kindralmajorilt, armeejuhataja asetäitjalt. Mina hoidsin lendsalgas imelist kohvijooki, mille koostises oli lausa 10% naturaalset kohvi. Veel enam, seal oli mul ka pakk piimapulbrit. Kui meeldiv oli peale rasket päeva räpasel tankil koos juht Olegi ja elektrik Ljošaga istuda ja juua illegaalselt „kohvi piimaga”, mis oli siinsamas leeklambil keedetud.
Ükskord õhtul arenes meil vestlus teemal „Miks ei anta armees kasvõi tammetõrukohvi”. Tõepoolest, miks? See on ilmselt isegi odavam sellest rokast, mida meile antakse tee nime all. Otsustasime tagalaülemale idee visata. Saaks mingisugusegi vahelduse söögikõlbmatusse ratsiooni.
Milline oli meie üllatus, kui järgmisel hommikul noor soldat-väljavalaja haaras teekannust... Peab märkima, et dedovštšinaga ja noorte paljakssöömisega võitlemiseks oli meil traditsioon. Kogu tükksuhkur, mis toodi lauale eraldi alustassil, valati teekannu. Kõige vähem teeninud võitleja laua taga segas kulbivarrega suhkrut ja valas kruusidesse. Endale viimasena. Viimasel oli kõige magusam tee, sest lahustumatu tükksuhkur jäi kannu põhja. Ja siis jäi seersant Ljoša üllatunult oma kruusi põrnitsema. Seal polnud ilmselgelt tee. Värvi järgi täpselt meie tammetõrukohvi piimaga.
- Sanja, sa jõudsid juba tagalaülemaga rääkida?
- Ei, ei jõudnud. Oležka, sina?
- Ei, mina mitte. Äkki tuli ise selle peale?
Ljoška rüüpas oma kruusist ja jäi mõtlikult lakke põrnitsema.
- Pisut nõudepesulapi maitsega. No ei hakata meid ju Arabica kohviga jootma...
Samal ajal märkis noorsõdur, kes püüdis võimalikult hästi suhkrut segada enne endale valamist:
- On alles lugu, milline tükksuhkur on sattunud. Mitte kuidagi ei lahustu.
Nende sõnadega kiirendas ta kulbivarrega segamisliigutusi teekannus. Korraga ilmus teekannust suur vikerkaarevärviline mull. Meie jahmusime. Ljoška hakkas läkastama, võttis soldatilt teekannu, sorkis selle põhjas ja õngitses välja tüki majapidamisseepi.
Laua taga valitses sekundiks vaikus, mille katkestas Ljoša ebainimlik vingumine:
- Söökla korrapidaja siiiaaaa!!!
Remondipataljonlased pöörasid kisa peale pead. Keegi söökla toimkonnast tormas korrapidaja järele. Siis kostis väeosa korrapidaja kapten Pinocheti, kes raskustega end hommikusöögist eemale kiskus, hääl:
- Jätta! Esimene rood, vait! Mind ei loksuta, mis teil seal on. Jätkata söömist!
Samal ajal saabus taarudes söögisaali remondipataljoni söökla peremees, nooremseersant Jarangobijev. Keerutades paksu näpu ümber võtmeid, küsis ta Ljošalt, kes talle seebitükki nina alla toppis:
- Miks sa karjud, jaa? Tee halb, jaa? Sa oma ema kiri kirjuta, las saadab Tseiloni teed, jaa.
Ljoša haaras pudrupoti ja viskas sellega Jarangobijevit. Kapten Pinochet viskus vapralt sündmuste keerisesse. Seal kohtus ta mitte talle määratud pudrupotiga ja langes ajutiselt mängust välja. Jarangobijevile viskusid appi tema kaasmaalased, Ljošale läksid appi veel inimest 15. Toimus kogu pataljoni rüselus. Ljoha püüdis Jarangobijevile teekannu pähe suruda, kuid too ajas kõrvad õieli ja pea ei mahtunud. Keegi valas madinas Pinocheti teega üle. Mitu noort võitlejat revideerisid kiiruga Jarangobijevi peidikut, toppides suud ja taskud neilt endilt varastatud suhkrut täis.
Lõpuks rabeles korralikult räsitud Pinochet välja ja jooksis pataljoni abi järele. Sealt jooksid kohale meie roodu- ja rühmaülemad ning lõid kiiresti sündmuste vastu juba huvi kaotavate sõdurite hulgas korra majja. Jarangobijevi pea tõmmati suure vaevaga teekannust välja ja anti ta üle tagalaülemale. Samal päeval viis tagalaülem ta patust kaugemale katlamajja. Katlakütja nooremseersant Šaitanov sai igaveseks söökla korrapidajaks. Söögi kvaliteet sellest ei tõusnud, kuid seepi teesse rohkem ei pandud.
Aga sellest ajast joon ma alati musta kohvi. Ka praegu, kuusteist aastat hiljem, joon itaalia restoranis oma Double Espressot. Naisele toodi Cappucino, kuid mina keeran silmad kõrvale vahustatud koore mütsilt tema tassis. Aga silmade ees on pilt – itaallasest kokk, õelalt mustadesse vuntsidesse muiates, segab Cappucino potis kulbiga majapidamisseebi tükke. Ja jälk seebimaitse tekib suhu ning äratab mälestused kaugetest remondipataljoni aegadest.
