www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 17 Sept, 2021 16:28

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 273 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5 ... 19  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 1:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
T-62 kirjutas:
Omal paar tõestisündinud :!: lugu senini meeles, kui teema autor ei pahanda, siis kunagi käin need välja.

Ei pahanda.
Mõned jutukesed seal vene foorumis tuletavad kahtlaselt meelde mingeid ammukuuldud anekdoote. Mine võta kinni, kas see anekdoot on tõestisündinud loo põhjal sündinud, või üritab keegi end anekdooti sobitada ja oma mälestuste pähe serveerida. Olen tähele pannud, et kui mingis seltskonnas läheb kroonumälestuste heietamiseks, siis vastavalt tarbitud "lauluõli" hulgale ja vene kroonus mitte käinud isikute arvule pannakse vürtsi juurde. Teadjad muhelevad omaette ja noogutavad kaasa. :wink: Eks need ühed kalamehe- või jahimehejutud ole. Vähemalt on mõnus lugeda. Nii mõnigi seal kirjutajatest tundub kadumaläinud talent olema, kes võiks omale sulega leiba teenida. Äkki mõni teenibki?
Lisan ühtlasi ühe minu meelest üpris tõepärase loo.

4

Mis sakslasele surm...

Asi juhtus talvistel õppustel. Toimusid need ühel Volga – tagusel polügoonil. Peab mainima, et sellele polügoonile ei sõitnud ainult meie omad õppustele, vaid kogu Varssavi pakt, sest oma maades polnud neil eriti kusagil õppusi korraldada: küll lendab mürsk üle piiri, küll lendur haigutab ja juba ongi Euroopa lõppenud ja lennuk lendab mere kohal. Sõitisid sinna ka teised välismaalased.
No vat. Öö. Külm – kraadikest 25, ja veel tuulega. Lähen oma sõdureid kontrollima. Minu lokaatorite positsioonide kõrval on laagri püsti pannud kas ungarlased või bulgaarlased – öösel on halvasti näha – ja kõnnib tunnimees. Tunnimehele on antud (ilmselt meie omadel hakkas kahju) klassikaline lambanahast kasukas, aga sellegipoolest on sõduril väga külm.
Kõrval seisab minu kõrgusemõõtja. Ehitatud on see KRAZ-255 šassiile. Seejuures on kogu aparatuur lampidel ja saatja väga võimas. Operaator istub samas putkas ja tal on alati palav.
Niisiis tulen lähemale ja näen: antenni võnkumine peatub, masinast kargab välja operaator, suur hoholl, kelle nimi on muide Madeira [kange Portugali vein]. Tema kehakatteiks on ainult püksid ja talvemüts, jalanõudeks sussid. Õiendab ratta peale häda, seejärel kühveldab kätega puhast valget lund ja hakkab rahulolust mörisedes end sellega hõõruma. Seejärel raputab suurema vee maha ja ronib masinasse tagasi.
Antenn hakkab võnkuma.
Kahju, et ma pimeduses ei näinud tunnimehe nägu...


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:30, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 10:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Vahelduseks üks eriti ebainimlik ja pisut amoraalne lugu. Reamees Pupkiniks nimetatakse tavaliselt sõdurit, kellega pidevalt igasugu jamasid juhtub.

5

Armastus Angiini Vastu:

Nõukogude ajal arvati millegipärast, et 2 aastat tsölibaati on sõdurile ainult kasuks. Sõdurid polnud loomulikult selle teesiga nõus ja pidevalt otsisid (ja leidsid!) võimalusi pahareti meelt lahutada. Igas enam või vähem suuremas garnisonis olid omad puhvetitädid, kes olid väljakujunenud asjade seisuga küllatki rahul: soldatid suhtusid üpris heatahtlikult nende ebatäiuslikkusse...
Meie garnisonis oli kõige tuntum seda sorti daamidest jäätisemüüja, keda sõdurid hellitavalt Tädi Angiiniks kutsusid. Ta oli hirmsa väljanägemisega, paljulapseline ja meest tal polnud. Igal hommikul tiris ta meie staabi lähedale alleele jäätisekasti, pani selle peale krigiseva häälega magnetofoni Vesna ja protsess läks käima. Kohe hakkasid tema ümber keerutama seksuaalsete muredega sõjamehed ja lõpuks meelitas üks õnneseen saagi lähimatesse põõsastesse. Kaugele kartis Angiin minna, sest et seks seksiks, aga jäätis oleks lihtsalt pihta pandud. Perioodiliselt püüti ke...jaid kinni, sest Angiinil oli tava armatseda täiel häälel ja siis rääkis nõupidamisel komandöri asetäitja poliitalal [zampolit] raevunult „sugulise iseloomuga liiderlikest tegevustest, mida pannakse toime staabi vahetus läheduses – ja hirmus öeldagi! – Lenini mälestusmärgi kõrval!”
Ükskord, kui komandörile järjekordselt ette kanti temale usaldatud väeosa sõduri kinnipüüdmisest Angiini pealt, tema kannatus katkes ja otsustas tarvitusele võtta meetmed.
Niisiis – väeosa rivistus.
Staabiülem:
- Joondu! Valvel! Vasakule vaat!
Komandör:
- Tervist, seltsimehed!
Meie:
- Tervist, seltsimees polkovnik!
Komandör:
- Reamees Pupkin! (See, kelle patrull Angiinilt maha võttis). Rivist välja astuda! Seltsimehed ohvitserid ja praporštsikud, seltsimehed seersandid ja vanemad [staršina]! Väeosa juhatuse nimel ja mina isiklikult õnnitlen reamees Pupkinit kodanik Angiiniga (nimetab perekonnanime) seaduslikku abiellu astumise puhul! Staabiülem!
- Mina!
- Vormistada reamees Pupkinile puhkus abiellu astumiseks!
- Just nii!
Tsirkuseetendus jäi pooleli tehnilistel põhjustel: reamees Pupkin langes minestusse...


