Esimese vs teise aasta mees

[dude]

Huvitaks teada selline asi siis, et head foorumlased on siin kirjutanud traditsioonidest mida peeti, kui teenitud sai järjekordne 6 kuud ja need nimetused. Aga kumama on jäänud siiski nende nelja erineva staatuse, mis järgnesid iga kue kuu möödudes, just see esimese ja teise aasta mehe staatus. Kas selle esimese aasta möödumisel oli siis kohe tunda, et (no ma ei oska väljendit leida, aga umbes nagu), et hakati siis rohkem austama ja elu muutus lihtsamaks või midagi sarnast?

[ennww]

Eks väga palju sõltus väeosadest. Ise olin esimese pool aastat (õigemini 4 kuud, kuna kuulusin 1983 "üliõpilaste" kutsesse, kes viidi ära alles juulis) utšebkas, sealt siis vägedesse.
Meil ei esinenud erilist noorte mõnitamist, vähemalt art-divisjonis. Mujalt on olnud kuulda lugusid tumbotska peal kiremisest, sangpommiga voodite all juhtimisharjutuste tegemisest jne. Poole-aasta mees pidi käima, kraekonks kinni ja rihm pingul, esines noortelt paremate riideesemete äravõtmist. Utšebkast tuldi ju vägedesse täisvarustuses ja suht uute esemetega. Eriti läksid talviste demblite hulgas loosi korralikud karvamütsid, aga ka paraadmundrid, mis vahetati mõne räbala vastu. Ka võis "vanake" kasutada noort alati enda eest töötegemisel. Meil oli suhteliselt palju nagistamist rahvuslikul tasandil, meil konkreetselt peamiselt aseritega.
Kui aasta teenitud, siis muutus elu oluliselt vabamaks. Niipea kui uus lend oli kohal (meile tuldigi peamiselt utšebkadest) siis enam aasta teeninud mehi teiste eest tööle ei aetud, rihma ja krjutšokki ka keegi ei kontrollinud. Samas ei olnud veel ka õigust teisi kamandada. tegid ise rahus oma asju.
Viimase poole aasta mehed olid need, kes elasid juba suht vabalt. Lasid endale toidu sööklast kasarmusse, tuua, viilisid töödest , narjaadidest ja rivistustestki, saatsid noori enda eest (viina)poodi jne. Ja loomulikult kasutasid noori enda eest töötegemisel. Tööd tegevale "dedile" vaadati mõnikord isegi halvakspanuga.
Suhted nooremate ohvitseridega olid üsna familiaarsed, aga paraadsammu trampimist ei nõudnud ka polgukomandör. Ka linnalubasid said vanad rohkem ja lihtsamalt. Nii et vastus viimasele küsimusele , et jah - elu muutus lihtsamaks

[ghost]

ennww-l õigus. Väga palju sõltus väeosast, kus asusid. No kujutan ette Kehra külje all Kaunissaares asunud väeosa, seal polnud vist kümmet meestki ja sealseid erinevusi. Jõe ääres, omaette - mida veel.

Sai ka alguses utsebkas oldud. Väeosas tähendas alla aasta teeninu staatus seda, et tuli koristada igal hommikul kasarmu magamisruumi. See oli ammustest aegadest sissetöötatud tava, mida keegi ei vaidlustanud. Ka üle aasta teeninuga kusagil narjaadis koos olles antud ruumi koristamine. See ei kehtinud sööklatoimkonna kohta, kus igaüks olenemata seisusest koristas oma töökoha. Kedagi noortest ei käsutatud kellegi eest midagi tegema – polnud lihtsalt kombeks. Erandina – kui keegi vanadest saatis noore näiteks teemajast midagi tooma, pidi ta toojale ka osa andma – reegel millest möödahiilimine oleks vanakese seadnud kerjuse seisusesse. S.t. ta ei suuda kõige lihtsama teene eest tasuda. Järgmine kord lihtsalt polnud kelleltki teenet paluda. Igasuguste nähtuste väljajuurimisega, millised puudutasid kõikvõimalikke erinähtusi nooremate ja vanemate vahel, tegeles aktiivselt starsina. Algas kõik sellest et roodu ei võetud üldse musti (milline diskrimineerimine). Kõik rusika- ja muud kangelased elimineeriti meilt koheselt karauuliväeossa, kus need kahel käel vastu võeti. Seega valik: ööpäev karauulis üks vaba vs autojuhi mõnus amet, pani lihtsalt asjade olemuse paika. Seda juhtus minu mäletamist mööda ainult ühel korral. Ei olnud kedagi, kes oleks tahtnud spetstehnika pealt kinga saada ja käituti ka seega normaalselt.
Vormi järgi ei oleks meie puhul keegi vahet teinud, kas noor või vana. Haak lahti, krae stoikasse õmmeldud, rihm peal nii et maha ei kukuks. Starsina reegel vormiriietele – ajateenijate riietus peab välja nägema ühesugune, olgu see siis kõigil reeglite järgi või siis mitte nii väga reeglite järgi aga ühesugune. Seega polnud valikut. Saabudes väeossa nagu eeskujulik sõdur kunagi võeti mind kohe haardesse ja hakati vormi ümber kujundama. Krae ringi õmmelda koos kõrgemaks triikimisega – näidati esimesel korral ilusasti ette, rihm utiili, kui mittekõlblik – nahkne asemele, saapad normaalselt kortsu. Selle rihmaga oligi mul igavene ehmatus. Kõik sebisid mu ümber, kui ma riietuda üritasin. Järsku vaatan - minu ilus läikiv puurihm läinud, mingi kulunud väljanägemisega nahast asemel (täitsa noor ja loll). Poleks mainitud mõned sekundid hiljem, kui seletama hakati, kuidas üks õige lennuväemees rihma peab kandma ja millist, oleksin veel lollim tundunud vist.
Noori eristas vanadest ka see, et nad ei teadnud ümbruskonna kõikvõimalikke müüjaid ja kokkuostjaid, millistest viimastest sõltus konkreetselt rahakoti paksus. Seega lihtsalt üks vähenäinud ja kogenematu tüüp.
Üldplaanis oli seega vahe ainult koristamises kui palju olid teeninud. Samas kui 30 meest omavahel igapäevaselt läbi ei saa on küll midagi viltu.
Muidugi mina kui oma väeosast pidevalt kadunud inimene, tutvusin kõrvaltvaatajana N-Liidu eri nurkades, paljude erivormidega, noorte ja vanade suhetes. Selle pildi järgi tundus, et meie väeosa oli vene sõjaväe üldmulje järgi mingitest imelikest kokku komplekteeritud. Seda nii ohvitseride kui ajateenijate osas. Kehtis täielikult vanasõna: Kui jumal maapeal korda lõi oli VTA (transpordilennuvägi) sellel hetkel lendamas.

[hillart]

1-6 kuud: Kogu mõnituste laine ja kõik tööd, mida teha anti.
6-12 kuud: Kui käepärast oli mõni 1-6 kuud teeninud mees, siis langes töö neile ja ise pidi vaid aitama. Mõnitused langesid samadel lähteandmetel samuti aste allpool olijatele.
12-18 kuud: Töödel kontrollija ja kupja funktsioon, sest alati olid tööde puhuks olemas 1. aasta mehed. Mõnitusi ei toimunud. Ehk siis - ole ise vait ja siis ei puututa ka sind keegi. (Kuigi, jah. Tegelased, kellel geneetiliselt oli juba eelsoodumus saamaks klassikaliseks "tembliks", hakkasid pisitasa pead tõstma, kui parasjagu "tembleid" silmapiiril polnud). Määrati tavaliselt vastutavaks tööde tegemise eest nn. temblite poolt, kellele need tööülesanded juba kaadri poolt anti.
18-24 kuud: Tööd tegema ei pidanud, sest alati oli nooremaid aastakäike käepärast. Mõnitamist polnud, sest polnud ju vastavaid vanemaid ajateenijaid. Nüüd võisid tüübid vabalt oma seni allasurutud madalaid instinkte välja elada. Kes muidugi selleks ennast juba kaua sisemas ettevalmistanud ja seda tähelepanuväärset hetke pikisilmi oodanud olid.

Mis puudutab aga elu väljaspool olmesfääri - lahingulist väljaõpet ja sõjaväelisi ülesandeid, siis selles valdkonnas (vähemalt meie väeosas) tegi igaüks just seda, mida tegema pidi ja kellegi peale oma ülesandeid ei lükanud (ja ega saanudki).

P.S.
Ega mingit vastuolu polnudki (viide teema pealkirjas kasutatud sõnale - versus), sest sissetöötanud vanglasüsteem toimis tõrgeteta ja kõik olid reeglina seda aktsepteerinud. Oli muidugi üksikuid korratusi (mõni psüühiliselt labiilne isend otsustas enneaegse elust lahkumise kasuks või arvas lindprii ellu siirguda, selmet need loetud kuud üle elada), kuid need olid samuti juba sisse arvestatud koos vastavate vastumeetmetega.

[Vandersell]

Kas on teada juhtumieid, kus mõni noorsõdur oleks seda mitteametlikku hierarhiat eiranud? Tean ühte juhtumit, kus keegi jõu-ja löömamees tegi mida tahtis ja ei lasknud teise aastameestel ennast kamandada. Hiljem olevat saanud seersandilks, kuid "karjäär" oli viinud teda dispati.
Töö tööks, ega see alati konti ei murra. Aga toimus ka palju nõmedat, kui esimese aasta mehi sunniti 100 korda järjest voodit üles tegema, riidesse panema jne. Oli kui muid rituaale, mis võis mitmnete väärikustunnet riivata.