[Arusaamatul põhjusel sai tõlkimisel tagalaülemast selle asetäitja. Viga parandatud.]
Vahelduseks üks eepos ka siseväelaste uskumatutest seiklustest.
55
Suure tee etapid
Me lõpetasime utšebka. Alles hiljem saime aru, et selle lause lõpus peaks olema hüüumärk ja rõõmsad smailid (kuigi neil aastatel sellist mõistet, nagu smailid, veel ei olnud, vähemalt NSVL-is). Aga tollal keegi mingit rõõmu ei tundnud. Tulevik hirmutas meid kohtumisega hirmsate deduškatega ja kurikuulsate määrustikuväliste suhetega, „tsooniga”, vangidega, ettekujutus kellest oli kujunenud filmidest (saate isegi aru, millistest) – sõnaga, me sõitsime Barmalei pessa ja kadestasime jubedalt neid väheseid õnnelikke, keda jäeti utšebkasse seersantidena uusi kursante karjatama.
Aga kuidas me sõitsime! Platskaartvagun oli täis soldateid vastavalt naride arvule. Iseenesest polnud see hirmus, sest me olime juba õppinud magama suvalises asendis suvalisel küljealusel. Kuid me olime koertega – kõik 35 inimest meie polgu sellest lennust. Muidugi, määrustiku järgi on ette nähtud vedada mitte üle nelja koera vaguni kohta, paigutades koerad kahekaupa tamburitesse, seotuna vastaspoolsete uste külge ja suukorvistatult. Meie puhul otsustasid ülemused soldateid mitte kogu rongi peale hajutada, aga võib-olla raudteelased ei lubanud üle ühe vaguni ära reostada – ei tea, ei tea. Igal juhul oli see koerte mõnitamine, sest juba oli suvi, rongis lämmatavalt palav aga tamburis pole aknad avatavad. Seetõttu, hoida seal peni armee määrustikukohases suukorvis, mis meenutab kõige rohkem nahast preservatiivi – see on isegi sõjaväelastele lubamatu julmus. Ja 4 koera haukusid kogu tee tamburis üksteise peale, saamata aru, miks nad sinna seoti ja, kuigi suukorvid võeti ära, miks ei lasta hammustada võimalikku vaenlast (armeekoertel on oma geopoliitika). Tõsi, lõpuks nad ainult klähvisid loiult, ära vaevatuna ja taibates pingutuste asjatust – kinni olid nad seotud määrustiku järgi, st ketiga.
Ülejäänud koerad ei kannatanud nii palju lämbusest, sest kõik aknad vagunis olid avatud, kuigi mõned ebaloomulikul viisil. Seevastu kannatasid nad liikumatusest, sest koerte kakluste ärahoidmiseks oli kästud neid hoida põrandal lamavas asendis. Selle tulemusena oli kogu vaguni põrand kaetud koertega ja kõik alumised narid jäid koerajuhtidele. Ülejäänud sõdurid – seersandid, radistid, keemikud, jt – istusid, lamasid ja liikusid ringi eranditult ülemistel naridel, nagu ahvid.
Alumine nari on muidugi hea, palju parem kui kolmas, kuid olete te proovinud magada, hoides kätega põrandal perioodiliselt üles karata püüdvat pirakat peni? Sellega võrreldes on uni vetsupotil või keskkütteradiaatoril lausa paradiis. Sellisel reisil söömine pole samuti lihtne ülesanne aga peldikus me ei käinud, eelistades akent, vaatamata ilmselgele riskile, sest see oli füüsiliselt kergem kui jõuda vaguni lõppu. Sel ajal hoidis keha kergendaja seltsimees kaht koera, ilmutades mitte just väheseid akrobaadivõimeid ning üle keskmise füüsilist jõudu. Sõitsime me üle ööpäeva ning lõpuks olime omadega täitsa läbi. Meie moraalsest seisundist ma juba ülalpool kirjutasin. Seetõttu, kui me hilja õhtul saabusime 12. roodu dislokatsioonipaika, mis oli määratud eelkogunemise kohana ja koerajuhtide kohtadele määramiseks, viisime koerad puuridesse ning varisesime magama, valitses meil matusemeeleolu. Öösel piinasid meid košmaarid.
Kuid hommik tervitas meid hommikusöögiga, mis tundus imena. Asi selles, et NSVL Siseministeeriumi sisevägede eraldiseisvates roodudes olid tsiviilkokad, täpsemalt naiskokad. Võrreldes soldatite valmistatud lobiga utšebkas, näis meie esimene hommikusöök teenistuses lausa koduse, emme tehtud söögina. Ja lauad! Poleks kunagi uskunud, et tavaline kandiline raudjalgadega sööklalaud võib sellist rõõmu tekitada. Võrreldes 20-kohaliste laudadega utšebkas olid need lombakad nõukaaegse ühistoitlustamise sünnitised intiimsuse tipud, sest olid arvestatud ainult neljale inimesele. Aga laudadel olid – me ei uskunud oma silmi – fajanssnõud ja söök oli juba taldrikutesse valmis pandud! Ei mingeid alumiiniumkausse, toidupotte rühma peale ja ämbrisuuruseid teekanne! Poisid, me oleme juba peaaegu kodus!
Meenub, et oma esimesel lõunal utšebkas, leidnud laualt 2 potti kartuliheljumiga vees [enamuses veest koosnev puder], küsisime me seersandilt: „Kumb siin on supp ja kumb praad?” Too ajas end õhku täis, et sarnaneda pasunat puhuva S. Holmes´iga ja ütles: „See on ju elementaarne, salagad! Kus on rohkem vett ja vähem kartulit – seal on supp, aga kus vastupidi – praad!”
Kuid neil vahet teha ei suutnud lõpuks ei meie ega tema. Siis tegi ta tõeliselt saalomonliku otsuse – kallas ühe poti sisu teise ning teatas: „Õgige, salagad – nüüd on siin nii supp kui praad!”
Vaat nii toitus väljaõpetatav sisevägede täiendus kaua enne NSVL kokkuvarisemist.
Niisiis algas esimene päev teenistuses kõige suurepärasema hommikusöögiga viimase poole aasta jooksul. Meile näidati „tsooni” ja vange ja nad osutusid üldse mitte hirmuäratavateks. Nägime ka deduškaid ning nad olid väga meiesarnased. Ja meie vaim sai veidi uut jõudu.
Hiljem olid koolitunnid, kusjuures igale sõdurile oli kahenädalase õppekogunemise ajaks määratud koer, kuid mitte tema oma, vaid võõras. Ei tea, millistel kaalutlustel see oli tehtud, kuid lõpuks oli toss väljas nii meil kui koertel. Võimalik, et ülemused just seda taotlesidki – et näha, milleks me oleme võimelised keerulises olukorras. Või kartsid lihtsalt, et elu liiga meena paistab? Minu puhul õnnestus see 100%: mulle sattus koer, millist ülemused häbelikult „väljapraagitud riesenšnautseriks” nimetasid. Ma otsisin kõik kaks nädalat temas kasvõi mingeidki rieseni jooni, kuid ei leidnud. Veel enam, tsiviielus tagasi, lappasin ma läbi terve mäe erialakirjandust, et aru saada, kas riesenšnautser võib kasvõi mingiski raskes elusituatsioonis näha välja sarnaselt mulle sattunud Indusega, kuid samuti ei leidnud. Kujutage ette musta... mmm... no ütleme, bokserit. Tal olid kupeeritud kõrvad ja saba, kuid tagumised käpad olid lühemad ja nõrgemad kui bokseril. Lõust meenutas kõige rohkem lambakoera või õuekoera – ei mingeid rippuvaid huuli, vuntse, habet ei olnud. Üleüldse, karv oli lühike ja isegi mitte laineline, ilma ühegi laiguta. Ja veel – see tõbras haises muskuse järele, nagu põder jooksuajal! Mul oli kõrini riiete pesemisest, kuid sellegipoolest ei saanud lõhnast lahti. Ei tea, keda oli vaja ristata, et saada selline värdjas, kuid kaldun mõttele, et ilma vivisektsioonita siin ei saadud.
Lõhna ta üles ei võtnud. Enesevalitsemist polnud samuti mitte mingisugust ja ta kartis metsikult pauku. Iga kord, kui prapor tulistas õppetöö käigus automaadist, ei pannud ma tähelegi, kui juba olin koos koeraga seltsimeeste rivist kaugel-kaugel. Vangide kinnipidamiseks ei kõlvanud ta üldse, sest ei osanud hüpata ja kasv ei võimaldanud tal kinnipeetavast haarata kõrgemalt, kui tagumikust. Kuidas võiks armees sellist peni kasutada, on minu jaoks siiani mõistatus, sest õppekogunemise lõppedes anti minu koer mulle tagasi ja edasist teenistust kandsime me koos. See-eest jumaldas Indus sigu taga ajada. Kui ta nägi siga, oli teda sama võimatu takistada, nagu Maradonat või Pelet vastase värava juures. Peab aga mainima, et meie õppetöö toimus roodu jalgpalliväljakul, kus jalgpalli keegi ei mänginud. Ja me saime õige varsti teada, miks – kui meid seal polnud, kasutati seda sigade karjamaana. Aastaid. Kõigesööjad elukad mineerisid väljaku vingemalt suvalisest dušmanist. Igapäevane saabaste seasitast puhastamine oli lisa õppekogunemise võludele. Kuid täieliku ettekujutuse mineeritusest saime me ükskord hommikul peale tugevaimat lõunamaist öist äikest: väljakul kattis vesi rohu ja SEE, loomulikult, ujus. Kõige rohkem meenutas see klimbisuppi, kus ilmselgelt oli vähe vedelikku...
Aga ühel teisel ilusal hommikul läksime me koolitundi enne, kui seatalitaja oleks jõudnud sead sigalasse tagasi ajada. Indus sööstis nii äkki ja kiiresti minema, et tõmbas oheliku karabiini sirgeks. Kahetsen, aga see oli ainuke kord, kui mul oli teda meeldiv vaadata. Ta tegeles oma lemmiktegevusega! Õigluse mõttes peab mainama, et ta polnud ainuke, kuid nii täpselt talle vajalikku kohta siga suunata ei osanud ükski teine peni. Ja see koht oli aianurk. Küsite, miks? Aga sellepärast, et mööda aeda kulges takistusriba, mille kellegi targa komandöri pea käskis muust territooriumist eraldada... okastraadiga! Miks ja kelle eest – see küsimus pole mulle. Kuid Induse suurimaks kaifiks oli ajada siga täie hooga nurka, kus okastraat ei jätnud seale võimalust kõrvale põigata või kasvõi millegi muu pihta põrutada. See metsik seakisa viis ta ekstaasi. Neetud Paganini...
Induse kaifi rikkus meie praporštšik, kes laskis valangu paukpadrunitega automaadist, mis oli valmis pandud [koerte] laskudega harjutamiseks. Sead sööstsid ühekorraga sigalasse, jahmunud ajajate rida ümber tõugates ja ära tallates. Meid, kes me seda korralagedust jälgisime, päästsid kidurad õunapuud, mis kasvasid ümber platsi. Siiani on arusaamatu, kuidas need sellise ootamatu „saagi” välja kannatasid, kuid kari mittemäletsevaid sõralisi kihutas meie alt läbi kedagi sandistamata. Kannan ette, et see mulje jäi kauaks meelde! Ja see, et meie poole tormasid tavalised kodusead, mitte näiteks ninasarvikud või pühvlid, ei vähendanud kuidagi tunnet vältimatust lõpust. Nõrgaks lohutuseks õunapuudelt alla võetud ja vatist jalgadel seisvatele sõjameestele oli põhjalik peapesu seatalitajale, mille korraldasid prapor ja alampolkovnik – polgu koerte teenistuse šeff, kes oli kogunemise ülem. Kuigi minu meelest oleks pidanud vastu pead saama põhiliselt prapor helisignaalide kasutamise reeglite rikkumise eest...
Kuid kõik hea saab ükskord otsa, nii lõppes ka kogunemine. Meile anti koerad tagasi ja saadeti teenistuskohtadesse – samasugustesse eraldiseisvatesse roodudesse, nagu õppekogunemisel peavarju andnud 12. rood. Seejuures saadeti igast roodust auto oma komandeeritud sõdurite järele. Ilmselt midagi muud kõlblikku ei leidunud ja meile saadeti järele konvoiauto. Neile, kes ei tea – see on selline metallist furgoon kahe „teeklaasiga” – ühekohalise kambriga, üldkambriga ning valvurite ruumiga. Panime koerad „teeklaasidesse” ja kambrisse aga ise sättisime end valvurite diivanile – võiks öelda, et mugavustega sõit, eriti kui meenutada rongi. Kuid siis hakkasid koerad haukuma. Rauast suletud mahutites. Baskervilli koera või vampiiride ulg Ameerika thrillerites ei suuda niimoodi juukseid püsti ajada, nagu see hauatagune vibreeriv haukumine! Ja mitte mingisugused käsud ei aidanud. Niimoodi sõitsimegi rooduni, kuigi teekonna lõpupoole vajusid juuksed tasapisi pea ligi tagasi: inimene, lurjus, harjub ju kõigega.
Kuid saatusele tundus, et meil polnud veel piisavalt reisimuljeid. Seetõttu sõitsime õige pisut enne roodu... kraavi. Kusjuures masin vajus sellele küljele, kus on ainuke uks, millest välja pääseb. Ja hauatagusele haukumisele lisandus mitte vähem hauatagune, kuid valitud vandumine. Nagu me hiljem teada saime, andis leitnandist masina vanem usbekist juhile Eltšijevile käsu pöörata vasakule. Milline peab olema võitleja distsiplineeritus kui, saanud käsust valesti aru – ajades vasaku ja parema segi, täitis ikkagi vastuvaidlematult käsku, vaatamata sellele, et seal, kuhu ta pidi pöörama, oli kraav! Selle sõjalise vapruse eest võeti Eltšijev autojuhi kohalt maha. Konvoiauto, vana kronu, mis juba ammu kandis vapustava vanadusnõtruse tõttu uhket nime Challenger, mis paar aastat varem alla kukkus, suri lisaks kõigele peale hüpet kraavi lõplikult välja. Meie raudset vanglat tiris välja kogu karauulist vaba rühm, eesotsas kapten Tjokiniga (kelle perekonnanimele lisas tagaselja kogu isikkoosseis kohustuslikus korras liite Modern [Modern Talking – oli sihuke bänd]). Seega võib öelda, et meie saabumine oli korraldatud pidulikult ja „välismaiste külalistega”. Roodu pääslasse saatis meid muljetavaldav eskort, togides vanduvat Eltšijevit. Meie üllatuseks selgus hiljem, et end täis teinud usbekk oli deduška aga paljud tema kolkijad – tšerpakid ja isegi salagad. See andis meile julgust, pealegi lubasime me juba eelnevalt kõvasti kokku hoida. Seetõttu löödi kohe esimene „deduškate sissesõit” edukalt tagasi vandesõnadega ja lendava taburetiga, millega keegi meist viskas kõige ülbemat „vanaisa”. Ja kõik! Rohkem deduškad meile pinda ei käinud! Mitte ühtegi tõsist kiusamist kogu ülejäänud aja jooksul. See-eest isad-komandörid ilmutasid ootamatult palju määrustikuvälist usinust – avastanud, et koerajuhtide hulka ilmusid kolm salagat, üritasid nad mitu korda meid päevakavavälistesse toimkondadesse rakendada, näiteks sööklasse. Noh, et noored võitlejad ei julge ära öelda. Kuid need katsed nurjasid kohe eos... deduškad! Meie deduškad-koerajuhid. Nad olid üldse tugevalt roodu eest väljas, õpetasid meid oma eriala prestiiži eest hoolitsema ja tavalise deduškate salagadega suhtlemise viisi asemel kaitsesid meid pidevalt väliste kiusajate eest. Välja nägi see umbes nii: „Sina letenant, koerajuht söökla ää pane, põle ette nähtu! Või mudu koerapudru söökla tassime! Sina sööb, sinu võitlejad sööb, pärast haigla lamab, ise hakkad karauul käima, üksi, aru said, jaa???”
