Siia võiks kirja panna oma demblitöö kui seda üldse teha lasti...
Minul Eesti Kaitseväe päevilt ei ole midagi märkimisväärset kirjutada, aga ühe tuttava loo panen siia kirja.
Ühel kursakal oli nõuka ajal (86 - 88 ) ülesandeks poistega sidekraav valmis teha, milleks oleks kulunud u. käsitsi kaevates oma nädalake higistamist. Läksid mehed tegudele ning kuna töö eriti edasi ei läinud, siis tuli ühel sellil mõte, minna kolhoosi rääkima. Nagu ette aimata leidus seal vend koos traktoriga, kes selle poole päevaga ära tegi ning järgmine päev kui kaabel paigas oli, ajas kinni ka - tasu 25 rutsi. Kui juba järgmise päeva õhtul ette kandma mindi, et töö valmis ja ringkäigulehed võiks kätte saada, ei uskunud ülemus nede juttu enne kui ise vaatma tuli - oligi. Märgates traktori jälgi, ei öelnud ta midagi muud kui molotsõ ja järgmisel päeval olid ´´kaevajad´´ juba kroonuleivalt maas...
demblitöö
Oma demblitööd polnudki. Lihtsalt arvati, et teevad hiigla kavala nipi, Dobrovolski poligoon oli tarvis korda teha ja siis kupatatigi oktoobris 1975 vist kogu diviisi demblid sinna (muidugi osa dembleid jäid väeossa ja asendati noortega), olime just paar päeva tagasi tulnud Leedust kartulist. Võite arvata, et mida see kamp kuu aega seal teha tolgendas. Nii palju šampinjone pole ma elu sees enam söönud ja nii palju jalgsi korraga kõndinud, kui selle kuu aja jooksul. Planeeritud tööd aga ei edenenud summagi, siis kasutati nagu präänikut ja 15.novembril premeeriti 100 deduškat dembliga, kuhu ka mina sattusin, sest olin oma roodust ainuke, kellel oli põhja poole asja ja leitnant arvas, et ta saab musti nüüd tõeliselt keppida.
Ise teenisin Kuperjanovi ÜJP-s ja demblitööga meie rühma ei õnnistatud. Kuigi ma mäletan et esimestel päevadel kui uues vormis sööma läksime, siis mingid tüübid juurisid ühte pirakat kändu välja. Küsisid et noh noored palju teenida on? Kui me kokutasime et umbes 363 päeva, siis irvitasid et me juurime selle kännu nüüd välja ja siis läheme koju. Seda kändude juurimise meetodit kasutati eriti agaralt metsalaagris. Ja millalgi hiljem paar vene rahvusest ajateenijat, kes olid kogu oma teeenistusaja "positiivselt" 
silma paistnud, juurisid söökla juures ühte röögatult suurt kändu välja. Kui mälu ei peta siis oli see vist hõbepaju ja silma järgi otsustades nii 100 aastane. Kui nad olid suutnud selle ümberringi lahti kaevata ning väiksemad juured läbi raiuda, aeti ZIL sinna, tross kännu külge ja hakati sikutama. Ainukeseks tulemuseks olid kummijäljed asfaldil kuna ZIL-i rattad käisid lihtsalt koha peal ringi. Mis valemiga nad kännu välja said, ei näinudki.
silma paistnud, juurisid söökla juures ühte röögatult suurt kändu välja. Kui mälu ei peta siis oli see vist hõbepaju ja silma järgi otsustades nii 100 aastane. Kui nad olid suutnud selle ümberringi lahti kaevata ning väiksemad juured läbi raiuda, aeti ZIL sinna, tross kännu külge ja hakati sikutama. Ainukeseks tulemuseks olid kummijäljed asfaldil kuna ZIL-i rattad käisid lihtsalt koha peal ringi. Mis valemiga nad kännu välja said, ei näinudki....
Minu isal, kes teenis Ukrainas 63 - 66, oli selline lugu, et muidu igati ''eeskujuliku'' sõdurina ''õnnestus'' ka 1 paelakene endale peale saada, aga sama ruttu kui see sinna pandi, haitus ka sealt, kuna sai vähe kärakat ja naist piilutud ning nii see läks. Ühesõnaga anti mõista, et selle eest saad nii vanaasta õhtuks alles siit minema. (Oli vist nii, et sügisesed vennad pidi igaljuhul 31. dets vabastama ja kevadised sellid 30. juuniks). Aga siis leiti et vaja on teha ohvitseridele uus 8 korteriga elamu ning kes seal osalevad, saavad kohe pärast valmimist minekut - ise teate kaua nikerdate. Töö tehti nõukogudeliku kiiruse ja lohakusega valmis ning kes seda kvaliteeti ikka tol ajal nii palju jälgis, igatahes oli ´´meistritel´´ ehitis novembri alguseks valmis ning nii mu taat sealt ´´ennetähtaegselt´´ minema sai...
Üks hea sõber rääkis oma demblitööst, kusagil kuuekümnendate alguses teenis kusagil siberis ja demblitööna anti mingile hiiglapikale kuurile pilpakatus peale lüüa. Poistel masendus suur sest seda katust oli ikka paras hulk ruutmeetreid.
Korralikult töötades oleks seda tööd jätkunud vist 2-3 kuuks. Aga nagu ikka võeti abiks "soldatski nahoitsivost"= sõduri leidlikus. Teatavasti pilpakatust alustatakse alt ja nii kiht kihilt liigutakse ülespoole. Esimene alumine rida löödi korralikult kinni edasi kaks kolm rida ainult mõnest kohast ja kuna tegu siberi külmaga ikkagi novembri kuu siis ülejäänud read valati veega üle ja külm tegi ise oma töö. Sedasi jätkates oli katus nädalga valmis ja poisid said koju.
Korralikult töötades oleks seda tööd jätkunud vist 2-3 kuuks. Aga nagu ikka võeti abiks "soldatski nahoitsivost"= sõduri leidlikus. Teatavasti pilpakatust alustatakse alt ja nii kiht kihilt liigutakse ülespoole. Esimene alumine rida löödi korralikult kinni edasi kaks kolm rida ainult mõnest kohast ja kuna tegu siberi külmaga ikkagi novembri kuu siis ülejäänud read valati veega üle ja külm tegi ise oma töö. Sedasi jätkates oli katus nädalga valmis ja poisid said koju.
oblää´le
Kas praegu asjale järele mõeldes pole kahju täiesti teadlikult ja ise oma elust mahakriipsutatud 1,5 aasta pärast? Ja selles polnud süüdi mitte armee, vaid ikka ise ja ainult ise. Aga muidugi on see igamehe iseseisev otsus, kuidas ta oma eluga ringi käib ja mida teeb.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
-
canislupus
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
- Kontakt:
demblitöö
T..ra.siiamaani tuleb rebu maitse suhu kui demblitööd meenutan.ka nüüd 20 aastat hiljem.vzvodis oli meil 4 masinat(MTLB-strela 10 raketikompleks).igas masinas 3 meest.ja iga masina peale tuli 1 dembel.nii et siis 4 peale tuli kõigil masinatel roomikute vahetus.kurat nädal aega jubedat jõutööd.aga ära tegime.selleks ajaks saadeti meie patarei noored ohvitseride poolt ettenägelikult komandeeringusse.et me neid tööle ei saaks sundida.
teenisin endises SDV Podsdami kesklinnas 64 motoriseeritud laskurpolgus.
teenisin endises SDV Podsdami kesklinnas 64 motoriseeritud laskurpolgus.
alati saab paremini...
Re: oblää´le
Mitte 1,5 vaid 2 aastat.Ja miks sa arvad,et mahakriipsutatud aastad.Sai ringi liikuda,nägin eluolu erinevais paigus,tekis oskus endaeest kosta,vastutada,mõelda.jne. Võrreldes praegust kroonut,tõmbavad paljud nina vingu,kui saabub aeg minna 8 kuuks iseseisvust omandama.Ja kahjuks neid 20 aastaseid memmekaid jägub küllaga.Ja harilikult nad nendeks ärahellitatud latsekesteks ka jäävad.hillart kirjutas:Kas praegu asjale järele mõeldes pole kahju täiesti teadlikult ja ise oma elust mahakriipsutatud 1,5 aasta pärast? Ja selles polnud süüdi mitte armee, vaid ikka ise ja ainult ise. Aga muidugi on see igamehe iseseisev otsus, kuidas ta oma eluga ringi käib ja mida teeb.
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
26 kuud NA-s, ilma puhkuseta.
Sain elava kogemuse kuidas kõige kesisemates oludes hakkama saada ja hea praktika kuidas lõunamaa poegadega suhelda.
Prantsusm-l toimuv seetõttu päris hästi mõistetav. Kogemus õpetab, et iga 'tšurka' võib olla täiesti meeldiv ja tore kaaslane kui tal kaasas vähe rahvuskaaslasi. Mida suuremaks kasvab nende seltskond, seda suuremaks paisuvad ka probleemid. Prm-l anti neile kätte liigset voli ja ei pandud paika 'karjasuhteid'. Nüüd on supp mis keedetud pgnma hapu ja kuidas see 1kord ära helpida, ei tea vanatühi ka ....
Sain elava kogemuse kuidas kõige kesisemates oludes hakkama saada ja hea praktika kuidas lõunamaa poegadega suhelda.
Prantsusm-l toimuv seetõttu päris hästi mõistetav. Kogemus õpetab, et iga 'tšurka' võib olla täiesti meeldiv ja tore kaaslane kui tal kaasas vähe rahvuskaaslasi. Mida suuremaks kasvab nende seltskond, seda suuremaks paisuvad ka probleemid. Prm-l anti neile kätte liigset voli ja ei pandud paika 'karjasuhteid'. Nüüd on supp mis keedetud pgnma hapu ja kuidas see 1kord ära helpida, ei tea vanatühi ka ....
TÕDEONAJATÜTAR
DMB 87
Koos kevadpäikese ja kiire lumesulamisega hakkas lähenema ka 1. mai - töörahva püha ja paljuoodatud päev kõikidele sõduritele, sest sellest päevast alates oli loota kojuminekut. Kuna sain ülemustega normaalselt läbi ja neile probleeme ei põhjustanud siis lootsin, et järsku saan enne juuni algust koju. Minu suureks üllatuseks sain kolm päeva enne esimest maid korralduse oma asjad pakkida ja komandeeringust tagasi oma väeossa minna. 30 mehest oli siis meid 7 keda esimesena koju lasti.
Sõitsime siis väeossa tagasi ja seal muidugi öeldi, et "Ehhee!", ega ikka niisama ei sõida küll, peate enne oma panuse ka andma ja kui kiirelt teete, siis saate võib-olla oma paberid enne kätte kui 1. mail suurem jooming staabis tuleb.
Ma olin üldse ühel imelikul ajal armees. Alguses kuulutas Gorbatsov välja kuiva seaduse, siis perestroika, glasnosti ja lõpuks ka isemajandamise. Kuiv seadus muidugi mingit heakskiitu ei leidnud, glasnosti kartis juhtkond kui vanakurat välku, aga et kuidagi oma lojaalsust parteile demonstreerida, siis räägiti seda enam perestroikast ja isemajandamisest. Ühest küljest olime ju ehitusvägedes ja teisest küljest oli isemajandamine ju kõigile ohvitseridele hästi südamelähedane tegevus. Meie kaptenist roodukomandör pistis ikka igal võimalusel oma kõnede sisse ideid sellest, et vaadake meie oleme nüüd isemajandav väeosa ja lõpuks ometi saame midagi tõsist ehitama hakata!
No jah, ühesõnaga oli ülemustel tekkinud idee ehitada uus sigala, mis oli umbes kümme korda suurem kui vana ja oleks neile kenakese lisakopika toonud, sest ega vanastki sigalast meie toidulauale midagi ei jõudnud, kõik läks ikka vasakule. Ainukene probleem ehituse juures oli selles, et materjale polnud ju sellel ajal kusagilt võtta, vaja oli telliseid, tsementi, eterniiti, puitu, rauda, naelu, värvi jne.
Sellest väiksest asjast sai aga lihtsalt üle. Sõdurid käisid nagunii linnapeal midagi tsivilistinärudele ehitamas ja varustusülesanded olid ära jaotatud vastavalt sellele kus keegi käis. Ühed tõid iga päev näiteks kilo naelu tagasi, teised jälle nädalas ämbri värvi, kolmandad orgunnisid jälle koorma eterniiti. Kes rohkem varastas, sai kiita ja võis loota ka puhkusele saamisele. Minu jagu tegeles komandeeringus olles näiteks eterniidi ja torude hankimisega, kuu aja jooksul panime vaikselt plaate tehase taha võsasse ja siis korra kuus käis auto järel ning viis koorma minema.
Nojah, minu temblitööst siis...
Suure sigalaehitamise juures selgus, et ikkagi on materjali vähe kokku veetud (vahepeal oli ka bataljoni ülema eramu valminud) ja meile anti korraldus organiseerida kiirelt koorem telliseid ja neli vaati tsementi. Ega siis midagi, läksime võtsime auto, aga selgus muidugi, et bensiini pole. Esimene asi oli siis kahe ämbriga kõrvalasuvat kolhoosiehituskontorit külastada. Bensiin käes jäime õhtuhämarikku ootama ja peale Vremjat asusime vaikselt teele. Sõitsime ilma tuledeta ja kõrvalteid mõõda kõigepealt kohalikku tsemenditehasesse. Seal oli meil enne vähe luuret tehtud ja paari viina eest ühe selliga enne kokku lepitud, et siis kui öise vahetuse meister on söömas, saame meie oma tünnid täis laadida. Aega oli meil veerand tundi, aga esimese lahinguülesande täitsime eeskujulikult - vahele ei jäänud. Siis jälle veidi pimendatud hiilimist külavaheteedel ja jõudsime mingile mitu aastat pooleliolevale ehitusele mida keegi enam ei valvanud. Seal oli vähe rahulikum, laadisime oma GAZ 52 nii täis, et sellel vedrud juba sirged ja roomasime hommikuks väeossa tagasi.
Teised mehed olid jälle vahepeal müüri ladunud. Kuna tsementi polnud siis ladusid nad müüri sisse lihtsalt telliseid kraavimudaga, oli vaja ju kiirelt müürid püsti saada! Hommikul näitasime rooduülemale oma saagi ette ja saime ka kiita - molotsõ!
Läksime siis kantseleisse pabereid vormistama, batja surus kõigil kätt ja andis meile ka aukirjad.
Siis veel kaptjorkasse riideid vahetama. Kasarmu oli inimtühi ja jätsin oma aukirja ja koti korra aknalauale. Tulles aga puhaste riietega tagasi avastasin, et aukiri oli läinud! Ilmselt sobis see peale nimemuutmist kellegi dembli albumisse paremini.
Kõige suurem risk minu demblitöö juures oli midugi miilitsale või sõjavemiilitsale vahele jäämine ja siis oleksime alles peale jaanipäeva koju saanud.
Koos kevadpäikese ja kiire lumesulamisega hakkas lähenema ka 1. mai - töörahva püha ja paljuoodatud päev kõikidele sõduritele, sest sellest päevast alates oli loota kojuminekut. Kuna sain ülemustega normaalselt läbi ja neile probleeme ei põhjustanud siis lootsin, et järsku saan enne juuni algust koju. Minu suureks üllatuseks sain kolm päeva enne esimest maid korralduse oma asjad pakkida ja komandeeringust tagasi oma väeossa minna. 30 mehest oli siis meid 7 keda esimesena koju lasti.
Sõitsime siis väeossa tagasi ja seal muidugi öeldi, et "Ehhee!", ega ikka niisama ei sõida küll, peate enne oma panuse ka andma ja kui kiirelt teete, siis saate võib-olla oma paberid enne kätte kui 1. mail suurem jooming staabis tuleb.
Ma olin üldse ühel imelikul ajal armees. Alguses kuulutas Gorbatsov välja kuiva seaduse, siis perestroika, glasnosti ja lõpuks ka isemajandamise. Kuiv seadus muidugi mingit heakskiitu ei leidnud, glasnosti kartis juhtkond kui vanakurat välku, aga et kuidagi oma lojaalsust parteile demonstreerida, siis räägiti seda enam perestroikast ja isemajandamisest. Ühest küljest olime ju ehitusvägedes ja teisest küljest oli isemajandamine ju kõigile ohvitseridele hästi südamelähedane tegevus. Meie kaptenist roodukomandör pistis ikka igal võimalusel oma kõnede sisse ideid sellest, et vaadake meie oleme nüüd isemajandav väeosa ja lõpuks ometi saame midagi tõsist ehitama hakata!
