Karauul

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Karauul

Postitus Postitas kirsavoi »

Juhtus see aastal 1972 aasta talvel vene kroonus, juba tsaariajast plügonina tuntud kohas Totsk-2. Kuulus koht selle poolest ,et siin katsetati tuumapommi 1953 aasta õppustel oma sõdurite ja elanike peal .Aga sellest ehk kunagi hiljem eraldi jutukesena.

Suur pindalalt 45*45 km, pealegi keset Venemaad,ei tundnud seal ennast keegi väga sõjaohus oleva militarina.
Ütleme nii,et oleme küll sõjaväes ,aga ega valvel väga olema ei pea. Vaenlane on kaugel ja diversant väsib enne ära kui meieni jõuab.Siit ka pisut lodev suhtumine karauuli ja muudessegi asjadesse.
Vanemohvitserid vahel püüdsid vaimu värskendada,hurjutades ,et ka meil on sõja korral oma rindelõik olemas ja loetud nädalatega oleme Hiina piiril. Nimelt oli 1969 aastal olnud konflikt hiinlastega ja kuulujuttude järgi igati väike sõda oma jõledustega.Räägiti ,et raketisüsteemiga GRAD künti hiinlased teisel või kolmandal päeval lõpuks mulda. Ei olla tahtnud muidu ära minna.
Seda ma pisut usun,sest polügonil sai seda vaatepilti kord nähtud,maa kees kilomeetrite viisi patareide kogupaugust umbes pool tundi.
Diviis oli kadreeritud s.t. iga kümnes soldat ja tont teab mitu vajalikku ohvitseri teenimas,ülejäänud ümbruskonna külade tolgused oleks siis sõja korral kokku korjatud.
Ainult üks väeosa diviisist oli täielikult komplekteeritud,see oli raketidivisjon.Muideks tuumalõhkepeadega.Kõrge aiaga piiratud, köetavad garaazid kõikidele masinatele mis meil olid. Ja kõige selle toreduse kaitseks muidugi karauul oma karauuli ülema ja putkaga.Viimane täitis ka pääsla osa garaazide ja laokeste territooriumile.

Külm ,Eesti mõistes kuradima külm päikesepaisteline tuulevaikne pühapäevane hommik.Oma 40 kraadi või suts rohkem .Tuba hästi soe,hommikusöök söödud,kell kuskil üheksa paiku hommikul.
Mina seersandina karauuli ülemana soojast toast rohkem nina välja ei pistnud kui kõrval olevasse sööklasse sööma.Tunnimehi kolm ja vahetus iga tunni tagant. Kes vene sõjaväes olnud,võib kohe ütelda,kuidas valvamine käis.
Üks tund postil,üks tund karauuliruumis valves ja siis üks tund koikul pikali kui magada tahtsid. Siis jälle postile külma kätte.
Ja seda sellisel vaiksel hommikul ning pühapäeval. Tunnimehe vaatevinklist vastik,vastik vastik.
No ei tahtnud ta vaeseke kuidagi väljas püsida .Iga viie minuti takka astus sisse kas nööpe kinni panema või mütsi kohendama või mingit muud häda kurtma. Omad poisid,kuidas sa ajad nagu koera kogu aeg välja.Kolmemeetrine aed ümberringi , pühapäeval otsi vaenlasi ning ohvitsere tikutulega.
Tuli korraks sooja .Mina pikutan .Tema sättis ennast tooli peale minu laua taga.No hakkab tulup-kasukaga kuum.Võtab selle ära.Istub edasi,minul ka kahju teda välja ajada.Las istub ja vahib akendest välja ,kah ju valvamine.
Mina varasema tunnimehega veeretame teises toas anekdoote rääkida.Aeg läheb ja eks hakkas vennikesel juba sinelis kuum.Võttis ka selle seljast ,nahhaal !!!!.
Nägin aga mõtlesin ,kurat temaga,küll ta varsti ise postile läheb.
Tema muidugi vahtis mis vahtis,leidis sahtlist raamatu ja hakkas seda lugema .
Äkki kolin mürin ,tunnimees lausa lendas välja,ühes käes sinel ,teises automaat ja gimnastjorka väel 40 kraadisesse külma.
Ei jõudnud veel imestamagi hakata kui uksest astus sisse röökiv staabiülem kapten Bustshuk.
Ainult vanakurat ise teab,mis teda sundis sellisel tunnil niisuguse külmaga pühapäeval divisjoni tulema. Maavärin oli tõenäosem kui tema ilmumine.
Järgmine päev rivistusel olid kõik divisjoni mehed naerust kõveras kui Bustshuk oma mahlakate oholli (ukraina) kõnekujunditega rääkis ,mismoodi divisjonis karaul välja näeb.
Umbes nii,et astub territooriumile .Tunnimees keset õue ,40 kraadises külmas gimnastjorka (vene sõjaväes särgi eest) väel.Automaat seljas ,mütsikõrvad nagu lastud varesel tiivad,üks püsti teine ripakil ja annab au valveseisakus.
Karauuliruumis tühjus.Tagatoas karauuliülem nabani lahtinööbituna pikali koikul ja vestab kõrvalkoikul lesutavale valvemehele (kellel oli USTAVi järgi keelatud tagatoas koikul viibida) anekdoote.Et sellel igav ei oleks.
Kogu jutt niisugune nagu loeks rivile ette raamatut,,Vahva sõdur Sveik esimeses maailmasõjas``
Sõim oli vägev ja väljendid niisugused ,et naera kõveraks. Mida ka ülejäänud peale minu tegid.

Minul kahjuks tunne nagu istuks palja tagumikuga siili otsas.
Et üle tee kartsa tuleb minna,selles paistis asi seekord kindel olema. Püüdsin mõistatada,mitu päeva kartsa selliselt kirjeldatud valvepidamise eest antakse . Aga teisipidi ,olin muideks Bustshukile ainukene ja otseselt alluv soldat.Pealegi ka ainus inimene,kes keemiakaitsega pidi tegelema.Tähendas see aga seda ,et kui tehti mingit keemikaitselist õppust kasvõi ohvitseridega,siis mina olin kes neid mürgitas gaasimaskide kontrollil ja tegin gaasirünnaku trenni.Igati vihatud ja vastik mees nii soldatite kui ohvitseride hulgas Ja seda kõike vastu oma tahtmist !
Divisjoni maastaabis paratamatult asendamatu.Ja selliste vendade kartsas istumine oli tihti nii,et hommikul viidi püssimehe saatel ja lõunaks tõi püssimees arestandi vabastatuna tähtsat ülesannet täitma tagasi.Kuigi sai seitse päeva.
Sellist kraaklemist kuulsin paaril korral endagi üle.
Komandör teatas staabiülemale ,et andsin sinu lemmikule kolm päeva aresti ja staabiülem vastas irvitades,et siis viid homse õppuse ise läbi.
Matid ja blätid komandöri ja staabiülema vahel lendasid.Ja mõlemad tulid järeldusele,et homset õppust ära jätta ei saa .
Milline sõnavara antud juhtumil kasutuses oli ,kuidas asi klaariti ja mitu blätti nad omavahel vahetasid,seda kahjuks minu kõrvad ei kuulnud.Huvitav oli kindlasti.
Edasised päevad olin madalam kui muru ja püüdsin varjul olla või toimetada usinasti õppeklassi korrashoiul.Vana ja äraproovitud nipp issanda viha leevendamiseks.
Päevad läksid ja käsku kartsa minna ei tulnudki.
krijgsvolk
Liige
Postitusi: 784
Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
Asukoht: Jõgevamaa
Kontakt:

Postitus Postitas krijgsvolk »

Pole paha,kamraad! Sinul paistab see kirjatöö hästi välja tulevat ja tore oleks kui Sa sellega ei piirduks, vaid ka edaspidi siin rahvast rõõmustaks.
See vene kroonu on ikka üks ammendamatu lugude allikas... ja milliseid imelikke inimesi ja rahvaid me seal omal ajal kõik nägime!
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Tänan julgustuse eest.Lisan tulevikus mõned seigad veel,lootuses et ei ole hirmutavalt igavad. Püüan edasi anda muljeid nii nagu nad olid. Sulest imetud kunstsündmuste anne puudub,seetõttu jalustrabavaid lookesi pole oodata.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Selle loo pealkirjaks sobiks venelaste ütlus ,, закон подлости ``

Et sõjaväes elu tihti tapvalt igav on ,seda ei pea siinkirjutajad ja lugejad ilmselt imeks .Aga et pisutki vangis oleku sarnast rutiini muuta,selleks tuleb rakendada omal leidlikkust .Peab tunnistama,et rohkelt lõbusad on need seigad minevikku vaadates.Olevikus paraku tihti nutu ja ahastuse piiril.

Kes eelmist lugu juhtus lugema ,siis selles lookeses tegelased paljuski samad.Lihtsalt mõni kuu hiljem,aeg teine .Nimelt pärast pikka ja sadistlikkult külma talve hingematvalt ilusana tunduv soe ja kaunis kevadsuvine päev.Ikka seesama TOTSK-2 oma tsaariajast poligonina olemise kuulsuse ning oleviku veidrustega.Pole ka staabiülem vahepeal kuppe juurde saanud,ikka kapten Bustshuk edasi.
Looduse ja maa ,lillede ja tolmu lõhn panevad unistama .Keda kotib ülemuste suur mure,et kuidas garaazide täied tehnikat kõrgete ülemuste-kindralite ees ülevaatuseks õigeks ajaks läikima lüüa. Suure Venemaa südames ,vaenlasest nii kaugel-kaugel .Soldati indu tehnikat harima niisugune situatsioon küll ei tõsta. Nende kell tiksub dembli poole ,teeb ta kellegi meeleheaks midagi või püüab aega surnuks lüüa kuidas oskab.
Mina kui raketidivisjoni keemik-luuraja-dosimetrist loodrite etalon.Tükk tegu et igavusse mitte surra ja veel suurem kunst päeva jooksul erinevates kohtades mingit eriti tähtsat ja ohvitseridele arusaamatut tegevust simuleerida.
Simuleerimise kunsti täiendasin ja lihvisin iga jumala päev,aga äpardustest pole keegi kaitstud,ole sa nii suur mustkunstnik kui tahes.
Ohvitserid nimelt kippusid kiiretel aegadel divisjoni komandörile kaebama,et näe neil poisid rakkes hommikusest rivistusest õhtuse une-eelse loenduseni välja ja siin selline staabiülema härjavärss , tolkneb tegevuseta.Jutt on siis muidugi minust.Iga täiearuline inimene saab aru ,et selline kaeblemine mõjub reputatsioonile halvasti .
Kuidas ka ei vintskle,saatuse vastu ei saa.Ikka juhtus äpardusi ja kui kaebuste norm Jumala (vist rohkem komndöri )silmis täis sai ,juhtus see mis juhtuma peab.
Ühel kaunil päeval pannakse mind kõigile kiirel ajal karauuli ülemaks.Vaenlaste rõõmsate ja ilmselgelt inimsööjalike mõtete saatel,las raisk vähemalt igavleb karaulis laua taga ,keemik selline.
Seega karauulis. Isegi situatsioon paljuski sama mis eelmine. Mõnede pisimuudatustega siiski. .Tunnimehed niisugused ,kes Jumala poolt siia ilma saadetud nuhtluseks endale ja karistuseks teistele.Tolbajobid,keda ülepäeva loodusele kahju tekitamata võis karauulis postile valvama panna.Ilmselt oleks neist paari tükki isegi seitse päeva nädalas karaulis hoitud ,aga seadus ei lubanud.No mis neil siis viga oli. Keskkoolis käimise tunnistus lammaste eest saadud,autojuhi load samuti.Sünniaastat teadsid enamvähem ja mis põhiline,reageerisid nimele.Limukad ja madalama astme imetajad seda kunsti teadupärast ei omanda.
Vist said kõik nende oskused üles loetletud. Ah jaa,ihuliselt ka pisut erinevad,nimelt ümberlõigatud .Noku muidugi,kui juhtub et keegi ei tea.
Kuidas sellised stroibati( ehitusväeosad ,mis olid kuulsad oma olematu ehituskunstiga) asemel raketidivisjoni sattusid,sellele suudab üksnes Allahh vastata.
Sellel korral nemad õnneks tüli ei teinud,nendega tegelda ei tulnud.Tunnimees kooserdas nagu porikärbes uimaselt mööda õue,valvemees püsis kuidagi tooli peal ümber kukkumata ja noh see kes magada võis,tema ka magas.
Aga vaenlane ei maga.Vähemalt endises NSVL sõjaväes nii väideti..
Juba alguses mainisin,elu lõbusaks tegemine kroonus on soldati oma asi.Kui ei oska ,siis teevad teised seda sinu arvelt.
Pingeline tehnika ilusaks limpsimise aeg ja mina karauuli ülemaks pandud.
Kuidagi tuli ka see aeg üle elada.
Eesti keelt rääkida sain ainult unes.Sest rohkem eestlasi lihtsalt ümbruskonnas polnud.Tekkis mingil ajal mõte transistorraadio muretseda .Sihuke riistapuu mulle kodunt ka saadeti.
Salaja muidugi.
Sest sellist asja võis omada-kasutada ainult õhtusel vabal tunnil punanurgas,hoidma pidi kaptjorkas (valvatav riiete hoiuruum) ja olla võis ainult pikklaine ja kesklaine diapasoon.
Lühilaine vastuvõtjad olid keelatud.
Minu oma oli tolle aja tehnikaime ja omas ka lühilainete diapasoone.Üsna väike veel gabariitidelt. Sport -2 oli selle imeriista nimi.
Juba algselt oli salajane mõte kuulata Ameerika Hääle eestikeelseid saateid.Riiki pöörama hakata polnud plaanis aga teisi emakeelseid saateid Lõuna-Uraalis polnud kuulda.
Vaatamata suurtele saatevõimsustele,5000 kW,oli ka Ameerika Hääle kuuldavus kauguse tõttu nigelavõitu.
Karauuliruumis rippus tollase sõjaministri Gretsko pilt ja see sobis hästi varjamaks vastuvõttu oluliselt parandavat välisantenni. Veidike rohkem kui lihtsalt paarimeetrine traadijupp.Nimelt oli ta venitatud hästi sirgeks ja hellalt pildiraami taha keritud,et kui jääb kiiruga välja,siis jääb sirgelt seinale rippuma ja ei ole märgatav.
Põnev aeg oli see 1972 aasta.Oli mida välisraadiost kuulata.Nimelt käis Vietnamis sõda.Vene propaganda röökis,käed eemale Vietnamist Ameerika sõjardid.Ja ei mingeid kompromisse ega läbirääkimisi enne kui imperialistid on meie sõprade maalt kadunud.Kui aga tulid laserjuhtimisega pommid ja ameerklased olid võimelised tabama just seda koolimaja tiiba ,kus oli sõjaväe staap vene abilistega ja mitte kool.Siis varsti tulid ka läbirääkimised.
Ameeriklased pasundasid omakorda kuidas nad kaitsevad Vietnamis kogu inimkonda kommunismiohu eest. Ja kui hästi see neil välja tuleb.
Eks ole ju nüüd teada ,kuidas asi lõppes.
Aga oli ka veel kolmas pool,kes Vietnamis peetavast sõjast rääkis .Need olid ohvitserid,kes käisid komandeeringus Vietnami dzunglites pommitajate B-52 pihta raketilaskmist harjutamas.Nemad rääkisid asjadest tõtt,kindlasti mitte kogu tõtt,aga ikkagi nähtut ja seda kolme pilti kokku panna oli päris raske.Nad ei sobinud omavahel.
Hunt nendega.
Minu rõõm oli kuulda raadiost eesti keelt ja veidike teistsuguseid vaateid kui seda poliittunnis räägiti.Ning põhiline,tõrjuda ja tappa igavust.Tshurbannidest tunnimehed olid nii lollid,et nende pealekaebamist raadio osas karta ei olnud.

Nüüd natuke karauliruumist kus sündmused arenema hakkavad.
Väga askeetlik.Nurgapealne tuba ja nurkapidi koos akendega seintes.Vaade seega kahes suunas.Keset tuba laud telefoniga ja tool.Laua all kaks kasti .Üks plommitud ,väidetavalt sees padrunid ja kranaadid.Võisid olla vabalt ka maakivid ,sest pitsati mõjuvõim oli nii suur,et seda kasti kunagi ei avatud ja võeti vastu ning anti üle sisse vaatamata.
Teine kast oli samahästi kui tühi.Sees ainult päevik sissekanneteks ja mõned kirjapulgad.
Ning seinal eespool kirjeldatud Gretsko pilt.Ja oligi kõik.
Istun mina õndsal vaikusehetkel laua taga ja kuulan raadiot.Masinapargis ei ole ühtegi hingelist peale tsumbulumbust tunnimehe. Tänavapoolne külg terve suure platsi ulatuses samuti inimtühi. Et ilm oli soe, siis ka uks pärani.
Kruvisin raadio nuppe ja silmanurgast nägin mingit varju aknast mööda libisevat.Tõstsin pea ja samal hetkel juba sisenes pärani lahtisest uksest meie vana tuttav staabiülem kapten Bustshuk täies hiilguses.
Krapsasin püsti ja pistsin raadio tema kotkapilgu all lauasahtlisse.Midagi see liigutus varjata küll ei suutnud.Ainult täiesti pime inimene poleks näinud ,mis laua peal oli ja kuhu see pandi.Kuidagi imelik oli hakata raporteerima karauli ruumis rangelt keelatud raadio laual.See mitte midagi varjata suutev liigutus tehtud ,avan suu ja püüan alustada pähe õpitud lugulaulu korrast ja vaikusest objektil.
Bustshuk teeb tõrjuva liigutuse ja häälitseb ,et näeb isegi kuidas asjad on. Tekib piinlik vaikus. Sirutab siis käe välja ja lausub aeglaselt hirmsad sõnad-anna raadio siia.
Mina ei liigu paigast .Peas keerlevad mõtted,et mida ta selle raadioga tegema hakkab.Üks võimalus on juba kord nähtud .Ohvitser võttis tunnimehelt raadio ja lõi selle vastu maad pilbasteks.
Igati universaalne lahend.Ei seletuskirju ega muud kisa.Tükid prügikasti ja asi jäägitult hetkega korras.
Mina ei hinga ega liigu paigast.Bustshuk ootab käsi õieli. Nähes ,et olen mumifitseerunud ,astub ise paar sammu lauani ja pistab käe sahtlisse, et võtta sealt mulle nii kallis elektroonikaseade.
Minu imestuseks kobades ja patsutades ta seda ei leia.Vaatab sahtlisse,katsub veel ja võtab tühja käe sahtlist välja.
Siis kükitab maha,tõstab kasti laua peale.Pitsat avaldab ka seekord maagilist mõju ja see kast tõstetakse kõrvale. Teine kast ei sisalda samuti raadiot mida ta otsib.
Siis vaatab uuesti sahtlisse ja katsub-raadiot ei ole !
Minu hirmufantaasia toodab sadu ulmepilte sekundis.Kujutan juba ette kuidas viha Bustshukis sisisedes paisub ja see siis maailmalõpu pauguna minu peale hetke pärast paiskub.
Tema vormimütsi alune kehaosa võtab aegamisi hobuse näoilme.Pinge mis ootusärevusest tekib tapaks ilmselt juba jõehobuse.
Minu molu on tõenaoliselt veelgi hullem kui temal.Ma ei suuda aru saada,kuidas ta ei leia asja mis pistetud avalikult lauasahtlisse ja on igati kättesaadav.
Seisame kui monumendid ja siis hakkab Bustshuki näoilme tasapisi muutuma .Sarnanedes lõpuks moosivargaga,tulevad sealt suhkrumagusad sõnad.
Ohvitseri ausõna,ma ei võta sinult raadiot päriselt ära kui sa näitad,kuhu ja kuidas sa ta peitsid.
Mu jäsemed sulavad ja ma võtan sahtlist otsitava sama kerge liigutusega nagu ma ta sinna panin.
Bustshuki silmad täidavad enamuse näost ja võttes minu käest raadiot lausub ,et kuulata võtta saan staabist sekretsiku käest .Nii ka läks.
Mis võis olla selle loo tekkepõhjus.Eks ikka sama mida kasutavad silmamoondajad rahva petmiseks. Nimetet lauasahtel oli aegade algusest peale igasugusei kirjeid täis sirgeldatud.Nimesid ja aastaarve Peeter 1 valitsemisaegadeni välja. Igavusest või sakslastest valitsejate tõuparandusest saadud ordnungi vajadusest vooderdasin sahtli musta kilega .Lihtne teha ja andis igati esteetilise välimuse.Raadio oli ka must ja üsna väike.Kui lisada ,et ere päike oli meie sõbra silmad töntsiks teinud ja juhuse tõttu käsi katsudes raadiot ei tabanud,siis imet siin polegi.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Ok, jääme järge ootama, väga vinge et hea jutujooksuga kamraade siia aegajalt ikka juurde ilmub! :D
Edu!!!
sitt päev, kellele kurdad
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Lugu loomadest karaulis,üks koer ja teine inimene.

TOTSK-is suur ladude territoorium kõrvuti dispatiga.Kummaline kooslus minu meelest ja ega juhtumusedki kõhedusttekitavad.
Vangilaager ja tema asukad enamasti teistsuguse mõtlemisega.Põgenemised olid sagedased .Vahitornidest kuulipilduja valanguid sai lausa kardetud.Pandi põgeneja suunas nii et kuulide joru lausa üle ladude lendas.Hirm tuli endal peale ja mis tunnimeestest rääkida.Nemad justkui alasti keset turuplatsi .Ise pole postil seisnud aga razvodjastsina tunnimehi siia-sinna viinud.
Keegi ei rääkinud,mis head kraami keset valvatavat territooriumi ,veel eraldi traataedadega piiratud ja jooksukraavide ja laskepesadega tunnimeeste jaoks ,laos hoiti.
Eripäraks veel see ,et ööseks lasti traataedade vahele koerad .

Tuli solban , lasi peni lahti,hommikul viis ära. Kell võis olla üheksa .Olin väljas, parajalt 20 kraadi külm ning vast kolmkümmend senti lund.Päike paistab.
Meie tunnimees rohkem topise moodi ,üsna külmunud juba ja liikus oma pika tulupi sees nagu jääkaru.Ootas samuti suure kärsitusega,millal ometi vahetus tuleb. Koerapoiss tuli ja võttis peni kahe aia vahelt ära ning lasi ta lahti nuuskima.
Tihti nähtud ja midagi uut.
Aga see kord peni miskipärast kikitas kõrvu ja üle platsi tunnimehe poole jooksu .Tunnimees liduma.No oli ikka loll küll.Sügav lumi,omal vaksake jalgu ja kohe tagumik,kasukas lohiseb mööda maad.Jõudnud ta suurt kuhugi.Komistas kasukahõlmadesse ja sadas uppi.Nägi, et peni saab nagunii kätte , veeretas enda kaevikusse. Ja kui pani valangu koera poole. Lumi tolmas ümber koera.
Peni see ei hirmutanud ega peatanud.Lidus kuni tunnimeheni välja –nuusutas tolvani üle ja läks valgeks ja kangeks muutunud koerapoisi juurde kepseldes tagasi.Üksnes Allah isiklikult pidi koerapoissi kuulide eest kaitsma..
Vaene meie mees.Ropult sai sõimata,oi teda tümitati.Ohvitserid tahtsid tükkideks rebida.Räuskamine kestis mitu tundi ,et oleks või koera maha lasknud,vähemalt saanuks koera rünnakut tõsisemalt põhjendada.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Karistusväeosa (dispati) kõrvutiolek ladudega pakkus teisigi meeldejäävaid sündmusi peale koeraloo.

Ümberkasvatatavad olid enamasti ühest lõunaosariigist.Kesmiselt tumedamad nii nahavärvilt kui vaimuannetelt.Oli ka teiste rahvaste esindajaid.Neid oli üldiselt vähe.Ja saatuski mõnes mõtte armulisem,neil oli kergem hüppes käia.Koljukuju aitas inimeste sekka sulanduda kui just patrulli otsa ei komistanud.Naiste himu oli üks mis pani tegelasi tsoonist väljapoole tunneleid kaevama .

Uskumatu ,aga mõnda neist käikudest suudeti päris kaua aega varjata ja kasutuses hoida.Liiklus käis nii välja kui sisse tagasi. Seega tõeline transiit.Põgenemisega mingit seost.
Kaks selli ümberkasvatatavate seast tulid hoopis uuele mõttel.Nii uuele,mida mitukümmend aastat polnud keegi realiseerida üritanud .

Kirjeldan pisut ümbrust ja olusid.
Süüa said need asukad paremini kui meie.Kui miski ei meeldinud,näiteks makaronid lögaks keedetud,siis tõusis sööklas selline lööming.Kaussidega peksti mööda lauda kuni kõik oli põrandal ja jalgadega aeti sita moodi ollus veel lisaks laiali.
Sellist vaatepilti ei tulnud just sageli ette.Aga ka nurisemiseks põhjusi esines neil harvemini kui meie köögis. Tean seda sellepärast et karaul sai toidu nende köögist ja oli väga rahul..
Järeldus,toitumisaste kasvandikel hea.

Inimene teatavasti vajab pisut vaheldust.Sellel otstarbel viidi neid iga päev tööle ja võite ise arvata,üsna sageli just kõrval asuvatesse ladudesse.
Hektareid suurel territooriumil laiutavad militaarkraami hoidlad olid ehitatud erinevatel aegadel.Siit ka arhidektuuriline mitmekesisus.
Meie võtame vatluse alla ühe neist.

Suur hoov,väga suur isegi.Piiratud neljast kandist sissepoole vaatavate üksteisega kokku ehitatud hoonetega,Ei mingit pragu ega vahet hoonete vahel.Hoolega valvatav värav ja päevane tunnimees keset hoovi torni otsas.Igal laol oma unikaalne sisu ja laomees.Nii see elu oli käinud hallidest aegadest peale. Väljaspool hooneid oli ka traataed ja tunnimees ,aga ainult öösel.Päevasel ajal pidi ladu väljaspoolt kaitsma kivisein ning püha usk ,et traataed kedagi kinni peab.

Nii see kestis kuni ühel päeval ,just nimelt päeval,avastati suured augud mitme lao seinas.Asi oli aetud lihtsalt.Jalaga mats vastu (nagu siis selgus) tati ja liivaga kokku pandud,pealegi ühe silikaadi paksust seina.Ja palun,astuge sisse,söör.

Esimesest laost kastiga lihakonserve.Armee kvaliteet ja maitse.
Teisest laost oli võetud kolm-neli raadiovastuvõtjat .Neid oleks tahtnud omalegi.Kandekott nagu binoklil ja vastuvõtt kõigil diapasoonidel ultralühilaineni välja.


Läks mööda mõni nädal kui levisid sahinad,et külapoistelt on käte saadud paar eelpool kirjeldatud raadiovastuvõtjat.Heausksete jobudena mindi peale ostu külatänavale kelkima ,millised vinged riistad nendel on.Uurijaid nad aidata ei suutnud.Kui nad oleks kasvõi mingil määral suutnud ära tunda -kirjeldada müüjaid ,siis teabe välja õngitsemine poleks aega võtnud paari tundigi.Surm ka ei võta sealt kust võtta pole.

Augu kaudu haihtunud konservidest ei räägitud enam midagi. Arvata võis,et raisku neil minna ei lastud.Paar kasti konserve on muude varguste kõrval kökimöki ning konserviuurijad tõenäoliselt papkad juba arhiivi andnud..
Suvi edenes ning tundus,et seekord nii jääbki.

Aga paraku mitte.Võis olla oma kolm kuud hiljem kui levis kuuldus ,et mõnisada meetrit laost eemal võseriku sees olla kinni võetud sell,kes täpselt selle koha peal oskas kaevama hakata kus konservid olid peidetud.
Tuleb välja ,et kõik see kolm kuud oli oodatud ja passitud ,millal tegijatel lihahimu peale tuleb.Asi polnud üldse konservides.
Laod sisaldasid igasugust kraami mis diviisi formeerimisel isikkoosseisule esimese hooga laiali jagatama pidi.Esimese augu löömisega eksiti ja satuti kogemata lattu ,mis sisaldas söödavat. Tühjade kättega lahkuda on ka narr,võeti konservid ja peideti mõnesaja meetri kaugusele . Vaikus püsis.
Parandati sihikut ja võeti ette järgmine ladu.Ja jälle mööda.Mingi kuradi poliitöötajate nodi.Tegelikult taheti nende kahe vahepealse lao sisu.Seal oli hoiul palju vingem kraam.Reserohvitseridele jagatavad püstolid koos moonaga ja pisikesed kanamuna suurused granaadid.
Kolmandat katset miski segas ning väidetav sihtmärk jäi vallutamata.
Vaesed mehed teadsid küll mis ladudes, loendasid aga kivide ridu valesti ja näe äpardus oligi käes.

Lihtinimene sellisest ettevõtmisest aru ei saa ja tollases n-liidus püstolite ning granaatidega äri tegemine oli kõrgem pilotaaz.
Millist tunnustust neile jagati ja millal nad kodukohta jälle näha said,seda paraku ei tea.
Meie tunnimehe üle irvitati veel kaua aega,kuidas vargad murravad seinu maha ja tema valvab keset õue ust,püss õieli. Luuaga vanamees oleks sama edukas olnud.
Õigustuseks nii palju,et läbi seina ei näe isegi vene sõjaväe tunnimees.Ning ladudes sellel ajal liikumisandureid ei tuntud.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Eelpool kirjeldatud juhtumid tegi tunnimehed argadeks. Kurat sa tead millal dispatimehed postile murravad ja automaadi saamiseks kõri maha ei tõmba.
Ei läinud palju aega kui jälle postil laskmine.Tavapäraselt nagu ikka, kogu karaul üles ja kisa ning vandumine taevani. Kes lasi, kus lasi, miks lasi. Peaaegu pime sügiseelne õhtu ja automaadi pruukija tunnimees just sellel perimeetril kus konservide vargus toimus. Asjaajamine ja tunnimehe vahetus võttis tükike aega. Toodi paugutaja postilt tunnistusi andma.
Selgus , et tema näeb , võsa aia taga liigub tasakesi. Ja kujuta ette , liigutakse tema valvatava aia poole.
Valvas tunnimees hüüab karmilt. Стой.кто там-Seis, kes seal on
Vastust ei tule ja sahin ka ei lõpe. Tullakse aina lähemale.
Uus röögatus, Стой,стрелять буду-Seis, tulistan.
Ikka ei mingit muutust.
Muidugi, natuke targem oleks oodanud, millal aiani tullakse , aga see jobukakk pani tuletoru üürgama.
Lasi pool automaati tühjaks ja sahin ning ragin ikka ei lõpe. Laskmise õnneks lõpetas.
Mindi surnuid ja haavatuid kokku lugema ja leiti lehm elusa ja puutumatuna võsas maistvaid võrseid nosimas. Ilmselt militaarlehm, paugutamist ei peljanud ja seepärst automaadi valang teda ka minema ei peletanud. Sõi rahulikult edasi.
Valvas tunnimees rääkis ausalt ja otsekohe ära nagu Agu Sihvka, et oli juba silme ees autasuks puhkust näinud. Kes siis nii nurjatult võsas muu püherdab ja objektile murrab kui bandiit.
Autasu ta kahjuks ei saanud, sõimata nagu muda.
Jälle põhisüüdistus, oinas ei saanud isegi vaikselt kakerdavale lehmale pihta. No milline bandiit ennast nii kaua eksponeerib ?
donnervetter
Liige
Postitusi: 171
Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
Kontakt:

Postitus Postitas donnervetter »

Üsna eeldatav käitumine nö töödeldud soldati poolt - dispatimehed ainult seda ootavadki, et tunnimehele kõrri karata. :D
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Kah kuidagi seotud karauliga.

Saatus pole enda määrata. Millisesse väeossa satud ja kuhu välja jõuad, seda keegi ei tea.
1971 aasta juunis minuga koos bussi topitud kodumaakaitsjaid ilmus siin kui seal episoodiliselt nähtavale.
Rõõm kohata.
Nägin korraks dispati automaaturina n.n. oma poissi. Mõne sõnagi sain vahetada.
Dispatis oli kaks omavahel seotud kontingenti, mõlemad teenisid sõjaväelaslikult sundaega. Kumki ei tahtnud seal olla aga saatus hoidis neid koos.
Vahe selles, et ühele anti hommikul automaat kätte ja teised pidid tema kaitse all mingile töö tegemise kohale loivama.

Minu olesklemise koht jäi aiaga piiratud territooriumist väljapoole. Üle tee. Kunagine kubu, siis vist isegi saun olnud ja lõpuks laohoone igasuguse mõeldava ja mõeldamatu tavaariga.Taskulambi patareidest puulangetussaagedeni DRUZBA.
Minu lao poole jääv vastasplats oli suur ning tühi.
Ühel päeval oli sinna maha tõstetud tohutu palgihunnik. Seisis suveni omaette kuni hakati sorteerima. Töö tegijateks dispatimehed.
Oleks vist solvav, kui võrrelda meetodeid vanade egiptlastega. Solvatute all mõtlen püramiidide ehitajaid.
Aga oh ime, nädalaid hiljem võis märgata, et suur hunnik kahanes ja mitu väiksemat erinesid üksteisest palgi jämeduse poolest.

Kuidas nägi välja töö tegemise koht.
Tulid ennelõunat kuus –seitse tolgust mööda teed. Riietatud nõukogude riigi pika ajaloo jooksul kasutuses olnud mundrite kombinatsiooni. Kahekaupa rivis ja rivi taga lontadi lontadi helevalgeks kulunud automaadiga, aga kaasaegses mundris püssimees.
Selge klassivahe.
Ühel või mitmel punaste lipukeste pundid kaenla all. Väga tähtis muideks.
Loivati palgivirnade juurde ja asuti lipukesi selle ümber maasse torkima. Jälle väga tähtis asi.
Siis vist asuti tööd organiseerima ja kunagi ka tööd tegema. Kõik see venis nagu härja ila, minul nii palju aega ega kannatust ei olnud, et protseduur otsat lõpuni ära näha.
Samal päeval, nagu aru saate.

Liikumised olid mõõdukad ja aeglased, vahel võis isegi palgi veeremist tabada. Siis tehti suitsu . Varemalt sai mainitud, et pikemad ajavahemikud näitasid muutusi platsil.
Mulle jäi esialgu arusaamatuks, kuidas see ufonautide kari koos seisab. Milleks need tobedad lipud. Üks ainuke püssimees, seisab kaugemal, loivab aeglaselt ja vist magab püstijalu. Ja miks karistusalused laiali ei jookse ning plehku ei pane. Minu ettekujutuses muud ei saagi valvur teha, kui karjuda kogu aeg, Назад-стрелять буду-Tagasi,tulistan.
Aga karjumist kuulda ei ole.

Kuid etterutates, laskmist küll.
Tegelikult käis pidev kassi-hiire mäng. Päevi kestev näiliselt rahulik loivamine oli petekas.
Kasvandikud liikusid lippude sees ja nendest väljapoole jääval alal viibimine keelatud. Ja pidevalt käidi püssimehel närvidele sellega, et muuseas liiguti vajadust simuleerides kord lippudele lähemale kord kaugemale.
Nüüd tuleb põnev moment.
Kui ümberkasvatatav seisis lippudega juba ühel joonel, siis tunnimees teda möiretega tagasi kutsuma ei hakanud.
Nagu muuseas käis kärakas ja muld lendas korrarikkuja jalge ees. Niisugune hell ja tähelepanu juhtiv automaadihõige.
Ei näinud, et keegi oleks sellest surmani ehmunud. Kõik toimus nagu aegluubis. Korrarikkuja astus kuulekalt lippudest eemale palkide suunas ja töö, kui seda nii nimetada tohib, läks sama tempoga edasi. Kasvatuslik mõju ilmselge.
Kõik toimus mõõdukalt, harva veeres palk ja mind surmani ehmatavat paugutamist õnneks üliharva.
Asja mõte imelihtne. Kasvatatav tegelikult koju põgeneda ei kavatsenudki, plaanis oli jalga lasta vähemaks kui 24 tunniks,võtta päevake puhkust ja siis ise tagasi tulla. Karistuseks noomimine ja karts. Tunnimees oleks saanud igati nöökida, puhkust ära enam loodagi, usaldust tulevikus mingisugust jne. Tola seisus teenistusaja lõpuni.
Iga kord kui nägin nimetatud tegelasi, tänasin jumalaid kaugete roomaaegadeni välja, et mina sellisesse teenistusse ei sattunud.
polzunov
Liige
Postitusi: 89
Liitunud: 11 Juul, 2009 15:09
Kontakt:

Postitus Postitas polzunov »

Kas tõesti ainult üks tunnimees? Meie kandis tolgendas sihukese lahtise brigaadi ümber vähemalt kolm meest.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Paraku selles loos nii et ainult üks tunnimees ja sai ka muudel juhtudel umbes sarnast nähtud.
Arvan, et asi võis olla pätistumise astmes. Oli ju nende seas pisilolluste eest istuma sattunuid. Kõik ei saanud ka kahte aastat karistuseks.
Vaevalt minu poolt kirjeldatu puhul pööraseid niimoodi tööle saadeti.Aga inimese sisse ju ei näe ja mis puhul ja just täna ära pöörab.
Ega siis kuulipilduja tule all metsa poole lidumine ka tark tegu polnud.Ometi nad tegid seda ja parimal juhul said koerte käest pureda ja püüdjate käest tappa.
Aga enamasti räägiti surma saamisest,sest ei peatunud ka kõige lootusetumas olukorras.
Ma ei tea,kas see tõsi on,aga räägiti , püüdjate ind oli suur,sest vastutaja pidi minema ise dispatti selle asemele, kui põgenejal õnnestub haihtuda.
Minu tarkused nende sisemaailmast ja elukorraldusest on siiski kõrvaltvaataja omad ja episoodilised.See mida ma paarilt istujalt kuulsin(hospidalis) ja mida muidu räägiti.
Tore oleks kui keegi sellise teema avaks ja ehedaid mälestusi pajataks.
Kasutaja avatar
kuits
Liige
Postitusi: 65
Liitunud: 28 Nov, 2005 13:50
Kontakt:

Postitus Postitas kuits »

Kahtlen kas isegi aastate tagant keegi kes istunud on memuaare heietab.
Tean oma sõjaväe ajast kus esimese aasta mees sai dispati poolteist aastat ja kui me olime juba vanakeste staatuses ja praktiliselt peaaegu juba kodus( teenisin kolm aastat) kui tuli ta tagasi ,taltsas kui koerakutsikas ja madalam kui muru- küsimustele vastas ainult ei või jah ,ei mingeid meenutusi- ainuke mida pidevalt kordas ei soovita kellelegi sinna satuda.
Armees 1963-66
Moskva oblast
Aspelund
Liige
Postitusi: 1139
Liitunud: 04 Mai, 2005 10:45
Kontakt:

Postitus Postitas Aspelund »

Päevalehe raamatu sarja hetkel viimases osas meenutati trahvipataljoni "ravimeetodit", kus karistusalune lasti maa sisse kaevatud mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga tsementtorru ja jäeti sinna päevaks-paariks...

Välja võetud kodanik oli seejärel viisakuse musternäide...
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Aga on ju ka veel need,kes dispatis püssimeestena teeninud.

Uue teema avamine Mälestustes oleks suurepärane .

Ma ise ei taha dispatist kuuldud lugudega hiilata,sest ümberjutustus on ümberjutustus.

Ei valmistunud üldse nii pikalt kirjutama,arvasin et piirdun esimese nupukesega. Aga kuna loetakse siis tekkis uus mõte.

Kui väga vastu ei olda, siis pöörduksin oma meenutustega päris sõjaväkke mineku algusesse. Pealkiri sai küll hooga Karauul aga kui muud meenutused mööda foorumit laiali pillutada, siis tervik vist hajub lootusetult nagu suits l.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist