...järg.
Kas Te võiksite jutustada pisut üksikasjalikumalt, millistel asjaoludel Teid esimene kord alla lasti.
Ma olin paari juhtija, katsime P-40 Tomahawkidega ründelennukeid. Lendasime. Ilmusid „Messerid“. Näen, „Messerite“ paar asub rünnakule. Mina neile vastu, lauprünnakule. Rakurss sattus väga ebamugav, kuid annan lühikese valangu, mitte pihtasaamiseks, aga noh, nii, näitamiseks, et ta lesta tõmbaks.
Harilikult lasid sakslased jalga, aga korraga vaatan, juhtsakslane peitus suitsupahvakute taha, avas tule. Jõudsin veel mõelda, et „Ei ta pihta saa…“ kui korraga plahvatus, mürin, ragin, suits. Mõni sekund kangestust, siis tulin teadvusele. Nii, lendan, hävitaja väriseb, näidikute paneel on ribadeks, kõik on kilde täis. Tõmban juhist, katsetan pedaale, masin on juhitav, kuid trimmer ei tööta.
Hakkasin uurima, miks väristab. Tuleb välja, et propeller on „raske“ ja mingi vindiga „kergendada“ ei anna. Võtsin pöördeid maha, pöörasin lamedalt ümber ja niitevlennul lendasin kuni oma lennuväljani.
Seal selgus aga, et „Messer“ sai mulle kahe mürsuga pihta. Esimine sattus propelleri kattesse, ja viis rivist välja sammujuhtimismehhanismi. Teine aga täpselt kabiini, vasakusse pardasse.
Ja alles maa peal mõistsin, et kogu keha vasak külg (peamiselt käsi ja puus) on peente kildudega kaetud. Sadakond kildu sain. Aga kuni lendasin, ei tundnud isegi erilist valu. Ei, aru muidugi sain, et haavatud olen, aga ei osanud arvata, et nii tugevasti. Tõsilugu.
Mind saadeti Severomorskisse, õhujõudude hospidali. Osa kilde, suuremaid, võeti välja, suurem jagu, peened, istuvad siiamaani kehas. Tänu jumalale, et sügavale tunginud kilde oli hoopis vähe. Lamasin mõne päeva ja siis hakati kohale vedama
PQ-17 pealt päästetuid, pea kõik olid alajahtumisega. Neid olid toona kõik hospidalid ja haiglad täis. Ka mind paluti, et kas ma poleks nõus laskma end välja kirjutada ja järelravi väeosa santšastis tegema. Iga koiku oli arvel. Loomulikult olin ma nõus.
Niipea kui ma tagsi jõudsin, jätkusid lennud, erilist järelravi polnud. Ma olin ju ikkagi kogenud lahingulendur, mitte mingi salaaga.
Ohoo, mürsk kabiini! Kuidas Te terveks jäite?
Mind päästis P-40 üks konstruktiivne iseärasus. Sellel juhiti trimmerit sellise suure, 8-10 sentimeetrise läbimõõduga teraskettaga, millel paksust 1,5-2 cm, selle küljest läks trimmeri külge kett nagu jalgrattal. See ketas oli just vasaku käe all. Sellesse mürsk sattuski. Kettast endast läbi ei löönud ja selle tõttu ei lennanud killud mitte kabiini laiali, vaid piki vasakut parrast. Mind ainult riivas.
Ma muidugi mõistan, et taktitu küsimus, aga kuidas Te saksa kahurimürsu võimsust hindate?
Võimas. Nagu meie ŠVAKil.
Aga teine kord?
Samuti õhulahingus, juba „Kobra“ peal. Madistasime neljakesi „messerite“ kaheksa vastu. Mul vigastati mootorit. Tegin hädamaandumise, oma lennuväljale ei jõudnud välja venitada. Ilma vigastusteta sain hakkama.
Kinnituseta allatulistatuid Teil on?
On.
Mitu?
Kurat sellega. Mida siin peale kaklust ikka rusikatega vehelda...
Aga grupilahingus allalastuid Teil on?
On. Kaheksa tükki. „Mittetäisväärtuslikud“ võidud. Ja kurat nendega. Ära parem nendest kirjuta. Isiklikult tulistasin alla seitse. Need on kinnitatud. Ja lõpetame selle teema.
Rudel kirjutab oma mälestustes:
„…RAFi komandörid, kes piloteerisid „Hurricane“ vene poolele Murmanskis, jagasid oma mälestusi. Meie allatulistatutest ei jäänud peaaegu kedagi ellu…“
Mida sellist „koledat“ inglased nägid?
Ei tea. Ja mida nad üleüldse näha võisidki?
Järsku mõnda mahalaskmist?
Kus nüüd ütles. Noh, mõtle ise, miks hävitada vangilangenud lendureid.
Mõningaid allatulistatud saksa lendureid toodi meile lennuväljale vaatamiseks. Mäletan, Müller oli väga nördinud- kunagi tuli ta vigastatult maandumisele, kui keegi meist hakkas tema pihta tulistama. Kurtis, et nii pole rüütellik, vigastatut maandumisel tulistada. Aga meie talle-kas meie lendureid, kes langevarjuga välja hüppavad, on õhus surnuks tulistada rüütellik?
Müller ei suutnud uskuda, et meie Kolja Bokij ta alla lasi. Kolja oli temast kiitsakam ja peajagu lühem. Meie brigaadikomandör oli Petruhhin, karm mees, ta ütles Bokijle, „Anna talle molli, nii et katus lendab, küll siis usub!“ Naersime.
Saksa lendurid palusid alati näidata, kes neid alla tulistas. Ja kui näidati, siis ei uskunud peaaegu kunagi.
„Misasja? Et see…? Mind?!“
Kas sakslased tulistasid tihti väljahüpanud lendureid?
Tihti.
Mitte kõige taktitundelisem küsimus ja võite vastamata jätta, kuid kas teie isiklikult tulistasite kasvõi kordki lennuki hüljanud saksa lendureid?
Mitte kunagi.
Olgu siis, „kõrgetest mateeriatest“ vestlesime kenasti. Nüüd on mul jäänud sügavalt praktilised küsimused.
Kas lõikurid šassii trossi läbihammustamiseks olid lihtsad või spetsiaalsed selle jaoks? Räägitakse, et spetsiaalsed, tehases valmistatud ja hoiti neid presenttaskukeses.
Olid olemas nii spetsiaalsed, kuid enamusel lenduritest olid tavalised.
On teada, et I-16 oli šassii asendi näitamiseks kabiinis tuuleklaasi ja näidikutetahvli vahel painduv metallvoolik, mille sees liikusid trossikesed varrastega. Voolik oli kaares, selle ülemises otsas oli avatud osa. Kui seal paistsid vardakesed, siis tähendab telik oli sisse tõmmatud.
Jah, nii oligi. Vooliku sees olev trossike. Peale selle oli sissetõmbamise-väljalaskmise kontroll dubleeritud- märguvardakestega kandepindades.
Kas I-16 ja „Hurricane“ suuskadel ekspluateeriti?
I-16 olid spetsiaalsed suusad, kuid neid me ei kasutanud. Niigi kiirust ei jätkunud, mis suuski seal veel. „Hurricane“ suuski polnud. Minu teada isegi ei projekteeritud.
Kas I-16 ja teistele masinatele ebastandartset relvastust paigaldati ja kas esimeste seeriate I-16 relvastust tugevdati?
Nagu ma sulle juba rääkisin, suurekaliibrilised kuulipildujad ja reaktiivmürsud, muudest leiutistest pole kuulnud.
Kas I-16d mootoritega M-25 tehti polgus ümber või saadi töökodadest mootoritega M-62 või M-63.
Ei, ei polgus ega töökodadest.
Kuidas te reaktiivmürskudega tulistasite? Kas lennukite pihta laskmist kah oli, distantsi häälestamine, kas kogupaugu hajumine oli, kuidas distantsi määrati?
Distantsi määrati sihiku järgi, tuli avati iseseisvalt. Kogupauguga lasti.Sihiti üksikut lennukit, kuid laialikandumine oli nii suur, et sihikulist tuld selle sõna tavapärases mõttes oli võimatu anda. Kuid distantssütiku ja kogupauguga tuli päris hästi välja.
Millisele distantsile tiivakuulipildujad sisse lasti?
Ei mäleta enam täpselt. Sisse lasti tiirus, spetsiaalse märklaua pihta, vististi 100-200 meetri pealt. Me ju avasime tule „needipeade järgi“
Kuipalju keerulisem oli manööverlahingus pihta saada tiiva ja sünkroniseeritud relvastusest võrreldes mootorikahuriga?
Tiivarelvastus nõuab täpsemat distantsimääramist , tihedus on väiksem ja omab suuremat surnud tsooni. Aga kuipalju keerulisem oli, on mul raske öelda.
Kas lennukit kandis laskmisega kõrvale ka? Kui omavahel võrrelda tiiva, sünkroon- ja mootorisuurtükki, Škassi, BS ja ŠVAKi
Tulistades suurtükkidest ja kuulipildujatest mitte. RSidega- jah. Lennuk otsekui võpatas ja tõmbles küljelt küljele.
Aga 57-mm reaktiivmürsud, kas te neist pisut lähemalt rääkida võiksite? Mingi ebastandartne kaliiber?
57-mm reaktiivmürsud olid ainult sõja algul. Sõjaeelne varu. 1942 aasta lõpuks olime need kõik välja tulistanud ja kogu ülejäänud sõja kasutasime vaid kaliibreid 82 ja 132 mm.
Kuidas te isiklikult tulistasite? Trasside järgi korrekteerides või kohe täpse valanguga tabamiseks. Millise ettearvestuse tegite?
Põhiliselt tulistati otse tabamiseks. Needipeade järgi lastes- minimaaldistantsilt.
Vajaduse korral sundida vastast kurssi muutma , kui puudus võimalus suure kauguse tõttu kindlalt tabada, tulistati trasseritega valangus, ennetusega 4/4. Ennetus võeti sihikuvõrgustiku järgi.
Milline oli lahingukomplekti kulu lahingus?
Sõltus lahingu liigist. Kõige suurem oli kulu pommitajate ja ründelennukite katmisel. Seal tuli tihti pikkade valangutega tulistada. Sageli tuli seal komplektist puudu.
Kas juhtus, et allatulistatud hävitajad kirjutati pommitajate või õhutõrjesuurtükkide arvele?
Ilmselt juhtus, eriti kuniks veel fotokontrolli polnud. Lahingus seda juhtus, väga raske oli määrata, kes konkreetselt tulistas. Tulistasid ju kõik.
Kuidas arvestati lahingulendu?
Lahingulenuks loeti lendu lahinguülesande täitmiseks.
Kas juhtus, et lahingulendu ei arvestatud, kui ülesanne täitmata jäi?
Muidugi, lahinguülesanne jäi ju täitmata.
Kas lahingulend ja õhulahing on üks ja seesama?
Ei, lahingulend võis olla ka ilma õhulahinguta. Tihti, isegi vaenlast õhus kohates, lõppes lahingulend ilma õhulahinguta. Õhulahing oli see, kui mõlemad pooled otsustasid oma ülesanded lahendada manööverlahinguga, mille käigus püüavad aktiivselt vastast rünnata. Kui aktiivset manööverlahingut pole, tähendab ka õhulahingut polnud.
Katame näiteks konvoid. Ja algab. „Paremal Messerid!“ Meie sinna. Paugutasime vastaskurssidel, läksime laiali. „Vasakul Junkersid!“ Meie nende juurde. Nemad nägid meid, pildusid pommid alla merre ja pöörasid ringi. „Taga Messerid!“ Meie jälle neile vastu. Meie tulistasime, nemad tulistasid, läksime lahku. Nii rähklesidki konvoi kohal siia-sinna, koju tagasi jõuad läbimärjalt, välja võid väänata, kuid õhulahinguks seda ei loetud. Lihtsalt lahingulend…
Aga kuidas te konvoiga sidet hoidsite?
Põhiliselt raadio teel, kuigi juhtus ka ilma selleta. Tihti osutasid meremehed meile neid ründavate lennukite suunda punaste rakettidega, eriti kui raadiosidet polnud.
Kuivõrd keerukas oli piloteerida I-16, I-15, LaGGi, „Hurricanet“ jt? Võrdlevalt.
Kõige keerukam oli I-16, ülejäänud olid lihtsamad. Üldiselt olid igal lennukil omad piloteerimiskeerukused. Siin sõltus kõik lahingutehnika omandamise astmest.
Talvel lendasite I-16 karusnahksetes kombeldes? Kui jah, siis kas see vaatele mõju ei avaldanud?
Lahinguolukorras kombeldes ei lennanud. Need olid suured ja kohmakad, ahendasid liikumist ja tõkestasid toimetamist. Lendasime tavalistes mitmekihilistes pükstes ja ilma kraeta puhvaikades, siidsalliga.
Kas õlarihmu kasutasite?
Kasutasime. Kuigi ajuti olid vaid vöörihmad.
Milline oli I-16l väljavaade tagasuunas. (Näiteks kas oli kiil või selle tagune ala nähtav vaid vaadates või tuli tugevalt välja küünitada?
Niimoodi küünitasime välja, et sabakark oli näha. Kui nägid, tähendas et oskasid vaadata,
Kui pommitajaid rünnati, siis milline oli lahingukomplekti kulu üksikute sõlmede tabamiseks? Kas oli raske tabada laskurit, piloodikabiini, kuhu standardselt tulistati?
Pommitajat rünnates püüti eelkõige mootoreid tabada. Isegi kui alla ei tulistatud, siis vähemalt pommid heideti alla sihtmärgini jõudmata. Laskuri pihta sihiti siis, kui altpoolt rünnati.
Lahingukomplekti kulu sõltus relvast. Näiteks selleks, et P-39ga Ju-88 alla tulistada, nõudis kahe kuni kolme 37 mm mürsu või 20-40 tabamust 12,7 mm kuulipildujast.
Küsimus mitte päris teemasse, aga kuidas Teile tundub, Kas Ju-88 kui pikeeriv pommitaja oli parem kui Pe-2?
Ju-88 ei pommitanud kunagi pikeerimiselt, vaid horisontaallennult.
Aga teatmikuandmetel oli Ju-88 pikeeriv pommitaja
Ega Sa midagi sassi ei aja? Sakslastel oli „pikeeriv“ ju Junkers Ju-87, „Pastlakandja“. See jah, pommitas ainult pikeerimisel. Hästi ja täpselt pommitas, väga aeglane oli ainult. Kerge oli teda alla tulistada. Minuarust seda 1944 aasta keskpaigast põhjas enam ei kasutatud. Aga Ju-88? Pole kordagi näinud, et see pikeerimisel pommitanud oleks? Isegi kuulnud pole sellest midagi.
Kas meie lendurid kasutasid õhus orientatsiooni kella sihverplaadi järgi, näiteks vaenlane kell kaks ja kui mitte, siis kuidas suundi nimetati?
Sihverplaati ei kasutanud. Orienteeruti lihtsalt- „paremal-üleval“, „vasakul-all“, „taga“ jne.
Kui keerukas oli õhus „Hurricanest“, P-40, LaGG-3 lahkuda? Kas kuppel tuli suurel kiirusel ära heita?
Kuppel tuli kindlasti ära heita. Lennukist lahkumise meetodid olid praktiliselt ühesugused.
Kuidas võrrelda vastupidavust hädamaandumise korral „kõhule“? I-16, LaGG-3, Hurricane jne. Kui ohtlik oli see piloodile, millised olid remondivõimalused?
Polaartingimustes oli eelmainitud maandumisi võimalik sooritada külmunud järvedel. Reeglina ei kujutanud eelmainitud tüüpidel selline asi endast mingeid raskusi. Hiljem masinad evakueeriti ja remonditi töökodades. Tõsi küll, tihti said masinad vigastusi ka evakuatsiooni käigus.
Kuidas võrrelda I-16, „Hurricane“ jt vastupidavust vaenlase tulele?
Hävituslennukid tulid reeglina tagasi tavakuulipilduja kuuliaukudega, harvemini suurekaliibrilise kuulipilduja omadega. Ning väga harva soomustläbistavate mürskude omadega. Aga tüüpide järgi polnud vahe suur.
Palju polgus lennukeid oli?
Lennukite arv polgus sõltus lahingutegevuse iseloomust ja vastase meisterlikkusest. Keskmiselt oli polgus 30-40 hävitajat, kuid oli hetki, kui polku oli jäänud 8-10 lennukit ja vähemgi.
Milline oli meie lennuväljade õhutõrjekate
Meie lennuväljade õhutõrjekate oli kaetud merelaevastiku õhutõrjesüsteemiga. Harilikult katsid lennuvälja 5-6 patareid 20 mm ja 37 mm suurtükkidega. Neid kasutati maandumise ja stardi katmiseks., samuti lennuvälja ründavate lennukite tõkestamiseks.
Jutustuses „Hurricanede“ kohta, selles hämmastas kõiki veidi informatsioon „kõrbemaskeeringu“ kohta. Kas täpselt olid masinad kollased või käib jutt siiski lihtsalt inglise rohekas-kollasest kamuflaažist?
Meil oli 15-20 kõrbevärvides „Hurricane“(meie vähemalt hüüdsime neid nii), suurte kollaste ja pruunide plekkidega. Ülejäänud, mis inglise lendurid meile üle andsid, olid standardset rohelis-pruunika inglise kaitsevärviga.
Veelkord maskeerimisvärvist. Kas võiksime täpsustada, kas land-lease masinatel värviti kere alumine osa helesiniseks või jäi ameeriklaste halliks. Ja üleüldse, kuivõrd levinud oli masinate ülevärvimine meie värvidesse? Kas numbrid värviti hõbedase värviga? Kas talvel lennukite värvimisel lupja kasutati?
Ameerika masinaid kunagi üle ei värvitud. Lupja ei kasutatud.
Tõsi, meie juurde tulid P-40d juba pealekantud rahvuslike tunnustega- valgete ameerika tähtedega. Meie värvisime tähed lihtsalt punaseks. Muus osas jäi värvkate muutmata.
Räägitakse, et Safonovi Kittyhawk oli helesiniseks värvitud. On see tõsi?
Niipalju kui mina mäletan, siis mitte. Tavalist oliivrohelist värvi oli.
Kas „Hurricanel“ teiste lennukitega võrreldes mingeid ekspluatatsiooni omapärasid või raskusi oli?
Ei. Niipalju, kui ma mäletan, ei kujutanud „Hurricane“ ekspluatatsioon mingit probleemi. Kõik tähtajalised hooldustööd tehti vastavalt instruktsioonidele, mis Suur-Britannias välja töötatud olid. Sama kehtis ka tehnika ekspluatatsioonitähtaegadele.
Te tähendasite, et seoses importtehnikaga tõusis järsult „õlikultuur“. Milliseid tehnilise kultuuri tõusumärke te teiste süsteemidega seoses veel tuua võite?
Teisi näiteid mul tuua pole.
Paljudes publikatsioonides on meenutatud, et Safonov sai oma lennuki P-40 „Kittyhawk“ ameerika delegatsioonilt, teie aga väidate, et õhujõududelt. Järsku siiski ameeriklastelt
Võis olla niimoodi, et ameerika delegatsioon andis lennukid õhujõududele ja sealt edasi Safonovile. Aga ma kahtlen väga. Aga igal juhul sellist üritust nagu „Lennukite üleandmine ameerika delegatsiooni poolt“ polgus kindlalt ei toimunud.
Nikolai Gerassimovitš, kas Te ei võiks meenutada, kinnitada või ümber lükata polgus ankru ja potituusaga sabal ning kirjaga „Za Safonova“ kerel olnud P-40 olemasolu. Kelle masin see oli? Ja üleüldse, kui laialt olid polgus levinud individuaalsed embleemid.
Ei mäleta, et meil polgus sellise kirjaga masin oleks olnud. Ei ässasid, ei ankruid lennukitele ei joonistatud. Individuaalseid embleeme ei olnud.
Võimalik, et selline masin ka oli, aga 78-ndas hävituslennuväe polgus. Seal armastati „joonistusi“. Joonistati hailõugasid, seda ma nägin ise ja võin kinnitada. Safonov ise lendas üksvahe I-16ga, millel oli kiri «За ВКП(б)!».
Muideks, kuidas tagavaraosasid saite?
Varuosad tulid tsentraliseeritult. Välismaistele lennukitele tulid varuosad koos lennukitega, konteinerites. Varuosasid säilitati laos ja toodi vajadusel väeosasse.
Nikolai Gerassimovitš, aga üldse, mitmel lennukitüübil Te lendasite?
Võtame järjekorras:
Enne sõda: Po-2, R-5, I-15bis, I-16 mudelid 4, 5, 10, 17 ja 21, UTI-4.
Sõja ajal: I-16 mudelid 28 ja 29, LaGG-3, MiG-1, "Hurricane", Р-40 - "Kittyhawk" ja "Tomahawk", P-39 "Airacobra" pea kõigi mudelitega, UT-1, UT-2.
Peale sõda: Jak-1b, Jak-7b, Jak-9, Jak-11, Р-63 "Kingcobra", La-9La-11, Jak-12, Jak-18, MiG-15, MiG-15UTI, MiG-17, MiG-19R, MiG-19SPSV, Jak-25, Jak-28, Su-9, Su-15, Su-15UT, An-14, Il-14, Tu-124, L-29, An-2
MiG-21 tegin kaks või kolm lendu, aga lennukitüübina teda ei omandanud. Ongi vist kõik.
Millised olid teie lemmiklennuk ja kõige ebameeldivam masin sõjajärgsel ajal
Lemmikuid on mul olnud mitu. MiG-19 viimase, PM seeria oma. Su-15, väga töökindel ja hea masin, kahe mootoriga. Su-9 kui "pilotaažimasin" oli väga hea, sellel suuritasin kogu kõrgema pilotaaži harjutuste kompleksi, aga mootor oli tal...hoidku jumal. "Ühekordne", niipalju kui mina tean, tiibraketilt. Lennukireziimide ja mitmekordse kasutamise jaoks absoluutselt sobimatu. Me kaotasime mootoririkete tõttu palju lendureid. Pärast viimistleti mootoreid ja Su-9 sai täiesti normaalne lennuk.
Aga miks Su-9 ei tehtud rindehävitajaks?
Ei tea. Ilmselt siiski mootori tõttu. Kuigi plaaner lausa palus seda. Unikaalsete pilotaažiomadustega masin oli, seepärast ma seda armastasingi.
Aga kõige ebameeldivam masin?
Ilmselt Jak-28.
Esiteks oli ta selline rohmakas ja kohmakas. Raske, kuigi mootorid olid võimsad ja töökindlad.
Teiseks, ülehelikiirusel kippus pragunema. Nii kui ülehelikiirusele läksid, nii tuli tehnikutel 2 mm puuriga tekkinud pragusid stoperdada.
Kolmandaks- kuimitu lendu ka päevas ei tee, ühte punkti maanduda oli võimatu. Hoiad justkui kõik režiimid välja, tema aga kord lendab, kord kukub. Haakis end raja külge seal kus ise tahtis, mitte seal, kus lendur soovis.
Neljandaks- väga halvasti töötav raadiokompass, sestap oli keerukates meteotingimustes temaga lennata keeruline.Raadiokompass seisis tal sabakiilul, kiil vibreerib, osuti kaldub küljele. Nii me ei orienteerunudki osuti näidu, vaid selle kõikumise keskpunkti järgi.
Vaat selle pärast ma Jak-28 ei armastanudki. Seda ju ei armastanud keegi.
Aitähh huvitava vestluse eest
Май 2003 г.
Ja taat ise...
Originaalintervjuu on loetav siit...
http://www.airforce.ru/history/ww2/golodnikov/index.htm
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...