Vene meeste mälestused armeest.

[fireman]

Kui tohib....
Kostaks ka mõne sõna vanema süsteemiga ZIL 131 pidurite kohta. Sõidust tuleval Zil-il ei saa kohe mitte pidurid nii ära kaduda, nagu oli eespool juttu. Tal on siiski pidurisüsteem klappidega, mis ei lase õhku süsteemist tagasi. Neid kraane on tal lausa 3. Peast praegu ei mäleta kuidas see oli jaotatud aga vist nii:
1. esipidurid
2. kõik tagumised
3. haagis.
Seega kui ka oli väljavõte pasunale otse piduri ahelast siis said äärmisel juhul kaduda vaid ühest sektsioonist pidurid. Tavaliselt aga võeti ikka originaal pasunate kohast, kust ei saanud otseselt mõjutada pidurite tööd. Pidureid pole sellel autol siis kui ta tõesti käima pannakse ja ei oodata kuni ta jõuab õhu ülesse lüüa. Eelnevalt aga tuli see auto sõidust ja ei saanud pidama kuna kasutas pasunaid. Vot seda pean vähetõenäoliseks.


Lugeda on seda teemat sellegi poolest lahe.

[Lemet]

A kui mitu korda järjest pedaali tallata ning samal ajal vilet anda ning kui kompressor juhtub ka siske äraruunatud olema? Välistada vist päris ei saa

[Manurhin]

ZIL-130-l ja selle analoogidel (vanematel versioonidel) on minuteada pidurid tõesti sellised kahesüsteemsed (esirattad/tagarattad). Selline kena kahe seieriga kellgi on armatuurlauas. Aga mõnikord tehti ka nii, et ütleme, näiteks on esimeste piduritega mingi jama, no ei pea õhku näiteks... Kõige lihtsam lahendus: süsteem ühendatakse peamagistraalist lahti, pannakse lihtsalt "pime" ette ja tööle jäävad ainult tagumised pidurid. Kolme sillaga autol piisab enam-vähem neistki. Ja kui nüüd sealtki õhk ootamatult ära kaob, ongi kööga. Ainus variant, mis siis veel kuigipalju midagi päästa võib, on käik sisse jätta, süüde välja keerata ja elu eest kässerit sikutada.

[Lemet]

...mis vene autol kippus olema just nii efektiivne kui oli. Aga esialgne teema kipub varju jääma, ega vist ei aita muu kui Radisti uue loo ülespanek...

[Manurhin]

Jah, Radist. Räägi aga räägi julgesti, küll me usume (Lemet, see käib muuseas ka sinu kohta ).

[Radist86]

Vahepeal on nii keerulised lood sattunud, et peab Piiblit, vene kirjandust jne uurima. Kangesti proosalised kirjeldused. Panen siis vahepeal midagi kergemat, kuni ma pikematest juttudest olen läbi närinud.
Koperdasin vahepeal ka ühe EKV loo otsa, aga kuna need inimesed veel kõik juhtivatel kohtadel ja lugu polnud midagi erilist, siis ei hakka seda siia toppima.

22

„Tšukotka ülemus”

Seda lugu, mis juhtus ühes kauges kordonis, räägiti kogu NSVL relvajõududes. Kes küll poleks tahtnud olla peakangelase nahas!
Seisis kutt tundras postil. Mida ta seal valvas, pole tähtis. Kohalesõitnud vahetus nägi ainult lummetuisanud automaati – ja ei mingeid jälgi tunnimehest. Mis seal ikka – NSVL armeest joosti minema mitte just palju rohkem, kui Venemaa armeest, aga et niimoodi: tundrasse, tuisuga, relvata?! Otsustati, et kas poiss pööras ära ja läks surma otsima või murdis karu tal kaela ja lohistas minema. Aga polaarjoone taga ja Kaug-Idas on reegel: kui jooksikut pole kahe nädala jooksul leitud – kantakse maha kui teadmata kadunud. Kantigi maha...
Ja äkki... Pooleteist aasta pärast ilmub jooksik, põsed ja kõht lohisevad mööda maad, seljas sinirebasega põdranahast ürp, untad jne. Tšuktši, ühesõnaga.
Järgnes ülekuulamine, toimik jne, vastavalt reeglitele. Poiss rääkis kõik ausalt ära.
Seisis ta siis postil ja sai ootamatult löögi pähe. Toibus jarangas. Tšuktši vanamees (aga vanamehed on seal juba neljakümnesed, ise nägin) seletab kohalikus vene – tšuktši segakeeles, et tal on seitse tütart ja kuni neil kõigil poega pole, sõdur kodu ei näe. Ja nii oligi poiss poolteist aastat kadunud...

See pole teil juudi udujutt Laabanist ja Jaakobist, kes seitse aastat Lea eest rügas. Tšuktšidel käib kõik ausalt, siiski.

EDIT: Et mind ei hakataks eksitava asukoha väljapakkumises süüdistama, siis parandasin ränga vea: vahetasin ö õ vastu... Sorry, saarlased!

[Radist86]

Et Lemeti edumaad vähendada, siis käin veel ühe loo välja. Olles Kesk-Aasia rahvastega kokku puutunud, tundub see üpris tõepärane lugu. Nad olidki sellised... looduslapsed.

23

Jutustan loo, nagu see tegelikult oli.
Teenisin Kasahstanis kütusehoidlas. Maastik on seal veidi stepilaadne, täpsemalt, silmapiirini pole peale stepi mitte kuraditki näha. Oli meil üks seltsimees, ma ei ole küll natsionalist, kuid paremini, kui saksauul [kõrbepuu], st tšurka [puupakk vene keeles; seostub väikesekasvuliste Kesk-Aasia rahvastega, eriti usbekkidega] ei saanud teda nimetada. Niisiis oli vaja bensiini vedada aga masinaga oli just diiselkütet veetud. Räägiti talle, et lase sorts bensiini tsisterni ja sõida mööda barhaane [kaarluide], pese läbi. Sõitis ära. Ja kõik, kadus... Väljas juba hämardub. Komandör räägib, et sõidame neid puid otsima. Kui me ta leidsime, avanes järgmine vaatepilt: istub see urjukk [kuivatatud aprikoos; jälle vihje Kesk-Aasia rahvaste väljanägemisele] liival, kiilas, tahmane ja joonistab mingi kõrrega midagi liivale. Taustal paisunud ja lõhkise tsisterniga kütuseveok. Patt on hingel, aga me hirnusime ja vähkresime komandöriga liival, viisime lollikese baasi tagasi. Hommikul tõmbas valvetraktor masina välja. Talle ei tulnud midagi targemat pähe, kui tsisterni otsa ronida ja tikuga valgustades pesu kvaliteeti kontrollida.
Vaat nii vat. Aga selle kuragaa [jälle kuivatatud aprikoos, ainult kuivatamistehnoloogia teine] praakis komisjon hiljem välja – sellil sõitis katus veidi ära...

[Peeter]

Seoses veduripasunaga. Tartus oli (tuttaval) üks Zil millele oli see veduri pasun peale monteeritud, sihuke jurakas, kohe näha, et mitte originaal. Elasin raudtee ääres (ka praegu) ja tegin-teen kohe vahet veduril ja autol, kui ta mulle akna taga törtsu lasi siis esmalt arvasin veduriks, vaatan köögist ahha mulle törtsab hoopis Zil. Jutt jutuks, kui pasunast rääkisime, ütles mees, et paar törtsu, rohkem ei kannata, süsteem on survest tühi ja tollel masinal piduri peal, aga laulmiseks tahab see pasun hästi õhku...
Mina usun seda juttu, et peale pikemat törtsakat oli tal surve läinud, kust ta väljavõtte võttis on muidugi iseasi, aga tavapaagist seda kauaks ei jätku.

[Radist86]

No vaat siis, kui suurt elevust see ZIL-i pidurisüsteem tekitas. Tunnistan ausalt, et pole selle masina linkide taga istunud. Ma olin nimelt hoopis palavalt vihatud sidemees (istub soojas toas m..ni laiaks, sel ajal, kui teised mudas roomavad, eks ole. Meil küll keegi ei roomanud, aga sellest kunagi hiljem). Kusagilt on lihtsalt meelde jäänud, et suurematel vene masinatel töötas pidurisüsteem "tagurpidi", mis on ohutuse mõttes üpris loogiline. Et polnud aega uurida ZIL-i ehituse peensusi, siis jäingi end mõtlikult kratsima. Aga olgu pealegi. Tänan täienduste eest. Sain tänu kaasfoorumlastele jälle tiba targemaks. Kui keegi veel märkab tõlkevigu ja muid ämbreid, siis on mädad tomatid, munad ja ergutavalt mürgised märkused teretulnud. Kõike pole parimagi tahtmise juures võimalik teada ja kamba peale saame ehk tulevaste põlvede jaoks üpris tõepärase pildi sellest jõhkrast hakklihamasinast, millest vist vähemalt pooled foorumlastest elusalt läbi on käinud.
Aga aitab mulast. Üritan kiirelt eest ära liduvale Lemetile järele roomata. Veel üks minu subjektiivse arvamuse järgi hästi kirjutatud lugu.

24

Kättemaks

Öösel istus väeosa korrapidaja, kapten Ivanov, täielikus üksinduses, jõi viina ja mõtiskles oma ebaõnnestunud elu üle. Seltsimees kapten Ivanovi elu oli täiesti viltu läinud. Algas kõik tema üleviimisest Leningradi sõjaväeringkonnast sellesse neetud üksikusse luurepataljoni. Kuulnud eesseisvast üleviimisest, rõõmustas ta hirmsasti. Kõik teadsid, et ta satub pursuide Ungarisse ja Ivanov rehkendas juba mõttes rasvakihti, mille ta kogub ausalt teenitud tšekkide [olid sellised valuutaasendajad vanasti, millega sai "tšekipoest" ("poonipoest") ihaldatud kraami osta] eest. Kes oleks võinud teada, et veel üks samasugune allüksus asub taigas, Punalipulises Kaug-Ida sõjaväeringkonnas. Saanud käskkirja, mõtles kapten algul, et see on nali, aga pärast hakkas kurvastusest jooma.
Kohale jõudnud, teenis ta kohe vahelejääja kuulsuse. Alguses, kohe esimesel razvodil sai ta komandöri käest avalikult vastu pead kameeleon-prillide eest. Prillid olid tehtud suure tasu eest. Nende läätsed muutsid läbipaistvust sõltuvalt valgustusest. Kaug-Ida päike säras sel hommikul heledalt ja prilliklaasid omandasid absoluutselt musta värvi, kaitstes õnneliku omaniku silmi. Isa-komandör tundis seda nähes õelalt huvi, ega Ivanov pole armeed, kus ta teenib, segi ajanud. Seltsimees polkovniku andmetel võib razvodil musti prille kanda vaid Ameerika armees. Katse selgitada prillide iseärasusi ainult suurendas peapesu doosi.
Järgmine episood oli igapäevase sineli kaotamine joomingu käigus. Vojentorge [sõjaväepood] pole taigas just tihedalt, lisaks lubas kallis abikaasa, kes polnud rahul uue teenistuskohaga, munad maha võtta, ja ei eraldanud pere eelarvest raha. Tuli käia paraadmundris, mille tõttu komandörid Ivanovi pidevalt ette võtsid ja teenistuskaaslased nalja viskasid.
Rood, mille kamandamine Ivanovile usaldati, polnud samuti hiilgav. Kuna väeosa oli pidevas lahinguvalves, olid kõik roodu sõdurid „spetsid”, paljud neist lõpetamata kõrgharidusega, ja seetõttu polnud ajateenijate ülbusel piire. Seda nähes otsustas seltsimees kapten, et kohe ta neile näitab, mis on teenistus ning korraldas „öised õppused”. Minnes vastu hommikut magama tundega, et võlg Kodumaa ees on tasutud ning täies usus, et nüüd saab distsipliin kõrge olema, oli Ivanov hirmsasti üllatunud ootamatust äratusest ja kiirest komandöri juurde kutsumisest. Komandör röökis ropult vandudes Ivanovi peale ja selgitas talle, et kuna soldatid peale öist „lahinguvalmiduse kontrolli” jäävad postidel magama, siis pakutakse kaptenile võimalust end kartsas välja magada. Peale karistuse täideviimist hakkas ta oma roodu vihkama ja „põrutas” kõiki ja kõige eest esimesel võimalusel. Isikkoosseis vastas palava armastusega.
Pidevate vahelejäämiste tõttu lükkus kaks korda edasi kõrgema auastme omistamine ja teenistuskaaslased hakkasid teda kutsuma „viiekümneaastaseks kapteniks”, vihjates tema võimetusele saada majori paguneid. Kapten Ivanovi viinast uduses peas tekkis mõte, et peaks minema „põrutama” väeosa korrapidaja abi seersant Leontjevit. Leontjev oli eriti ülbe „vanaisa”. Kapten korraldas talle dembli viimases järjekorras, mis pidi saabuma ülehomme, 12. kuupäeval. Aga täna määras ta spetsiaalselt korrapidaja abiks, teatades, et teeb seda sellepärast, et Leontjev „tsiviilelus paremini sõjaväeteenistust mäletaks”. Paraku laiskus võitis ja Ivanov varises „riviosakonnas” [строевая часть; paremini ei oska maakeelde panna] diivanile.
Äratus oli hirmus. Seersant Leontjev, valgustust sisse lülitamata (kuna riviosakonna aknad olid pääslast [КПП] näha), raputas Ivanovi ja lõugas: „Seltsimees kapten! Tõuske kiiremini! Komandöri auto on juba pääsla juures!” Lubanud Leontjevile, et demblini jäänud pooleteist ööpäeva jooksul ta alles saab joosta, sest ei äratanud õigeaegselt, tormas Ivanov käigu pealt kitlit [kevadine – suvine – sügisene õhuke mantel] selga ajades pääsla poole. „Sokk” [козёл; vanglaslängis passiivne homo] sõitis parasjagu väravatest läbi, peatus ja sellest ronis välja komandör. Nagu ette nähtud, peatus kapten Ivanov kolme sammu kaugusel ülemusest, tõstis käe furaška juurde ja raporteeris reipalt: „Seltsimees polkovnik! Teie äraolekul pole väeosas midagi juhtunud! Väeosa korrapidaja, kapten Ivanov!” Ja siis tekkis Ivanovil kahtlus, et midagi on valesti. Palavalt armastatud seltsimees polkovnik vaatas teda üpris imeliku pilguga. Peale lühikest pausi röögatas näost punaseks muutuv komandör: „Sina! Sina, blja! Sa oled ju täielik [ordeni] kavaler! Marss kartsa, job..õi kangelne! Kolmeks, ei, viieks päevaks! Üm - ber - pöörd!!!”
Alles nüüd märkas Ivanov, et öösel oli Leontjev tema kitlile kleepinud ajalehtede esikülgedelt väga hoolikalt välja lõigatud valitsuse autasud. [Kes ei usu, vaadake võimalusel paarikümne aasta vanuseid ajalehti: olid-olid seal ordenid ja medalid]

[OT: Seoses eelpoolmainitud fotokroomsete prillidega tuli meelde üks lugu, mille mulle rääkis kusagil vene aja lõpul üks meremees, kel õnnestus endale Rootsist nimetatud klaasidega päikeseprillid hirmsa raha eest osta. Laeval tagasi, pakkis need lahti, pani ninale ja ronis laevast välja katsetusi teostama. Vägev! Rahulolevalt hakkas laeva tagasi kobima ja oleks äärepealt pea ees trepist alla lennanud, sest prilliklaasid läksid heledaks tagasi suhteliselt aeglaselt. Rääkis, et nagu oleks kottpimedas püüdnud ootamatult ettesattunud võõrast trepist alla minna. Ohtlik värk mitte ainult vene kroonus! ]

[sigalahe]

täpsustaks natuke et vanglaslängis on sokk ehk kazjol-pealakaebaja koputaja.ning pasiivne homo on kukk.

[Radist86]

Jah, selline oli ka minu mälu järgi selle tähendus. Igaks juhuks kiikasin netist slängisõnastikke ja üks neist ütleb nii:

Определение слова «Козёл»
1. Козёл
пассивный гомосексуалист.

Keegi pole seda ka parandanud, ega protesteerinud, kuigi võimalus selleks on. Mõtlesin, et ehk on vahepeal tähendus muutunud või on sõltuv regioonist, aga ilmselt on see lihtsalt kellegi arusaam elust ja ülejäänud ei viitsi parandada. Ämber.
Tegelikult on siin paar lehekülge eespool veel üks viga, seoses sõnaga "Tšmõr". Usaldasin sedasama sõnastikku rohkem, kui oma mälu. Vist tuleb sellest loobuda, sest see sama vigane, nagu igasugu "....peediad".

[Janka]

Jäta parem need slängisõnad ja -väljendid tõlkimata.
Kel huvi, see las uurib ise mida mis tähendab.
Originaal on kõige mahlasem ning alati eksisteerib ohtlik väljend "tõlkes kaduma läinud".

[EOD]

Sõnal "козёл" pole antud kontekstis tõesti "blatnaja muzõka´ga" pistmist.
Autot GAZ-69 (ja GAZ-69 A) toodeti 1953 - 1955 Gorkis, seejärel viidi tootmine üle Uljanovskisse ja autost sai UAZ-69, kuid harjunud nimetus jäi rahvasuus püsima. Kuna ta viletsatel teedel hüples kõvasti, saigi üheks hüüdnimeks "kits".

[Radist86]

Ahaa! Nüüd hakkab meenuma, et tõesti nimetati vanasti kõikjal ringivuravaid UAZ-ikuid ka nii. Ehk siis "isane kits". Minu viga. Olgu, see iga hinna eest slängi tõlkimine pole vist tõesti kõige parem mõte.
Tegelikult võiks siin ju teoreetiliselt olla alafoorum, kus rahvalikke rasvaseid ütlemisi lahata. Praktikas on neist paraku enamus liiga rasvased ja ajab ainult moderaatorid vihaseks.
Täiendage edaspidigi, kui midagi viltu läheb. Saan ise ka targemaks ja ehk keegi veel.

25

Lugu juhtus 80-ndate lõpul kangelaslinnas Minskis. Paška teenis... noh, see pole tähtis, kus ta täpselt teenis. Tähtis on, et sel ööl viibis ta Staabi hoolikalt suletud ruumis. Staap oli küllaltki tõsine – igal korrusel seisis vähemalt kapteni aukraadis teenistusrelvaga „SS-lane”. Igal korrusel oli ka videovalvekaamera, millega Staabi Korrapidaja sai kontrollida konkreetse „SS-lase” valvsust. Valvas pidi ta olema rangelt määratud kohal ja ükski koer (peale tema enda muidugi) ei tohtinud öösel korrusel viibida.
Aga see oli nii ainult teoorias. Praktikas käis ohvitser kord tunnis trepipealsel suitsetamas. Kaamera oli ühes ja samas asendis tardunult olnud juba üle aasta. Paška oli nende asjaoludega hästi kursis, sest see polnud tema esimene öine valvelolek – zampoliidi silmis oli Näitlik Agitatsioon palju tähtsam mingitest staabi formaalsustest. Ja nii meie soldat joonestas, joonistas ja värvis päeval ja öösel, mõistlikult eelistades seda tegevust kasarmu argipäevale. Zampolit hindas tema annet niivõrd, et isegi usaldas talle kabineti võtme, selle asemel, et jamade vältimiseks panna sõdur hommikuni luku taha. Milleks võti?
Keha loomulike vajaduste rahuldamise probleemile armee tingimustes on pühendatud mitmed legendid ja pärimused. „Sita teema” on ammendamatu mitte ainult mereväes, vaid ka armees. Zampolit oli oma kirjeldamatus tarkuses hoolitsenud selle eest, et miski ei segaks hinnalist joonestajat peamise ülesande täitmisel. Paška omandas lihtsa algoritmi – oodata, kuni „SS-lane” läheb suitsetama, siis kiiresti-kiiresti kergelt kummargil liikumatu kaamera alt teatud ruumi lipsata. „SS-lane” oli muidugi asjaga kursis, kuid mängureeglid ei lubanud Staabi Tualetti korrapidajaohvitseri silme all rüvetada.
Ka seekord läks kõik nagu õlitatult. Välja arvatud üks asi – kui Paška nina tualetist välja pistis, kuulis ta mingit surinat. Surin lähtus liikumatust kaamerast. Ja oh õudust! – meie kangelane ei jõudnud veel sammugi teha, kui salakaval seade hakkas liikuma!
Ilmselt otsustas Staabi Korrapidaja sellisel originaalsel moel und peletada. Siiski, veendunud, et kaamera liigub siia-sinna ainult horisontaaltasapinnas, mõtles Paška, et häda pole suur. Astudes võimalikult vaikselt, et mitte „SS-lase” tähelepanu äratada, lähenes Paška kaamera vaateväljale. Aga see polnud veel kõik – neetud kaamera hakkas allapoole keerama! Paška hakkas end koos sellega küürakile laskma ja tardus lõpuks kükakil. Päris käpuli ei hakanud ta laskma, vaid tuletades meelde hiljuti läbitud noorsõduri kursust, liikus kükakil edasi [„hanesammul”]. Ohtliku teekonna keskel kuulis ta tagantpoolt mingit röhkimist. Pead pöörates nägi Paška, et „SS-lane” jälgis seda pantomiimi praktiliselt algusest ja hakkab kohe-kohe tagasihoitud naerust lõhki minema.
Kuid varsti polnud tal enam naerutuju. Seltsimees ohvitser taipas, et kohe varsti näeb hullunud kaamera seda kohta, kus tema peaks olema! Tundus, et noorsõduri kursus oli tal jäänud kaugesse minevikku ja ületada ohtlikku tsooni hanesammul polnud mingit võimalust. No ei saa ju käpuli laskuda „duhist” ajateenija nähes! Ja vahva kapten suundus väikeste konnahüpetega ihaldatud sihtkoha poole. Linoleum kriuksus, kabuur kolksus...
Läks õnneks. Arvutimängu „Prince of Persia” väljatulekuni jäi veel kaks aastat...

[Radist86]

Ega siis ainult tankiga linnas käidud. Olude sunnil kimati seal ka muude aparaatidega ringi.

26

Olles kursant, kaasati mind muuhulgas finantsülema relvastatud saatjaks pangas, kuhu ta sõitis iga kuu ohvitseride ja muu koosseisu palga kättesaamiseks. See tähendab, et summa oli küllaltki soliidne ja finantsülemat turvasid kaks automaatidega kursanti, kel olid tunnimehe õigused, st luba kedagi maha lasta. Sõitudeks kasutati finantsosakonna UAZ-ikut. See oli sissejuhatus.
Niisiis, seesama Uljanovski autotehase lapsuke läks kapremonti seoses karteri eraldumisega mootorist sõidu ajal. Natuke enne panka mineku tähtaega. Finantsülem jookseb X-päeva hommikul korrapidaja juurde ja nõuab peale kahe АКС-iga puupea ka transporti. Selle peale kostab korrapidaja veenvalt, et kõik tehnika on „väljal”, st suvistes laagrites, on ainult temale kasutamiseks lubatud valveauto, mida tal pole õigust välja anda jne. Pool tunnikest röökisid teineteise peale, siis jõid ära pool karahvinitäit vett ja peaaegu rahunesid. Siis ütleb korrapidaja: „Aga võta, näed see veovanker.”
„Veovankriks” oli vana BTR-152, mida kasutati õppeotstarbel sõidu pealt „soomuselt” ja sinna tagasi dessanteerumise harjutamiseks. Kuna selle kasutamine omas sporaadilist iseloomu, oli selle tehniline seisukord talutav. Niisiis pandi selle triikraua rooli finantsülema UAZ-iku ajateenijast juht ja sõitsime.
Kes ei tea, siis BTR-152-l puudus hüdrauliline roolivõimendi, nagu ka palju muud, mis on loodud sõidu hõlbustamiseks. Lisaks tilkus pidurivedelik, mistõttu piduripedaal „vajus läbi”. Juht higistas ja halises, seda enam, et ta sattus esimest korda UAZ-ist mitmeteisttonnisele [köh-köh] kolmeteljelisele vedurile. Paar korda suri mootor välja, pidevalt ei saanud valgusfoori taga pidama – pidurid ei saanud seda kolakat seisma. Eriti jäi mulle meelde, kuidas me „hüppasime” ülesõidukohale kaubarongi ees, sest pidurid ei pidanud, ja seal suri masin välja. Rongi eest saime siiski kuidagi minema – juht sundis agregaadi liikuma starteri ja mingi ema abil.
Üldiselt jõudsime mõningate seiklustega pangani. Selle ees olev väljak oli autosid täis (raha saamise päev). Ja siis ilmusime meie... Kordan: pidurid ei pidanud, masin peatus ainult hoo lõppedes. Esimesel katsel pressisime endale koha panga ees lihtsalt sepistatud põrkerauaga paari sõiduautot laiaks litsudes ja eemale lükates. Aga need olid liiga väikesed ja me põrutasime peauksest mööda. Siis võttis juht tagasi. Seejuures vaatas ta küljeaknast välja (peeglit polnud) ja keeras tahtmatult rooli. BTR hakkas tagurpidi keerlema ja rammis bussi. See läks kreeni aga aga ümber ei kukkunud. Veel paar korda edasi-tagasi sõites peatus meie drednoot [suur sõjalaev] ikkagi sissepääsu vastas. Selleks ajaks olid kõik, kes said, väljakult jalga lasknud.
Vaikus. Kolisedes avanes soomusuks ja finantsülem ronib BTR-i kõhust välja, hoides kaenla all portfelli dokumentidega. Tema saabaste all praksusid asfalti katvad klaasikillud. Meid juba oodati: ümberringi seisis umbes kümnepealine kamp autojuhte, käes kummiheeblid ja telliskivitükid. Ainult soomuse tagant kahe automaadiga kursandi ilmumine ja automaadi luku heli päästis omakohtust ülemuse ja juhi üle.
Kõige tähtsam – kui kõik oli lõppenud ja me tagasi sõitsime, ütles finantsülem juhile: „See pole midagi, las olla... Veel paar korda sõidad ja harjudki ära.”