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:30, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 14:54 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2226
Radist, head asjad oled välja valinud, paluks järge :D

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 21:27 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 24 Juul, 2007 10:50
Postitusi: 827
Asukoht: Pärnumaa metsad
Nagu lubatud: Radisti lahkel loal siis üks tõestisündinud lugu.

Kohaks väeosa 75221 ehk üksik teenidav polk, teine pataljon, kuues rood. Aeg: paar päeva enne aastavahetust, pool aastat enne teenistuse lõppu. Vaatamata elamisele kahe kõrge aiaga eraldatud alal, tahtsime ilmselt me kõik osa saada normaalsetele inimestele lubatud maistest rõõmudest ja naudingutest.

Päris mitu meie kaasvõitlejat läks aastavahetusele vastu aga hoopis karmimates tingimustes, ei sugugi mitte vee ja leiva peal, vaid hoopis väeosa väikeses laatsaretis. Kas sinna satuti külma talve tõttu, või hoopis aastavahetuse ootuses, ei tea. Aga meestel oli väike mure – 31. detsembri õhtuks polnud tilkagi tujutõstjat.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Oli meil roodus üks jupats ukraina poiss, kellel oli säilinud natuke inimlikku kaastunnet. Läks siis tema paar päeva enne aasta lõppu „raskesti“ haigeid kaasvõitlejaid lohutama ja nende murele lahendust leidma. Haiglariietes mehepojad ei saanud ju omapäi sõjaväelinnaku tänavatele seiklema minna. Kaaludes läbi kõik poolt ja vastu argumendid ning lugedes kokku metallist ostuvahendid, otsustati jääda parfümeeria juurde.

Läheb sõdur kauplusse ja avaldab müüjale oma tagasihoidliku soovi: 24 pudelit Roosivett (Rozovaja voda), oli selline lõuamäärimise vedelik kunagi olemas. Kuna tegu oli suhtelisel väikese sõjaväelinnakuga, siis tuli ootamatu tõrge, müüja keeldus valitud jooki letile ladumast. Põhjendades oma otsust lihtsalt: jooma hakkad poiss ja temal pole pahandusi vaja.

Aga egas ukrainlane loll ei ole, kuna tal mula jooksis nagunii alalõpmata, siis ei lasknud põhjendused ennast üldse oodata. Nimelt olevat roodu staršina käskinud igale võitlejale pühade puhuks tumbotškasse (öökapp) lõhnavee tuua ja kuidas ta nüüd läheb ning ütleb, et ei täitnud käsku. Nii lihtsalt oligi müüja pehmeks räägitud.

Loo kangelast nägime alles hilja õhtul. Ilmus kasarmusse ülimalt lõbusas tujus ja kange roosilõhna saatel. Muide seda roosilõhna levitas ta veel mitu head päeva, nii et saime kõik lõhnava aastavahetuse.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 21:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5311
no peldikus oli pärast roosivee tarbimist eriti võigas hais

jube...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Jaan, 2009 22:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2226
Sobib siia vist väga hästi, DDR-is liikus igasugu kraami, mida meie keskmise inimese silmad polnud näinud. Ostiski üks kaasvõitleja mingi komplekti(kuuse või männilõhnaline, ei mäleta enam, hambapasta, shampoon, seep ja mingit mudru veel), koridori otsas oli meil treeningunurk, kus kangid ja muu teema olemas. Ainuke häda oli, et pesta said ennast peale trenni(külma veega muidugi) peldikus, seal oli voolik. Pesigi kutt ennast seal, meie kimusime tubakat, korraga lendab meie vzvodukas sisse, tõmbab ninaga ja ütleb:" kak budto pod jolotshku nasrali" :D

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Jaan, 2009 1:46 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Meil figureeris utšebkas mõne aja üks tätoveeritud, armiline, pimestava plekknaeratusega Eriti Keskmisest Aasiast pärit sell. Isegi seerud ei julgenud teda eriti puutuda, sest liikus jutt, et ta on ühe inimese juba kasti löönud.
Ükskord linnaloast tulles, suundus ta koos paari kambajõmmiga äraseletatud näoga ja punnis taskutega peldikusse. Mõne aja pärast vajus sama bande säravate silmadega ja märksa elavamalt vesteldes sealt välja. Üle kasarmu hakkas levima hingemattev hais. Segunedes vere, mäda ja higiga läbiimbunud jalarättidest kerkiva aroomiga, ajas see pehmelt öeldes iiveldama. Paar päeva tuli kasarmu aknaid irvakil hoida, sest muidu poleks kõik öökijad peldikusse ära mahtunud. Pealegi haises peldik veel jubedamalt. Hirmsamat haisu pole minul õnnestunud nautida. Õnneks saadeti ta koos portsu teiste vahvate sõduritega kusagile edasi, vist ehituspataljoni...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Jaan, 2009 2:19 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Seda lugu tõlkides hakkasin poole peal kahtlema, kas see oli ikka hea mõte. Autor on ohtralt värve ja vürtse lisanud. Aga olgu pealegi - hästi paneb. Küllap nii mõnigi kaasfoorumlane on sarnase saatusega looduslapsi kroonus näinud. Mina küll olen. Kas ma küll viitsiks nii pikka ja põhjalikku lugu sellest vorpida, selles ma väga kindel pole.

6

Sõdur nimega Tšmõr [vanglaslängis joodik, halb inimene]

Ei, loll ta vist ei olnud. Nagu ka teised soldatid, mängis ta hasartselt võrkpalli, vaatas meelsasti telekast ainsat tollast erootilist šõud Aeroobika ja proovis igati kõrvale hiilida marksistlik-leninlikust ettevalmistusest. Aga kas ta oli tark? Ei, pigem siiski imeline, isegi imelik. Ka perekonnanimi oli vastav: Tšmõr.
Teate, kuidas eristada head soldatit halvast? Ah ei tea? Lihtne. Laske tal aja peale automaat mitte täielikult lahti võtta. Kui ta iseseisvalt oskas automaadi lahti võtta, ja veel enam, kokku panna, seejuures midagi ära kaotamata või lõhkumata, on teil šanss. Võib-olla saab temast isegi seersant. Aga kui katsel puhastusvahendite pinalit kätte saada jääb sõjamehel sõrm automaadipärasse kinni, oota häda.
Meie kangelasel jäi sõrm kinni kümnel juhul kümnest. Paar korda tuli isegi metallist kate maha kruvida, kuigi vihane staršina soovitas palju radikaalsemaid meetodeid.
Tšmõr oli sündinud kusagil pärapõrgus asuvas külas aga armeeteenistust võttis kui saatuse kingitust. Kuna Tšmõr oli väikesekasvuline, kõverjalgne, kiilaspäine, meenutas ta kangesti väikest majavaimu, kui poleks olnud hiigelsuuri helesiniseid silmi ja lapselikku nägu.
Armees oli Tšmõri jaoks absoluutselt kõik huvitav. Lihtne tulekustuti kutsus temas esile elava ja siira huvi. Tšmõr uuris seda kaua, keerutas ja raputas. Lõpuks, avastanud lingi, vajutas Tšmõr seda mõnuga, kattudes hetkeliselt vahukihiga. Kõik tehnilised seadmed, mis olid kangist keerulisemad, kutsusid temas esile vaikse vaimustusehoo. Seade läbis viivitamatult põhjalikud uuringud, koos juhusliku, kuid vältimatu hävinguga. Kõike, mida ohvitserid rääkisid, võttis Tšmõr absoluutse tõena. Muide, ta uskus ka praporštšike ja soldatite juttu. Teda ei püütud kunagi lollitada, sest see oleks olnud ebasportlik. Suvaline Tšmõrile usaldatud ülesanne oli määratud läbikukkumisele. „Saadetud kasakas” [seda võib mõista kui vaenlase saadetud kasakat, diversanti jms] omas müstilist võimet teha kõikvõimalikke vigu, tekitades väeosa lahinguvalmidusele maksimaalset kahju.
Tšmõr armastas väga vett. Tema nõrkuseks oli Jenissei.
Jenisseiks nimetati meil väikest jõekest, milles soldatid pesid autosid. Lihtsalt sõideti Ural-i või Kraz-iga keset jõge ja pesti. Jenissei koosnes põhiliselt naftasaadustest ja vanadest rehvidest, kuigi surnud veekogu see ei olnud. Selles arenes mingi kummaline elu: vees hõljusid mustad vetikad ja kalda varjus peitsid end ротаны [minu ja minu sõnastike jaoks tundmatu kala; Eestis võõrliik: http://www.boms.ee/Video.aspx?VID=190 ]. Me vaidlesime kaua kalade metabolismi üle ja jõudsime järeldusele, et kas nad toituvad bensiini ja diiselkütuse segust või õgivad üksteist. Mingit muud orgaanikat Jenisseis ei kasvanud.
Ükskord püüdis alati näljane Tšmõr palja konksuga kalu ja otsustas neid praadida. Kalad susisesid pannil nii kohutavalt, ajades välja vikerkaarevärvilisi bensiinimulle, et süüa neid keegi ei soovinud. Tundes tapvat haisu, käskis valveohvitser kalad võimalikult sügavale matta ja Tšmõr nühkis õhtuni liivaga panni.
Sel õhtul pidi rood sõitma ekskursioonile. Lõbusad, triigitud soldatid istusid ammu bussis. Tšmõr oli kadunud. Lõpuks ta ilmus, märg, muda ja vetikatega kaetud, väga sarnane kurvale Duremarile [tegelane A. Tolstoi lasteraamatust „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”], kelle nina alt on Buratino kuldvõtmekese ära viinud.
- Kus sa olid, õnnetusehunnik? – küsis roodukas kibestunult.
- Ma mõtlesin, et rivistus on lennuväljal.
- Noh?
- Aga seal polnud kedagi. Ma jooksin tagasi ja kukkusin Jenisseisse
- Kõik, - lõi roodukas käega. - Ei tea, mida sinuga teha. Homme läheme komandöri juurde. Nii nagu tema ütleb, nii ka jääb. Mine kasarmusse, muidu veel külmetud.
Esmaspäeval viis roodukas morni Tšmõri komandöri juurde, salaja lootes, et ta saadetakse kusagile mujale.
Paraku sattus ta sinna halval ajal. Komandör uuris värskeltsaabunud kaitseministri käskkirja. „NSVL kaitseministri käskkirja 85/12/1 alusel, ja vastavalt kindralstaabi direktiivile D 14/267 lugeda kehtivuse kaotanuks ülalmainitud käskkirja punktid 2.11 ja 5.2 ja kohaldada punkti 4.5.1 järgmises redaktsioonis,” – kordas komandör tuimalt endamisi, püüdes tabada sõjaväelise mõtte peensusi. Nagu alati, oli dokument kirjutatud hämaras, segases keeles, sisaldas külluses viiteid mingitele teistele käskkirjadele, samuti selgitustele, selgituste parandustele ja paranduste täpsustustele. Komandör oli dokumendid lauale laiali laotanud asjatus lootuses tabada kasvõi mingitki mõtet.
- Lubate, seltsimees polkovnik?
- Mida sulle? – reageeris komandör pead tõstmata.
- Ah, näete, mul on Tšmõr täiesti ülekäte läinud, ei tea, mida temaga teha.
- Ja mida mina siia puutun!? – vihastas komandör, - kui ei taha teenida, kurat temaga, vii kaponiiri taha ja löö mättasse!
Ootamatult kostis ukse juurest vali mürts. Komandör tõstis pea. Usaldav Tšmõr oli minestanud...


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:31, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Jaan, 2009 4:31 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 05 Nov, 2005 22:47
Postitusi: 837
Asukoht: Rakvere, Kondivalu
Radist86 kirjutas:
Selles arenes mingi kummaline elu: vees hõljusid mustad vetikad ja kalda varjus peitsid end ротаны [minu ja minu sõnastike jaoks tundmatu kala; Eestis võõrliik: http://www.boms.ee/Video.aspx?VID=190 ].
Kaugida unimudil? - http://www.postimees.ee/040705/online_u ... 170498.php

_________________
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Jaan, 2009 9:12 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
wudu kirjutas:
Kaugida unimudil?

Kuram, vist on jah. Jälle natuke targem.

Üks jutuke vahvate purjus vene sõjameeste suhetest sõbralike Varssavi pakti sõduritega.

7

Selle loo rääkis mulle Oleg Buzelo, kes teenis veel NSVL ajal õhukaitsevägedes ja sai lõpuks seersandiks. Aga teenida tuli tal kolme riigi – Tšehhoslovakkia, Ungari ja SDV [DDR] piiride liitumiskohas asuvas „punktis” (looduskaitseala, muide). Noh, seal kus vahva sõduri Švejki seiklused toimusid.
Et oleks mugavam, siis toon tema jutustuse ära mina-tegelase kaudu.
Niisiis, istun [auto] kongis, kõrval seisavad masinad „taldrikutega” (vist radaripüüdjad) [радиолокационного перехвата]. Kuna ma olen karauuliülem, siis mul nagu magada pole lubatud, aga juua võib – punktis on ainult paar jagu, üks prapor ja komandör (kapten), aga tema elab linnas. :)
Istume kaasmaalasega [земляк] ja lobiseme. Väljas on öö. Tema pakub välja, et lähme metssiga otsima, padruneid on. Mõeldud – tehtud. Ronime kongist välja ja kuuleme, et naabruses asuval tankodroomil (asus meist natuke allamäge) on tšehhidel öised laskmised. Kõik – jahil käidud. Need paugud on kogu elu kilomeetri raadiuses ära hirmutanud. Midagi polnud parata, kontrollisin tunnimeest (noort) lokaatorimasinate juures ja läksime enda kongi tagasi. Äkki kuulen territooriumil mingit kahtlast müra. Minut hiljem prahvatab naabruses lokaatorikongi uks lahti, sealt lendab välja Sergei ja karjub mulle: „Olegike, tule vaata, milline jama mul lokaatoriekraanil toimub!” Astun sisse, vaatan, tõepoolest! – midagi sellist ei saa seal iialgi olla!!! Mida teha? Kutsume sisetelefoni kaudu prapori. See tuleb, veel unine, tige ja kohe lõugama: „Seersant!!! Miks tunnimeest postil pole?!!” Vastan, et just alles oli. Teen ringi ära - polegi, nagu maa alla oleks vajunud. Siis astub prapor ligi: „Imelikud lood: tunnimees on kadunud, radar jukerdab ja magada ka ei lastud...” Aga mina olen juba niigi vihane – korralikult juua ei lastud, hakkan lõugama: „Tunnimees, mat tvoju, kuradi elevant [слоняра хренов; raskelt maakeelde pandav; noorsõdurid marsivad, nagu elevandid], kus sa oled, blin [tsensuurne väljend bljäd´ i asemel]?!!!” Siis ilmub lokaatori alt välja tema ehmunud lõust, üleni sopane, aga kahvatu jume on ikkagi näha. Prapor haarab tal kraest: „Mida sa lokaatori alla ära kaotasid?” Salabon värisedes: „Meid ju tulistati!” Meie ei saa midagi aru: „Mis kuradi tulistamine?” Siis ta näitab näpuga lokaatorimasina katusele. Jooptvaju!!! Lokaatori antenni poleks nagu olnudki! Meetrit viis eemal leiame metallirusu ja tanki õppemürsu. Mnjaa, on alles lood. „Mis teeme, helistame kapteni kohale, ehk ei hakka kõvasti ke..ima?” Poole tunni pärast veeres kapten kohale, ronis kõikudes UAZ- ikust välja, kuulas meie raporti ära, tegi ringi ümber lokaatori ja: „Rühm, relvile!” Ise haarab relvakambrist käsikuulipilduja, aga kuna on lakku täis, nagu siga [пьяный в зюзю; ei suuda peale зю-зю midagi öelda, tatari keeles tähendavat зюзя sood], annab selle mulle. „Tankodroomi pihta või?!!” Aga mis meil sest, me oleme heameelega valmis kõmmutama. Aga polügoonil on hirmus pimedus. Ainult raudbetoonist tulejuhi punker on lampidega valgustatud, nagu vanikutega [jõulukuusele riputatakse ka]. No me siis kõrvetasime, kuni kõik „sarved” [mastid] on puhtaks lastud ja viimnegi lamp puruks. Vaikus ümberringi, isegi tankikahurite laske ja mootoreid pole enam kuulda. Meie seisame ja suitsetame, meie vahva kapten juba kõmistab kellegi peale sidekanali kaudu. Pool tundi peale tulistamist näeme tankodroomi poolt teed mööda meie poole üles ronivat kaht tšehhide UAZ - ikut. Kapten tahtis neile ise vastu minna, aga alkoholist vedelad jalad teda enam ei kandnud ja saadeti mind. Kujutage endale ette pilti: öö, kuu valgustab teed, mida mööda laskub ebakindlal sammul suurekasvuline vene sõdur, käsikuulipilduja üle õla. Astun esimese masina juurde, pistan pea salongi, sees istuvad kolm relvadeta ohvitseri ja autojuht. Kamandan: „Auastmelt vanim jooksuga kapteni juurde! Ülejäänud autost välja!” ja vehkisin kuulipildujaga nende suunas. Kargasid välja, nagu kallikesed. Nende auastmelt vanim silkas kastidel istuva kapteni juurde. Ei tea, millest nad seal rääkisid, aga kapteni sõim oleks summutanud suvalise tanki. Lühidalt, kahe tunni pärast tõid tšehhid kaks kasti viina ja lubaduse lokaator nädalaga korda teha.