Ja algas meil siin hoopis teine elu, hea söögiga, napsiga, hüppes käimistega ja muude toredustega. „Tsoon” osutus olevat hea raha ja iluasjade allikas, hirm kadus sootuks. Minnes koertega treenigutele, jooksime me suvel lähimasse järve suplema, talvel astusime läbi küla õllekast, kus kohalikud parmud püüdsid üksteise võidu meie neljajalgseid sõpru täis joota. Üldsegi mitte paha elu soldatile. Selle nimel tasus üle elada see põrgulik teekond ja lõbus õppekogunemine. Noh, und muidugi veidi nappis, seda küll, kuid ainult kõige hirmsamates unenägudes kangastus meile, et me jäime utšebkasse, ja et kombat annab pataljoni rivi ees meie, juba deduškate-seersantide, määrustikuvastaselt kõveratele kokarditele õige kuju rusikalöögiga otsaette...
55
Suure tee etapid
Me lõpetasime utšebka. Alles hiljem saime aru, et selle lause lõpus peaks olema hüüumärk ja rõõmsad smailid (kuigi neil aastatel sellist mõistet, nagu smailid, veel ei olnud, vähemalt NSVL-is). Aga tollal keegi mingit rõõmu ei tundnud. Tulevik hirmutas meid kohtumisega hirmsate deduškatega ja kurikuulsate määrustikuväliste suhetega, „tsooniga”, vangidega, ettekujutus kellest oli kujunenud filmidest (saate isegi aru, millistest) – sõnaga, me sõitsime Barmalei pessa ja kadestasime jubedalt neid väheseid õnnelikke, keda jäeti utšebkasse seersantidena uusi kursante karjatama.
Aga kuidas me sõitsime! Platskaartvagun oli täis soldateid vastavalt naride arvule. Iseenesest polnud see hirmus, sest me olime juba õppinud magama suvalises asendis suvalisel küljealusel. Kuid me olime koertega – kõik 35 inimest meie polgu sellest lennust. Muidugi, määrustiku järgi on ette nähtud vedada mitte üle nelja koera vaguni kohta, paigutades koerad kahekaupa tamburitesse, seotuna vastaspoolsete uste külge ja suukorvistatult. Meie puhul otsustasid ülemused soldateid mitte kogu rongi peale hajutada, aga võib-olla raudteelased ei lubanud üle ühe vaguni ära reostada – ei tea, ei tea. Igal juhul oli see koerte mõnitamine, sest juba oli suvi, rongis lämmatavalt palav aga tamburis pole aknad avatavad. Seetõttu, hoida seal peni armee määrustikukohases suukorvis, mis meenutab kõige rohkem nahast preservatiivi – see on isegi sõjaväelastele lubamatu julmus. Ja 4 koera haukusid kogu tee tamburis üksteise peale, saamata aru, miks nad sinna seoti ja, kuigi suukorvid võeti ära, miks ei lasta hammustada võimalikku vaenlast (armeekoertel on oma geopoliitika). Tõsi, lõpuks nad ainult klähvisid loiult, ära vaevatuna ja taibates pingutuste asjatust – kinni olid nad seotud määrustiku järgi, st ketiga.
Ülejäänud koerad ei kannatanud nii palju lämbusest, sest kõik aknad vagunis olid avatud, kuigi mõned ebaloomulikul viisil. Seevastu kannatasid nad liikumatusest, sest koerte kakluste ärahoidmiseks oli kästud neid hoida põrandal lamavas asendis. Selle tulemusena oli kogu vaguni põrand kaetud koertega ja kõik alumised narid jäid koerajuhtidele. Ülejäänud sõdurid – seersandid, radistid, keemikud, jt – istusid, lamasid ja liikusid ringi eranditult ülemistel naridel, nagu ahvid.
Alumine nari on muidugi hea, palju parem kui kolmas, kuid olete te proovinud magada, hoides kätega põrandal perioodiliselt üles karata püüdvat pirakat peni? Sellega võrreldes on uni vetsupotil või keskkütteradiaatoril lausa paradiis. Sellisel reisil söömine pole samuti lihtne ülesanne aga peldikus me ei käinud, eelistades akent, vaatamata ilmselgele riskile, sest see oli füüsiliselt kergem kui jõuda vaguni lõppu. Sel ajal hoidis keha kergendaja seltsimees kaht koera, ilmutades mitte just väheseid akrobaadivõimeid ning üle keskmise füüsilist jõudu. Sõitsime me üle ööpäeva ning lõpuks olime omadega täitsa läbi. Meie moraalsest seisundist ma juba ülalpool kirjutasin. Seetõttu, kui me hilja õhtul saabusime 12. roodu dislokatsioonipaika, mis oli määratud eelkogunemise kohana ja koerajuhtide kohtadele määramiseks, viisime koerad puuridesse ning varisesime magama, valitses meil matusemeeleolu. Öösel piinasid meid košmaarid.
Kuid hommik tervitas meid hommikusöögiga, mis tundus imena. Asi selles, et NSVL Siseministeeriumi sisevägede eraldiseisvates roodudes olid tsiviilkokad, täpsemalt naiskokad. Võrreldes soldatite valmistatud lobiga utšebkas, näis meie esimene hommikusöök teenistuses lausa koduse, emme tehtud söögina. Ja lauad! Poleks kunagi uskunud, et tavaline kandiline raudjalgadega sööklalaud võib sellist rõõmu tekitada. Võrreldes 20-kohaliste laudadega utšebkas olid need lombakad nõukaaegse ühistoitlustamise sünnitised intiimsuse tipud, sest olid arvestatud ainult neljale inimesele. Aga laudadel olid – me ei uskunud oma silmi – fajanssnõud ja söök oli juba taldrikutesse valmis pandud! Ei mingeid alumiiniumkausse, toidupotte rühma peale ja ämbrisuuruseid teekanne! Poisid, me oleme juba peaaegu kodus!
Meenub, et oma esimesel lõunal utšebkas, leidnud laualt 2 potti kartuliheljumiga vees [enamuses veest koosnev puder], küsisime me seersandilt: „Kumb siin on supp ja kumb praad?” Too ajas end õhku täis, et sarnaneda pasunat puhuva S. Holmes´iga ja ütles: „See on ju elementaarne, salagad! Kus on rohkem vett ja vähem kartulit – seal on supp, aga kus vastupidi – praad!”
Kuid neil vahet teha ei suutnud lõpuks ei meie ega tema. Siis tegi ta tõeliselt saalomonliku otsuse – kallas ühe poti sisu teise ning teatas: „Õgige, salagad – nüüd on siin nii supp kui praad!”
Vaat nii toitus väljaõpetatav sisevägede täiendus kaua enne NSVL kokkuvarisemist.
Niisiis algas esimene päev teenistuses kõige suurepärasema hommikusöögiga viimase poole aasta jooksul. Meile näidati „tsooni” ja vange ja nad osutusid üldse mitte hirmuäratavateks. Nägime ka deduškaid ning nad olid väga meiesarnased. Ja meie vaim sai veidi uut jõudu.
Hiljem olid koolitunnid, kusjuures igale sõdurile oli kahenädalase õppekogunemise ajaks määratud koer, kuid mitte tema oma, vaid võõras. Ei tea, millistel kaalutlustel see oli tehtud, kuid lõpuks oli toss väljas nii meil kui koertel. Võimalik, et ülemused just seda taotlesidki – et näha, milleks me oleme võimelised keerulises olukorras. Või kartsid lihtsalt, et elu liiga meena paistab? Minu puhul õnnestus see 100%: mulle sattus koer, millist ülemused häbelikult „väljapraagitud riesenšnautseriks” nimetasid. Ma otsisin kõik kaks nädalat temas kasvõi mingeidki rieseni jooni, kuid ei leidnud. Veel enam, tsiviielus tagasi, lappasin ma läbi terve mäe erialakirjandust, et aru saada, kas riesenšnautser võib kasvõi mingiski raskes elusituatsioonis näha välja sarnaselt mulle sattunud Indusega, kuid samuti ei leidnud. Kujutage ette musta... mmm... no ütleme, bokserit. Tal olid kupeeritud kõrvad ja saba, kuid tagumised käpad olid lühemad ja nõrgemad kui bokseril. Lõust meenutas kõige rohkem lambakoera või õuekoera – ei mingeid rippuvaid huuli, vuntse, habet ei olnud. Üleüldse, karv oli lühike ja isegi mitte laineline, ilma ühegi laiguta. Ja veel – see tõbras haises muskuse järele, nagu põder jooksuajal! Mul oli kõrini riiete pesemisest, kuid sellegipoolest ei saanud lõhnast lahti. Ei tea, keda oli vaja ristata, et saada selline värdjas, kuid kaldun mõttele, et ilma vivisektsioonita siin ei saadud.
Lõhna ta üles ei võtnud. Enesevalitsemist polnud samuti mitte mingisugust ja ta kartis metsikult pauku. Iga kord, kui prapor tulistas õppetöö käigus automaadist, ei pannud ma tähelegi, kui juba olin koos koeraga seltsimeeste rivist kaugel-kaugel. Vangide kinnipidamiseks ei kõlvanud ta üldse, sest ei osanud hüpata ja kasv ei võimaldanud tal kinnipeetavast haarata kõrgemalt, kui tagumikust. Kuidas võiks armees sellist peni kasutada, on minu jaoks siiani mõistatus, sest õppekogunemise lõppedes anti minu koer mulle tagasi ja edasist teenistust kandsime me koos. See-eest jumaldas Indus sigu taga ajada. Kui ta nägi siga, oli teda sama võimatu takistada, nagu Maradonat või Pelet vastase värava juures. Peab aga mainima, et meie õppetöö toimus roodu jalgpalliväljakul, kus jalgpalli keegi ei mänginud. Ja me saime õige varsti teada, miks – kui meid seal polnud, kasutati seda sigade karjamaana. Aastaid. Kõigesööjad elukad mineerisid väljaku vingemalt suvalisest dušmanist. Igapäevane saabaste seasitast puhastamine oli lisa õppekogunemise võludele. Kuid täieliku ettekujutuse mineeritusest saime me ükskord hommikul peale tugevaimat lõunamaist öist äikest: väljakul kattis vesi rohu ja SEE, loomulikult, ujus. Kõige rohkem meenutas see klimbisuppi, kus ilmselgelt oli vähe vedelikku...
Aga ühel teisel ilusal hommikul läksime me koolitundi enne, kui seatalitaja oleks jõudnud sead sigalasse tagasi ajada. Indus sööstis nii äkki ja kiiresti minema, et tõmbas oheliku karabiini sirgeks. Kahetsen, aga see oli ainuke kord, kui mul oli teda meeldiv vaadata. Ta tegeles oma lemmiktegevusega! Õigluse mõttes peab mainama, et ta polnud ainuke, kuid nii täpselt talle vajalikku kohta siga suunata ei osanud ükski teine peni. Ja see koht oli aianurk. Küsite, miks? Aga sellepärast, et mööda aeda kulges takistusriba, mille kellegi targa komandöri pea käskis muust territooriumist eraldada... okastraadiga! Miks ja kelle eest – see küsimus pole mulle. Kuid Induse suurimaks kaifiks oli ajada siga täie hooga nurka, kus okastraat ei jätnud seale võimalust kõrvale põigata või kasvõi millegi muu pihta põrutada. See metsik seakisa viis ta ekstaasi. Neetud Paganini...
Induse kaifi rikkus meie praporštšik, kes laskis valangu paukpadrunitega automaadist, mis oli valmis pandud [koerte] laskudega harjutamiseks. Sead sööstsid ühekorraga sigalasse, jahmunud ajajate rida ümber tõugates ja ära tallates. Meid, kes me seda korralagedust jälgisime, päästsid kidurad õunapuud, mis kasvasid ümber platsi. Siiani on arusaamatu, kuidas need sellise ootamatu „saagi” välja kannatasid, kuid kari mittemäletsevaid sõralisi kihutas meie alt läbi kedagi sandistamata. Kannan ette, et see mulje jäi kauaks meelde! Ja see, et meie poole tormasid tavalised kodusead, mitte näiteks ninasarvikud või pühvlid, ei vähendanud kuidagi tunnet vältimatust lõpust. Nõrgaks lohutuseks õunapuudelt alla võetud ja vatist jalgadel seisvatele sõjameestele oli põhjalik peapesu seatalitajale, mille korraldasid prapor ja alampolkovnik – polgu koerte teenistuse šeff, kes oli kogunemise ülem. Kuigi minu meelest oleks pidanud vastu pead saama põhiliselt prapor helisignaalide kasutamise reeglite rikkumise eest...
Kuid kõik hea saab ükskord otsa, nii lõppes ka kogunemine. Meile anti koerad tagasi ja saadeti teenistuskohtadesse – samasugustesse eraldiseisvatesse roodudesse, nagu õppekogunemisel peavarju andnud 12. rood. Seejuures saadeti igast roodust auto oma komandeeritud sõdurite järele. Ilmselt midagi muud kõlblikku ei leidunud ja meile saadeti järele konvoiauto. Neile, kes ei tea – see on selline metallist furgoon kahe „teeklaasiga” – ühekohalise kambriga, üldkambriga ning valvurite ruumiga. Panime koerad „teeklaasidesse” ja kambrisse aga ise sättisime end valvurite diivanile – võiks öelda, et mugavustega sõit, eriti kui meenutada rongi. Kuid siis hakkasid koerad haukuma. Rauast suletud mahutites. Baskervilli koera või vampiiride ulg Ameerika thrillerites ei suuda niimoodi juukseid püsti ajada, nagu see hauatagune vibreeriv haukumine! Ja mitte mingisugused käsud ei aidanud. Niimoodi sõitsimegi rooduni, kuigi teekonna lõpupoole vajusid juuksed tasapisi pea ligi tagasi: inimene, lurjus, harjub ju kõigega.
Kuid saatusele tundus, et meil polnud veel piisavalt reisimuljeid. Seetõttu sõitsime õige pisut enne roodu... kraavi. Kusjuures masin vajus sellele küljele, kus on ainuke uks, millest välja pääseb. Ja hauatagusele haukumisele lisandus mitte vähem hauatagune, kuid valitud vandumine. Nagu me hiljem teada saime, andis leitnandist masina vanem usbekist juhile Eltšijevile käsu pöörata vasakule. Milline peab olema võitleja distsiplineeritus kui, saanud käsust valesti aru – ajades vasaku ja parema segi, täitis ikkagi vastuvaidlematult käsku, vaatamata sellele, et seal, kuhu ta pidi pöörama, oli kraav! Selle sõjalise vapruse eest võeti Eltšijev autojuhi kohalt maha. Konvoiauto, vana kronu, mis juba ammu kandis vapustava vanadusnõtruse tõttu uhket nime Challenger, mis paar aastat varem alla kukkus, suri lisaks kõigele peale hüpet kraavi lõplikult välja. Meie raudset vanglat tiris välja kogu karauulist vaba rühm, eesotsas kapten Tjokiniga (kelle perekonnanimele lisas tagaselja kogu isikkoosseis kohustuslikus korras liite Modern [Modern Talking – oli sihuke bänd]). Seega võib öelda, et meie saabumine oli korraldatud pidulikult ja „välismaiste külalistega”. Roodu pääslasse saatis meid muljetavaldav eskort, togides vanduvat Eltšijevit. Meie üllatuseks selgus hiljem, et end täis teinud usbekk oli deduška aga paljud tema kolkijad – tšerpakid ja isegi salagad. See andis meile julgust, pealegi lubasime me juba eelnevalt kõvasti kokku hoida. Seetõttu löödi kohe esimene „deduškate sissesõit” edukalt tagasi vandesõnadega ja lendava taburetiga, millega keegi meist viskas kõige ülbemat „vanaisa”. Ja kõik! Rohkem deduškad meile pinda ei käinud! Mitte ühtegi tõsist kiusamist kogu ülejäänud aja jooksul. See-eest isad-komandörid ilmutasid ootamatult palju määrustikuvälist usinust – avastanud, et koerajuhtide hulka ilmusid kolm salagat, üritasid nad mitu korda meid päevakavavälistesse toimkondadesse rakendada, näiteks sööklasse. Noh, et noored võitlejad ei julge ära öelda. Kuid need katsed nurjasid kohe eos... deduškad! Meie deduškad-koerajuhid. Nad olid üldse tugevalt roodu eest väljas, õpetasid meid oma eriala prestiiži eest hoolitsema ja tavalise deduškate salagadega suhtlemise viisi asemel kaitsesid meid pidevalt väliste kiusajate eest. Välja nägi see umbes nii: „Sina letenant, koerajuht söökla ää pane, põle ette nähtu! Või mudu koerapudru söökla tassime! Sina sööb, sinu võitlejad sööb, pärast haigla lamab, ise hakkad karauul käima, üksi, aru said, jaa???”
Ja algas meil siin hoopis teine elu, hea söögiga, napsiga, hüppes käimistega ja muude toredustega. „Tsoon” osutus olevat hea raha ja iluasjade allikas, hirm kadus sootuks. Minnes koertega treenigutele, jooksime me suvel lähimasse järve suplema, talvel astusime läbi küla õllekast, kus kohalikud parmud püüdsid üksteise võidu meie neljajalgseid sõpru täis joota. Üldsegi mitte paha elu soldatile. Selle nimel tasus üle elada see põrgulik teekond ja lõbus õppekogunemine. Noh, und muidugi veidi nappis, seda küll, kuid ainult kõige hirmsamates unenägudes kangastus meile, et me jäime utšebkasse, ja et kombat annab pataljoni rivi ees meie, juba deduškate-seersantide, määrustikuvastaselt kõveratele kokarditele õige kuju rusikalöögiga otsaette...
Viimati muutis Radist86, 22 Apr, 2009 2:17, muudetud 1 kord kokku.
Järgmine lugu on jälle kangesti anekdoodi moodi.
56
Lugu juhtus tudengite õppekogunemisel. Ülesande kohaselt peab sõitma suure ringi tankiga, pidades sidet instruktoriga. Üliõpilane istub tanki ja sõidab...
20 minuti pärast kannab raadio teel ette: „Seisan tornil, sõita ei saa!”
Instruktor: „No sa, mat tvaju, roni sellesse torni ja sõida tagasi!”
Veel 20 minuti pärast: „Seisan tornil, sõita ei saa!”
Instruktor istub БМП-sse, sõidab tanki jäetud jälgi mööda ja näeb: tank seisab tornil, roomikud keerlevad. Sõita ta loomulikult ei saa.
[Ma ei ole väga kindel, mis juhtub tanki antennimajandusega, kui see üle võlli käib ja tanki alla jääb
]
56
Lugu juhtus tudengite õppekogunemisel. Ülesande kohaselt peab sõitma suure ringi tankiga, pidades sidet instruktoriga. Üliõpilane istub tanki ja sõidab...
20 minuti pärast kannab raadio teel ette: „Seisan tornil, sõita ei saa!”
Instruktor: „No sa, mat tvaju, roni sellesse torni ja sõida tagasi!”
Veel 20 minuti pärast: „Seisan tornil, sõita ei saa!”
Instruktor istub БМП-sse, sõidab tanki jäetud jälgi mööda ja näeb: tank seisab tornil, roomikud keerlevad. Sõita ta loomulikult ei saa.
[Ma ei ole väga kindel, mis juhtub tanki antennimajandusega, kui see üle võlli käib ja tanki alla jääb
]Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist