Vene meeste mälestused armeest.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Veidi ka meditsiiniteemadel ja keeleoskamatusest tekkinud jamast.

13

Filmi Waterloo võtted toimusid Užgorodi lähedal 1969. või 1979. aastal, režissööriks tuntud Bondartšuk. Massistseenides osalesid põhiliselt Mukatševo diviisi sõdurid, kellest enamus oli nekrutiks võetud Allahi maadelt, riietatud erinevatesse Napoleoni-aegsetesse univormidesse. Soldateid oli mitu tuhat, Bondartšuk taotles tõepärasust, „et usutaks”, ja seetõttu ei säästnud duubliteks filmi ega sõdureid. Tegevus toimus suve haripunktis. Palavus, ja loomulikult sõdurite massiline kogunemine meeldis isegi düsenteeriakepikesele, mida soldatid ei jätnud kasutamata, isegi kõhulahtisuse puudumisel, et vältida Meistri väsitavaid duubleid.
Pärast seda, kui kepike oli võitnud inimeste hävitamise võistluse, võrreldes sõdivate pooltega, anti sõjaväeline käsk meditsiiniteenistusele, mis kindlustas maksimaalse sõdurite arvu võtetel, anda soldatitele vabastus võtetelt kõhulahtisuse kaebuste korral ainult pärast rektaalset – visuaalset sigmasoole ja pärasoole uuringut, silmaga nähtavate düsenteeriale viitavate muutuste esinemisel. Asjasse mittepühendatuile: rektoskoop on kahe sõrme jämedune sisemise valgusallikaga nikeldatud toru, mis torgatakse sõduri pärakusse ja viiakse 15 – 30 cm sügavusele, uurides soole limaskesta. Rektoskoobi kasutamise mõte oli hirmutada loodreid, kes püüdsid võtetelt põhjuseta eemale hoida. Selle jaoks püstitati režissööride ja operaatorite platsile punase ristiga telk. Telgi ülem oli heasoovlik meditsiiniteenistuse major E. Viktor Matveitš oli terve päev heasüdamlik tänu pudelitäie unistuste „eluvee” omamisele ja oli seetõttu terve päev „elusatest elusaim”. Ja nii ilmus hommikul varsti peale ülalmainitud käsku majori juurde soldatikene, ajutine Nõukogude Armee sõduri kohusetäitja, ja toimub dialoog:
Major E: „Kullake, kas sa täna hommikul sittusid?”
Sõdur: „Ei mitte, seltsimeesh majora, ei valetanud, kõht falutab kõvasti!!!”
[Kes jagavad vene keelt, siis originaalis oli asi nii:]
Е: Голубчик, ты сегодня срал ?
В: Никак нет, таварисща майора, не врал, живот силно балит !!!
[Ehk siis üks rääkis sittumisest ja teine valetamisest. Piirituse mõjul ja sõduri niru keeleoskuse tõttu tekkis arusaamatus; peale tõlkimist ei jäänud sellest just palju järele]
E: „Noh kullake, aja püksid maha ja lase siia laua peale käpuli.”
Seejärel oli pealtnägijate sõnul telgist kuulda karjatust ja vingumist, seejärel MÖIRGAMIST, siis ilmus nähtavale allalastud pükstega vinguv sõdur, värske tumepunase sinikaga üle mõlema kannika, kes kappas neljakäpukil telgist eemale, seejärel rektoskoobiga (vägev 60 cm toru) vehkiv major E, kittel vormi peal, rinnuni fekaalidega koos, meenutades seetõttu veidi pronksbüsti. Sarnasust suurendas uuringutelaua jäetud sirge joon. Major MÖIRGAS. Eristatavad olid ainult sõimusõnad, seejuures küllaltki selgelt. Seejärel toppis major pea rinnuni kloorilahusega nõusse, mis seisis telgi lähedal platsil ja hakkas mulle pinnale laskma. Õnneks nooremseersant, tsiviilelus velsker, taipas, et majori risk pimedaks jääda ületab märkimisväärselt riski sitaga läbi imbuda ja lükkas järsult nõu ümber. Nõu veeres koos majoriga kõrgendikult alla ja umbes 50 m pärast peatus. Tirinud majori jalgupidi nõust välja, kulus ülejäänud päev majori silmade päästmiseks. Bondartšuk naeris pisteteni, võtted jäeti ära, sõdurid saadeti telkidesse, hobused viidi latritesse. Aastat 15 hiljem kuulsin ma Moskvas seda lugu ühelt tuttavalt, kes kuulis, kuidas Bondartšuk seda ühel lauasistumisel rääkis.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Lugejate säästmiseks panen vahepeal midagi leebemat. Kuna vene kroonus ei saa ilma alkoholita kuidagi hakkama, siis loomulikult sellest ongi jutuke.

14

Kaugel nõukogudeajal teenisid kaks minu isa koolikaaslast mitte just tundmatus Nõukogude Väegrupis Saksamaal [ГСВГ]. Algul sõitsid nad sinna soolona (st naisteta) ja nuhkisid mitte kaugel väeosast kähku välja midagi viinabaari taolist, kus sai lasta šnapsi valada. Standardportsjon oli 20 g, kahekordne (niinimetatud „dupel”) vastavalt 40. Loomulikult ei unustanud nad selle punkti külastamist. Naised sõidavad kohale. Toimub jalutuskäik mööda maršruuti, mis loomulikult möödub lemmikasutusest. Üks vapratest ohvitseridest küsib käsi hõõrudes: „Aga kas me ei võiks sisse astuda ja lasta paar duplikest?” Kuulnud tundmatut terminit, muutuvad naised ärevaks ja üks neist, et kohe olukord kontrolli alla võtta, teatab otsustavalt: „Ei mingeid duplikesi! 300 g ja aitab!”
Mehed olid leplikud, nagu ei kunagi varem.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Nüüd üks lugu liiga püüdlikust kaptenist, kes majoriks saamise himus pidevalt üle pingutas ja hoopis hirmsa peapesu teenis. Autor pole värvidega koonerdanud.

15

Peterburg – Petrograd – Leningrad – Peterburg – see on ilmselt ainus linn maakeral, kus need loomad on skulptuurides ja skulptuurigruppides kõige laiemalt ja täielikumalt esindatud. Tuntud kuldsete tiibadega lõvid Pangasillal [Банковский мостик] – lihtsalt Lõvid veeretavad kerasid. Mitte neid, mis on kõigil meessoost isikutel, vaid tavalisi – nagu pall.
Aga et seisab rivi umbes 40-st Lõvist [siin on autor midagi sassi ajanud: maja number on 40, lõvisid kõigest 29] ainult Bezborodko suvemaja juures? Isegi tuntud itaallased E. Rjazanovi filmis nägid nende all kaevates kurja vaeva!
Ja meie armastatud Kool pole erand! Õigemini on see erand reeglist – need lõvid on arhitektuurimälestis kaugest minevikust. Mälestis sellepärast, et need on ainukesed lõvid Piiteris, mis magavad, armee kombel, nahhaalselt, pannud käpa pea alla, kõigi nähes, avalikult laisklevad! Aga see kõik on lüürika ja nüüd pöördume tagasi Kooli ja Vasja juurde.
Mida võib ohvitser lolli peaga välja mõelda? See pole seotud sellega, et loll pea on kehale nuhtluseks. Ei, ilmselt rahu peale, mis on välja mõelnud lolli mõtte – annab. Aga milleks end sandistada, kui ümberringi jookseb 1500 kursanti? Ja nagu normaalsele komandandile kohane, muretses Vasja kogu aeg. Muretses südamega ja põhiliselt peaga, kooli pärast, sõjaväelise distsipliini pärast, korra pärast. Et kõik oleks paralleelselt ja täisnurga all – see pole teil see, siin pole teil nii!
„Kõik piiret värvima!”, ütles Vasja ja kõik tormasid nõukogudeaegse, viis korda säilivusaja ületanud vesiemulsiooniga piirde kive värvima. Kuni esimese vihmavalinguni. Pärast paduvihma omandas piire oma loomuliku väljanägemise – halli ja kriimulise.
Ükskord, peale järjekordset portsjonit „präänikuid sakuskaks, et pea ei kõiguks” [mingi siseringi ütlus, mida iganes see ka tähendab; vist peapesu ülemuselt või hoopis pohmelli leevendamist], sattusid Vasja silme alla loomad, meie Lõvid. „Ära koristada!”, röögatas Vasja kursuse (roodu) ülemale. Eraldati umbes rühmajagu kursante, tulid kohale, vaatasid ja küsisid: „Aga kuhu viia?”
„Mul ükskõik! Kasvõi uputage! Vat võtke ja uputage Tauriasse! (Tauria aias on küllaltki suur ja sügav tiik) Üldiselt, tulen ja kontrollin!” Ja kappas minema nagu helikopteri mürast hirmunud saiga [on selline ürgne, naljakavõitu liikumisega antiloop].
Aga kursantidel pole sellest kergem. Kui Tauriasse siis Tauriasse. Laadisid peale, peaaegu naba paigast ära venitades, vedasid kohale, viskasid. „Huuuh, bljaaa!”, ütlesid kursandid. „Muuulks!”, ütlesid oma viimase sõna lõvid ja samal momendil neelas tiik nad. Ühesönaga, mõlemad said surma.
Aga nädal hiljem murdsid organiseeritud kambana kooli ülema vastuvõturuumi pioneerid – arhitektid – arheoloogid ja muud „-loogid” ja hakkasid kisama: „Voooopp, need on ju sellised lõvid! Võõõt – me ju neid! Uuuut – me Teid!” [tõlkida pole siin midagi – sai nii et tolmas]
Meie kindralmajor ei öelnud midagi, ainult lõugas sedasi vaikselt: ”Vaaasjaaa minuuu juuurdeee! Kähku!” Ja kappas päevnik mööda peakorpust komandanti otsima, leidis komandandi ja kandis määrustikukohaselt ette.
Kooli ülema ja Vasja dialoogi ma ära tooma ei hakka. Loetlen ainult põhilised punktid, nagu konspektis. Kindral ütles, et ta on harrastanud suuseksi Vasja akadeemiaga, et Vasja saab majoriks siis, kui ta on täielik impotent, et kohe tehakse Vasjale kirurgiline operatsioon vihmavarju siirdamiseks tagumise sissepääsu kaudu, koos selle avamisega, et ei saaks välja tõmmata. Seejärel ütles kuidagi uduselt, et Vasja saab vist Nobeli preemia, sest temast saab esimene mees, kes on sünnitanud siilid, tavalised, vastu okaste kasvamise suunda. Kõige lõpuks, mitte enam kurjalt, peaaegu armastades, et kui veel midagi sellist juhtub, siis sõidab Vasja sinna, kus helikopterid ei lasku madalamale, kui 20m ja suvaline Baba-Jagaa kõlbab Pamela Andersoni asemel.
„Uuuuuuuaaaaaaa!”, röögatas Vasja, „välja püüda, kinni püüda, kohale tuua, paigaldada!”, ja veel mitu „-da”. Ja sõitsid samad kursandid, sukeldusid tiiki, et lõvid välja püüda. Aga, kas sukeldusid kehvasti, ilma entusiasmita, või õppis üks lõvidest ujuma, aga kinni püüti ainult üks lõvidest. Teine vist ikkagi ujus minema, niiöelda oma ajaloolisele kodumaale Aafrikas.
Ja nüüd, kõndides Piiteris mööda Suvorovi prospekti, mööda majast 32b, endise [Императорская Николаевская Академия Генерального Штаба] majast, võib vaadata ainukest Piiteri magavat lõvi.
Aga kuna kinni püüti ainult üks lõvi kahest, lendas Vasja jälle akadeemiast ja majori aukraadist mööda.


[Tegelikult oli nende õnnetute lõvidega üks lugu veel. Kuna see polnud pooltki nii rammusas keeles kirjutatud, siis ei hakanud sellega vaeva nägema. Nimelt avastas kapen äkki, et lõvid pole määrustikukohast värvi. Andis kursantidele käsu ilusa kroonurohelisega üle võõbata. Edasi kordus umbes sama kära kindrali kabinetis ja kursandid said liivapaberiga värvi maha nühkida.
Selliseid ohvitsere oli vene kroonus jalaga segada, kelle pea polnud mitte ainult endale, vaid ka alluvatele nuhtluseks].
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Meenutus sellest, kuidas üks õige vastus võib päästa väeosa au.

16

Preambula:

Oli meie väeosas UAZ-ik. Tavaline, mitte millegagi silmapaistev UAZ, milliseid mööda maad sõidab tubli sada tuhat. Probleem oli selles, et see oli meie ainuke sõiduauto väeosas ja seetõttu tuli seda hoida ideaalses korras. Selle Sisyphose töö eest oli vastutav väljahääldamatu üle 15-tähelise perekonnanimega reamees kusagilt väga keskmisest Aasiast. Seetõttu oli tal hüüdnimeks lihtsalt Sisyphos.
Ja veel oli katlamaja, korstnaga. Selline hea tavaline toru, pikkusega meetrit 10 – 12. Katlakütjana teenis reamees Tagibeldõjev, kes pidi katla ja korstna hoidma ideaalses korras, sest külmad oli talvel üle 35 – 40 kraadi.
Peab mainima, et korsten oli taskaalu hoidmiseks kinnitatud nelja maase kaevatud posti külge nelja raudtrossiga [ju see ikka teras oli]. Objektiivsetel põhjustel oli trosse järele jäänud ainult kolm aga sellest piisas, et korsten säilitaks vertikaalse asendi, kuigi möödakäijate mõtted seostusid Pisa torniga.

Ambula:

Õnnetused tulevad ikka korraga, seetõttu saabus koos uue pataljonikomandöriga suur kindraliga kontroll.
Enne kontrolli pesti UAZ-ik puhtaks ja pargiti katlamaja sissepääsu juurde.
Kontrolli saabumiseni jäi 40 minutit...
Komandör istus autosse ja tegi suitsu... Sisyphos hakkas ettevaatlikult tagurdama. Aga täna polnud see päev... Üks allesjäänud kolmest trossist sattus täpselt tagumise põrkeraua keskele, midagi krigises, ragises, ja alludes Maa külgetõmbejõule, hakkas korsten aeglaselt UAZ-ikule vajuma. Kangelaslik sõdur taipas pataljonikomandöri autost välja lükata ja ise välja hüpata sekundi murdosa jooksul.
Kindrali saabumiseni jäi 39 minutit...
Selle aja jooksul tiriti UAZ uskumatute pingutustega korstna alt välja ja kaevati lähimasse lumehange. Kuid korstent ei saadud püsti isegi „mattidega”.

Kulminatsioon:

Kindrali pilgule avanes üle terve väikese õue lebav korsten ja suitsusammas, mis tõusis maas olevast august otse taevasse. Kindrali küsimusele, mida võiks lühidalt edasi anda sõnadega „aga miks ikkagi?”, vastas katlamaja sissepääsu juures valvel seisev katlakütja Tagibeldõjev: „Puhastame, seltsimees kindral. Tugevalt kõrge, siiski!”

Epiloog:

Sisyphosele 10 päeva kartsa „kroonu vara rikkumise eest”.
Tagibeldõjevile puhkus kodus.
Aga UAZ-ik tehti hiljem korda.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Veel üks lugu vene sõdurite leidlikkusest "eluvee" käitlemisel.

17

Tuli mul 2 aastat käia „pintsakuna” meditsiiniülema ametis ühes Karpaatide Sõjaväeringkonna väeosas Taga-Karpaatides. Lugu isiklikust kogemusest. Kõige kahjulikum meditsiiniteenistuse kontrollimistest on Puutumatu Tagavara [НЗ] kontroll. Mis mind tollal (1977 – 79) imestama pani - tähelepanu pöörati mitte ainult isiklike apteekide, mis sisaldasid tuub-süstlaid [olid sellised ühekordseks kasutamiseks mõeldud nõelaga tuubid] morfiiniga, komplektsusele ja arvule, vaid ettenähtud piirituse olemasolu plommitud, algselt bensiinile mõeldud vaadis. Kontrolliti nii hulka kui ka kangust. Normatiividest kõrvalekaldumisel ähvardati kõikvõimalike ebameeldivustega peamiselt meditsiiniülemale ja hiljem juba apteegiülemale. Kontrollid toimusid regulaarselt 1 – 2 korda kuus. Komisjon (divisjoni meditsiiniülem abilisega) „kontrollis” piirituse taset korgi all, kangus ei olnud vähenenud (mille üle kontrollija millegipärast ei rõõmustanud, solvunult mühatades), siis külastati medtsiinijagu, kirjutati alla akt, võeti 50g piiritust glükoosiga ja mindi laiali, igaüks omal arvamusel teistest. Ja siis ükskord viienda või kuuenda kontrolli ajal juhtus midagi imelikku. Kapten leidis kontrolli ajal piiritusevaadist korralikult keevitatud topeltpõhja. See peaaegu pilusarnane ruum oli täidetud nõutava kangusega piiritusega aga topeltpõhja alt oleks piiritust leidnud vaid eriti hoolika spektrograafilise aurude uuringuga. Erakorraline olukord, peapesu ja meditsiiniteenistusele anti käsk kasutada kõrgel komisjonil metallist sonde topeltpõhja avastamiseks. Tuligi järjekordne kontroll. Võtame plommi maha, keeran metallkorgi ära – kõik nagu peab, vaat on ääreni piiritust täis, mõõdame spirtomeetriga kangust – 95 asemel 89. Mina olen segaduses, kontrollijal süttib silmis säde (lõpuks jäi ka „pintsak” vahele!). Lähen toon meditsiinijaost oma spirtomeetri – sama kangus. Silmad säravad juba mõlemal kontrollijal ja mitte ainult jahikirest. Jõudsid juba maitsta, kuni ma jooksin... Nonii, räägib kapten sondi kätte võttes, kui topeltpõhja avastame, hakka, doktor, kuivikuid kuivatama. Mina olen täielikus transis ja segaduses. Võtmed on ainult minul, apteegipiiritust on mul külluses, sest tarvitan ainult siis, kui ei saa keelduda (sellest teine kord). Niisiis võtab kapten sondi ja pistab selle vaati, aga see läheb kuidagi imelikult peale mõnigast vastupanu, jõnksuga, nagu kusagile kinni jäädes. Kapteni nägu, mis seni oli peaaegu õnnelik, muutub mõtlikuks. Mõned korrad sondiga torkinud, ei tule tal paremat mõtet, kui uuesti kangust mõõta. Minu ja kapteni silmad lähevad punni – vaevalt 70 kraadi. Mõlemad spirtomeetrid. Mulle meenub Bulgakovi põrguvärk, kui kõige loogilisem seletus. Seejärel väänab kapten sondi otsa kõveraks (vaat mida tähendab kogemus!), torkab sondi uuesi vaati ja päevavalgele ilmub katkine teadmata numbriga kummitoode. Kõik sai hetkega selgeks: minu ajateenijatest eelkäijad „unustasid” meditsiinipunkti varade ja varustuse üleandmisel mind organismi vajadusteks piirituse kõrvalepaneku tehnoloogiasse pühendada. Nad täitsid vastavalt välja valatud piirituse kogusele preservatiivi veega ja lasid selle vaati, seetõttu ei muutunud piirituse tase ega kangus. Kuid aja jooksul toote kvaliteet halvenes, selle sisu imbus välja, rikkudes mõõtetulemused. Vähenenud kangusega piirituse väljavalamisel (umbes 20 l 160-st) imetlesime nupumeeste leidlikkust. Leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval kohaliku sovhoosi veinitehase pääsla juures, seoses kontrollijate kaasasündinud uudishimule, et kas on ikka tõsi, et keldrites jne. Rahuldasime uudishimu veinitööstuse peatehnoloogi juhendamisel umbes 4 tundi. Läks õnneks... Teenistuse lõpuni ei olnud mul uue vaadiga probleeme. Kontrollija isiklikult tõi, „et tee peal midagi ei juhtuks” ja küsis, kas see vastab tõele, et põllumajanduse teaduslikus katsejaamas pole veini kvaliteet halvem, aga võib-olla on isegi parem, kui sovhoosis. Ma ei olnud selles kindel ja sõitsime koos seda teravat probleemi selgitama.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

18

Lugu juhtus umbes aastal 1981. Nõukogude väegrupp Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Tankidiviis. „Isa” – noor kapten, tema alluvuses veel noorem leitnant. Peale õppuste, laskmiste ja võimaliku vaenlase tegevuste prognoosimise, vastutasid „isa” koos leitnandiga oma peaga auto ZIL-131 eest. Selle katusel oli oranž vilkur. Ükskord läks see vilkur katki: klaasi tekkis väike auguke – vesi pääses sisse ja seoses sellega põles pirn kõige ebasobivamatel momentidel läbi: ülemuste kohelesõitmisel jne.
Lühidalt, sõimati neid selle eest kõvasti. Aga sellist klaasi polnud kusagilt saada: tanke terve meretäis, padruneid, aga klaasi pole. Langesid koos leitnandiga masendusse. Kuid üks vana-vana kapten, kes oli armees teeninud juba Teise Maailmasõja ajal, hakkas mehi haletsema ja räägib: „Mida te piinlete? Võtke traat, tehke sellest karkass ja tõmmake preservatiiv peale!”
„Aga miks mitte, see on idee!” – mõtlesid mehed. Värv on umbes sama, vesi sisse ei pääse. Mõeldud – tehtud. Tegid karkassi valmis, võtsid joonlauaga mõõdud, joonistasid skeemi ja läksid Berliini apteeki kontraseptiivide järele. Oli talv. Seetõttu tõmbasid vormi peale soojad püksid.
Jõudsid apteeki ja väga vigases saksa keeles, pead noogutades - raputades ja möögides proovivad müüjale selgeks teha, mida neil ikkagi vaja on. Kümnekonna minuti pärast jõudis müüjaneiule kohale. Ta võtab vitriinist toote number 2 ja paneb letile. „Isa” koos leitnandiga vaatasid seda düstroofilist karbikest ja palusid nii umbes 3 numbrit suuremat. Müüja võtab veel ühe.
„Grosser!” – ütlesid ohvitserid.
Kivistunud näoga võtab neiu kõige suurema, mis neil apteegis on. Leitnant rebis pakendi lahti, et ligikaudselt hinnata reaalseid mõõtmeid.
„Noh, sobib?” – küsis „isa”.
„Ei tea,” – vastas leitnant – „Trifonovitš, kougi joonis välja, siis rehkendame.”
Aga joonis oli pükste taskus, millede peal oli veel üks paar. „Isa”, teades aja ja kasutult kulutatud kalorite hinda, otsustas käe taskusse ajada läbi püksiaugu. Nii nagu ta hakkas püksiauku lahti tegema, kus sakslanna pistis kisama: „Nein! Nein!”
Vaat nii. Tea meie omasid!
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgnev lugu tekitab minus kõhklusi ja kahtlusi. Kui kroonus sama masina peal sõitnud karjuma ei hakka, siis on OK.

19

Lugu, mis juhtus minu Venemaa relvajõududes teenimise ajal.
Teenisin 97 – 99. a. leitnandina pärast instituuti. Teenistuskoht - põhjas (Severomorsk), sidepataljon, amet – energeetik. Seoses väeosa spetsiifikaga oli meil palju raadioreleejaamu üle poolsaare, oli masinapark nende jaamade juurde sõiduks, oli keegi praporštšik, kes sõitis ühe autoga (kongiga ZIL-131). Kongis oli liikuv raadioremonditöökoda.
Ükskord tõi ta ühest komandeeringust tulles manööverveduri vile. Kust ta selle võttis, sellest ajalugu vaikib. Ütles, et paneb selle oma ZIL-ile ja hakkab väeossa sõites vilet andma. Voh, milline fantaasia on inimesel! Mõeldud – tehtud. Ühel väljasõidul rannikule oli tal aega ja paigaldas selle vile.
Aga edasi toimus tsirkus. Saabus ta hommikul komadeeringust tagasi nii umbes 3 – 4 hommikul. Inimene pole pool ööd maganud, kiirustab väeossa – homme laupäev, kellel on tahtmist laupäeval töötada? Andis masinale valu, näe, juba väeosa väravad paistavad. No ja andis siis vilet, et korrapidaja väravas ärkaks ja kiiremini väravad avaks.
Aga see vile oli ühendatud suruõhumagistraaliga – vile töötab suruõhuga. Kas oli see ühendatud pidurisüsteemiga või juhtus veel midagi, kuid peale vilet kadus magistraalist surve ja pidureid enam polnud.
Põrutaski praporštšik täie hooga oma ZIL-iga väravatesse. Aga väljas on öö ja vastavalt eeskirjadele on väravad tabalukuga suletud. Kas oli lukk tugev või olid väravapostid nigelad, kuid väravad ei avanenud, vaid läksid valju kriginaga kortsu ja kukkusid koos postidega. Siis sai ka ZIL pidama.
Lugu toimus 98. aastal, muljed Moskva terroriaktidest olid veel värsked. Kõik tugevdasid valvsust, noh ja valvsuse tugevdamise käsku täites oli hiljuti väravatele paigaldatud signalisatsioon, mis pidi rakenduma sanktsioneerimata sissetungi korral. Signalisatsiooni väljundisse oli ühendatud (ise ühendasin) sireen, millega laevad tavaliselt udus endast teada annavad. See ime oli paigaldatud kasarmu katusele. Valvevahetusele olid laiali jagatud instruktsioonid, mida teha sissetungi korral. Punktikaupa: lahinghäire välja kuulutamine, käskjalgade ohvitseride ja praporštšike järele saatmine, relvade väljajagamine isikkoosseisule, ringkaitse sissevõtmine jne. Peale sireeni paigaldamist polnud meil võimalust seda proovida, sest see huilgab ikka metsikult valjusti. Kui ma selle prooviks enne paigaldamist nii 10-ks sekundiks sisse lülitasin, lendasid töökojas aknaklaasid välja ja mina sain kerge põrutuse.
Ja kujutage ette, kogu signalisatsioon oli meie poolt õigesti paigaldatud, hakkaski tööle!
Kostis õudne vahelduv möire, kasarmu vastas asuval sööklal hakkasid aknaklaasid purunema. Väeosa korrapidaja, vastavalt instruktsioonile, kuulutab välja lahinghäire, sõdurid kogunevad võitluseks (magada sireeni tõttu nagunii ei saa ja siis veel korrapidaja lõugab mitte kehvemini sireenist). Lühidalt, 15 minuti jooksul saadi asjas selgust, lülitati elekter välja, et sireen ei röögiks, sõdurid saadeti ZIL-i väravatest välja kangutama. Valvevahetus andis praporile kergelt ja sõbralikult tappa ning saatis viina järele. Hommikuseks rivistuseks olid ZIL ja väravate jäänused koristatud, postidest jäänud augud korralikult liivaga kaetud. Komandöri küsimusele: „Aga kus on?”, vastati: „Aga pole enam!”, näidati näpuga vaese prapori peale, et tema on süüdi ja esmaspäeva hommikuks teeb kõik korda.
Kõige naljakam on väeosa korrapidaja jutustus:
- Heitsin magama. Just jõudsin uinuda ja äkki vedurivile!
- Mõte: „Blja! Vedur?! Kust sai siia sopkade vahele vedur??!”
- Hirmus kolin ja krigin (ZIL jõudis väravateni)
- Mõte: „Blja! Vedur sõitis väeossa!”
- Sireen hakkas tööle!
- Möte: „Blja! Need on terroristid, kes sõitsid veduriga väeosa hõivama!”
- Kamandan poolunes: „Blja! Lahinghäire!!!”
Vat selline lugu elust. Mina sel päeval toimkonnas ei olnud. Vedas.
Lemet
Liige
Postitusi: 19936
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Peaks suht tõepärane olema, rekka pasun ärkab kaheksa atsi pealt ja läeb korralikult laulma 10 atsiga. Vaevalt see veduri omagi suurt rohkemat tahab saada. Vahe võib olla küll õhu koguses. Soobel vast teab täpsemalt, ta vist raudteega vähe lähemalt seotud. :wink: Zil 131 pidurid kahte sorti, vanematel kaovad koos õhuga ka pidurid, uuemal nn kamazi süsteemil jooksevad õhu kadudes pidurid peale nagu normaalsetel autodel.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Lemet kirjutas:...vanematel kaovad koos õhuga ka pidurid, uuemal nn kamazi süsteemil jooksevad õhu kadudes pidurid peale nagu normaalsetel autodel.
Selle üle ma mõtlema jäingi, et kumba pidi see värk oli. Ju siis oli vanemat sorti ZIL. Tänud.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Sellistest lugudest ongi alguse saanud kuulus "Kalalkäik vene moodi".

20

Lugu juhtus põhjas, Koola poolsaarel. Ühel mehel, õhudessantvägede polkovnikul, sünnitas tankistist sõber (samuti polkovnik) poja (naise abiga muidugi). Kuni naine on sünnitusmajas, istus dessantnik kahe sõbraga helikopterisse ja lendas tankisti juurde. Lendasid kohale, lõbutsesid natuke ja otsustasid kalale sõita.
Sättisid end BTR-i, aga seltskond on uhke: tankistide pataljonikomandör, dessant-ründebrigaadi staabiülem, kaks almpolkovnikut igalt poolt (st väeliigist) ja seersandist juht. Võtsid kaks kasti dünamiiti, kanistri piiritust ja hakkasid liikuma. Jõudsid mingi järve äärde, millest on vaja üle saada, no ja sõitsidki järve. Aga piiritusest on palav hakanud ning tankistid olid kõik luugid avanud, sealhulgas alumised. Lühidalt, 20m kaldast lasi BTR mullid välja. Mida teha? Dessantväelane istus jälle helikopterisse (kalõmmiks [pruudiluna Kesk-Aasias] kaasas kaks kanistrit piiritust ja kastitäis pürotehnikat) ja lendas sõbrast sapööri juurde, et see annaks oma sõdureid soomuki väljatõstmiseks. Sapöörid sukeldusid, ilmuvad pinnale:
- Mehed, milline teie BTR-i pardanumber oli?
- ??!!
- Neid on siin kolm tükki, millise me teile üles tõstame?
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Ega siis ohvitseridki polnud nooremate kiusamises saamatud.

21

Pliitrussikud

See lugu juhtus 80-ndate alguses väeosas, mis asus Semipalatinski polügooni lähedal sõjaväelinnakus. Alguses väike eellugu. Totaalse defitsiidi ajastul varustati selliseid suletud linnakuid enam-vähem normaalselt ja nii toodi korralik partii sel ajal väga moodsaid Jugoslaavia meestetrussikuid, ujumispükste moodi. Mõne aja pärast käis kogu selle linnaku meessoost elanikkond ühesugustes trussikutes.
Nüüd algab lugu ise. Sellesse väeossa saabus otse sõjakoolist noor leitnant. Just sel ajal pidi polügoonil toimuma katsetus, aga väeosa, kuhu leitnant saabus, pidi osalema kindlustamises. See tähendab, et kõik väeosa ohvitserid pidid istuma spetsiaalsetes vagunikestes ja punkrites ning jälgima mõõteriistu. Kuna kõik valmistusid ja olid väga hõivatud, siis leitnandiga keegi eriti ei tegelenud. Vormistati vaid kähku ära, midagi korralikult ei seletatud, näidati vaid vagunikest ja öeldi, et katsetuse ajal peab ta seal istuma, et see on tema töökoht.
Saabubki katsetuse päev, kuulutatakse välja tunniajaline valmisolek, leitnant jookseb vagunikesse ja võtab oma koha sisse. Aga selles vagunikeses oli veel kolm ohvitseri. Need vaatavad, et mingi noor leitnant. Katsetuseni on veel tund aega, istuda on igav, hakkasid tutvuma: tere-tere, kes sa selline oled, kust pärit jne... Hakkad, tähendab, meiega koos teenima? Selge... Esimest korda katsetustel? Ahah... Kuule! Kas sulle spetstrussikud anti? Spetsiaalsed, seatinaga kangast? Katsetustel ei saa ilma nendeta kuidagi, saad isegi aru...
Leitnant algul muidugi ei uskunud – tahate minu kulul nalja teha... Aga ohvitserid muutusid tõsiseks ja üks ohvitseridest lasi püksid maha ja räägib:
- Näed, need on spetstrussikud, katsetustel käivad kõik sellistes.
Ja leitnant vaatab, et tõesti mingid ebatavalised trussikud. Viie aasta jooksul sõjakoolis ei näinud midagi peale põlvini ulatuvate. Need on vist tõesti mingid spetsiaalsed aga ikkagi lõplikult ei usu. Siis laseb teine ohvitser püksid maha ja ehmunud leitnant näeb, et sel on täpselt samasugused trussikud! Ta hakkab juba natuke kahtlema, aga kui kolmaski ohvitser esitleb spetstrussikuid, haarab leitnanti paanika: „A-a-aga, mehed, mida teha, mehed??!!”
Mehed hakkavad muidugi soovitusi jagama:
- Tähendab nii, katsetuse alguseni on veel pool tundi, kuid sa võib-olla jõuad, jookse varustuse lattu, see pole kaugel – kilomeetrit viis...
Leitnant muidugi jooksis. Jookseb hirmsa hooga läbi linnaku ja talle tuleb vastu suurte tärnidega ülemus. Kontrollib valmisolekut ja talle jookseb vastu mingi punnis silmadega leitnant, sel ajal, kui katsetuseni on jäänud pool tundi ning kõik peaks olema kohtadel.
- Seltsimees leitnant!!! Joptvaju...!!! Mis toimub??!! Miks ei ole postil??!!
Leitnant ahmib õhku ja kibeleb edasi joosta, ise seletab, et ta just saabus ning kohe katsetused, aga spetstrussikuid talle ei antud ja keegi midagi ei seletanud...
Ülemus ei saa millestki aru – mis trussikud, mida sa sonid, jooksuga postile!!! Aga leitnandil on juba juhe koos ja hakkab karjuma, et kuni talle pole väljastatud spetstrussikuid, ei lähe ta mingile postile. Ülemus näeb, et inimesega pole asjad päris korras ja hakkab teda rahustama, uurib, mida ta tahab. Leitnant rahuneb natuke ja räägib, et kõigil on spetstrussikud aga minul pole, mul on pruut ja üleüldse... Ülemus hakkab asja taipama ja räägib, et temaga tehti nalja, pole mingeid spetstrussikuid, kuid leitnant on juba veendunud – ei, kõigil on. Ülemus läheb endast välja – no, blin, näh, vaata! Ja päästab püksid lahti – tal on täpselt samasugused trussikud, nagu teistelgi ohvitseridel...
Leitnant satub hüsteeriasse... aga ohvitserid said НСС [неполное служебное соответствие – mittetäielik teenistusalane vastavus; seda võiks mõista määrustikuväliste suhetena] eest vastu päid.
Kasutaja avatar
Basilio
Liige
Postitusi: 674
Liitunud: 08 Veebr, 2008 13:36
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Basilio »

Lemet kirjutas:Peaks suht tõepärane olema, rekka pasun ärkab kaheksa atsi pealt ja läeb korralikult laulma 10 atsiga. Vaevalt see veduri omagi suurt rohkemat tahab saada. Vahe võib olla küll õhu koguses. Soobel vast teab täpsemalt, ta vist raudteega vähe lähemalt seotud. :wink: Zil 131 pidurid kahte sorti, vanematel kaovad koos õhuga ka pidurid, uuemal nn kamazi süsteemil jooksevad õhu kadudes pidurid peale nagu normaalsetel autodel.
Võin seda vanade ZIL-ide asja ainult kinnitada. Kui õhusurve polnud piisav siis pidureid netu! Üks ekskolleeg sõitis meil töö juures selle pärast vastu seina. Ei oodanud peale käivitamist, kuni surve üles saab, vaid andis kohe talda. Kui märkas, et ei keera välja, oli juba hilja.
Kui nüüd eeldada, et vedurivile tarbis kõvasti suruõhku, ehk lasi selle süsteemist välja, siis oligi krõska!
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
Kasutaja avatar
Markko
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 28 Sept, 2007 7:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Markko »

Ei tea kas Basilio mõtleb sama juhtumit, aga aastat 3-4 tagasi sai ka üks kaitseväe ajateenija sarnase juhtumiga hakkama. Käivitas ZIL-i ja andis samamoodi kohe talda ning lõpetas oma sõidu väeosa välismüüri rusude keskel. Kahju mõõtmed olid seda suuremad, et teisel pool müüri asus väeosa suur embleem, mis hävines täielikult ja polnud ta just kõige odavamatest materjalidest ehitatud.
Kasutaja avatar
Basilio
Liige
Postitusi: 674
Liitunud: 08 Veebr, 2008 13:36
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Basilio »

Markko kirjutas:Ei tea kas Basilio mõtleb sama juhtumit, aga aastat 3-4 tagasi sai ka üks kaitseväe ajateenija sarnase juhtumiga hakkama. Käivitas ZIL-i ja andis samamoodi kohe talda ning lõpetas oma sõidu väeosa välismüüri rusude keskel. Kahju mõõtmed olid seda suuremad, et teisel pool müüri asus väeosa suur embleem, mis hävines täielikult ja polnud ta just kõige odavamatest materjalidest ehitatud.
Ei olnud sama juhtum. Kolleeg sõitis aastal 1990(vist) vastu autotöökoja seina. Naturaalselt.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas EOD »

Oma läbielatust ka midagi sarnast, kuigi probleem polnud suruõhu puudumises, vaid peale autopesu märgades piduriklotsides.
Oli vaja BM-21 "Grad" pesuestakaadilt töökotta sisse ajada. Ural-375 pidurid olid tavaliselt liigagi efektiivsed, seetõttu sõitsin rahulikult töökojaesisele platsile, et sealt sisse tagurdada. Mõned meetrid enne naaberväeosa kütuselao aeda vajutasin pidurit, kuid mida polnud, seda polnud. Lennuväljaplaatidest aed polnud raskele masinale mingiks takistuseks. Õnneks oli kütuselao tunnimees rahuliku loomuga ega tõstnud paanikat.
Aed sai sama Urali vintsiga jälle püsti veetud ning isad komandörid ei saanudki vahejuhtumist teada. 8)
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist