Cornelius Krafft'i ehk Nikolai Kroll'i sõjamälestused

[Punapats]

Leidsin oma vanaisa kirjapandud sõjamemuaarid. Jutt oli suht kaootiline ja kehva sõnastusega. On palju lauseid, millest ma ei saanud võibolla korrektselt aru. Kõik lisad, parandused on teretulnud.
See oli 1941 aasta 22 juulil, kui mind „mobiliseeriti“ – hiljem selgus, et meid ei mobiliseeritud, vaid viidi pealetungivate sakslaste eest ära kui sõjaväekohuslased. Minul tuli koguneda Hipodroomi aeda, seal võeti meilt dokumendid ära. Sellega olime lindpriid isikud. Kui sellised isikud linnas kinni peeti, lasti nad maha nagu hulkuvad koerad. Miilitsate konvoi saatel aeti meid laeva, mille nimi oli „Jossif Stalin“. See toimus õhtul, tugeva valve all nagu vangide saatmine. [Jossif Stalin (vene keeles: Иосиф Сталин) oli turbo-elektrimootoriga reisilaev, mis oli nimetatud Jossif Stalini järgi. Laev ehitati Nõukogude Liidu tellimusel Hollandis 1939–1940. ]
Kui olime kõik laevas, algas sõit merele, ehk reidile, kus olime järgmise hommikuni. Algas sõit Leningradi poole. Meie laeva saatsid kaatrid, kes kaitsesid meid kallaletungide eest. Üks kallaletung toimuski avamerel. Mina olin all kajutis ja mina seda kallaletungi ei näinud, aga kui pommid lõhkesid laeva läheduses ja laev võbises ja vappus, siis oli selline tunne, et läheme kohe kalade toiduks. Üleval dekil oli aga tohuva-pohu. Hiljem kuulsime, mis seal toimus. Meie ei hakanud dekile ronima, jäime seniks kajutisse äraootavale seisukohale – tuleb, mis tuleb. Siiski meil vedas, laev põhja ei läinud. Masinad töötasid ja laev sõitis edasi. Laeva lael oli olnud aga suur segadus. Kes oli kaasa võtnud auto, või jalgratta sisekummid, need pumbati täis ja asetati ümber kaela. Saime teada, et laeva suunas saadeti torpeedo, aga kaater oli võtnud selle löögi vastu. Kaater purunes ja läks põhja. Teadmata jäi asjaolu, kas kaater tegi seda ettekavatsetult, või sattus ta juhuslikult selle ette. Muid vahejuhtumeid ei olnud. Saabusime õnnelikult Leningradi sadamasse.
Leningradis võeti meid vastu samuti relvastatud konvoiga. Ei lubatud kuhugi minna. Meid viidi kolonnis Leningradi vaksalisse. Seal oli konvoi nõrk ja sealt oleks võinud jalga lasta, aga kuhu sa ikka võõral maal lähed.
Sõda oli kestnud ainult kuu aega. Tegelikult aga näis nagu sõda oleks kestnud juba aastaid. Sõit läks rongiga sisemaale, tehti peatusi mõnes jaamas, kus lubati meil kauplusi külastada. Esimeses jaamas läksin maha, et vaadata seda suurt „Kodumaad“, sest uudishimu oli suur. Läksin kauplusesse ja vaatasin, mida seal müüakse ja taipasin, et midagi peale odekolonni, seebi ja juustu seal polnud. Vaateaknal olid aga vorstid, singid ja võid, väga osavalt ja kunstipäraselt paigutatud, kuid tegelikult olid need puust. Samas jaamas tegid vargad meie poiste taskud tühjaks. Ühes jaamas hakkasin kontrollima oma leivakotti ja leidsin, et paar võileiba on kõvaks kuivanud ja saatsin vaguni uksest välja. Üks naisterahvas väikese lapsega võttis need leivaviilukad, tegi liivast ja prügist puhtaks ning andis lapsele ja sõi ise ka.
Siis me alles taipasime, milline see Venemaa on. Enam ei visanud keegi oma leivatükki ära. Meie varud toiduainetes olid piisavad. Meie reis oli väga pikk. Üle Uraalide, Krasnõi, Urask’i (see oli kuulus vasekaevanduse linn). Kaevandusrajoon kujutas endas järgmist: Selles rajoonis olid 2km raadiuses kõik puud raagus, haljast muru ei olnud ja veenired olid roheka värvusega (vase oskiid). Meid majutati tühja kahekorruselisse koolimajja.
Samasse linna toodi ka poolakad. Me ei saanud aru, kas nad olid vangid, või samasugused nagu meie. Neid vaadates tõusid juuksed püsti. Poolakatel ei olnud jalatseid, vaid kaltsud, riided räbalad, habetunud ja nälginud nägudega. Nähtavasti oli neil pikk jalgsi rännutee olnud. Need olid olnud Vene tehase töölised. Meie olukord oli nendega võrreldes kuldne. Sest meil olid jalatsid ja korralikud riided seljas, pluss kaasatoodud toidutagavarad. Meil olid seljas muidugi suvised riided ja seal läks varakult külmaks. See ajas külmajudinad üle selja.
Selgus, et ka poolakatel oli olnud korralik riietus, kuid pika maa peale, mis tuli maha käia (sõita) oli kõik riided ja jaltsid vahetatud toidukraami vastu. Siis algasid ka meil näguripäevad, sest tuli sügis külmade tuulte ja lumega. Olime tulnud kodunt suvel sooja ajaga. Polnud paljudel, ega ka minul, enam raha, sest raha oli läinud taskuvarastele. Toit läks ka päev-päevalt halvemaks. Venemaal osatakse seda kunsti kuidas „vett saab paksuks keeta“. Veel on tohutu jõud – kannab laevad ja paneb veskid tööle, aga meile ei mõjunud see hästi. Algas jalgalaskmine ehk täpsemalt öeldes põgenemine.
Nii algas põgenemine siit ja mujalt laagritest. Kotlasest põgenes Kristjan Palusalu oma grupiga ja mina ka oma grupiga (olime viiekesi). Panime kokku oma toidutagavara ja raha. Ühel sügisesel ööl panime sealt minekut. Meid oli 5 inimest. Esialgu läksime mööda metsi, eksisime ja jälle läksime. Nii ekslesime mõne päeva. Siis otsustasime tsivilisatsioonile oma nägu näidata. Püüdsime rongideni jõuda, et ratastele saada. Tulime metsast välja ja hakkasime sammuma sinnapoole, kust kostus veduri vilet. Kuid oh häda, sattusime mingisugustele partull jahimeeste peale, kes olid relvastatud jahipüssidega. Siis tekkis segadus ja meie kamp läks kaheks. Kolm meest panid jooksu. Mina ja K.Volli jäime lõksu. Alustasin läbirääkimist. Panin oma puu venekeele oskuse proovile ja tegin nendele selgeks, et meie ei ole saksalsed, vaid mobiliseeritud ausad Nõukogude inimesed, kes otsivad tööd. Suure kauplemise peale andis Volli oma käekella ja ühe sajalise (rubla) ja nad lasid meil minna. Nüüd olime kahekesi. See on ikka parem kui suure grupiga. Algas radteejaama otsimine, mille me ka leidsime.
Jaamas peatus parajasti sõjaväelaskemoona rong. Lahtistel platvorm vagunitel olid suured lennuki pommid. Saatemeeskond koosnes relvastatud sõjaväelastest. Poetasime end kuidagi vagunisse (platvormile) mürskude vahele. Me olime vagusi ja rong hakkas liikuma.
Rong sõitis väga kaua ja vahepeal oli juba päris külmaks läinud. Sõidu ajal puhus tuul meie suvistest riietest läbi ja me ei saanud enam isegi omavahel räkida, sest lõug värises külmast. Rong jäi hommikul jaama seisma (öösel peatusi ei tehtud). Nüüd hüppasime rongilt maha, sest päeval ei julge nagunii edasi sõita. Hiljem selgus, et olime jõudnud Molotovi linna Uurali jalamil. Vahepeal oli sügis mutunud ebasõbralikuks – oli läinud külmaks ja isegi lund hakkas sadama.Selliseid rongisõite nagu eelpool kirjeldasin enam ei taha. Tuli valida reisivagunid. Olime Molotovis ja nälg hakkas näpistama. Läksime ühte majja ja palusime süüa raha eest, mis Vollil oli järgi. Vastus oli lakooniline, et omal pole süüa, mida siis veel külalistele pakkuda. Juhatati järgmisse majja, seal arvati et peab kartuleid keetma. Me olime nõus. Kartulid pandi keema ja perenaine läks välja. Peagi tuli tagasi koos militaarmeestega ja meid viidi söömata miilitsasse. Jaoskonna ülem paistis olevat soliidne ja arukas mees ja kohtles meid viisakalt. Näitasime oma dokumente, mis olid veel järgi jäänud. Mul oli autojuhi luba ja mingi venekeelne dokument kus oli ka vene pitsat. 1941 aastal töötasin a/b nr.5 dispetšerina, aga kui sõda algas komandeeriti mind Eestir rahvaväe komissariaati Paul Keerdo (poliitiline peajuht) juurde. 1941 aastal kui sakslased käisid Pärnusse ja oli loota, et peagi vallutatakse Tallinn, algas valitsuse põgenemine Venemaale. Mina samuti oma autoga Paul Keerdo ja Kommunaalpanga direktori Panfiloviga. Me jõudsime Kingiseppa. Seal oli terve väeosa meil vastas. Sinna sõiduks anti mulle propusk, mis tõendas, et pagendus esselonist võin igalt poolt tõendamata läbi sõita. Sama paber oli ka Molotovi Miilitsa jaoskonnas maksev. Olime vabad. Soovitati minna Jaama komandandi juurde, kus antakse meile toiduproduktid ja prii sõit raudteel . Komandandi juures küsiti, et palju meil inimesi on? Ütlesin külma kõhuga, et 10 inimest. Läksin lattu ja meile enti 10 inimese produktid. Nii me sõitsime Lõunasse Taškendi poole ja suuremas jaamas täiendasime oma toidu tagavara. Nii oli väga mugav sõita. Nagu puhkusele mine. Molotovis oli juba talv ja külma küllaga. Molotovis haakus meile kolmas seltsiline, kel oli sama tahtmine jõuda Taškenti – soojale maale. Sõit läks libedalt. Toitu oli küllaga ja minu paberitega küsiti palju inimesi on? Sai öeldud vahest 10, vahel 12, nii kuidas vajadus oli. Jõudsime viperusteta Taškenti. Ööseks jäime jaama, leidsime tühja vaguni ja uinusime. Hommikul ärkasime ja otsisime oma kolmandat kaaslast, kes oli öö jooksul kaduma läinud. Läksime jaama komandandi juurde, et saada talonge ja majutus luba. Küsiti vastavat dokumenti ja mina otsin ja otsin aga mida pole seda pole. Arvasime, et kolmas rändur kadus koos minu juhitunnistusega ja evakueerimisdokumentidega. Hiljem tuleb ilmsiks, et mul on nimekaim Siberkuli sõjaväeosas ja kelle pärast antakse mulle 10 aastat vangistust. Sellest tuleb hiljem juttu.
Nüüd oleme kahekesi – Volli ja mina. Hakkasime tööle kombinaadis. Kusjuures Volli leiab oma venna a/b baasis. Ka mina ütlen, et olen autojuht, kuid nemad ei usu, sest mul ei ole juhi tunnistust ette näidata. Taškendis elame talve üle ja kevadel mobiliseeriti meid sõjaväkke. Anti suunamis atestaadid ja suunati meid Kamslovi Laagrisse tagavara polku. Enne kui ma tagavara polku läksin, sain ühe „Lenduriga“ kokku. Lenduriks nimetati sellist isikut, kelle on korralikud dokumendid ja atestaat. Tema tegi mulle selgeks asjaolu, et teeme ennast lolliks, otsime sellise jaama, milline on atestaadil näit: meie atestaat oli Ilaskaja jaam. Aga Ilaskaja jaam on Kaug-Siberis Paikali järve ääres. Ja sinna meie sõitsime. Kohale jõudes tuli välja, et selles jaamas ei ole sõjakomissari. Sealt tuli sõit tagasi Ilaskaja Jaama. Selliselt sõitsime 1,5 nädalat ja siis saabusime alles õigesse kohta. Nüüd olime Kamslovis Tagava Polgus.
Sealt komandeeriti osa mehi Sebarkuli 249 diviisi ja nii sattusin mina ka sinna. Sebarkuli diviisis oli kõik normis ja kulges normaalselt, kuni ilmus välja minu nimekaim. Minu dokumentide varga ilmumine hämmastas mind. Tol ajal ma ei taibanud, et varas oli minu enda sõber nimega Sahtel (see võis olla ka väljamõeldis), kelle õiget nime ei oska kodu ajada. Sebarkuli diviisis (249) autaatsikute roodus olin roodu komanderi asetäitja v. Seersant. Elu kulges normaalselt. Sõduri romantika tubaka ja toidupoolise otsimisega. Siis kohtusin oma vana sõbra Sahtliga, kes kandis minu nime, nii ees-kui ka perekonnanime ja isanime.Osad arvasid et oleme vennad, kuid oli ka neid kes teadsid, et mnul venda pole. Muuseas oli minu pseudonüüm väeosas kuulus ärimees, kes äritses tubaka ja leivaga. Tol ajal oli tubakas ja leib väga kallid ja hinnad kõrged. Saades teada, et mina olen roodu komandandi asetäitja, tegi ta mulle ettepaneku. Ka tema oli nüüd teadlik, et peab areenilt lahkuma ja kaduma enne kui tõde avalikuks saab. Ta palus mul muretseda talle pitsatiga varustatud puhkuse tõendi, et ta saaks haihtuda. Arvasin, et saan võõrkehast kergelt lahti ja muretsesin temale vastava paberi. Kuid sinna tuli kirjutada vene keeles, mis põhjusel puhkust saab. Kuna mina vene keele õigekirja ei osanud, siis palusin ühte oma alamaist – venemaa-eestlast, et tema vormistaks selle dokumendi, mida ta ka tegi. Oli möödunud tund aega, kui mind kutsuti Julgeolekusse, kus mind kinni võeti. Seesama venemaa-eestlane oli mind ja „Sahtlit“ üles andnud. Nüüd algas minu ülekuulamine SARK’is. K.Ilves, kes oli minu uurija, oli Eestis minu sinasõber, kellega käisime koos pidudel ja labrakatel. See uurija tahtis mulle sellise protokolli teha, nagu mina oleks tahtnud Eestisse Sakslaste poolele. See uurija tahtis mind, kui Venemaa vastast dessertööri surmanuhtlusega karistada. Ma ei kirjutanud sellele protokollile alla. Nüüd algas minu pinnimine (piinamine). Mind pandi üksikkongi ja toodi söögiks soolakala ja leiba. Sõin soolakala ja leiab ning siis tekkis janu. Palusin endale vett tuua. Kohemaid viidi mind jälle uurija juurde. Kusjuures vee klaas oli uurija laual. Palusin juua ja siis lükati protokoll minu ette allakirjutamiseks. Ma keeldusin alla kirjuamast. Uurija K.Ilves tõusis püsti ja lõi mind rusikaga näkku. Mina rabasin laualt raske metallist tuhatoosi ja kaitsesin ennast järgmise löögi eest. Nüüd algas mul raske aeg – üksikkong ja elu vee ja leiva peal. Siiski pidasin tribunalini vastu. Tribunal mõistis mulle leebe karistuse – 10 aastat vangistust. Nõukogude vanglates ei pea eestlased vastu rohkem kui ühe aasta, sest ei ole paki toojat ja oledki määratud surmale. Nüüd viidi mind SARK’i vanglast diviisi kartserisse, kus istusid kartsa päevi 10-15 päeva mehed. Valvuriteks olid vahtkonna mehed roodust. Me käisime konvoi saatel omale sööklast toitu toomas – kusjuuresmeile pandi sellised portsud, et ole mees ja söö ära. WC oli laagri lõpus ja ehitatud okstest. WC-sse minejad kloppisid ukse peale ja tunnimees saatis soovijad WC-sse. Mõnikord juhtus nii, et terve kamber läks tühjaks (ca 10 meest). Neid saatis ainult üks tunnimees, sest kartsa mehi polnud vaja nii valvata, kui SARK’i vanglas.
Meie ühisesse kambrisse toodi kaks vangi, kes olid saanud tribunali otsusega 10 ja 15 aastat. Ühel heal päeval anti meile kolmele korraldus asjad kokku panna ja välja tulla. Seekord oli konvois 6 meest pluss ohvitser. Meid viid jaama ja sealt rongiga Tšeljabinski vanglasse. Jõudsime kohale õhtuks ja läksime vangla värava taha ootama, seniks kuni ohvitser paberid korda saab. Ootasime põnevusega, millal meid kolme sisse lastakse. Külma judinad käisid üle selja mõtte peale, et siia me nüüd jääme. Ja siis ilmus ohvitser vangla väravast välja ja annab korralduse kiirelt jaama tagasi minna, sest rong väljub poole tunni pärast ja kui me sellest maha jääme, siisläheb rong alles järgmisel hommikul. Jõudsime ilusti rongile ja saabusime uuesti roodu kartserisse.
Nüüd oli meil selge pilt, et vangla ei võtnud meid vastu – nähtavasti olid dokumendid puudulikud. Võtsime teatavaks, et kui meid järgmine kord uuesti vanglasse viiakse, siis enam tagasi ei tooda. Kolmekesi panime pead kokku ja otsustasime, et täna öösel laseme jalga. Öösel, kui kõik magavad, koputame uksele ja nõuame,et meid viidaks WC-sse. Kõigilile kolmele oli antud kindlad ülesanded. Minule jäi tunnimees kõrvaldada ja relv ära võtta. Relva sai tunnimehelt kergesti kätte. Pakkusin talle pläru keerata. Kui tunnimees hakkas pläru keerama, vabanes püss täägiga käe haardest ja ma tõmbasin püssi käehaardest välja ja oligi kõik. Tunnimehel jäi ehmatusest suu lahti. Nüüd algas põgenemine. Täägi sai paarimees, kuna püss jäi minu kätte. Terve öö sammusime vabaduse poole. Kuna mõttes kartsin tabamist, siis võtsin püssi salvest ühe padruni ja panin igaks juhuks pluusi tasku. Kui mind tabatakse, siis viimane kuul kuulub mulle. Meie tabamise korral oleks tribunal mõistnud meile kõigile surma.
Järgmisel hommikul läksime ikka mööda metsi, lootes et oleme sügaval metsas. Äkki kuuleme autode ja ratsahobuste häälitsusi. Omast arust olime sügavas metsas, kuid tuli ilmsiks et olime peaaegu maantee ääres. Varjusime põõsaste taha ja vaatasime, mis seal tee peal toimub. Olidki tagaajajad, kuid õnneks läksid mööda. Hakkasime jälle liikuma ja sattusime paranejate roodu peale, kus olid haiged sõdurid. Saime ka sealt ilusti läbi. Relva ja täägi matsime maha, sest relvaga liikudes oleme meie tähelepanu objektiks.Jäime jälle ööbima. See oli meie kolmas öö. Metsa serval tegime luuret ja avastasime kartuli põllu. Sõime küpsekartuleid ja sättisime end magama selliselt, et üks pidas valvet. Minu valvekord oli esimene. Kui hommikul ärkasin vaatasin ringi ja avastasin, et olen jälle üksi. Kuhu olid kadunud mu kaaslased, seda ei tea ma tänapäevani. Hakkasin mõtlema, et miks nad lahkusid, kuid siis tulin järeldusele, et üksi olles on veel palju kindlam liikuda, kui kolmekesi. Algas minu rännak üksi.
Käisin päeval, kui asulaid ja külasid polnud. Jäin ootama metsas, või asula lähistel, kuni saabus öörahu ja siis asusin teele.Sain asulates aknaruudu äravõtmisel toitu ja isegi ühe taskukella sain. Samas oli ka püstol aga seda ma ei puutunud. Hiljem tuli see mulle kasuks, sest kui mind tabatakse relvaga siis on asjad halvad. Mäletan sattusin kanalasse, sealt sain ühe kana. Praadisin orgi otsas kana ja sõin kõhu täis. Hommikul ärgates vaatan oma asukohta, mille ma öösel valisin. Minu avastuse kohaselt pidin olema sügaval metsas, kuid olin hoopis tee ääres. Nii ma rändasin mööda suurt kodumaad. Algas sügis ja ööd olid külmad. Tuli vaadata ka selja riideid. Ühel öösel sattusin asulasse ja avastasin, et ühe maja välisuks oli sulgemata. Vaatasin esiku üle, et kas seal ei ole mõnda ürpi või kasukat ja nagu nõia väel rippus varnas lambanahkne kasukas. Proovisin selga ja mulle ta sobis. Nüüd oli vaid toidumure. Olin juba küllaltki kaugele jõudnud. Hiljem sain teada, et olin Aktjaaberski (Oktjabrski) rajoonis , see oli Sebarkuli rajoonist umbes 300km. Tuli proovida inimestega suhelda ja suupoolist hankida. Nii ma tegingi. Ees oli asula. Läksin julgelt läbi asula, kasukas seljas (närune). Enda teada ei jätnud ma endast halba muljet, sest seal maal on nii, et mida närusem seda popim. Tsiviilinimesed Venemaal kannavad kõik sõjaväelaste riietust, sest sõdurid müüvad oma riided leiva ja tubaka vastu. Läksin julgel sammul küla lõppu ja astusin sisse viimasesse majja. Astusin sisse ja küsisin vigases vene keeles tükk leiba. Antigi leiba ja ererahvas palus lauda istuda, et söögu suppi ka.
Märkasin et üks naine läks välja. See naine tõi kohale külavanema. See korraldas kohale püssimehed, et mind kinni võtta. Venemaal oli külades ja asulates ainult naised, lapsed ja vanurid, sest mehed kes kaela kandsid saadeti rindele. Taipasin kohe halba ja läksin teele. Sain käia umbes 1km, kui kuulsin vankri kolinat, keerasin teelt kõrvale, hõredate puudega metsa. Nägin vankrit koos püssimeestega. Varjusin puu taha ja vankrist ei märgatud mind. Hakkasin ühe puu tagant teise taha varjatult liikuma.Siis tagaajajad nägid mind ja nabisid kinni. Nüüd läks sõit tagasi külla. Mind pandi ühte tuppa kinni. Kolm püssimeest oli samas toas. Minult võeti kell ja kasukas. Dokumente mul polnud. Järgmisel päeval pidid nad mind viima suuremasse asulasse, kus on vangla. Ööseks pandi mind sama toa keldrisse ja valvurid jäid samasse tuppa. Maja kus mind kinni peeti oli arvatavasti kolhoosi keskus. Kõigepealt kui mind sinna tuppa viidi, kus oli kelder, märkasin estoas keldri luuki. Suuretoa ja väikse toa keldrid olid kiviseinaga eraldatud. Valvurid viskasid mind keldrisse ja vedasid laua keldriluugi peale ja jäid tukkuma (see on minu oletus). Mõtted keerlesid peas, et kuidas siit välja pääseda. Algas kiviseina lammutamine. Küüntega kraapisin kiviseina vahelt segu. Sain kätte esimese kivi ja teised kivid tulid juba lihtsamalt. Peagi oli ava nii suur, et mahtusin sealt teise keldrisse. Avasin suure toa keldri luugi ja oligi vabadus käega katsutavas kauguses. Uksest väljuda oli riskantne, kuna see kriuksus. Vahepeal olid ilmad külmaks läinud ja lumi oli maas. Maa oli osaliselt valge. Avasin akna ja olingi taas vabaduses. Kui seadsin sammud metsa poole, tuli mulle vastu üks mees, see jäi ammuli sui mind vaatama ja ütles „kuda?“.
Suures keldris võtsin saapad jalast, et mitte liigset kolinat teha. Järelikult olin paljajalu ja saapad näpus. Nüüd läks minul kiireks. Vastutulija mees tõstab kisa ja valvurid hakkavadmind taga ajama. Jookstes üle heinamaa märkasin heina kuhje. Taamal oli kuulda meeste hüüdeid. Joostes märkasin, et mets on kaugel (õhtul hilja oli pime) ja otsustasin peitu pugeda heinakuhja. Nüüd olingi peidus. Kuulsin küll lähedalt jooksjate saame, kuid seekord mind ei avastatud. Kui hääled ja sammud olid vaibunud, hingasin kergendatult. Vahepeal panin saapad jalga ja algas jälle rändamine. Esialgu hoidusin küladest ja inimestest. Öösiti aknaruutude avamisega sain kõhule toitu. Kasukat mul enamei olnud. Kül oli kõva ja riietus vilets. Jäin külmast ja näljast ükskõikseks ja valisin jälle ühe maja küla lõpus. Sela majas anti mulle süüa ja sooja. Kuid lahkuda ei lubatud. Toodi abiväge – 3 meest. Mind pandi vankrisse ja sõit läks Aktjaaberski (Oktjabrski) rajooni keskusesse, kus oli vangla. Nüüd tunti mind ära eelmises kinnipidamise kohas. Mulle anti tagasi kell ja kasukas. Vanglas oli kirju seltskond – taskuvargad, riigi raha raiskaja ja spekulandid. Minule ei olnud muud süüdistust kui et mul polnud dokumente. Võtsin endale uue nime Kroll Nikolai. Rajooni prokurör sanksioneeris mind ja saatis mind Troitski vanglasse, kuni selgub et ma ei ole kurjategija ja desertöör. Troitski on Tatarimaal. Vanglas varastati esimesel ööl mu kasukas. Vanglas olin ma 2 nädalat. Kella andsin ka leiva eest ära. Aktjaaberski rajooni vanglast saadeti 15 vangi Troitski vanglasse. 70km rännak jalgsi matka, 1,5 päeva. Külma oli 35-40 kraadi. Jalatsid olid viletsad ja riided räbalad. Rännaku ajal ei antud süüa ega juua. Troitski vangla oli nagu ikka vangla ilma muavusteta. Ühes ruumis oli 150-160 inimest. Kambris kus mina olin, ei köetud, vaid soojust eritasid inimesed ise. Ruumis ei saanud liikuda. Külg-küljega elasid inimesed koos. Üks pikk nari oli asemeks. Sinna ei mahtunud kõik ära ja inimesed magasid naride all. Kes oli tugevam, need magasid nari peal, kes olid nõrgad, aeti nari alla. Minul oli ka algul nari peal magamine. Mingi aja pärast oli minugi jõud vangla vee ja leiva peal olles kadunud ja tuli ööd nari all veeta. Peagi oli minu jõud nii otsas, et ei jõudnud nari alt välja tulla. Paar päeva olin juba nari all olnud, ei suutnud enam toidu järgi minna.Ootasin pikaldast ja vaikset surma. Üks Volga sakslane, kellega ma sain saksa keelt kõnelda, oli hommikul nari all surnud. Tema nimi oli Munta Oleg. Siis tariti mind ka nari alt välja ja viidi vangla laatsaretti. Velskrid juba teadsid minu haiguse käiku. Nõukogude vanglates on diagnoosi kerge panna. Haiglas anti mulle esialgu mingit läilat vedelikku , kolm supilusikatäit. Nagu ma hiljem taipasin, oli see mingi puljongi taoline vedelik. Seal turgutati mulle jälle eluvaim sisse. See aeg kui ma laatsaretis viibisin, surid 6 Volga sakslast, sest neil ei olnud omakseid, kes oleks neile pakke saatnud. Laatsaretist viidi mind Aktjaaberski rajooni tagasi ja sain vabaks. Sain kolhoosi tööliseks, kus olin soola järve ääres valvuriks, et võõrad ei saaks soola vett keeta. Ainult kombinaat võis soola keeta. Minu juurde tulid kolhoosnikud, kes ka tahtsid soola saada. Nad andsid mulle toitaineid ja raha. Elasin ja kosusin vanglas kaotsiläinud kehakaalu tagasi. Nii ma siis elasin seni kui sõjakommissar mind enda juurde kutsus. Sain dokumendid, et mind on arvatud sõjaväelaseks. Sõit läks uuesti Eesti Laskekorpusesse 249 Diviisi sapöör pataljoni. Nüüd sattusin põrgust taevale lähemale lahingusse.
Algas lahingute ja tapatalgute ajastu. Eesti Laskurkorpus oli Velikije Luki all 9. detsembrist 1942 - 16. jaanuarini 1943.
Velike Luki oli Nõukogude vägede poolt ümber piiratud (rõngas). Saksa garnisoni ülem oberst Von Sass (ta oli Eesti päritoluga paruni poeg) oli maa all kindluses. Siin saime me eestlased esimesed tuleristsed. Komanderideks olid enamjagu sellised, kes olid kakskeelsed – haridusele vaatamata. Sellest need suured inimjõu kaotused eestlaste hulgas. Sakslased olid Valge Maja suhtes kindlustatud. Meid sunniti rünnakule minema, sakslaste flankeeriva tule alla, valge Maja väljak oli lage. Kaotused olid suured. Siis kuulutati totaalne mobilisatsioon. Kõik kokad ja kirjutaja eesliinile. Von Sassi tsott sai puruks lastud. Paras auk tsotti ja anti ultimaatum väljumiseks, mille järgi Von Sass kapituleerus ja tuli välja oma saatkonnaga.
Peale Velikije Luki lahinguid veetsime oma aega Toropetsi lähistel. Siis algas Eesti vabastamine. Tulime Leningradist läbi, kus oli blokaad. Kuulsime inimeste käest, kui kurb oli Leningradi inimeste saatus. Üle Laadoga järve minevat jääteed nimetati „Eluteeks“, kuna seda mööda evakueeriti inimesi ja toodi toiduaineid sisse. Veoautode kolonnid olid pidevalt öösel liikvel, sest päeval käisid Saksa lennukid autode kolonne põhja laskmas. Nii toodi meid Leningradist Tallinna. Sellest ei ole palju rääkida. Saksalne jõudis nii palju taganeda, kui meie edasi läksime. Suurema osa Eestist vabastasid vene väeüksused, näiteks Tallinna vabastamiseks oli 3 või 4 roodu ja tankid. Oli ette nähtud ainult lipu heiskamine, nagu oleksid eestlased rahvuselt vabastajad. 5.–14. septembrini 1944 viidi korpus üle Lämmijärve Võnnu piirkonda ja ta osales 17. septembril Punaarmee pealetungis Emajõel. Üle Emajõe Tartu vallutamine. Sapöörid tegid pantoonides silla forsseerimiseks. Seejärel osalesid korpuse diviisid Mandri-Eesti, Muhu- ja Saaremaa vallutamisel. Tallinnast pandi meid vagunitesse ja sõit läks Haapsallu. Nõmme jaamas jäi rong peatuma ning kuna minu kodu asus Hiiul, siis jooksin kodu poole – kus ma polnud 4 aastat käinud. Sain paar sõna abikaasale tervituseks öeldud ja palusin siis abikaasat, et ta mind jaama saadaks. Muidu jään rongist maha ja mind võidakse desertööriks pidada. Jõudsime rongini, kuid rong juba liikus. Vaguni uksed olid vastas poolel, nii et ma jäin rongist maha. Öö veetsin oma kodus. Järgmisel hommikul läksime Nõmme jaama. Ma olin üllatunud, kui palju sõdurpoisse oli maha jäänud. Üks oli ka meie roodu poiss. Algas sõit Haapsalu poole ja siis jalgsi Rohuküla sadamasse. Sain oma väeosa kätte ja olin õnnelik, et kohale sain. Ühe öö veetsime Rohukülas. Järgmisel ööl viidi meid sõja laeva. Arvasin, et äkki viiakse meid Hiiumaale, kuidd sõitsime nii kaua, et sain aru, et Hiiumaale meid ei viida. Hommiku poole ööd saabusime sadamasse ja nüüd sain aru et olime Saaremaal. Asusin otsima oma väeosa ja koheselt ka leidsin selle. Samal päeval tuli meie roodu üks noorem leitnant ja palus endaga kaasa tulla. Tegi teatavaks et tema isa ja ema on venelaste poolt mõrvatud ning laudast on kesik minema viidud. Jäljed olid värsked ja nähtavad. Siga oli tapetud ja kelgule pandud. Poole kilomeetri kauguselt leidsimegi seavedajad – 3 sõdurit, kes kõik olid relvastatud. Meie kuuekesi tegime ringi nende ümber ja käsutasime relvad maha. Nii nad toimisidki. Sea jätsime sinnapaika ja käskisime meestel minna oma väeossa. Oligi vene väeüksus. Alam polkovnik tuli meie juurde ja küsis „tsom dela?“. Siis rääkis nooremleitnant oma loo ära. Üks kolmest seatapjast ütles, et seltsimees polkovnik ju käskis tuua sea. Selle jutu peale polkovnik tõbas kabuurist püstoli ja lasi kõik kolm maha. Meil ei olnud seal viibimine enam soovitav ja tulime tulema. Sea viisime ka tagasi. Kusjuures tuvastasime, et isa ons urnud, kuid ema elas – jätsime ta arstide hoole alla. Nüüd tuli korraldus meie polgule, et 17 laskurpolk jäi sakslaste rõngasse. Läksime kiirmarsiga 17 polku päästma, sellega jäime küll hiljaks, kuid hoidsime rõngast väljapääsu avali. Rõngast tulijate nägudelt võis lugeda pingelist läbielamist. Kaotused elavjõus olid suhteliselt väiksed. Nüüd anti käsklus 21 laskurpolgule ringiga minna Tehomardile, kus pidi saksa väeosa ära lõigatud olema. Oli vaja abiväge. Jõudsime parajasti sinna, kus sakslane oli läbimurde sooritanud (see toimus öösel). Sakslased murdsid meie koridorist läbi ja algas käsitsi taplus – kes labidaga, kes püstoliga. Ei saanud enamaru, kes oli oma ja kes oli võõras. Meie olime tanki all kui madin käis. Tankistile sai öeldud, et oleme tanki all. Hommikuks oli lahinguväli laipasid täis – küll oli sakslasi ja kameie poisse. Nüüd algasid lahingud Sõrve Säärel Lõupõllu ja Mõntu sadamas. Lõupõllu lahingus kasutati Katjušat, samuti nagu tammi vallutamise ajal. Jõudsime Mõntu sadamasse ja sakslane taganes, jättes julgestus väeosa meie vastu (nad olid surmale määratud). Julgestus väeosa oli niueteni vees ja kogu aeg tulistas meid. Meil oli tankitõrje püss, mida nimetasime Elevandi püssiks. Pandi Elevandi püss hargile, sihiti sakslast, pauk käis ja sakslane kadus vee alla. Nüüd algas sõjasaagi jagamine,kuna sakslane ei suutnud kõiki ladusid tühjendada. Ladudes oli marmelaadi, konserve ja muid toiduaineid. Algas jalgsi rännak Saaremaa teise ossa läbi Muhu sadama. Kusagil kesk Saaremaad korraldasid saarlased meile, kui võitjatele peo kuskil küünis, kus oli ka puhkpilliorkester. Oli ka jalakeerutamist, kuid tuli olla ettevaatlik, sest kohalikud vene sõjaväelased, kes olid end juba kohalike tüdrukutega sisse seadnud – ei vaadanud meie eestlaste tantsukutsetele eriti sõbralikult. Automaadid lükkasime seljale, et tantsimist ei segaks. Aga kui venelaste käsi puudutas kabuuris olevat püstolit, siis lõpetasime samal hetkel tantsimise ja seadsime automaadi laskeasendisse. Kui venelased võtsid käe kabuurilt, läks tants edasi. Sellist tantsu katkestust oli ainult üks kord. See kes käe kabuurile pani, viidi sellest ruumist ära. Jälle oli rahu majas. Pidu lõppes ja meile enti käsk rivisse asuda. Laevale jõudsime ilusti ja sõit suurelemaale kulges normaalselt. Söögi muret meil ei olnud, sest ladudest trofeeks saadud toit oli kõigil seljakotis. Jäime sadamasse ootama rongi, mis viis meid Saue jaama ja sealt hargnesime kes kuhu. Meie saime eluasemeks Kui küla. Sealt lubati meid puhkusele. Puhkusele minejatele pandi südamele, et kui lähete omaksete juurde ja neile on tehtud kurja, tulge siia ja meie teeme sellekohased ettekanded Julgeolekule. Nii mõnigi Punaarmeelane tulles tagasi väeossa, tegi ettekande ja need inimsed said rängalt karistatud. Oli ka ausaid sõdureid, kes ei kaevanud tülide ja sõimlemiste pärast.
Tuli uus käsklus, kraam kokku ja Keila jaama. Seal paigutati väeosad rongile ja sõit läks Berliini poole. Nõukogude Liidu marssal L.Govorov oli meie Leningradi rinde juhataja. Eesti laskurkorpus koos Vene väeüksustega oli vabastanud Eesti. Nüüd taotles kindralleitnant L.Pärn saada üks väike rindelõik Berliini all. Marssal Govorov aga ütles nii, et Eesti Laskurkorpus jääb Eestisse sisegarnisoni teenistusse. Poliit juht aga ütles Pärnale, et sina oled Eesti Laskurkorpuse komandör,pane diviisid ratastele ja sõida Berliini – küll mina toetan. Vaguniustele oli kleebitud loosungid „Sõit Berliini. Lööme koletise fašismi ta enda koopas“. Sõitsime Lätist läbi, kuid poole Leedu peal sai meie esseloon pommitada. Aga see teade, et Eesti korpus on juba Leedus, läks Govorovile, kes läks endast välja ja tahtis teada, kelle korraldusel Eesti korpus Berliini sõidab. Siis komandor Pärna koolivend poliitjuht tegi teatavaks komandör Pärna jutuajamise temaga ja et asi suure kella külge ei läheks, anti käsk, et Eesti Laskekorpus vahetab välja vene väeüksused Kuuramaal. 22. veebruariks koondati korpus Leedusse Mažeikiai ümbrusse 2. Balti rinde 42. armee alluvusse, kus 1945. a 17. märtsist kuni 1945. aasta maini võitles Eesti Laskurkorpus Kuramaal väegrupp Nord'i vastu.
Nüüd algas jalgsi rännak Kuramaale. Kuramaale jõudsime kevade alguses, Sood ja rabad olid läbipääsmatud. Olime öö ühe järve äärea, kus vesi ja pori oli põlvini. Kahuritele ja moonavooridele tuli teed teha. Selleks, meie sapöörid raiusime oksi ja pildusime labidatega pori. Siis sattusime saksa sõdurite laipadele ja sikutasime neid teeraja täiteks. Kahureid ja raskerelvi tuli kätel kanda. Kui aga sattus sakslaste mürsk lähedal lõhkema ja keegi haavata sai, siis oli väga väike võimalus ellu jääda, sest pori ja mustuse tagajärjel tuli gangreen. Üks episood Kuramaa lahingust.
Nagu ma juba enne kirjutasid, siis olid ojadest saanud jõed. Üle jõe oli sakslane ja meie püüdsime iga hinna eest vastaskallast. Anti korraldus ületada veekogu. Selleks saeti metsast ca 6m pikkused palgid. Nüüd pandi 4 meest ühe otsa alla ja 4 meest teise otsa alla. Teiselt kaldalt tulistati. Üks palgi ots kukkus maha ning anti korraldus – uus 4 meest. Ja jälle hakkas palk liikuma. Nüüd kordus sama lugu, jälle langes palk pahaja 4 laipa oli lisaks. Ülemused panid pead kokku ja otsustasid otsesihtimisega kahuri kasuks. Ja oligi lahendus leitud ja sild oli kohal.Nüüd oli ka vastaskallas meie oma. Võis alustada järgmisi operatsioone. Vastaskaldal oli tihe kuuse ja männimets. Selle lahingu teostasid veteranid, noori veel polnud tulnud.
1 aprilliks olime me juba nii kurnatud, et meile anti puhkust. Tulime läbi esimese frondi teise fronti. Nüüd tuli meile täiendus, sest read olid hõredad ja kaotused elavjõus suured. Tulid uued noored, kes olid Eestist mobiliseeritud. Siis tuli uus käsklus koos täiendusega rindele ehk esimesse fronti. See toimus 7.mail hommikul vara. Aga rinnet ei olnud enam, sakslased olid jalga lasknud. Ainult mõni üksik sakslane tuli metsast välja ja andis end vangi. Nüüd läksime kolonnis koos autode, laskemoona veokite ja kahuritega taasi koju.
Vahemärkusena pean kirjutama, et need noored, kes täienduseks tulid, ei saanud püssirohu lõhna ka mitte tunda. Aga hiljem tsiviilisikuna olid noored rääkinud, et nad on kangelased ja kiideldi sellega, et kus nemad ikka lasid ja tapsid sakslasi. Olin tööl „Estplastis“ ja sinna tuli tööle üks noor. Oli väga agar Polgu komandöriga sõbrustama. Ühesõnaga tallalakkuja. Mina olin 921. Laskurpolgu komandör polkovnik O.Mullasega juba tuttav Eesti ajal. Sest olime koos Tondi kasarmutes. Ka oli hiljem juhus Nõukogude korra ajal Mullasega kohtuda. Mullas oli haige ja auahne vanamees. Äkki pöördus ta minu poole ja küsis „Mis polgu mees sina oled?“. Vastasin, et olen Wermahti mees ning Mullas jäi mind vahtima. Ja lisas „Siiski, sinu nägu tundub tuttavana“. Jäin selle vastusega rahule.
Kuramaa kalmistutele jätsime 7000 sõdalast. Kummagis surnuaias 3500 meest.
Sapöör roodu komandör P.Rein oli juba eesti ajal minuga tuttav ja teadis ka minu õiget nime. Varem tegin talle teatavaks, miks ma vale nimega esinen. Lubas minu surma korral, minu omastele teatada. 1980 aastal maeti P.Rein Metsakalmistule.
P.Reinu’le tuli korraldus anda 2 meest sapöör pataljoni käsutusse. Üks olin mina ja teine oli üks venemaa-eestlane Eiland. Saabusime sapöör pataljoni seltsimees kapten Vaine käsutusse. Meid oli kokku 12 meest. Koos Vainega õnnetu 13. Meile jaotati peale oma relvade veel jalaväe miinid (200g), sütikud ja et relvastus oleks täielik,siis veel ka 2 käsigranaati (lemoskid). Tehti kohapeal hüppamist,et midagi ei koliseks ja ei redaks meie liikumist, sest oli teada, et läheme eikellegimaale, rinnet mineerima. Nüüd läksime üle silla suurte puudega metsa. Saabusine nina vastu lina nagu poisikesed kinno lähevad odavate piletitega. Kapten Vaine ees, meie hanerea järel. Läksime eesliinilt läbi eikellegi maale. Oli üks vahejuhtum, kus komandör, kes meid läbi viis, avastas, et kuulipildur magab. Kohemaid võeti kabuurist püstol ja lasti see väsinud und näinud mees maha ja kamandati uus mees kohale. Eesliinil oli vähe mehi, sest lõik oli küllaltki pikk, vahetusi ei olnud.Nii oligi väsimus ja uni võitmatu. Sellele kuulipildurile oli see aga igavene uni. Meile teatati,et sakslased on väga lähedal ja olgu me ettevaatlikud. Kapten Vaine vastas, et temal on andmed staabist olemas ja olgu aga muretud, tema on kõigega arvestanud.
Nõnda alustasime teekonda eikellegimaale. Kapten Vaine ees, meie hanereas järgi. Siis anti käsk „Kapten Vaine juurde ja laiali hargneda“. Kui olime kapteni juurde ilmunud algas meie 13 inimese peale käsigranaate kukkuma. Muidugi sakslaste poolt. Me olime ümber piiratud ja sakslased ei tahtnud tulistada, kartes omasid tabada. Kõik see toimus öösel. Rindel oli muidu vaikus, kuid kuulipilduri tapnud lask äratas sakslaste tähelepanu. Nii võetigi külalised vastu vasturünnakuga. Visati käsigranaate,mis lõhkesid meie hulgas. Lõhkemise valgusel nägin, kuidas granaat lõhkes kapten Vaine õlal. Üks granaat lõhkes minu ees, kusjuures väike kild (õnneks väga väike kild) vigastas mu alumist lõuga. Arm on siiani säilinud.

[Punapats]

Viskasin kotiga koos jalaväemiinid maha ja sättisin automaadi laskevalmis. Sõjas on teatud reegel, nagu külaski. Kui hakkab üks küla koer haukuma, siis liituvad teisedki. Nii oli ka nüüd. Sain teada , et meie omade kuulipritsid on aeglasemad, kui sakslaste omad.sakslaste kuulipritsid on nagu õmblusmasinad. Suunasin automaadi soovitud suunda ja tulistasin, ise kogu aeg joostes. Kui sain nii lähedale, et olin kuulde piirkonnas, hakkasin karjuma, et olen oma ja ärge laske. Teadsin et meie kuulipritsid olid päeval nii välja rihitud, et kui olid pikali, siis seljakotist jäid järele vaid räbalad. Mind kuulis üks laskur ja küsis kust ma pärit olen. Käskis otse tema poole tulla. Läksin nii nagu kästi ja saabusin omade juurde. Leidsin üles oma väeosa. Olin närviline ja masenduses. Aimasin halba. Ja nii see oligi. Palusin süüa ja juua. Äkki ilmus ka Eiland kohale, nüüd olime jälle kahekesi koos. Rein käis staabis ja naasis tusase näoga. Kutsus meid Eilandiga kohale ja andis teada, et täna öösel veel peame minema uuesti õnnetuspaika ja kapten Vaine laiba ära tooma. Saime mõlemad asjade käigust aru. Meie peame ka surema, sest jätsime kapteni laiba sinnapaika. Püüdsin küll Reinule selgeks teha, et kuulipilduri mahalaskmine ajas sakslased liikvele. Rein käis veel korra staabis, et asja selgitada. Aga major Liitoja otsus jäi jõusse. Täna öösel peame minema läbi esifrondi ja kapteni laiba ära tooma.
Jätsime kõigiga jumalaga, sest teadsime oma saatust ette. Reinule panin südamele, et ta teatab minu hukkumisest mu omastele. Niisiis läksime kahekesi Eilandiga jälle major Sume rindelõiku. Jõudsime major Sume juurde ja rääkisie oma loo ära. Kusjuures märkisin ära ka komandöri, kes kuulipilduri une pealt tappis. Major Sume lubas asja anda tribunali (hiljem mõisteti see komandör surma ja hukati). Major Sume’l hakkas meist hale ja ütles, et oodake siinsamas, meid vahetatakse venelaste poolt välja. Ootasime väljas kaua ja hakkasime juba kartma, et me peame ikkagi minema ise surma otsima. Aga siiski ilmusid välja venelastest vahetajad. Need olid noored jaj rohelised poisid, arvatavasti esmakordselt rindel. Poisid tulid suure lärmiga ja esimesena küsiti „kurit jest?“. Noh kui plärud tehtud, pandi pimedas suitsud lõõmama. Meie kui tegime suitsu, siis süütasime sineli all ja pärast hoidsime plärusid peo sees, et sakslane ei näeks. Aga kui plärud pandi põlema ilma katmata, siis sakslased said aru, et rindele olid tulnud uued näod. Nüüd läks märul lahti. Meie pihta avati kahuri ja miinipilduja tuli. Oli kuulda venekeelseid karjeid ja „mattisi“. Meie pugesime kaevikusse varju. Sama äkki kui tulistamine algas, see ka lõppes. Venelaste hulgas oli palju surnuid ja haavatuid. Meie poistest ei saanud vist keegi viga, kui mõni juhuslik kild just lendu ei läinud. Niipääsesime meieeluga, tänu Major Sumele. Läksime tagasi väeossa. Algas meie kahe karistamine. Rivistati polk ja meid kutsuti rivi ette ja tehti teatavaks meie süü. See oli järgmine: Kõigepealt tõmmati meilt mõlemilt pagunid maha, rihm pealt ära ja sääresidemed ka maha. Et me ei saaks end üles puua. Loeti ette käskkiri, kus öeldi, et meie kaks oleme süüdi kapten Vaine surmas. Samuti selles, et jätsime kapteni laiba maha. Mitte üht sõna ei mainitud nende ülajäänud 11 mehe kohta. Tegelikult oli ju süüdlane see komandör, kes tappis kuulipilduri. Meile loeti ette, et oleme määratud 10 päevaks raskesse kartsa. Kolm päeva saime olla kartsas, kus meil oli nii hea elu. Midagi teha polnud, kui ainult köögi töö, mis tähendas, et söögist meil puudust polnud. Kolmandal päeval anti tagasi paguni rihmad ja rihmad. Valmistusime uuesti rindele minema. See oli siis see 7.mai, kui tuli noortest täiendus. Olime veel nädala Kuramaal, kui võitjatel algas jalgsirännak tagasi koju Eestisse. Seda maad oli ca 700km. Samas kui meie marssisime kodu poole, möödusid meist rongid saksa vangidega, kes meile rõõmsalt lehvitasid. Läbisime Riia linna. Tervituseks visati meile lilli koos lillepottidega. Meie sapöörid, ei saanud õnneks viga, kuna tulime viimastena. Jõudsime sireli õitseajal Tallinna. Esialgu ööbisime Männikul. Mina käisin vahepeal kodus Hiiul, oma abikaasat vaatamas. Läbisime Tallinna paraadsammul. Me olime väsinud ja kurnatud sõdurid. Neid oli palju, kellel olid jalad verised. Verised jalad olid enamjaolt neil noortel, kes saabusid Kuramaale täiendusena. Vanad sõdalased pidasid sellele valule vastu, sest olid oma jalakaltsud alati korralikult jalga pannud. Tallinna läbimarssimise järel suundusime Kloogale laagrisse. Seal ehitasime pilbastest onnid. Ühel heal päeval rivistati meid üles. Üks kõrge ülemus käis igaühe juurest läbi ja küsis, mis elukutse sul on. Mina vastasin, et olen autojuht. Kästi rivist välja tulla ja ühe veoauto juurde minna. Sealt läks sõit Pagari tänavale Julgeolekusse, kus töötasin 4 kuud.
Kuna mina ei tahtnud nende valitsuseliikmetega enam tegemist teha, siis võtsin Komissariaadist lõpparve ja olin vaba kodanik. Ühel heal päeval aga tuli ilmsiks, et pean oma õige nime taastama. Tunnistasin siis kõik üles ja mulle anti mu vana nimi tagasi. Karistuseks visati mind muidugi parteist välja.

[Hertsog]

Karistuseks visati mind muidugi parteist välja.

õiglane karistus. jumal tänatud.

aga loo kirjapanijale au ja kiitus. väga tore lugemine oli.
jõudu edaspidiseks.

[Lemet]

Hea ja huvitav lugemine tõepoolest. Tänud lugupeetud Punapatsile vaevanägemise eest.