Põllumehe mälestused sõjaväest ja sõjast.

[SRT]

Kõik on päevikust otse kirjapilti muutmata ümber trükitud.

Suvel, 1931.a. juunis, jõudis mul kätte aeg kunas tuli astuda kaitseväkke, sundaega teenima. Alustasin seda Viljandis 3-das suurtükiväe grupis. Olin lõpetanud küll ülikooli kuid kaitseväes olin lihtsalt kõige oskamatum algaja. Tuli veel õppida kuidas seista, kuidas kõndida, kunas kõneleda ja kunas vaikida. Ja enamasti läks alul kõik valesti. Ülikooli ja keskkooli lõpetanuist moodustati eri rühm. Ülemaiks oli määratud meile oma ala paremad ja inteligentsemad spetsialistid. Kuid siiski oli uus kord meile alul harjumata. Kaks nädalat käis hoogne riviõppus, siis alles usaldati meile esimene linnaluba. Varem ei olnud sõdurisamm väärikas ega tervitus võibolla määrustekohane ja me oleksime oma ülalpidamisega ja olla oskamatusega linnas sõduriseisusele häbi võinud teha. Kui viimaks n.n. noorte aeg (2 kuud) lõppes toimusid eksamid, et selgitada millisesse väeüksusesse kedagi suunata. Mul oli hea vaikne koht ootamas Tartu sõjaväe kantseleis, kuid Viljandi väeüksuse ülem suunas kõik kõrgema haridusega sõdurid oma üksusest Tallinna, Tondi sõjakooli. Ja nii saigi minust üle öö vastu tahtmist Tondil suurtükiväe aspirant ja sundaja lõppedes reservohvitser. Kaitseväest vabanesin peale 13 kuulist teenistust juulis 1932.a.
Peale kaitseväest vabanemist siirdusin isatallu, Kukele. Tahtsin veidi puhata – oli ju vahetpidamata olnud õppimine, amet, sõjaväeteenistus. Nüüd tahtsin olla mõned kuud täiesti vaba ja siis vaadata juba kindlama ameti järele.
Kuid siis tuli murranguline aasta 1940. Muutusid tõekspidamised, arusaamad. Maa oli saanud riigi, rahva omaks. Taluda maksimaalseks suuruseks jäi 30 ha, üleliigne osa eraldati ja anti kas nn uusmaasaajaile või juurdelõikeks olemasolevaile väikemaapidajaile.
Oli pühapäev 21. juuni. Sõitsin oma praeguse abikaasa A. Elvasse, et veeta päikeseküllane pühapäev uudses ümbruses. Õhtul tagasi sõites kuulsime rongis, et on alganud sõda – sakslased olid ootamatult kogu rindel tunginud NSV Liidule kallale.
Järsku ei oskanud tekkinud olukorda ega selle edaspidist arenemist täies selguses ette kujutada. Ei olnud selgust mida tob sõda kugu rahvale, meie kodule või mulle isiklikult. Ei osanud ennustada kelle poole kaldub või või kaotus. Elati sõjaärevuses, kuulati sõjateateid, jälgiti rindejoone liikumist. Ja järjest kindlamini märgati, et sakslased liiguvad kiirmarsil itta. Juba oli alistatud Leedu ja Läti ja augustis tungisid esimesed saksa väeüksused eesti pinnale. Oli eestlasi kes ootasid sakslasi. Nõukogude võim oli paljude varandust vähendanud ja tegevust piiranud. Nad ootasid pikkisilmi sakslasi, et saada tagasi oma varandus ja võim. Usuti et taastatakse Eestis jälle kodanlik võim. Esimese hooga tungisid sakslased lõunast Tartusse Emajõe joonele ja üle Viljandi Põltsamaani. Siis jäi rinne peatuma kuna ettejõudnud saksa väeosad olid nõrgad kaugemale tungimiseks.
Töö tegemisest ei tulnud enam midagi välja kuna liiklemine teedel oli piiratud ja Tartu oli muutunud rindelinnaks kus Emajõe joonel vingusid ööd ja päevad kuulid. Sõjateated olid napid ja tihti vastukäivad – post ei töötanud, lehed ei ilmunud. Rinne püsis Tartus mitu nädalat. Tartu elanikud põgenesid lahinguid kartes linnast välja, lähemasse või kaugemasse ümbrusesse. Tartust kostis ööl ja päeval suurtükimürinat ja püssi- ning kuulipilduja raginat. Põlesid üksikud majad ja suitsusambad tõusid kõrgele. Põlesid terved linnaosad ja isegi Joorale ( talu Tabivere lähedal) langes põlenud paberitükke, millised olid õhkutõusnud Tartus põlemisel ülestõusnud õhuvooludes. Oli õudne ja kurb näha seda hävingut.
Teedel patrullisid vene sõjaväelased. Kõik tööjõulised tsiviilelanikud mobiliseeriti kaitsetöödele, tankitõrjekraavide kaevamistele Tartu lähistele. Kõiki kahtlasi liikujaid jälitati ja kahtlustati salakuulamises ja sakslastele teadete andmises.
24. august hommikul märkasin korraga, et naabri talu lipuvardasse oli tõmmatud lehvima sini-must-valga eesti rehvuslipp. Jahmusime kõik sest sarnane toiming võis tuua suuri ebameeldivusi kogu ümbruskonnale. Mõned minutid hiljem ilmus Joorale Voldi suunast saksa ratsaluure. Selgus varsti et eelluure jalgratastel oli maanteed mööda naabertalust pool tundi varem ja naabri noorperemees ruttas sellest kohe teatama lipu heiskamisega. Õhtupoolikul saabusid Volti suuremad saksa eelväed. Hiljem selgus, et sakslased olid Põltsamaal rinde läbimurdnud ja edasitungides Mustveeni Tartust taganevad vene väed äralõiganud. Selletõttu lahkusid venelased Tartust kiiresti ja lahinguta kuid langesid enamus vangi.
Algas Saksa okupatsioon. Endine olukord ei taastunud nagu paljud lootsid. Sõda ju kestis ja sakslased asusid võidetud maal. Maad ja varandused anti küll tagasi kuid sakslastele tuli tasuda norme, teha metsatöid j.m. Tööjõudu oli maal vähe. Abiks põllutööle suunati küll kooliõpilasi ja sõjavange kuid kohustused kippusid üle jõu käima. Vabaturg oli kaotatud – käis salajane vahetus kaubandus – maalt toiduained salaja linna, sealt tarbeesemeid maale. Rinne jäi püsima talvel Leningradi alla. Tartus oli palju saksa sõjaväelasi.
Peale isa surma 1942.a. veebruaris jäime Joorale emaga kahekesi. Sakslased suurendasid järjest normikohustusi, nõudes järjest rohkem vilja, liha, piima j.m. Tööjõupuuduse leevendamiseks suunati taludesse vene sõjavange ja suvel ka kooliõpilasi. Talvel oli kohustuslik metsalõikus ja selle metsamaterjali väljavedu Tabivere raudteejaama.
Elu muutus järjest kitsamaks. Tarbekaupade ja toidukaupade saamine muutus järjest juhuslikumaks. Maksis kaardisüsteem, kuid ka kaardiga ei saanud tihti midagi.
1944.a. veebruaris, kui sakslased olid saanud Stalingradi all lüüa ja Leningradi blokaad murtud, kuulutati Maarjamaal sakslaste poolt välja üldmobilisatsioon, nagu see oleks võinud sakslasi kaotusest veel päästa. Kuulusin minagi nende hulka kes olid kohustatud vastuvõtu komisjoni ette ilmuma. Kuigi olin ainus tööjõuline talus ja oleksi pidanud seaduse järele pikendust saama, ei arvestatud sellega ja mind võeti sõjaväkke.
Kogunemiskohaks määrati Ulila koolimaja. Anti selga saksa sõdurimunder ja leitnandipagunid. Õppusi oli vähe ja alul paistis et ei teatud mida meiesugustega peale hakata. Käisin tihti loaga Tartus ja Jooral.
Märtsi lõpul viidi meie üksus Kloogale ja sealt varsti Jagala suurtükiväe laagrisse. Jagalas korraldasid meile kordusõppused suurtükiväe teadmiste kordamiseks. Kui punaarmee oli jõudnud suvel Narva alla saadeti meidki itta. Mõnepäevase rännaku järele jäi meie vooriüksus, mille koosseisu nüüd kuulusin, peatuma Oru lossi lähedusse, Pühajõe äärde. Siin oli tunda juba lähedaloleva rinde hõngu. Vene lahinglennukid lendasid tihti meist üle läände pommitama Kohtla-Järvet, pommitasid Oru lossi ümbrust ja meie asupaika. Oli meilgi surnuid ja haavatuid. Kord saadeti meie voor Narva-Jõesuuse tooma sealt ära sõjavarustust. Väljusime õhtul ja pidime tagasi olema hommikul enne valgehakku. Tagasitulekul oli Narva-Tallinna maantee täis sõjatehnikat ja varustusevoore, liikumine aeglane ja me ei jõudnud pimeduse katte all tagasi. Sinimägede piirkonnas sattusime vene suurtükiväe tule alla. Varsti tulid vene lennukid ja avasid voorile tule. Otsisin varju lähedaloleva talu keldris. Kuid vene vaatluspunkt oli talu õuel liikumist märganud (jooksis sinna varju teisigi) ja sinna avati suurtükituli. Mürsud lõhkesid mõne meetri kaugusel keldrist. Tulistamise vaheajal sain viimaks terve nahaga tulepiirkonnast välja ja otsisin oma väeosa üles.
Mõni päev hiljem saadeti teise väeossa – raudtee ja Peipsi järve vahele, Kuremaa kloostrist idas. Siin olidäsja olnud kõvad lahingud ja palju mehi eestlaste üksusest välja langenud. Nüüd oli siin juba vaiksem kuid püssi- ja miinipildujate raginat oli iga öösel.
Mind määrati siinse miinipildujate rühma ülemaks. Asusime rindejoonest vaevalt üks klm tagapool, nii et püssikuulidki ulatasid muldonnideni. Miine ja suurtüki mürske ei tulnud. Olime hästi varjatud paigas ja meie asupaika nähtavasti ei oldud avastatud. Nii kestis see vaikus enne tormi mitu nädalat.
Siis 18.sept 1944.a. hommikul teatasid meie ülemused et venelane on Tartu juures olnud edu ( läbimurre Emajõe joonel ja kiire edasitungimine Tallinna suunas) ja on karta taganemistee äralõikamist ja ümberpiiramist. Üksus laaditi autodele ja algas kiirliikumine läände. Hommikuks jõudsime Avinurmesse. Oli paks udu. Selgus, et edasi minna ei saa – ees on vastase väeosad, kostus lahingumüra ja vastase tankimootorite mürinat. Tehti korraldus läbimurda. Vastu tulid haavatud, lõhkesid mürsud. Üks miinikild kriimustas mind kaelast, kõrisõlme lähedalt. Sakslastel puudus üldine juhtimine, läbimurre ei õnnestunud.
Nüüd oli mul selge, et on tulnud aeg minu jaoks sõda lõpetada.
Kogusime 4-5 eestlast kokku, võtsime suuna läbi metsade läände,et märkamatult ja tervelt jõuda igaüks oma kodukohta. Liikusime peamiselt öösel. Päeval puhkasime metsataludes või heinaküünides. Läbi Simuna ja Endla järve lähiste jõudsin peale mitmeöise jalgsirännaku Aidu külla Põltsamaa- Jõgeva maantee ääres. Siin Kibja talus elas minu täditütar. Maantee oli täis vene sõjaväevoore, veel rohkem aga sõjapõgenikke. Nimelt oli eriti Lõuna-Eestist rinde sinna saabumise eel, mellel vähegi võimalik, ladunud kraami vankrile ja võtnud suuna põhja või läände lootes pääseda lahingutele jalgu jäämast. Nüüd kui rinne oli meist üle veerenud olid põgenukud tagasiteel oma koju. Täditütrelt kuulsin, et minu kodusedki olid siin lähidel , Udukülas, sõjapaos, nüüd aga juba koju tagasi pöördunud. Sama päeva õhtupoolikul tuli Kibjalt läbi minu teise täditütre mees M.T. kes elas Jõgeva lähedal, Ellakvere külas. Läksin temaga kaasa ja järgmisel päeval viis M. Poeg A. Mind hobusega Ellakverest Joorale. Minu rännakute ring sõdurina oli saanud täis.
1941.a. kui rindejoon sakslast tulekul möödus Jooralt olid majanduslikud kahjud tühised. 1944.a. aga oli kõik hoopis teisiti. Rinne püsis Tartu lähistel ja kui see hakkas veerema põhja poole siis kartusest sattuda lahingute jalgu ja hirmutatud igasugustest propagandajuttudest ladusid väga paljud oma varanatukesed vankrile ja põgenesid kodudest. Nii oli toiminud ka minu kodused. Ema, minu tulevane naine A. Ja onu H.-u kolm noormat tütart kes olid Jooral sõjapaos rakendasid 2 hobust vankrite ette, ladusid vankrid kraami täis, sidusid lehmad vankrite külge ja alustasid liikumist Jõgeva suunas. Tee oli täis põgenikke ja taganevaid saksa sõjaväeosasid. Kaarepere ligidal ründasid neid vene lennukid. Üks kuul läbis meie kraamikoorma naabri peretütar sai raskesti haavta, kaugemal vooris oli surmasaanuid. Üdukülas jõudsid neile järele nõukogude väed, tuli tagasi asuda koduteele. Vahepeal oli kaduma läinud osa kaasavõetud karjast, osa kraamist ja Udukülas mõlemad hobused. Samuti oli kodus palju varandust laiali kantud.
Kui mina koju jõudsin oli kõigi rõõm suur, et oldi elus ja terved. Minul olid küll jalad suures käimisest põlvist nii valusad, et paar esimest nädalat käisin kodus karkudega. Põgenike tagasivool jätkus ja iga öö oli Jooral öömajalisi, oligi julgem magada, sest pimeduse varjus liikus igasuguseid kahtlasi isikuid.
1945.a. varakevadel sain kutse ilmuda Tartu sõjakomisariaati. Siin määrati mind mobilisatsiooni korras Osoaviohimi /ei saa aru kirjast/ (hilisema nimega ALMAVÜ) teenistusse 3. miiniotsiate komando ülemaks. Organisatsioon oli alles loomisjärgus, tema ülesandeks oli sõjaajast mahajäänud igasuguste lõhkekehade ( mürsud, miinid j.m.) avastamine, kokkukorjamine ja kohapeal kahjutuks tegemine. Minu komando tegevuspiirkonnaks oli maaala Emajõest Vägevanu ja Peipsist Värtsjärveni. Lootsin et saan abilisteks eriteadmistega minöörid, kuid selgus nendeks abilisteks määrati kõikjal 15.16a. vanuses poisid ja tüdrukud kellel polnud mürskude kahjutukstegemisest õrna aimugi. Lühikene ettevalmistuskursus ei parandanud palju olukorda. Noorukite vaimustus mürskudega tegemisel eriti poistel, oli aga väga suur. Innukalt kanti kokku igasugust ja igalt pool leiduvat lahingumoona, pandi need sütikute ja süütenööri abil lõhkema ja alustati kohe uue ja suurema hunniku kogumiseks sooviga et lõhkemisemürin kostaks võimsamalt ja kaugemale. Noored huljaspead ei tahtnud kuidagi kinnipidada ka kõiga algelistematest ohutustehnikareeglitest, nagu sihilikult ei tahetud taibata, et käib kogu aeg mäng elu ja surmaga.
Minu komandos kogu suve kestel õnnetusi ei juhtunud, küll aga juhtus seda naaberkomandodes. Selline närvepingutav töö kestis suve läbi. Sügiseks oli kogu territoorium läbi käidud. 1.nov. 1945.a. vabastati mind miiniotsija ametist ja samast päevast asusin rahuajal tööle Vasula Puukoolis.

[MOrav]

Kiitus siia paigutamise eest!

[jackpuuk]

Vägev lugemine. SRT, kuskohast ja kuidas selline asi välja ilmus, äkki tutvustaksite natuke tausta ka.

[SRT]

Vanaisa pensionile minnes pani oma elukäigud ja tegevused ja sugupuu paberile kirja. Nii palju kui kuulis vanematelt sugulastelt, kui palju sai tollal arhiividest ja ise pidas ka päevikud s.t. tegi märkmeid.
Ja siia sai kirja väljatrükk sõjaajast.
See on minul olnud pikka aega.
Aga päeviku sissejuhatuses on väärt read ja nii ma arvasin, et neid oleks võibolla ka tore teistel lugeda.
Pikk sissejuhatus lõpeb nii- Sellepärast, kelle valduses käesolevad read on, hoia neid hoolega, sest kunagi, aastaid hiljem neid lugedes, oled ise ja teisedki tänulikud nende ridade kirjapanejale.

[Shiim]

Joora talu on siis ilmselt see kuulus Joora talu, mille soomepoisid augusti lõpus 1944 vabastasid? Talu keldris tribunali oodanud inimestest on oma mälestused kirja pannud J. Kalm.