No jah, ühesõnaga oli ülemustel tekkinud idee ehitada uus sigala, mis oli umbes kümme korda suurem kui vana ja oleks neile kenakese lisakopika toonud, sest ega vanastki sigalast meie toidulauale midagi ei jõudnud, kõik läks ikka vasakule. Ainukene probleem ehituse juures oli selles, et materjale polnud ju sellel ajal kusagilt võtta, vaja oli telliseid, tsementi, eterniiti, puitu, rauda, naelu, värvi jne.
Sellest väiksest asjast sai aga lihtsalt üle. Sõdurid käisid nagunii linnapeal midagi tsivilistinärudele ehitamas ja varustusülesanded olid ära jaotatud vastavalt sellele kus keegi käis. Ühed tõid iga päev näiteks kilo naelu tagasi, teised jälle nädalas ämbri värvi, kolmandad orgunnisid jälle koorma eterniiti. Kes rohkem varastas, sai kiita ja võis loota ka puhkusele saamisele. Minu jagu tegeles komandeeringus olles näiteks eterniidi ja torude hankimisega, kuu aja jooksul panime vaikselt plaate tehase taha võsasse ja siis korra kuus käis auto järel ning viis koorma minema.
Nojah, minu temblitööst siis...
Suure sigalaehitamise juures selgus, et ikkagi on materjali vähe kokku veetud (vahepeal oli ka bataljoni ülema eramu valminud) ja meile anti korraldus organiseerida kiirelt koorem telliseid ja neli vaati tsementi. Ega siis midagi, läksime võtsime auto, aga selgus muidugi, et bensiini pole. Esimene asi oli siis kahe ämbriga kõrvalasuvat kolhoosiehituskontorit külastada. Bensiin käes jäime õhtuhämarikku ootama ja peale Vremjat asusime vaikselt teele. Sõitsime ilma tuledeta ja kõrvalteid mõõda kõigepealt kohalikku tsemenditehasesse. Seal oli meil enne vähe luuret tehtud ja paari viina eest ühe selliga enne kokku lepitud, et siis kui öise vahetuse meister on söömas, saame meie oma tünnid täis laadida. Aega oli meil veerand tundi, aga esimese lahinguülesande täitsime eeskujulikult - vahele ei jäänud. Siis jälle veidi pimendatud hiilimist külavaheteedel ja jõudsime mingile mitu aastat pooleliolevale ehitusele mida keegi enam ei valvanud. Seal oli vähe rahulikum, laadisime oma GAZ 52 nii täis, et sellel vedrud juba sirged ja roomasime hommikuks väeossa tagasi.
Teised mehed olid jälle vahepeal müüri ladunud. Kuna tsementi polnud siis ladusid nad müüri sisse lihtsalt telliseid kraavimudaga, oli vaja ju kiirelt müürid püsti saada! Hommikul näitasime rooduülemale oma saagi ette ja saime ka kiita - molotsõ!
Läksime siis kantseleisse pabereid vormistama, batja surus kõigil kätt ja andis meile ka aukirjad.
Siis veel kaptjorkasse riideid vahetama. Kasarmu oli inimtühi ja jätsin oma aukirja ja koti korra aknalauale. Tulles aga puhaste riietega tagasi avastasin, et aukiri oli läinud! Ilmselt sobis see peale nimemuutmist kellegi dembli albumisse paremini.
Kõige suurem risk minu demblitöö juures oli midugi miilitsale või sõjavemiilitsale vahele jäämine ja siis oleksime alles peale jaanipäeva koju saanud.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Ehk on poisse kes teenisid Taskendis ja Afgaanis.Ise pääsesin Afgaanist
1981 aasta kevadel.Tuttavad kohad olid ka Termez.Mis asus päris
Amurdarja lähedal.Afgani saime üle Amurdarja jõe.Sel ajal veel seda Sõpruse silda ei olnud.Üle oli ehitatud pantoonidest sild.Liiklus oli
küll tihe.Huvitavaid momente oli küll palju.Sai ka suurest hirmust püksid täis tehtud.No nüüd tagant järgi mõelda-jookseks ja peidaks sellise
asja eest ei tea kuhu-aga mitte Afgaani.
Tänan.
unn
1981 aasta kevadel.Tuttavad kohad olid ka Termez.Mis asus päris
Amurdarja lähedal.Afgani saime üle Amurdarja jõe.Sel ajal veel seda Sõpruse silda ei olnud.Üle oli ehitatud pantoonidest sild.Liiklus oli
küll tihe.Huvitavaid momente oli küll palju.Sai ka suurest hirmust püksid täis tehtud.No nüüd tagant järgi mõelda-jookseks ja peidaks sellise
asja eest ei tea kuhu-aga mitte Afgaani.
Tänan.
unn
Gorkis - nüüd Nizni Novgorod 1986. aasta hilissügis. Meie kasarmu leedukatele anti demblitöö - uue peldiku vundament kaevata ja valada. Sots revolusseni aastapäev tuli vahele, lisaks külmalaine. Vennad jõudsid kaevata ca 30 senti, aga järgmine päev juba külmetas. Voolik, vesi, siis kihike liiva ning saalungid ning mört. Esmaspäeval 30 kraadi külma, aga töö oli valmis. Jabur oli asi algusest peale, sest süvend polnud kauba sees. Tea, mis kevadel sai...