P.S. Aga õppemürsu pani prapor hoiule. Ise räägib: „Vat järgmine kord, kui neil laskmised toimuvad, kulub ära!”


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:31, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Jaan, 2009 1:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
8

Ergav kõrbepäike

Teatavasti asub Baikonuri kosmodroom Kasahstanis. Kurnavalt palav suvi ja karm tuuline talv.
Meie katsetuste väeosas teenis major, ütleme Bogatõrjov [Vägilane]. Seda, mis kasvas tema hiiglaslikul kehal, võis suure pingutusega nimetada karvadeks ja suvaline gorilla oleks teda nähes kadedusest end liaaniga üles poonud. Karvad pressisd igalt poolt välja: särgivarrukatest, krae vahelt; isegi seal kasvasid, kus poleks pidanud kasvama. See ei seganud kuidagi tema elu, sest kellelgi ei tulnud pähe mõtet 110kg musklimäe üle nalja visata.
Niisiis, suve haripunktis, kui termomeeter näitas harva alla 45, tekkis majoril mõte korteris põrandad üle värvida. Lihtne töö, kutsus sõbrad, kiiresti nihutati mööbel eest, värviti ja pandi maha lauad, et käia saaks ning tähistati edukat töö lõppu. Nii nagu kombeks. Et värv ilusam jääks.
Järgmisel päeval major teenistusse ei ilmunud (unustasin mainida, et meie katsetusteväljak asus linnast 70km väljas, seega kontrollida, mis tal juhtus, polnud võimalust). Kurat teab, mille üle mõtiskledes elasime esialgu tööpäeva lõpuni. Sõitsime linna, põrutasime majori poole, helistasime uksekella, koputasime – vaikus. See pole enam naljakas. Lõime ukse maha, vajusime sisse: major lebab koridoris ristilöödud Jeesuse asendis, ainult näoga allapoole.
- Ju-u-u-u-a-a...
- Huuuh, elus!!!
Andsime talle juua, kasutades tuntud filmist saadud kogemust. Seejuures imes ta momentaalselt kuivaks kaks kolmeliitrist teekannutäit.
Selgus, et saatnud meid ukseni, astus ta lauast mööda, libastus värvil ja lendas kõhuli. Sellises seisundis ta tõusta ei tahtnud (või ei suutnud) ja otsustas põrandal magada. Email kuivas hommikuks ära. Aga kuna ta oli ainult trussikutes, siis edasi võite fantaseerida. Me leidsime vannitoast habemenoa ja karv karva järel vabastasime õnnetu. Kui ta lõpuks tõusis, jäi põrandale karusnahkne vaip, mis täpselt jälgis kehakontuure. Kui me seda „vaipa” nägime, oleksime suurest hirnumisest äärepealt lõualuud nihestanud.
Selline lugu juhtus. Aga seda „vaipa” me värvima ei hakanud.


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:32, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Jaan, 2009 1:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Järgmise looga seoses on mul mingid udused mälestused, et selline jutt tõesti liikus. Vist jooksis isegi tookordsest meediast midagi läbi.

9

Viina järele

Järgnev lugu leidis omal ajal küllaltki laia kajastamist...
Moskva lähedal Minski maanteel on restoran Iveria. Praegu on see mahajäetud aga möödunud sajandi 80. aastatel oli see populaarne koht, sest sealt sai öösel viina osta. Ühes tankiväeosas kuritarvitati õhtul mingil põhjusel piiritusejooke. Kas nad tähistasid edukat Päikese loojumist või järjekordset 1. Ratsaarmee juubelit – kindlalt öelda ei oska aga keskööks sai neil viin otsa.
Härrased, mäletate, kuidas see oli: Brežnev veel elas, sakuskaga olid suured probleemid. Seda, mida juua, müüdi kell 11 – 19, mõistet „kommertskiosk” veel ei tuntud, aga väga tahaks juua! Mida teha? Lahendus küpses hetkega: Iveriasse! Millega? Transport enam ei liigu! Valvetraktoril [дежурный тягач; see võis olla ka võimsam veoauto vms, millega kõva külmaga masinad käima saadi ja kuhugi mülkasse põrutanud tehnikat välja sikutati]! Suunduti autoparki. Aga milline on tankiväeosas valvetraktor? Õige! Vat sellega sõidetigi. Hullunud praporile, pargi korrapidajale, lubati valada.
Müristanud sellega Iveriani, jäeti T-72 ilusasti restorani juurde parklasse ja mindi baari. Õnnetuseks juhtus läheduses olema „kopikaga” [Žiguli VAZ-2101] liiklusmiilitsate patrull. Otsustanud, et tankiga restorani minna pole ikkagi õige, tõkestasid mendid harjumuslikult „kopikaga” parklast väljasõidu ja jäid tulemusi ootama. Saagiga kõrtsist väljunud, kiirustas meeskond nõrkevate seltsimeeste juurde ja ei pannud kiirustades „kopikat” tähele. Hea, et „siseorganitel” jätkus mõistust mootor käima jätta – jõudsid eest ära põigata. Algas tagaajamine. Tagaaetavad siiski eest ära ei püüdnud kihutada, tagasi ei vaadanud ja seetõttu puudus ka hasart. Tagaajamise finišis tabas mente ebaõnn: tank suundus garnisoni mööda tankikolonni teed, mida mööda ei saa isegi veoautoga sõita. Aga КПП [kontrollpunkt väeosa väravas] saatis miilitsad viisakalt kolmetähelise organi peale.
Hommikul ilmusid miilitsate ülemused väeossa, kus neid juba ootas komandör. Väeosa korrapidaja oli talle öösel ausalt ette kandnud, kuidas lugu oli. Süüdlaste ristilöömine oli edasi lükatud nende kainenemiseni. Purjutajad magasid magusalt, nagu tavaliselt, ja kained pidid välja keerutama.
Kuulanud raevunud miilitsad ära, ütles komandör, et sellist vihaleajavat juhtumit ei saa jätta karistamata ja pakkus välja tankimeeskonna tuvastamist. Selgus, et pimeduses ei olnud näod äratuntavad. Siis pakkus komandör välja tanki tuvastamist. Keerutanud boksides, teatasid nördinud mendid, et tanki pardanumbrit polnud pimeduses näha, aga nad sõidavad tagasi ja küsivad patrulli käest tanki erilisi tundemärke ja siis...
Säilitanud väärikuse, läksid osapooled lahku, sisemiselt rahul teineteisega.


Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 1:33, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Jaan, 2009 2:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Üks ebapedagoogiline lugu vene sõdurite elust. Ärge seda järele tehke - võib kiirabi vaja minna!

10

Eksisteerib stereotüüp, et piirivalvurite elu vältimatu osa on kogu kordoni „õhkimine” relvile. See on tõesti nii, kui piiril on signalisatsioonisüsteem. Meil mägedes seda polnud. 1990. a. Toimus Kasahstanis maavärisemine. Globaalseid tagajärgi polnud, kuid olid purustused, teiste seas Zaisani ja Kurchumi linnas. Mina olin parasjagu patrullis ja hobuse seljas ei tundnud mingeid tõukeid. Need olid üldse minu esimesed piirle minekud ja minu kõikumised sadulas ei võimaldanud jägida regiooni seismilisi nähtusi. Kataklüsm purustas sigala, mis oli ehitatud aasta varem, niinimetatud „dembliakordina”. Sead riskisid ilma maavärisemisetagi iga sekund eluga. Taastamiseks toodi meie juurde kaks sõdurit inseneri – sapööriroodust. Üks neis lasti paar päeva hiljem tagasi. Ta oli allergiline mesilasemürgile. Pärast mee varastamist tõi mesinik ta tagasi, paistes, nagu kolmanda navigatsioonihooaja uppunu. Aga teine müürsepp jäi, saades kohe hüüdnimeks „Vabamüürlane”. Pusis seal vaikselt, nõudes mõnikord abikäsi kordonist, mis ei suurendanud armastust tema vastu.
Kordonihoone oli juba vanakene, igasugu looduskatastroofide puhuks (maalihked ja –värinad) oli instruktsioon, mille kohaselt isikkoosseis tõusis käsu peale „relvile” ja kargas ustest ja akendest välja, patust kaugemale. Sel ööl olin mina korrapidaja. Kesköö paiku ilmus praporštšik Arbekov, üle terve lõusta värske kriimustus, ja ütles, et ööbib täna meil, pomisedes seejuures midagi oraalseksist ämmaga. Muide, liigseid voodeid magamisruumis polnud, kuid pooled neist olid alati tühjad, sest rahvas oli teenistuses. Seesama Vabamüürlane tuli alati õhtul ja uuris päevakava (mis koostati iga sõduri kohta eraldi), et teada saada, keda täna terve öö ei ole ja kus magada. Nii ta siis tõmbles oma voodipesukomplektiga, kuni seadis end sisse spordinurgas mattidel.
Öösel tuli „salajasest” toimkond, kus vanemaks oli minu kaasmaalane ja seersantide kooli kursusekaaslane Sema. Õhtustanud, kurtis nördinud Sema mulle, et „see looder Vabamüürlane” magab jälle tema voodis. Meenutades oma kursandiaegset „noorust”, otsustasime teha talle ühe nalja. Seda košmaari nimetatakse „valgus vahtkonna lõpus”. Võetakse jäljeajamise taskulamp ФАС-4 ja teki „kantilöömise laud”, millega ohvrile lüüakse otsaette. Seejärel lastakse taskulambist valgust otse silma ja karjutakse midagi kõrva, näiteks „häireee!!!” Peab mainima, et efekt on hämmastav. Minul näiteks läksid bakenbardid halliks pärast sellist atakki. Õnneks pole need armees moes. Kuna „kantilöömise lauda” polnud, võtsime Semaga piljardikuuli, parema efekti saamiseks lülitasime välja öise valgustuse, läksime süüdimõistetu voodi juurde ja mina oli taskulambiga valmis. Sema lasi oma kasvu kõrguselt kukkuda piljardikuuli pimeduses helendava otsmiku pihta. Heli oli täpselt selline, mida teevad kaks piljardilaual põrkuvat kuuli. Samal hetkel panin taskulambi põlema. Röökisime mõlemad. Valguskiires oli kriimustatud nägu, punnis, laienenud pupillidega erinevates suundades vaatavad, täiesti metsikud praporštšik Arbekovi silmad. Eelnevalt kokku leppimata haarasime madratsist ja keerasime selle koos sisuga põrandale. Samal hetkel kostis nurgast rauakolinat ja veniv oigamine. Tõsiselt ehmunud, kadusime magamisruumist. Mina istusin korrapidamisruumi ja tegin näo, et täidan žurnaali. Et pilt oleks usutavam, võtsin kätte VHF raadiojaama „garnituuri” [mikrofon ja kõrvaklapid]. Aga Sema hüppas üldse aknast õue peldikusse. See lärm ajas muidugi kõik üles. Tuled pandi põlema, ilmus praporštšik Arbekov, otsaees muhk, nagu multifilmides, pikkadel aluspükstel furaškast mitte suurem kahtlane märg laik. Aga tema järel roomas ohkides ja kükitades Vabamüürlane, hoides ühe käega peast ja teisega kubemest. Püüdes teha üllatunud nägu, küsisin, milles asi. Unise peaga läks neil järjekord sassi. Vabamüürlane püüdis pääseda sipelgate käest ja heitis magama tõstekangi alla pukile. Õnneks ei olnud sellel kettaid. Karates meie röökimise peale järsult üles, põrutas ta peaga vastu kangi, mis lendas tugedelt maha ja täpselt munadesse. Tema otsaesisel ilutses mitte muhk, vaid terve kaitsevall. Paljutähendavalt oma aluspükse vaadates kurtis praporštšik Arbekov, et närvid ei kõlba enam kuradilegi, Nadjake ajas hinge täis. Hea, et püksi ei teinud. Räägib, et kolina peale kukkus voodist välja, otsaesisega vastu põrandat ja jäi veel madratsi alla ka. Mõtles, et maavärisemine (viimaste sündmuste valguses). Käskis kohe laost tuua Vabamüürlasele voodi ja läks koju. Mõne aja pärast tuli Nadjake, nagu tavaliselt, võttis külmikust parima tüki sealiha, ilmselt kallimale kompressi tegemiseks.
Vat nii, kaks kärbest ühe hoobiga.

P.S. Kaasteenijad, nähes tulemusi, ei hakanud meid Semaga nuhtlema.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Jaan, 2009 1:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Kaasfoorumlase soovitusel nummerdasin lood ära. Siis on lihtsam arvet pidada.
Kuna rahvas kurdab, et viimasel ajal kostab järjest rohkem üle Eestimaa hirnumist, läkastamist ja nina nuuskamist, ja need sümptomid ei sobi hästi gripiga, siis panen ühe kergema loo.

11

Lugu juhtus kusagil soojas Ukrainas. Keset maalilisi arbuusivälju laius hiiglaslik... tankipolügoon. Kas peab mainima, et aeda selle ümber polnud. Mitte selle pärast, et raha selle ehitamiseks varastati ära; armees ei varastata, armees tassitakse minema. Nii juhtus, et arbuuside valmimine langes kokku järjekordsete manöövritega. Manöövrite lõppedes otsustas üks ekipaaž, et kuna tanke tehakse põllumajandustehnika tehastes, pole tank midagi hirmsat arbuusivälja jaoks. Lahinguplaan selline: tank sõidab väga aeglaselt mööda arbuusivälja, üks lint ühel arbuusireal ja teine lint teisel real, aga kõige tähtsam – kolmas rida arbuuse jookseb tanki alt läbi. Suvalise tanki põhja all on spetsiaalsed (arusaamatu, miks niimoodi nimetatakse) dessandiluugid, mille kaudu on komandöril koos sihturiga väga mugav saaki korjata. Lahinguplaan poole tunni pärast: juba vastassuunas liikuv tank, ärganud valvur, kaheraudne valvuri käes. Taadike jookseb ligi ja tank peatub. Igaüks, kes on tanki juhtinud, teab, et tankist ei kartnud kaheraudset, vaid lihtsalt ei tahtnud taadist üle sõita. Aga taat pole tankiga sõitnud ja lõugas: „Roni välja, või ma hakkan tulistama! (milline kartmatu taat!)” Tankistid sulgesid luugid, taat vandus mõnuga ja põrutas tanki pihta mõlemast rauast. Midagi ei juhtunud - nii nagu tank enne seisis, seisis ka pärast.
Järgmisel päeval: Polgukomandöri kabinet, arbuus laual, polgukomandör, kolhoosiesimees koos militsionääriga. Kolhoosiesimees kaebab polgukale tema tankistide peale.
Polgukas, vaadates arbuusi: „No sa, seesamune... arbuuse peab kaitsma.”
Kolhoosiesimees: „Aga ma kaitsengi, mul on valvur kaheraudsega aga mida ta sellega tanki vastu teeb?”
Polgukas: „Aga miks sa minu juurde tulid, tankitõrjekahurit paluma? Ei ole mul... see on ju tankipolk...”


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Jaan, 2009 0:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 14 Jaan, 2009 2:16
Postitusi: 318
Asukoht: Hiiumaa
Järgnev lugu on sellest, et kui tunnimehel on püss õlal, siis peab see vahel ka pauku tegema.

12

Vennas jutustas oma teenistusest Nõukogude Väegrupis Saksamaal [ГСВГ]. Esimesel teenistusaastal, varsti peale saabumist, pandi ta karauuli kaugema lao juurde. Asi toimus talvel, vastu ööd algas tuisk, vennas läks kesköö paiku järjekordset ringkäiku tegema. Latern posti otsas kõikus nagu filmis, heites valgust ümbritsevatele okastraadiga postidele. Selles vilkumises oli selgelt näha, kuidas ühe posti juures okastraadi all lumes vingerdab kellegi keha, püüdes pääseda valvatavale territooriumile. Sellest räägiti külluses lugusid, kuidas ida-sakslased hindasid meie lihakonserve, kondenspiima ja muudki, ning võimalusel leppisid praporiga kokku bartertehingu. Aga hiljem, saades maitse suhu, ei põlanud ära ka tavalist vargust ladudest, lootes meie lohakusele. Vennas, olles nende lugudega „toidetud” (ja rõõmustades avanenud võimaluse üle valvsuse eest koju puhkusele sõita), vaatas tähelepanelikumalt, kuid kaheaastase instituudis õppimise jooksul halvenenud nägemise tõttu näis talle, et kurjategija seljal on mingi pungil seljakott. Mõte töötas pingsalt ja selle tulemus oli, et see pole varas, vaid diversant, sest milline lollpea tassib oma saaki lattu tagasi. Seljakotis on ilmselt lõhkeaine. Pealegi polnud see toiduaineteladu, vaid laskemoonaladu. Seejärel järgnes tavaline karauuli monoloog õhku tulistamisega. Aga siis sihtis vennas hoolega ja lasi valangu. Järgnevat meenutades tõusevad tal praegugi juuksed püsti. Käis selline kõmakas ja sähvatus, et ta oli sekundit viis kurt ja pime. Kõik lambid ümberringi kustusid ja enam ei süttinud. Kahe minuti pärast kappas kohale karauuliülem koos seltsimeestega, vennas kandis ette oma nägemuse olukorrast ja lisas, et tabas vist seljakotti lõhkeainega. Karauul vaatas teda kadedusega, sest ta ju alles „noor” ja nüüd vist saab 10 päeva puhkust. Karauuliülem vaatas kangelasteo paiga üle, pani kirja laohoone katuse kahjustuse, vereplekkide puudumise kraatri ümber ja käskis augu okastraataias ära parandada. Vennas lausa lendas karauuliruumi aga hommikul ootas teda hirmus üllatus. Nagu selgus, oli päev enne sündmust toimunud keevitustööd ja töölised ei viitsinud raskeid balloone tassida, vaid lükkasid need okastraadi alla ja katsid ruberoidiga, seejuures kedagi hoiatamata. Eelmine karauul vaatas päevavalges balloonid üle ja ei öelnud samuti midagi öisele karauulile. Tuul lisas „diversandile” sarmi, tõstes ruberoidi üles ja tekitades vingerdamise illusiooni. Ühesõnaga, vennasega ei juhtunud möllu ja kahju tekitamise eest midagi aga midagi austusetaolist ilmutasid rühmaülem ja roodukas teenistuse lõpuni.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 273 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5 ... 19  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt