No vaat siis, kui suurt elevust see ZIL-i pidurisüsteem tekitas.
Tunnistan ausalt, et pole selle masina linkide taga istunud. Ma olin nimelt hoopis palavalt vihatud sidemees (istub soojas toas m..ni laiaks, sel ajal, kui teised mudas roomavad, eks ole. Meil küll keegi ei roomanud, aga sellest kunagi hiljem). Kusagilt on lihtsalt meelde jäänud, et suurematel vene masinatel töötas pidurisüsteem "tagurpidi", mis on ohutuse mõttes üpris loogiline. Et polnud aega uurida ZIL-i ehituse peensusi, siis jäingi end mõtlikult kratsima. Aga olgu pealegi. Tänan täienduste eest. Sain tänu kaasfoorumlastele jälle tiba targemaks. Kui keegi veel märkab tõlkevigu ja muid ämbreid, siis on mädad tomatid, munad ja ergutavalt mürgised märkused teretulnud. Kõike pole parimagi tahtmise juures võimalik teada ja kamba peale saame ehk tulevaste põlvede jaoks üpris tõepärase pildi sellest jõhkrast hakklihamasinast, millest vist vähemalt pooled foorumlastest elusalt läbi on käinud.
Aga aitab mulast. Üritan kiirelt eest ära liduvale Lemetile järele roomata. Veel üks minu subjektiivse arvamuse järgi hästi kirjutatud lugu.
24
Kättemaks
Öösel istus väeosa korrapidaja, kapten Ivanov, täielikus üksinduses, jõi viina ja mõtiskles oma ebaõnnestunud elu üle. Seltsimees kapten Ivanovi elu oli täiesti viltu läinud. Algas kõik tema üleviimisest Leningradi sõjaväeringkonnast sellesse neetud üksikusse luurepataljoni. Kuulnud eesseisvast üleviimisest, rõõmustas ta hirmsasti. Kõik teadsid, et ta satub pursuide Ungarisse ja Ivanov rehkendas juba mõttes rasvakihti, mille ta kogub ausalt teenitud tšekkide [olid sellised valuutaasendajad vanasti, millega sai "tšekipoest" ("poonipoest") ihaldatud kraami osta] eest. Kes oleks võinud teada, et veel üks samasugune allüksus asub taigas, Punalipulises Kaug-Ida sõjaväeringkonnas. Saanud käskkirja, mõtles kapten algul, et see on nali, aga pärast hakkas kurvastusest jooma.
Kohale jõudnud, teenis ta kohe vahelejääja kuulsuse. Alguses, kohe esimesel razvodil sai ta komandöri käest avalikult vastu pead kameeleon-prillide eest. Prillid olid tehtud suure tasu eest. Nende läätsed muutsid läbipaistvust sõltuvalt valgustusest. Kaug-Ida päike säras sel hommikul heledalt ja prilliklaasid omandasid absoluutselt musta värvi, kaitstes õnneliku omaniku silmi. Isa-komandör tundis seda nähes õelalt huvi, ega Ivanov pole armeed, kus ta teenib, segi ajanud. Seltsimees polkovniku andmetel võib razvodil musti prille kanda vaid Ameerika armees. Katse selgitada prillide iseärasusi ainult suurendas peapesu doosi.
Järgmine episood oli igapäevase sineli kaotamine joomingu käigus. Vojentorge [sõjaväepood] pole taigas just tihedalt, lisaks lubas kallis abikaasa, kes polnud rahul uue teenistuskohaga, munad maha võtta, ja ei eraldanud pere eelarvest raha. Tuli käia paraadmundris, mille tõttu komandörid Ivanovi pidevalt ette võtsid ja teenistuskaaslased nalja viskasid.
Rood, mille kamandamine Ivanovile usaldati, polnud samuti hiilgav. Kuna väeosa oli pidevas lahinguvalves, olid kõik roodu sõdurid „spetsid”, paljud neist lõpetamata kõrgharidusega, ja seetõttu polnud ajateenijate ülbusel piire. Seda nähes otsustas seltsimees kapten, et kohe ta neile näitab, mis on teenistus ning korraldas „öised õppused”. Minnes vastu hommikut magama tundega, et võlg Kodumaa ees on tasutud ning täies usus, et nüüd saab distsipliin kõrge olema, oli Ivanov hirmsasti üllatunud ootamatust äratusest ja kiirest komandöri juurde kutsumisest. Komandör röökis ropult vandudes Ivanovi peale ja selgitas talle, et kuna soldatid peale öist „lahinguvalmiduse kontrolli” jäävad postidel magama, siis pakutakse kaptenile võimalust end kartsas välja magada. Peale karistuse täideviimist hakkas ta oma roodu vihkama ja „põrutas” kõiki ja kõige eest esimesel võimalusel. Isikkoosseis vastas palava armastusega.
Pidevate vahelejäämiste tõttu lükkus kaks korda edasi kõrgema auastme omistamine ja teenistuskaaslased hakkasid teda kutsuma „viiekümneaastaseks kapteniks”, vihjates tema võimetusele saada majori paguneid. Kapten Ivanovi viinast uduses peas tekkis mõte, et peaks minema „põrutama” väeosa korrapidaja abi seersant Leontjevit. Leontjev oli eriti ülbe „vanaisa”. Kapten korraldas talle dembli viimases järjekorras, mis pidi saabuma ülehomme, 12. kuupäeval. Aga täna määras ta spetsiaalselt korrapidaja abiks, teatades, et teeb seda sellepärast, et Leontjev „tsiviilelus paremini sõjaväeteenistust mäletaks”. Paraku laiskus võitis ja Ivanov varises „riviosakonnas” [строевая часть; paremini ei oska maakeelde panna] diivanile.
Äratus oli hirmus. Seersant Leontjev, valgustust sisse lülitamata (kuna riviosakonna aknad olid pääslast [КПП] näha), raputas Ivanovi ja lõugas: „Seltsimees kapten! Tõuske kiiremini! Komandöri auto on juba pääsla juures!” Lubanud Leontjevile, et demblini jäänud pooleteist ööpäeva jooksul ta alles saab joosta, sest ei äratanud õigeaegselt, tormas Ivanov käigu pealt kitlit [kevadine – suvine – sügisene õhuke mantel] selga ajades pääsla poole. „Sokk” [козёл; vanglaslängis passiivne homo] sõitis parasjagu väravatest läbi, peatus ja sellest ronis välja komandör. Nagu ette nähtud, peatus kapten Ivanov kolme sammu kaugusel ülemusest, tõstis käe furaška juurde ja raporteeris reipalt: „Seltsimees polkovnik! Teie äraolekul pole väeosas midagi juhtunud! Väeosa korrapidaja, kapten Ivanov!” Ja siis tekkis Ivanovil kahtlus, et midagi on valesti. Palavalt armastatud seltsimees polkovnik vaatas teda üpris imeliku pilguga. Peale lühikest pausi röögatas näost punaseks muutuv komandör: „Sina! Sina, blja! Sa oled ju täielik [ordeni] kavaler! Marss kartsa, job..õi kangelne! Kolmeks, ei, viieks päevaks! Üm - ber - pöörd!!!”
Alles nüüd märkas Ivanov, et öösel oli Leontjev tema kitlile kleepinud ajalehtede esikülgedelt väga hoolikalt välja lõigatud valitsuse autasud. [Kes ei usu, vaadake võimalusel paarikümne aasta vanuseid ajalehti: olid-olid seal ordenid ja medalid]
[OT: Seoses eelpoolmainitud fotokroomsete prillidega tuli meelde üks lugu, mille mulle rääkis kusagil vene aja lõpul üks meremees, kel õnnestus endale Rootsist nimetatud klaasidega päikeseprillid hirmsa raha eest osta. Laeval tagasi, pakkis need lahti, pani ninale ja ronis laevast välja katsetusi teostama. Vägev! Rahulolevalt hakkas laeva tagasi kobima ja oleks äärepealt pea ees trepist alla lennanud, sest prilliklaasid läksid heledaks tagasi suhteliselt aeglaselt. Rääkis, et nagu oleks kottpimedas püüdnud ootamatult ettesattunud võõrast trepist alla minna. Ohtlik värk mitte ainult vene kroonus!
]