Linnalegendid

[Masur]

Järgnev ei anna ehk päris linnalegendi mõõtu välja, kuid pisikese legendikesega siiski tegu oli. Nagu selgus.
Lugu valveta väeosast ja kusevast dnevalnõist.

Viibisin pikas komandeeringus, sõjaväe sanatooriumi ehitusel. PVO oli sinna saatnud paarkümmend väeosas mitte eriti vajaliku võitlejat- Lätist ja Kaliningradi kandist. Olud olid nagu sõduri unistuses. Männimets, meri, vahel harva vilksatas ka siniste pagunitega major. Seltsimees majorile tundus teenistus vist liiga pingelisena ja mingil hetkel saabusid meid kantseldama kaks prapporit. Nad ei häirinud meid- pühendusid rahulikult alkoholi kuritarvitamisele, noorem ka ebamoraalsetele tegudele. See siis väikeseks taustaks.
Kord siis peale tööpäeva Jurmala mändide all oma suures telgikolakas logeledes pajatas keegi järgmise loo, mida ta oli oma väeosas kuulnud.
Öise rongiga oli keegi kindral saabunud mingisse väeossa Lätis ja soovis kõige muu hulgas ka näha, kuidas toimib öösiti valveteenistus. Paraku ei näinud ta midagi, poole tunnise lumes ja pimeduses ringi trampimise jooksul ei suutnud ta kusagil tuvastada patrullivat soldadikest. Väeosa oli nagu väljasurnud. Esimese elumärgi avastas kindral kasarmule lähenedes. Selleks osutus võitleja, kes asus kasarmu nurga taha kusele, mitte märgates pisut eemal seisvat kõrget ülemus. Ja peale enese kergendamist sättis sammud kasarmu poole tagasi, seltsimees kindralit ikka mitte avastades. Siinkohal kindral sekkus sündmuste arengusse- ilmnes, et igasuguse valvsuseta sõdurike oli dnevalnõi.
Nüüd selgus, et selle lookesega olid kursis ka peaaegu kõik kuulajad- nii Lätis kui Kaliningradis teeninud. Tekkis arutelu, et kas tegemist on jamaga või tõesti tassitakse kusagil niimoodi teenistust. Lõpuks otsustasin nende keskustellu sekkuda- et kuulge mehed, see kusev dnevalnõi, see olen mina.
Minu poolt vaadatuna nägi asi välja järgmiselt.
Kuna lähenes patrulnõi vahetuse aeg, siis väljusin kasarmust ja suundusin kasarmu taga asuva kinoputka ukse poole(sealt näidati meile läbi Lenkomnata seinas oleva augu filme). Eesmärk oli äratada valves olev patrulnõi, et ta saaks vahetuse üle anda. Kohe, kui keerasin ümber nurga, märkasin eemal pimeduses paigale tarduvat kõrget ülemust. Aga napilt märkasin, juhuslikult sattusin vaatama just sinna. Saatusliku kinoputka ukseni jäid loetud meetrid. Ei taha mõeldagi, kui ta oleks tabanud sealt välja roniva valvuri. Sättisin end siis kiirelt kusele, ajasin pärast veel jalaga lundki peale. Kasarmusse läksime seltsimees kindraliga koos, tema nöögete saatel. Aga probleem oli endiselt õhus, kuidas saada patrulnõile kark alla. Pidin ennast taas lolliks tegema. Seersandi küsimuse peale, kas ma sööklas katla lülitasin sisse või unustasin jälle, jäi üle ainult vastata, et unustasin tõesti. Siis saadeti mind jooksuga oma viga parandama. Katlake oli selleks ajaks muidugi juba mitu tundi töötanud aga patrulnõi sain äratatud.
Kuna meie väeosas sellel intsidendil mingeid tagajärgi polnud, siis olin tegelikult imestunud, et mujal sellest üldse teati. Kui näidet, kuidas ei tohi teenida.
Küllap jäi kindralil kipitama, et ta oli lolliks tehtud, kuid midagi teha ta ka ei saanud. Patrulnõi pidi ju öösel territooriumil ringi liikuma ja teoreetiline võimalus jäi, et nad lihtsalt ei kohtunud. Seda ta muidugi hästi uskuda ei tahtnud ja õieti tegi.

[Tarmo Männard]

mõned pildid Kaliningradi fortidest

näe Artelleriiski tänava artpolgu lao silt üles leitud( Sõjaväeosa 11528 )

Kui armas! Teenisin ju sõjaväeosas 11528 "C"