Huvitav, mis ikkagi toimus...
Meilt taheti demblitöödega mitut nahka koorida. Rooduka määratud "demblitöö" hakkas juba detsembri keskelt peale. Ma pidin väljaõppe tarbeks konspektid kirjutama. Võtsin mõne suvalise raamatu, mis enam-vähem teemasse läks ja kirjutasin mõned lõigud välja. Valisin sellised kus väga palju tundmatuid sõnu sees ei olnud. Põhiline et roodukal oleks midagi kombatile ette näidata kui hakati kampaania korras lahinguvalmidust tõstma. Kõvad punktid olid selle eest soolas, sest konspekt - see oli midagi uut. Tavaliselt räägiti teooriatunnis peast või mingite märkmikulehtedel olevate segaste kritselduste järgi. Aga selle tööga üldiselt ei põlenud ja nokitsesin siis kui viitsimist oli.
Järgmisena leidis roodu tehnik, autoriteedilt vaat ei isegi roodukast kõvem, et äraminejad võiks ikka oma panuse ka riigi kaitsevõime tugevdamisse anda. Muidu ainult tukuvad, kruvikeerajad pihus ja õgivad kroonu toitu. Püüdsin selgitada, et kang või kuvalda rikub õrnad kunstnikukäed pöördumatult ära ja selle eest võib tribunali alla sattuda. Sabotaaz või kahjurlus ja vähemalt 10 aastat Leniniga seotud paikades on garanteeritud. Ikkagi leiti midagi - NZ autode mootorid tuleks ära konserveerida. Põhimõtteliselt tuli lõigata dermatiinist paras tükk, tavotiga kokku mäkerdada ja see sumbutiotsale või õhupuhastaja peale suruda. Lisaks veel ülejäänud avad kust õhk mootori sisemusse pääseb. Pataljoni laost anti rull dermatiini välja, tegin rea arvutusi ja loomkatseid, kuidas kangast oleks kõige targem lõigata ja ülejärgmiseks päevaks oli pool tööst valmis. Läksin uut rulli küsima ja sain laohoidja-prapporilt vastu pead , sest tema meelest ei tohtinud rull nii kiiresti otsa lõppeda. See päev läks tervikuna kõikvõimalikele vaidlustele ja teoreemide tõestamisele. Joonistasin kriidiga lao plekist uksele lõikeid nagu elupõline rätsep. Prappor pühkis vastukaaluks oma ürikute kirstu pealt ämblikuvõrgud ära ja kaevas kuskilt selle sügavustest välja sammaldunud instruktsiooni automootorite konserveerimise kohta. Ural 4320 mootorite jaoks olid ühe keerulise nimega Moskva akadeemia õpetatud mehed välja arvutanud , et konserveerimisriiet on ette nähtud 900 ruutsentimeetrit. Vahepeal käisin NZ angaaris üle lugemas, et palju autosid tehtud on ja arvutasime edasi. Mina sain tulemuseks, et ühe auto jaoks kulus 870 ruutsentimeetrit ja ei unustanud mainida, et minumeelest oli keegi selle rulli otsast juba matti võtnud ja tegelikkuses kulus riiet veel vähem. Seega asi vastupidine - mitte kuritahtlik raiskamine vaid selge kokkuhoid. Õhtu poole käis autoriteetne komisjon valmis autosid kontrollimas ja prappor pidigi urisedes uue rulli välja lohistama.
Mõtlesin juba, et vist on kõik, aga saatus veeretas veel ühe katsumuse. Maipühad said just läbi, imperialistid kallale ei tunginud. (NSV Liidus oli teooria, et sõda algab suure tõenäosusega mingite pühade ajal kui tavaolukorras üliinimestest kodumaakaitsjad hetkeks valvsuse kaotavad ja omale pudeli odavat õlut lubavad). Isikkoosseis patrullide läbi kannatada polnud saanud. Isegi kasarmul ei olnud pärast nii tähtsaid pühi ühtegi silmaga nähtavat kahjustust.
Kõik see täitis zampoliti südame ülevoolava rõõmuga. Uue töönädala alguses kogus ta meie roodu vanad olijad kokku ja teatas käsi hõõrudes, et pole viga, elasime talve üle, katsume ka edaspidi järje peal olla. Kahju muidugi, et parimaid parimate hulgast varsti enam meie keskel ei ole. Nii et saate isegi aru, mõned kiireloomulised tööd tuleks veel ära teha, sest tulevad noored ja need ei jaga asjast midagi ja üldse - isamaa ei unusta teid!
Zampolit tundis ennast ülesandeid jagades nagu jõuluvana. Mulle meenus hoopis stseen "Kevadest" kus Toots kooli lõpus oma kraami poistele laiali jaotas. Enamik karistustest olid standartsed - uudismaa, uudismaa, uudismaa. Uudismaa tähendas seda, et tuli minna Kaliningradi teise serva Lugavojesse sotslinnakut ehitama. Seal tuli telgid üles panna, okastraati vedada ja viljakoristusele saadetavatele autorapetele elu sisse puhuda. Eelmise aasta kohutav fiasko oli kõigil värskelt meeles ja sel kevadel oli siis otsustanud ettevalmistustega varakult pihta hakata. Üks löögigrupp formeeriti seegi kord meie autobati baasil.
Muid töid oli ka. Kemerovost pärit pigilind saadeti NZ ladude juurde. Zampolit ütles, et sulle, vaat sulle on hoopis eriline töö. Mäletad ju küll, mis nende karauuli kaevikutega juhtus. Eraldi sonderkomando sai ülesandeks kõigil NZ autodel õli karterist välja lasta, tünnis kuumaks ajada ja mingi imemögin sinna sisse keeta. Sellega hukati muidugi osa minu juba tehtud konserveerimistööst.
Minule määratu tundus kõrvaltvaatajale päris viisakas olema. Zampolit ütles ,et KPP- sse tuleb plakatid joonistada ja zampoteh (komandöri asetäitja tehnika alal) näitab töö kätte. Tegelikkuses oli asi selline, et kõige õigem oleks olnud ennast maha lasta.
Keeruliste alluvusvahekordade kaudu jagunes kogu pataljon mitteametlikult "staabiülema inimesteks" ja "zampotehi inimesteks". Nad mõlemad olid diviisist või isegi kuskilt kõrgemalt spetsiaalselt saadetud pataljoni mülkast välja tirima ja ise oma ülesande tähtsusest teadlikud. Zampolit ja kombat olid juba vanad ja elunäinud inimesed ja teadsid, et autobat ei saa mingi valemiga olla eliitväeosa. Terves Nõukogude armees ei oldud millestki sellisest kuuldud. Aga staabiülem ja zampoteh olid noored ja vähemalt püüdsid.
Mina mehkeldasin tavaliselt staabi ümber ja kuulusin üsna üheselt "staabiülema inimeste" hulka. Demblitöö zampotehi alluvuses ei tõotanud küll midagi head. Vaevalt, et zampolit seda meelega tegi, sellised nüansid ei tulnud talle pähegi. Tõenäoliselt oli zampoteh talle juba pikka aega nagu uni peale käinud, et kunstnikku oleks vaja. Ukrainlast, pataljoni peakunstnikku ja staabiülema isiklikku kirjutajat ei saanud anda, sest staabis oli samuti veel enne lõppu hädasti vaja monumentaalkunstiga tegeleda.
Teiseks, ma ei osanudki tegelikult joonistada. Kunstnikukuulsus oli rohkem sellest, et kui kuidagi ei saa, siis miskitmoodi ikka saab. Mõtlesin, et plakatikirjaga saaks ehk hakkama ja siis ka kui postkaart näidiseks antakse. Aga kui käsib näiteks vaba käega joonistada Urali ja vahva solbani selle kõrvale, on küll hambad. Zampoteh olin tuntud äkilise mehena, näeb sellist käkerdist ja lööb kohapeal labidaga vigaseks.
Järgmisel päeval oli vaatepilt veel palju hullem kui ma üldse arvata oskasin. Püstihull zampoteh oli lasknud remroodus teha vähemalt 20 soome papist plakatialust, mõõtudes meeter korda poolteist. Ja lisaks ühe 2x3 meetrit lahmaka, kuhu tema ettekujutuse järgi tuli joonistada Kaliningradi oblasti kaart, et igal väravast välja sõitma hakkaval sõjamehel oleks selge siht silme ees.
Virn oli KPP tühjas toas hunnikus ja ma ei osanud esimese päeva masenduses muud midagi teha kui need vana hea kombe kohaselt "plakatitausta halliga" üle värvida.
Kus üks mure on, sinna tuleb neid aina juurde. Selgus, et zampoteh ei tea isegi mida ta täpselt tahab. Ta oli kuskil väeosas näinud, et KPP-s oli kaart ja igasugused plakatid ja see oli "äge". Mis seal plakatite peal oli, polnud meelde jäänud. Selgitas, et meie KPP-s on tühi tuba ja teeks sinna õppeklassi ja paneks "igast värki" seintele üles.
Joonistamise mõtte suutsin kohe maha laita. Ütlesin, et see on eilne päev ja lootusetult vananenud tehnoloogia. Aga ehk saaks kuskilt selliseid plakateid kus sõdur demonstreerib vormiriietust või püssivõtteid. Siis tuli meelde, et keskkoolis , siis kui ise autode ehitust õppisin, olid plakateid erinevate autoosadega. Küsisin , et kas armee jaoks on ka selliseid eraldatud. Meil, Eestis, koolis olid. Lõikame plakatitelt ilusaid värvilisi pilte, kirjutame jutud juurde ja pärast vaatab isegi diviisiülem, näpp imestusest suus, meie KPP õppeklassi.
Zampoteh sattus vaimustusse ja tiris mõne päeva pärast kuskilt NZ varudest terve hunniku sõjaväekirjastuse toodangut. Enamus tuli minema visata, sest sõduritel olid seljas Nikita Maisikasvataja aegsed gimnastjorkad ja autod oleks nagu Berliini vallutamise filmidest nähtud. Midagi siiski oli, aga mitte päris see. Zampoteh hakkas ka oma kooliaega meenutama ja igasuguseid teooriad leiutama selle kohta, mis autoasjanduses ikka kõige tähtsam on. No ei edenenud plakatite tegemine kuidagi. Kirjutasin näiteks veermiku kohta mingi jutu ja panin juurde tagasilla pildi. Zampoteh kohe seletama, et nahhujaa tagasild, Uralil on ikka keskmine sild põhitegija.
Plakatit niisama lihtsalt ümber teha ei saanud, tuššiga kirjutatu tuli maha pesta , see mäkerdas halli alustausta ära ja siis tuli alus uuesti üle värvida. Lihtsam oli teha paberile alguses mingeid visandeid ja kooskõlastada ja settida lasta jne. Zampotehi polnud vahel päevade kaupa näha, tema põhienergia läks samuti Lugavoje ülesehitamisele. Mai keskpaik oli juba käes ja vist ainult 5-6 plakatit olid valmis. Kui närvid täitsa läbi olid, joonistasin suurt oblasti kaarti. Vähemalt üks konkreetne asi kus midagi vaielda ei ole.
Ei taha isegi meenutada - klassikuid mugandades: kuuldes sõna demblitöö, sirutus käsi suitsupaki järele. Lõpuks sain ikkagi zampotehile tübeteika kandadeni pähe tõmmata ja esimese käskkirjaga koju. See on küll täiesti eraldi jutt.
Järgmisena leidis roodu tehnik, autoriteedilt vaat ei isegi roodukast kõvem, et äraminejad võiks ikka oma panuse ka riigi kaitsevõime tugevdamisse anda. Muidu ainult tukuvad, kruvikeerajad pihus ja õgivad kroonu toitu. Püüdsin selgitada, et kang või kuvalda rikub õrnad kunstnikukäed pöördumatult ära ja selle eest võib tribunali alla sattuda. Sabotaaz või kahjurlus ja vähemalt 10 aastat Leniniga seotud paikades on garanteeritud. Ikkagi leiti midagi - NZ autode mootorid tuleks ära konserveerida. Põhimõtteliselt tuli lõigata dermatiinist paras tükk, tavotiga kokku mäkerdada ja see sumbutiotsale või õhupuhastaja peale suruda. Lisaks veel ülejäänud avad kust õhk mootori sisemusse pääseb. Pataljoni laost anti rull dermatiini välja, tegin rea arvutusi ja loomkatseid, kuidas kangast oleks kõige targem lõigata ja ülejärgmiseks päevaks oli pool tööst valmis. Läksin uut rulli küsima ja sain laohoidja-prapporilt vastu pead , sest tema meelest ei tohtinud rull nii kiiresti otsa lõppeda. See päev läks tervikuna kõikvõimalikele vaidlustele ja teoreemide tõestamisele. Joonistasin kriidiga lao plekist uksele lõikeid nagu elupõline rätsep. Prappor pühkis vastukaaluks oma ürikute kirstu pealt ämblikuvõrgud ära ja kaevas kuskilt selle sügavustest välja sammaldunud instruktsiooni automootorite konserveerimise kohta. Ural 4320 mootorite jaoks olid ühe keerulise nimega Moskva akadeemia õpetatud mehed välja arvutanud , et konserveerimisriiet on ette nähtud 900 ruutsentimeetrit. Vahepeal käisin NZ angaaris üle lugemas, et palju autosid tehtud on ja arvutasime edasi. Mina sain tulemuseks, et ühe auto jaoks kulus 870 ruutsentimeetrit ja ei unustanud mainida, et minumeelest oli keegi selle rulli otsast juba matti võtnud ja tegelikkuses kulus riiet veel vähem. Seega asi vastupidine - mitte kuritahtlik raiskamine vaid selge kokkuhoid. Õhtu poole käis autoriteetne komisjon valmis autosid kontrollimas ja prappor pidigi urisedes uue rulli välja lohistama.
Mõtlesin juba, et vist on kõik, aga saatus veeretas veel ühe katsumuse. Maipühad said just läbi, imperialistid kallale ei tunginud. (NSV Liidus oli teooria, et sõda algab suure tõenäosusega mingite pühade ajal kui tavaolukorras üliinimestest kodumaakaitsjad hetkeks valvsuse kaotavad ja omale pudeli odavat õlut lubavad). Isikkoosseis patrullide läbi kannatada polnud saanud. Isegi kasarmul ei olnud pärast nii tähtsaid pühi ühtegi silmaga nähtavat kahjustust.
Kõik see täitis zampoliti südame ülevoolava rõõmuga. Uue töönädala alguses kogus ta meie roodu vanad olijad kokku ja teatas käsi hõõrudes, et pole viga, elasime talve üle, katsume ka edaspidi järje peal olla. Kahju muidugi, et parimaid parimate hulgast varsti enam meie keskel ei ole. Nii et saate isegi aru, mõned kiireloomulised tööd tuleks veel ära teha, sest tulevad noored ja need ei jaga asjast midagi ja üldse - isamaa ei unusta teid!
Zampolit tundis ennast ülesandeid jagades nagu jõuluvana. Mulle meenus hoopis stseen "Kevadest" kus Toots kooli lõpus oma kraami poistele laiali jaotas. Enamik karistustest olid standartsed - uudismaa, uudismaa, uudismaa. Uudismaa tähendas seda, et tuli minna Kaliningradi teise serva Lugavojesse sotslinnakut ehitama. Seal tuli telgid üles panna, okastraati vedada ja viljakoristusele saadetavatele autorapetele elu sisse puhuda. Eelmise aasta kohutav fiasko oli kõigil värskelt meeles ja sel kevadel oli siis otsustanud ettevalmistustega varakult pihta hakata. Üks löögigrupp formeeriti seegi kord meie autobati baasil.
Muid töid oli ka. Kemerovost pärit pigilind saadeti NZ ladude juurde. Zampolit ütles, et sulle, vaat sulle on hoopis eriline töö. Mäletad ju küll, mis nende karauuli kaevikutega juhtus. Eraldi sonderkomando sai ülesandeks kõigil NZ autodel õli karterist välja lasta, tünnis kuumaks ajada ja mingi imemögin sinna sisse keeta. Sellega hukati muidugi osa minu juba tehtud konserveerimistööst.
Minule määratu tundus kõrvaltvaatajale päris viisakas olema. Zampolit ütles ,et KPP- sse tuleb plakatid joonistada ja zampoteh (komandöri asetäitja tehnika alal) näitab töö kätte. Tegelikkuses oli asi selline, et kõige õigem oleks olnud ennast maha lasta.
Keeruliste alluvusvahekordade kaudu jagunes kogu pataljon mitteametlikult "staabiülema inimesteks" ja "zampotehi inimesteks". Nad mõlemad olid diviisist või isegi kuskilt kõrgemalt spetsiaalselt saadetud pataljoni mülkast välja tirima ja ise oma ülesande tähtsusest teadlikud. Zampolit ja kombat olid juba vanad ja elunäinud inimesed ja teadsid, et autobat ei saa mingi valemiga olla eliitväeosa. Terves Nõukogude armees ei oldud millestki sellisest kuuldud. Aga staabiülem ja zampoteh olid noored ja vähemalt püüdsid.
Mina mehkeldasin tavaliselt staabi ümber ja kuulusin üsna üheselt "staabiülema inimeste" hulka. Demblitöö zampotehi alluvuses ei tõotanud küll midagi head. Vaevalt, et zampolit seda meelega tegi, sellised nüansid ei tulnud talle pähegi. Tõenäoliselt oli zampoteh talle juba pikka aega nagu uni peale käinud, et kunstnikku oleks vaja. Ukrainlast, pataljoni peakunstnikku ja staabiülema isiklikku kirjutajat ei saanud anda, sest staabis oli samuti veel enne lõppu hädasti vaja monumentaalkunstiga tegeleda.
Teiseks, ma ei osanudki tegelikult joonistada. Kunstnikukuulsus oli rohkem sellest, et kui kuidagi ei saa, siis miskitmoodi ikka saab. Mõtlesin, et plakatikirjaga saaks ehk hakkama ja siis ka kui postkaart näidiseks antakse. Aga kui käsib näiteks vaba käega joonistada Urali ja vahva solbani selle kõrvale, on küll hambad. Zampoteh olin tuntud äkilise mehena, näeb sellist käkerdist ja lööb kohapeal labidaga vigaseks.
Järgmisel päeval oli vaatepilt veel palju hullem kui ma üldse arvata oskasin. Püstihull zampoteh oli lasknud remroodus teha vähemalt 20 soome papist plakatialust, mõõtudes meeter korda poolteist. Ja lisaks ühe 2x3 meetrit lahmaka, kuhu tema ettekujutuse järgi tuli joonistada Kaliningradi oblasti kaart, et igal väravast välja sõitma hakkaval sõjamehel oleks selge siht silme ees.
Virn oli KPP tühjas toas hunnikus ja ma ei osanud esimese päeva masenduses muud midagi teha kui need vana hea kombe kohaselt "plakatitausta halliga" üle värvida.
Kus üks mure on, sinna tuleb neid aina juurde. Selgus, et zampoteh ei tea isegi mida ta täpselt tahab. Ta oli kuskil väeosas näinud, et KPP-s oli kaart ja igasugused plakatid ja see oli "äge". Mis seal plakatite peal oli, polnud meelde jäänud. Selgitas, et meie KPP-s on tühi tuba ja teeks sinna õppeklassi ja paneks "igast värki" seintele üles.
Joonistamise mõtte suutsin kohe maha laita. Ütlesin, et see on eilne päev ja lootusetult vananenud tehnoloogia. Aga ehk saaks kuskilt selliseid plakateid kus sõdur demonstreerib vormiriietust või püssivõtteid. Siis tuli meelde, et keskkoolis , siis kui ise autode ehitust õppisin, olid plakateid erinevate autoosadega. Küsisin , et kas armee jaoks on ka selliseid eraldatud. Meil, Eestis, koolis olid. Lõikame plakatitelt ilusaid värvilisi pilte, kirjutame jutud juurde ja pärast vaatab isegi diviisiülem, näpp imestusest suus, meie KPP õppeklassi.
Zampoteh sattus vaimustusse ja tiris mõne päeva pärast kuskilt NZ varudest terve hunniku sõjaväekirjastuse toodangut. Enamus tuli minema visata, sest sõduritel olid seljas Nikita Maisikasvataja aegsed gimnastjorkad ja autod oleks nagu Berliini vallutamise filmidest nähtud. Midagi siiski oli, aga mitte päris see. Zampoteh hakkas ka oma kooliaega meenutama ja igasuguseid teooriad leiutama selle kohta, mis autoasjanduses ikka kõige tähtsam on. No ei edenenud plakatite tegemine kuidagi. Kirjutasin näiteks veermiku kohta mingi jutu ja panin juurde tagasilla pildi. Zampoteh kohe seletama, et nahhujaa tagasild, Uralil on ikka keskmine sild põhitegija.
Plakatit niisama lihtsalt ümber teha ei saanud, tuššiga kirjutatu tuli maha pesta , see mäkerdas halli alustausta ära ja siis tuli alus uuesti üle värvida. Lihtsam oli teha paberile alguses mingeid visandeid ja kooskõlastada ja settida lasta jne. Zampotehi polnud vahel päevade kaupa näha, tema põhienergia läks samuti Lugavoje ülesehitamisele. Mai keskpaik oli juba käes ja vist ainult 5-6 plakatit olid valmis. Kui närvid täitsa läbi olid, joonistasin suurt oblasti kaarti. Vähemalt üks konkreetne asi kus midagi vaielda ei ole.
Ei taha isegi meenutada - klassikuid mugandades: kuuldes sõna demblitöö, sirutus käsi suitsupaki järele. Lõpuks sain ikkagi zampotehile tübeteika kandadeni pähe tõmmata ja esimese käskkirjaga koju. See on küll täiesti eraldi jutt.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist