Kaptenid nii 30aastast alates.
Starleid nii 25 aastast alates.
Leinandid nii 20 aastast alates.
Oli ka muidugi igavest starleisid kes 50 aastaselt olid samas auastmes ja kellele kapten anti alles pensionile minekul.
Leitnandid, starleid ja kaptenid vene sõjaväes vanuse järgi
sellest enn vaino raamatust ´´raketigarnison´´ võib lugeda, et vähemasti majorini jõudmine oli iga endast lugupidava ohvitseri auasi vähemasti majanduslikus mõttes, sest majori kupuga kaasnes päris palju igasugui lisahüvesid või soodustusi erruminekul...
aga neid eluaegseid starleisid kutsuti karjeristideks
aga neid eluaegseid starleisid kutsuti karjeristideks
niipalju kui minu mälestustes kajastub,siis leituks sai peale söjaväekooli lõpetamist.Iga kahe-kolme aasta tagant tõsteti auastet.Ja nii kuni kaptenini välja.Tahtsid majori auastet, pidid akadeemiasse minema.Muidugi ka selle lõpetama.Kohtasin vana kroonu aeg kapteneid,kes olid oma 50 eluaasta piiril.Aga samas ka majoreid ,kes olid 30 aastased.Vene kroonus mängis suurt rolli nn.haridus.
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
Auastmete andmisel oli oluline ametikoht, igale ametikohale oli ette nähtud teatud aukraad. Rühmaülema koht oli staadi järgi vanemleitnandi koht, roodukomandör kapten, pataljonikomandör alampolkovnik, polgukomandör polkovnik, diviisikomandör kindralmajor. Paljudel juhtudel ei oldud ametikohal maksimaalse võimaliku aukraadiga.Võimalik auaste tuli veel välja teenida. Palka sai ikka ametikoha järgi, auaste andis ainult paarkümmend rubla juurde. Staaz andis ka mingit raha juurde. Mäletan, et meil sai pataljoni staabiülem tänu staazile pataljoniülemast rohkem palka, olgugi et auastmed olid võrdsed.
Lõpetatud sõjakool luges ka palju. Näiteks Moskva Üldsõjakooli kasvandikud tegid kiiremat karjääri kui teised. Ja sugulussidemed lugesid palju.
Minu polgukomandör oli 32aastane alampolkovnik, kes oli selleks juba lõpetanud veel tavalise akadeemia ja lisaks kindralstaabi akadeemia. Ja ta läkski diviisi kindralit saama. Perekonnanimi oli tal Makarov
Lõpetatud sõjakool luges ka palju. Näiteks Moskva Üldsõjakooli kasvandikud tegid kiiremat karjääri kui teised. Ja sugulussidemed lugesid palju.
Minu polgukomandör oli 32aastane alampolkovnik, kes oli selleks juba lõpetanud veel tavalise akadeemia ja lisaks kindralstaabi akadeemia. Ja ta läkski diviisi kindralit saama. Perekonnanimi oli tal Makarov
Meil oli viie kapteni pataljon. Kombat, Saksamaalt tulnud 27 aastane kui pandi sellesse ametisse. Staabiülem 39 aastane. Sampoteh ka sedasi 35 aastane. Üks roodukas nii ca 35 aastane, üks rühmaülem nii kah 35 aastane.
Õige, et igale ametikohale oli ettenähtud oma aukraad. Mina teenisin aasta nooremseersandina praporštšikule ettenähtud ametikohal (maksti 13 ruublit 80 kopikat). Ja kui leiti prapor, siis minul oli sõit sees pehotasse kuulipilduriks. Ja meil oli seersant, kes teenis leitnandi ametikohal (temale maksti 30 ruublit 80 kopikat).
Õige, et igale ametikohale oli ettenähtud oma aukraad. Mina teenisin aasta nooremseersandina praporštšikule ettenähtud ametikohal (maksti 13 ruublit 80 kopikat). Ja kui leiti prapor, siis minul oli sõit sees pehotasse kuulipilduriks. Ja meil oli seersant, kes teenis leitnandi ametikohal (temale maksti 30 ruublit 80 kopikat).
Meil oli koridorinaaber-väeosas POUP-s major jeeli 30. Hallipäine ja VÄGA rahulik (räägiti Afgaanist tulekust), Kui keegi noorem ohvitser võttis nõuks sõdurite peal ennast välja elada, siis nägin ise pealt kuidas võttis pärast starlei ette... Aga muidu saadi jah kuppe juurde just aja pealt, mingi 2, 3, 4 aastat ja tärn, majorist alates pidid ise silma jääma, meie rotnõi läks igaljuhul majoriks ilma koolita, seal edasi pidi veel rohkem võimlema-kooli minema
täpsustaksin, et tavalise sõjaväelise haridusega sai minu arust teenida kuni alampolkovnikuni ja alles polkovniku auastme sai see, kes akadeemia oli lõpetanud. ka vormi juures oli siis alles näha tuntav erinevus. polkovnik oli see, kes võis talvel juba papahhaga ringi käia. meie roodukas sai ka, enne minu äratulekut, alampolkovnikuks ning läks seejuures garnisoni staapi tööle.
Kuni kapteni paguniteni piisas kesk-erist ehk tehnikum, kõrgem sõjaväeline haridus lubas kuni podpolkovnikuni, sealt edasi akadeemia. Alampolkovnukuks saamisel pidi olema juba teeneid või tutvusi või mõlemaid, muidu olivad majorid.
Oli meil nii igavesi kapteneid, kui igavesi majoreid, vahel oli kuulda, millega hakkama oli saadud. Kaptenid olid tavaliselt super laisad, ainult vodka lõhn pani liigutama. Igavesed majorid lihtsalt saamatud.
Oli meil nii igavesi kapteneid, kui igavesi majoreid, vahel oli kuulda, millega hakkama oli saadud. Kaptenid olid tavaliselt super laisad, ainult vodka lõhn pani liigutama. Igavesed majorid lihtsalt saamatud.
Mina teenisin aega NL armee suurtükiväeluure divisjonis staabi kirjutajana, minema sain seersandina. Kuigi ohvitser polnud, teadsin ohvitseride keskel olles nende asju. Seepärast püüti KGB koputajaks värvata, keeldumise tõttu olin ohvitserkonnas au sees ja usaldatav. Ega kaadriohvitserid KGB-d sallinud.
Sõjakoolid lõpetati siis leitnandi auastmega, parimad said vanemleitnandi.
Oluline tõusuks oli väljateenitud aeg (võsluga let). Kui ma õieti mäletan oli see nooremohvitseridel 3 aastat järgmise tärni saamiseks- tavaliselt nii läkski, vanemohvitseridel 4. Kiiremaks tõusuks pidi keegi "ülevalt" soosima (ruka). Palk koosnes ohvitseridel jah ametikohast (dolznost), lisati tärnide eest. Teenimiskohad olid ka jagatud regioonideks, raskemates olid kõrgemad palgad ja hüvitised. Pensioniiga sõltus auastmest. Nooremohvitserid (kuni kapten) said-saadeti vist 45-selt, kindralid eluaegsed. Vanemohvitseridel olid pensionil soodustused- said sõjaväe hospidalides end ravida, nooremohvitserid ei saanud. Meil tahtis astmaatikust kapten (natsfin) pensile majorina.
Et tõusta üle majori, oli vaja saada sõjaväeakadeemiasse, mis polnud ilma kõrgema soosinguta lihtne. Kõikide kiirete tõusude taga oli alati kellegi kõrge ülemuse käsi. Pidi olema mõni oma (svoi) kindral, kes aitas või ise kindralipoju. Ega liialt tarku sallitud, see ei viinud edasi, ikka pugemine.
Mingi tsiviil kõrgkooli sõjalise kateedri järel teeninud said 2 aasta järel demblisse vanemleitnandina, seega kaadrist aasta varem. Meil jäi üks selline edasi teenima, pürgis akadeemiasse, aga ei saanud kuidagi.
Ajateenijaid meelitati lipnikukooli (praportsik) pooleks aastaks, mind ka. Sellised teenisid hiljem mingi arv aastaid lepingu alusel, samuti allohvitseridest üleajateenijad.
Mina olin peale teenistust mingi Leedus baseeruva luureväeosa kirjas rühmakomandöri asetäitjana, aga kordagi õppustele ei kutsutud. Kohalikus komissariaadis taheti reservohvitseri kursustele saata (kuna mul kõrgharidus), aga ma ei olnud nõus. Küsija oli naabrimehest major, muidu oleks ehk vägisi saadetud. Tolleaegsed õppekogunemised ohvitseridele olid lihtsalt joomapeod. Minu töökaaslane näiteks tõusis kordagi tegevteenistuses olemata majorini. Ühel tuttaval "õnnestus" teenida aega reakoosseisus ja peale TPI lõpetamist veel lisaks ohvitserina, kokku 4a. Ega pääsu polnud, isegi sünnijärgsed lombakad võeti ära, teenisid sõjaväehaiglas ikka oma aja.
Sõjakoolid lõpetati siis leitnandi auastmega, parimad said vanemleitnandi.
Oluline tõusuks oli väljateenitud aeg (võsluga let). Kui ma õieti mäletan oli see nooremohvitseridel 3 aastat järgmise tärni saamiseks- tavaliselt nii läkski, vanemohvitseridel 4. Kiiremaks tõusuks pidi keegi "ülevalt" soosima (ruka). Palk koosnes ohvitseridel jah ametikohast (dolznost), lisati tärnide eest. Teenimiskohad olid ka jagatud regioonideks, raskemates olid kõrgemad palgad ja hüvitised. Pensioniiga sõltus auastmest. Nooremohvitserid (kuni kapten) said-saadeti vist 45-selt, kindralid eluaegsed. Vanemohvitseridel olid pensionil soodustused- said sõjaväe hospidalides end ravida, nooremohvitserid ei saanud. Meil tahtis astmaatikust kapten (natsfin) pensile majorina.
Et tõusta üle majori, oli vaja saada sõjaväeakadeemiasse, mis polnud ilma kõrgema soosinguta lihtne. Kõikide kiirete tõusude taga oli alati kellegi kõrge ülemuse käsi. Pidi olema mõni oma (svoi) kindral, kes aitas või ise kindralipoju. Ega liialt tarku sallitud, see ei viinud edasi, ikka pugemine.
Mingi tsiviil kõrgkooli sõjalise kateedri järel teeninud said 2 aasta järel demblisse vanemleitnandina, seega kaadrist aasta varem. Meil jäi üks selline edasi teenima, pürgis akadeemiasse, aga ei saanud kuidagi.
Ajateenijaid meelitati lipnikukooli (praportsik) pooleks aastaks, mind ka. Sellised teenisid hiljem mingi arv aastaid lepingu alusel, samuti allohvitseridest üleajateenijad.
Mina olin peale teenistust mingi Leedus baseeruva luureväeosa kirjas rühmakomandöri asetäitjana, aga kordagi õppustele ei kutsutud. Kohalikus komissariaadis taheti reservohvitseri kursustele saata (kuna mul kõrgharidus), aga ma ei olnud nõus. Küsija oli naabrimehest major, muidu oleks ehk vägisi saadetud. Tolleaegsed õppekogunemised ohvitseridele olid lihtsalt joomapeod. Minu töökaaslane näiteks tõusis kordagi tegevteenistuses olemata majorini. Ühel tuttaval "õnnestus" teenida aega reakoosseisus ja peale TPI lõpetamist veel lisaks ohvitserina, kokku 4a. Ega pääsu polnud, isegi sünnijärgsed lombakad võeti ära, teenisid sõjaväehaiglas ikka oma aja.
Allohvitserideks sai nõukogude väes, kui läbiti seersandikool (utsebka). Sinna valiti ajateenijad kuskil teenistuskohta viiva marsruudi jaotuspunktis- need olid kui orjaturud. Mind lasti ka mingit raamatut lugeda, ju mu vene keel tundus otsustajale kehv, et jõudsin tavalisse väeossa. Garnisoni "turuplatsil" askeldasid väeosade esindajad, kes endale ajateenijaid otsisid. Küsiti, mida keegi oskab. Autojuhid olid muidugi hinnas. Ise käisin hiljem ja leidsime endale restorani "Tihhii Don" koka- tegi õppustel priimat süüa, lusikas oli supis püsti. Mind võeti ära kui kunstnikku staabi jaoks. Olime pärast mind välja noppinud kaptenist staabiülemaga head sõbrad ja joomakaaslased. Õppeväeosades polnud ajateenijal meelakkumine, meie aia taga oli piirivalve "utsebka"- tõusid ja läksid magama pasunakoori saatel marssides, ega seal antud hetkekski rahu. Õppeväeosadest saadeti laiali "oma" väeosadesse nooremseersandi või seersandina. Paelad võis peale saada ka ilma õppeväeosata, oma tavalises teenimiskohas. Tavaliselt küll ühe paela- jefreitori (vanemsõdur, kapral). Jaoülema kohad olid seersandi kohad ja selle eest sai rohkem palka. Ajateenija teenistus koosnes palgast ja suitsurahast. Kui ma õieti mäletan, oli see reamehel siis 3 rubla ja suitsuraha 70 kopikat. Viimane pärines vist mahhorka ajast. Jaoülemad said vist 10 või 12 rubla ja vanemad (starshina) 15. Vanemateks olid meil küll lipnikud, nende asemikeks ajateenijatest seersandid. Auastmeid jagati iga poole aasta järel (proverkade tulemusel). Proverka kestis umbes mais/ oktoobris nädal ja selle aja jooksul pidid ajateenijad näitama oma oskusi nii eraldi kui allüksusega koos. Siis lõppes osadel noorteaeg ja teised said dembliks või demblid hakkasid kojusaamise hetke ootama (eshelonid). Ka ohvitseridele oli see oluline nende teenistuskäigu kulgemiseks. Mina kirjutasin suurde tabelisse hindeid (osalt enda suva järgi)- tegelikkusega polnud sellel palju ühist- võitja oli ette teada, st. väeosa komandöri määrata (pokazuha). Ise kerkisin sedasi sotsvõistluse võitjaks, kuigi rivi eest sain alul kahe, mis moondus viieks. Katsu oma jagu kamandada, kui päevad staabis mööduvad !
Tavalisel ajal ei toimunud väeosas mingeid õppusi-käis majandustegevus, koristamine, ehitamine, tehnika remont, valvepostid (karauul). Mina kirjutasin ise oma aruga igaks nädalaks õppuste kava mingi raamatu järgi, need riputati allüksuste seintele juhuks, kui mõni kontroll tuleb. Ükskord tuligi ja kõik vehkisid siis mu kava täita, ohvitserid eesotsas. Mul oli palju nalja, aga lõppes meile kõigile õnnelikult, saime vist isegi kiita.
Muidu oli polügonile väljasõiduga õppus 2 korda aastas- veebruaris ja juulis, kestis peaaegu 1 kuu. Osad jäid garnisonis korda hoidma ja valvama. Mäletan, et õpetasin ise õppustel vene ohvitsere korda hoidma. Nimelt meeldis neil minu staabiauto kõrval nardi mängida ja mina pidin konisid pühkima. Leidsin mingi plekk-kausi ja tegin sellele sildi "musor". Pärast jälgis komandör isiklikult, et keegi kausist mööda ei viskaks ja kiitis pribaltika korralikkust.
Tavalisel ajal ei toimunud väeosas mingeid õppusi-käis majandustegevus, koristamine, ehitamine, tehnika remont, valvepostid (karauul). Mina kirjutasin ise oma aruga igaks nädalaks õppuste kava mingi raamatu järgi, need riputati allüksuste seintele juhuks, kui mõni kontroll tuleb. Ükskord tuligi ja kõik vehkisid siis mu kava täita, ohvitserid eesotsas. Mul oli palju nalja, aga lõppes meile kõigile õnnelikult, saime vist isegi kiita.
Muidu oli polügonile väljasõiduga õppus 2 korda aastas- veebruaris ja juulis, kestis peaaegu 1 kuu. Osad jäid garnisonis korda hoidma ja valvama. Mäletan, et õpetasin ise õppustel vene ohvitsere korda hoidma. Nimelt meeldis neil minu staabiauto kõrval nardi mängida ja mina pidin konisid pühkima. Leidsin mingi plekk-kausi ja tegin sellele sildi "musor". Pärast jälgis komandör isiklikult, et keegi kausist mööda ei viskaks ja kiitis pribaltika korralikkust.
väga hea ja ülevaatlik kokkuvõte Ferdinand
ka mind taheti aögul väeosasse tulles pisariks panna aga vaatasin et ülemused liiga ligidal ja tööd päris palju ning selleks sai üks teine poiss kellega koos utsebkast tulime
sõjaväes on ju nii et kui ülemused ligidal siis ole pidevalt valvel et teha täpselt nii nagu tema tahab
sellegipoolest oli staabiülemaga suhted väga head ja täitsin pidevalt igasugu -spetszadanijesid- mis koosnesid tööst väljapool väeosa (pidevalt uvalnitelnajad staabiülema allkirjaga taskus,täida ise kellaajad ja kuupäevad ja hommikul pärast pojommi linnapeale ( eks seal sai ka niisama kolada , loomaias,poodides, turul jne )
ka mind taheti aögul väeosasse tulles pisariks panna aga vaatasin et ülemused liiga ligidal ja tööd päris palju ning selleks sai üks teine poiss kellega koos utsebkast tulime
sõjaväes on ju nii et kui ülemused ligidal siis ole pidevalt valvel et teha täpselt nii nagu tema tahab
sellegipoolest oli staabiülemaga suhted väga head ja täitsin pidevalt igasugu -spetszadanijesid- mis koosnesid tööst väljapool väeosa (pidevalt uvalnitelnajad staabiülema allkirjaga taskus,täida ise kellaajad ja kuupäevad ja hommikul pärast pojommi linnapeale ( eks seal sai ka niisama kolada , loomaias,poodides, turul jne )
Minulgi olid linnaloa blanketid. Ise küll linnas käia ei tahtnud, olin liiga karvane ajateenija kohta. Mul kogemus oli Tbilisi KUBUsse sattumisest puhkusele sõidul. Loll olukord, puhkuse aeg jookseb. Sain siiski paari päeva pärast lahti, pidin linna peal laskma juukseid pügada. Oma väeosas kõva mees, keda komandör hommikul kättpidi teretab ja ees-isanime järgi kutsub ja kes ise kellegile au ei anna ega korda austa. Aga seal mingi armeenlasest tellisepagunitega starlei, nagu trahviroodus. Ja maga lavatsi peal ning küsi pissile. Oma väeosas magasin, kus tahtsin ja millal tahtsin, rivistustel ei käinud- välja arvatud, kui pandi valvekorrapidaja asetäitjaks- siis pidi karauuli üles rivistama ja korrapidajale kulpi lööma.
Tuli mõnele ajateenijale külaline, said ikka minult linnaloa, meelehea eest muidugi, mille me siis korrapidaja offega nahka pistsime. Ma ei tõmmanud filtrita suitsu ja ega vist kainet päeva ka olnud. Minu kabinet oli staabis ainuke, kus võis suitsetada. Raudkappides oli ikka mingit jääki. Kui polnud kärakat, oli zakuskat või vastupidi.
Muidu oli meil kõva kord, osobist hiilis ringi ja teadis alati, kui ajateenijad kuskil midagi organiseerisid. Minu peale tal hammas ei hakanud- saatsin ta kolme tähe peale, misjärel usaldus minu vastu oli väeosa ohvitseride poolt lõpmatu. Ja ega ma kedagi reetnudki, pole sellist tüüpi.
Tuli mõnele ajateenijale külaline, said ikka minult linnaloa, meelehea eest muidugi, mille me siis korrapidaja offega nahka pistsime. Ma ei tõmmanud filtrita suitsu ja ega vist kainet päeva ka olnud. Minu kabinet oli staabis ainuke, kus võis suitsetada. Raudkappides oli ikka mingit jääki. Kui polnud kärakat, oli zakuskat või vastupidi.
Muidu oli meil kõva kord, osobist hiilis ringi ja teadis alati, kui ajateenijad kuskil midagi organiseerisid. Minu peale tal hammas ei hakanud- saatsin ta kolme tähe peale, misjärel usaldus minu vastu oli väeosa ohvitseride poolt lõpmatu. Ja ega ma kedagi reetnudki, pole sellist tüüpi.
Meil oli väeosa aia taga linna lahtine bassein, kus tsivilistid ujusid. Tarvitses marssida väravast välja ja kaitsevärvi hõlstid seljast ajada, kui ei erinenud enam teistest, kuna mul olid pikad juuksed (sellised, mida soldatid ega ohvitserid isegi kanda ei võinud). Igaks- juhuks tegin endale mõne loakese tasku ka. Suvel oli meil üle 30 sooja ja ilma veeta üsna kurnav. Selline käitumine oli muidugi ülbuse tipp, aga õnneks vahele ei jäänud. Häda korral oleksid omad offed muidugi ära päästnud. Liiga kaugele ja kauaks ei saanud minna, kellegil võis kirjutajat tarvis olla, sest kogu kirjasõna käis läbi minu. Ma olin üksvahe ka ainuke masinkirjutaja, sest vastav tsiviilmamsel lahkus. Tagalaülemal oli eraldi tibi.
Muidu polnud seal linnapeal miskit teha. Sai vahel käidud postkontoris koju helistamas. Osta sai oma tsainajast, siiani meeldib baklazaani püreed saiale määrida. Kui nälg kallal, tegin võpiska iz prikaza (mida tegelikult polnud) ja sain sellega laost suhhoi pajukki. Konserve sai keeta tsainikus, väga head olid. Teise aasta ma sööklas enam ei käinud. Suvel õppustel toodi mulle iga päev ämbritäis virsikuid. Optika piiritus läks staabiülemaga pooleks, varud olid minu hoiul, nagu väeosa pitsat, lipp ja talvel ka relvad. Talvel võttis staabiülem nii palju külmarohtu, et peale lõunat polnud temast enam asja, andis parem kõik minu kätte. Nii ma siis saatsin isegi "partisane" kubusse kui offedel vaja, vajutasin pitsatiga ja panin allkirja.
Muidu polnud seal linnapeal miskit teha. Sai vahel käidud postkontoris koju helistamas. Osta sai oma tsainajast, siiani meeldib baklazaani püreed saiale määrida. Kui nälg kallal, tegin võpiska iz prikaza (mida tegelikult polnud) ja sain sellega laost suhhoi pajukki. Konserve sai keeta tsainikus, väga head olid. Teise aasta ma sööklas enam ei käinud. Suvel õppustel toodi mulle iga päev ämbritäis virsikuid. Optika piiritus läks staabiülemaga pooleks, varud olid minu hoiul, nagu väeosa pitsat, lipp ja talvel ka relvad. Talvel võttis staabiülem nii palju külmarohtu, et peale lõunat polnud temast enam asja, andis parem kõik minu kätte. Nii ma siis saatsin isegi "partisane" kubusse kui offedel vaja, vajutasin pitsatiga ja panin allkirja.
-
Vandersell
- Liige
- Postitusi: 74
- Liitunud: 08 Veebr, 2010 0:11
- Asukoht: Internetis.
- Kontakt:
Auastmetest
Aga missugustel ametokohtadel olid lipnikud, keda nimetati vene kroonus prapostsikkudeks (vist kirjutsaid valesti). Olen kuulnud , et nad olid sööklate ja ladude juhatajad. Kuidas neiks saadi? Vist olid neil vastavad kursused. Kas on teada igavestest likpnikest? Tänapäeval on lipnik vist sageli reservsõjaväelane, kui ma olen õigesti aru saanud?
Andres
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist