Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Nii, nüüd jätame igasugused linnalegendid ja vaatame karmile tegelikkusele näkku
Minu kätte sattus üks huvitav märkmik pealkirjaga "Служебная книжка", kuhu on kirja pandud hulk tähtsaid militaarseid asju, alates vandetõotuse tekstist ja partei poliitbüroost ning lõpetades väeosa ohvitseride aadressidega, kuhu öise häire korral tuleb käskjalg saata. Märkmiku omanik teenis 1987 - 1989 Ussuriiski linnas Kaug-Idas, jutu järgi küttis väeosa katelt, vähemalt demblina. Ma ei küsinud, et miks selline märkmik, arvan ise, et see tehti ametlikult poliittundides noore sõduri ajal. Antud teemasse sobib üks tabel sellest märkmikust, nimega "Нормы суточного довольствия личного состава" Märkmikut skaneerima ei hakka, vaid kirjutan selle tabeli sisu maakeeles ümber. Veelkord, aastad 1987 - 1989, Kaug-Ida, Ussuriisk.
Toiduaine nimetus ja päevanorm grammides sõduri kohta (sulgudes minu kommentaar):
Leib, rukkijahust (must leib) 450
Leib, nisujahust (valge leib) 400
Teise sordi nisujahu (arvan, et podliva jaoks) 10
Tangained, erinevad 125
Makaronitooted 40
Liha 150
Kala, heeringas 100
Kombižir, pekk 30
Koorevõi 20
Taimne rasv 20
Suhkur 70
Tee 1
Kuivkissell 30
Kuivatatud puuvili 20
Sool 30 (miskipärast ei usu, et nii palju)
Juurviljad:
Kartul 550
Kapsas 120
Peet 40
Porgand 40
Mugulsibul 30
Maitseroheline, kurk 40
Juurvilju kokku 820
Tomatipasta 6
Loorberileht 0,2
Pipar 0,3
Äädikas 2
Munad 2 tükki (Iga päev?, ei usu)
Sinep 0,3
Esimese roa kaal (Supp) 600 grammi, temperatuuriga 75 kraadi
Teise roa kaal 380 grammi, sealhulgas liha 46 grammi või kala 72 grammi, temperatuuriga 65 kraadi
Kolmas roog (kompott, kissell) 250 grammi, temperatuuriga 8 - 14 kraadi.
Vaat sellised lood, tegelik elu, mis aga oli ja kvaliteet.
Muide, mis puutub siin teemas arendatud värki, et tee keetmine selline kunst oli ja, et värvi saamisega raskusi oli, siis mõelge ühe asja peale, et millest tšifiiri keedeti. Vaat nii.
Minu kätte sattus üks huvitav märkmik pealkirjaga "Служебная книжка", kuhu on kirja pandud hulk tähtsaid militaarseid asju, alates vandetõotuse tekstist ja partei poliitbüroost ning lõpetades väeosa ohvitseride aadressidega, kuhu öise häire korral tuleb käskjalg saata. Märkmiku omanik teenis 1987 - 1989 Ussuriiski linnas Kaug-Idas, jutu järgi küttis väeosa katelt, vähemalt demblina. Ma ei küsinud, et miks selline märkmik, arvan ise, et see tehti ametlikult poliittundides noore sõduri ajal. Antud teemasse sobib üks tabel sellest märkmikust, nimega "Нормы суточного довольствия личного состава" Märkmikut skaneerima ei hakka, vaid kirjutan selle tabeli sisu maakeeles ümber. Veelkord, aastad 1987 - 1989, Kaug-Ida, Ussuriisk.
Toiduaine nimetus ja päevanorm grammides sõduri kohta (sulgudes minu kommentaar):
Leib, rukkijahust (must leib) 450
Leib, nisujahust (valge leib) 400
Teise sordi nisujahu (arvan, et podliva jaoks) 10
Tangained, erinevad 125
Makaronitooted 40
Liha 150
Kala, heeringas 100
Kombižir, pekk 30
Koorevõi 20
Taimne rasv 20
Suhkur 70
Tee 1
Kuivkissell 30
Kuivatatud puuvili 20
Sool 30 (miskipärast ei usu, et nii palju)
Juurviljad:
Kartul 550
Kapsas 120
Peet 40
Porgand 40
Mugulsibul 30
Maitseroheline, kurk 40
Juurvilju kokku 820
Tomatipasta 6
Loorberileht 0,2
Pipar 0,3
Äädikas 2
Munad 2 tükki (Iga päev?, ei usu)
Sinep 0,3
Esimese roa kaal (Supp) 600 grammi, temperatuuriga 75 kraadi
Teise roa kaal 380 grammi, sealhulgas liha 46 grammi või kala 72 grammi, temperatuuriga 65 kraadi
Kolmas roog (kompott, kissell) 250 grammi, temperatuuriga 8 - 14 kraadi.
Vaat sellised lood, tegelik elu, mis aga oli ja kvaliteet.
Muide, mis puutub siin teemas arendatud värki, et tee keetmine selline kunst oli ja, et värvi saamisega raskusi oli, siis mõelge ühe asja peale, et millest tšifiiri keedeti. Vaat nii.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kaks muna päevas oli rahuajal vistist vaid reaktiividel lendavkoosseisu norm, meie saime seda vaid pühapäeviti ja riiklikel pühadel, koos tunni võrra pikema uneajaga. Seda viimast siis, kui õnnestus sel päeval kasarmus viibida. Ja teele annab suurepärase värvi kaaliumpermanganaat...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
.
Toiduaine nimetus ja päevanorm grammides sõduri kohta (sulgudes minu kommentaar):
Leib, rukkijahust (must leib) 450 (musta leiba sai Kalingradi ümbruses, Rostov -doni-ääres oli eranditult beloi hleb, selline saia moodi põrandaleiva kujuga neljakandiline päts, usun et sees oli ka maisi, maitses päris hästi muuseas)
Leib, nisujahust (valge leib) 400
Teise sordi nisujahu (arvan, et podliva jaoks) 10
Tangained, erinevad 125
Makaronitooted 40
Liha 150 (liha võis näha supikontide ümber ainult ,eks enamul oli rännanud prapporite koju)
Kala, heeringas 100 kala oli selline imelik nn zarenaja rõõba, väga kahtlane toode oli üldiselt
Kombižir, pekk 30 pekk oli selline suht võigas värk , suured pekitükid ujusid keemilises rasvas
Koorevõi 20 anti iga hommiku ringikujulises vormis 1 tk
Taimne rasv 20 see oli asendatud kombiziriga ma usun
Suhkur 70, tükksuhkur
Tee 1
Kuivkissell 30
Kuivatatud puuvili 20
Sool 30 (miskipärast ei usu, et nii palju) sool oli topsikutes ja võisid ise võtta kui tahtsid
Juurviljad:
Kartul 550 (sellest valmistati tõeliselt jäli parashat ,veega kartulisupp-puder , kruus krigises hamba all)
Kapsas 120
Peet 40
Porgand 40
Mugulsibul 30
Maitseroheline, kurk 40 harilikult mingi poolmädandatud hapukurk ka roheline hapendatud tomat
Juurvilju kokku 820
Tomatipasta 6 toda segati kombiziriga
Loorberileht 0,2
Pipar 0,3
Äädikas 2
Munad 2 tükki (Iga päev?, ei usu) iga pühapäeva hommikul 2 tk
Sinep 0,3
Esimese roa kaal (Supp) 600 grammi, temperatuuriga 75 kraadi
Teise roa kaal 380 grammi, sealhulgas liha 46 grammi või kala 72 grammi, temperatuuriga 65 kraadi
Kolmas roog (kompott, kissell) 250 grammi, temperatuuriga 8 - 14 kraadi.
Vaat sellised lood, tegelik elu, mis aga oli ja kvaliteet.
aga ärge unustage kartulipulbrit ja mitmesuguseid konserve , enamuses tushonka ning rõbnoje konservo
Toiduaine nimetus ja päevanorm grammides sõduri kohta (sulgudes minu kommentaar):
Leib, rukkijahust (must leib) 450 (musta leiba sai Kalingradi ümbruses, Rostov -doni-ääres oli eranditult beloi hleb, selline saia moodi põrandaleiva kujuga neljakandiline päts, usun et sees oli ka maisi, maitses päris hästi muuseas)
Leib, nisujahust (valge leib) 400
Teise sordi nisujahu (arvan, et podliva jaoks) 10
Tangained, erinevad 125
Makaronitooted 40
Liha 150 (liha võis näha supikontide ümber ainult ,eks enamul oli rännanud prapporite koju)
Kala, heeringas 100 kala oli selline imelik nn zarenaja rõõba, väga kahtlane toode oli üldiselt
Kombižir, pekk 30 pekk oli selline suht võigas värk , suured pekitükid ujusid keemilises rasvas
Koorevõi 20 anti iga hommiku ringikujulises vormis 1 tk
Taimne rasv 20 see oli asendatud kombiziriga ma usun
Suhkur 70, tükksuhkur
Tee 1
Kuivkissell 30
Kuivatatud puuvili 20
Sool 30 (miskipärast ei usu, et nii palju) sool oli topsikutes ja võisid ise võtta kui tahtsid
Juurviljad:
Kartul 550 (sellest valmistati tõeliselt jäli parashat ,veega kartulisupp-puder , kruus krigises hamba all)
Kapsas 120
Peet 40
Porgand 40
Mugulsibul 30
Maitseroheline, kurk 40 harilikult mingi poolmädandatud hapukurk ka roheline hapendatud tomat
Juurvilju kokku 820
Tomatipasta 6 toda segati kombiziriga
Loorberileht 0,2
Pipar 0,3
Äädikas 2
Munad 2 tükki (Iga päev?, ei usu) iga pühapäeva hommikul 2 tk
Sinep 0,3
Esimese roa kaal (Supp) 600 grammi, temperatuuriga 75 kraadi
Teise roa kaal 380 grammi, sealhulgas liha 46 grammi või kala 72 grammi, temperatuuriga 65 kraadi
Kolmas roog (kompott, kissell) 250 grammi, temperatuuriga 8 - 14 kraadi.
Vaat sellised lood, tegelik elu, mis aga oli ja kvaliteet.
aga ärge unustage kartulipulbrit ja mitmesuguseid konserve , enamuses tushonka ning rõbnoje konservo
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Lisaks mõned mõtted juurde, kuna sai nende normide ja nägude arvuga igapäevaselt rehkendatud.
Sool oli 3g näo peale, sellest jätkus nii toidu sisse, kui ka soovijatele juurde lisamiseks.
Liha võis asendada konservidega, sellel juhul oli norm väiksem, vist 90g. Kindlasti ei olnud liha ja konservid üheks ja samaks päevaks ettenähtud
Sama oli kalaga, mida asendas tavaliselt kala tomatis konserv, kogus 45g. Muide kala norm oli ikka koos peade, jalgadega, kui sisikond ka sees, mida juhtus harva, siis võis kogust suurendada vist 1,5 korda.
Või jaoks oli jah selline huvitav mõõtmisvahend, millest tulid ümargused junnid, idee kohaselt kõik õiges kaalus, aga või jagajal olid omad nipid, kuidas portsu vähendada.
Normides oli kuivkissell või kuivatatud puuvili.
Kartulipulber on tärklis ehk kartulijahu, mida tihti asendas tunduvalt jälgim maisipulber.
Sool oli 3g näo peale, sellest jätkus nii toidu sisse, kui ka soovijatele juurde lisamiseks.
Liha võis asendada konservidega, sellel juhul oli norm väiksem, vist 90g. Kindlasti ei olnud liha ja konservid üheks ja samaks päevaks ettenähtud
Sama oli kalaga, mida asendas tavaliselt kala tomatis konserv, kogus 45g. Muide kala norm oli ikka koos peade, jalgadega, kui sisikond ka sees, mida juhtus harva, siis võis kogust suurendada vist 1,5 korda.
Või jaoks oli jah selline huvitav mõõtmisvahend, millest tulid ümargused junnid, idee kohaselt kõik õiges kaalus, aga või jagajal olid omad nipid, kuidas portsu vähendada.
Normides oli kuivkissell või kuivatatud puuvili.
Kartulipulber on tärklis ehk kartulijahu, mida tihti asendas tunduvalt jälgim maisipulber.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Leidsin sealt toiduainete nimekirjast enda jaoks täiesti müstilisi asju ehk siis neid, mida ma sõjaväes olles kunagi ei näinud. Vähemalt mitte väeosa sööklas.
Peet, porgand, mugulsibul, maitseroheline, kurk, loorberileht, pipar, äädikas, sinep. Tangainetest polnud meil kordagi tatart. Ja konserve võisin külapoes imetleda.
Küll aga oli kuivatatud hernestest keedetud paraša päris hea.
Paar korda pakuti ka mannaputru- vee ja kombiziriga keedetult. Koos pekipodlivaga.
Kartulipulber oli selline helvestest koosnev, kevadel kindlalt etem, kui mädanenud kartulitest keedetud ollus.
Peet, porgand, mugulsibul, maitseroheline, kurk, loorberileht, pipar, äädikas, sinep. Tangainetest polnud meil kordagi tatart. Ja konserve võisin külapoes imetleda.
Küll aga oli kuivatatud hernestest keedetud paraša päris hea.
Paar korda pakuti ka mannaputru- vee ja kombiziriga keedetult. Koos pekipodlivaga.
Kartulipulber oli selline helvestest koosnev, kevadel kindlalt etem, kui mädanenud kartulitest keedetud ollus.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
võiks täpsustada ja mesta dislokatsii v-ts
-
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Re:
See oli ainuke siinse foorumi postitus, mis sisaldab sõna "kalapäev". Aga kas oli neljapäev kalapäev ka NL relvajõududes? Enda teenistusest ei mäleta, minu meelest oli mingi kalatoit üle päeva või lausa iga päev (žarenaja või varenaja või siis mingi kalasupp). Paar korda nädalas ka mintai konserv.canislupus kirjutas:Meie enda koduses kaitseväe köögis on asi sedasi et tegelikult pole sittagi muutunud viimase kümne aastaga - täpselt sama või siis isegi kohati (lahingukool ou jee... magustoidumees oma küpsistega ja aegunud halvaaga on õnneks minevik) oluliselt paremaks läinud.
Menüü sama - õhtuti suvaline kulinaariaime, hommikul mõttetu puder (pühapäeval mingi kellogs), neljapäev kalapäev. Täiesti söödav.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
1970-1972 olid põhimõtteliselt samad kogused, mul mälu hea. Ehk mõnes maitseaines oli väike erinevus, aga leib-või-liha-kala-kartul olid samas eelmainitud koguses.Pühapäevased munad tulid hiljem juurde. Liha 150 gr. oli koos kontide ja muuga. Nagu see lihakere laost saadi. Arvestus oli 100g lõunaks ja 50g hommikuks. Konservliha norm oli 112,5 g päevas. Kala oli õhtusöögi juurde, konservi kujul saime harva. Vahel oli kala asemel keedetud pekk kohalikust sigalast. Ilmselt pihtapandud kalakonsevide asemel.
Kartulinorm olid ka brutokaalus, aga kausis oli üsna napilt.
Tatart kohtasin ainult välitoidu konservides.
Kartulinorm olid ka brutokaalus, aga kausis oli üsna napilt.
Tatart kohtasin ainult välitoidu konservides.
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kalapäev oli vist üle päeviti – mälu võib ka petta. Ühel päeval anti õhtusöögi juurde liha mingil kujul (kotlet või praeliha), teisel praetud kala. Sama mälukas on nende kanamunadega. Kas anti lennutehnilisele koosseisule 1 või 2 muna päevas. Kaldun ise sinna 1 muna normi kanti ning sellele anti lisaks mingi kogus hapukoort, mida siis oli hea munaga süüa. (Meenub et kiviajal sai Tallinnast Balti ja bussijaamast mune majoneesiga). Samas oli kindlalt neid mune üle selle tõttu, et kõik neid ei söönud koguaeg. Ka oli lennukimeeskondadel lisanormid lendamise ajaks, millistest kogunes ajapikku lennukisse päris paras ports ning vajas aeg ajalt hävitamist suurema ühissöömingu-joomingu käigus.
Lisaks siia veel lingi venekeelse raamatu kohta РУКОВОДСТВО ПО ПРИГОТОВЛЕНИЮ ПИЩИ В ВОИНСКИХ ЧАСТЯХ И УЧРЕЖДЕНИЯХ СОВЕТСКОЙ АРМИИ И ВОЕННО-МОРСКОГО ФЛОТА
Juhend toidu valmistamise kohta nõukogude armee ja merelaevastiku väeosades ja üksustes. Aastast 1978
http://tyl.at.ua/_ld/0/23_Rukovodstvo_po_.pdf
Selle järgi vist pidi siis kodukootud sõjaväekokk enamustes väeosades süüa tegema.
Lisaks siia veel lingi venekeelse raamatu kohta РУКОВОДСТВО ПО ПРИГОТОВЛЕНИЮ ПИЩИ В ВОИНСКИХ ЧАСТЯХ И УЧРЕЖДЕНИЯХ СОВЕТСКОЙ АРМИИ И ВОЕННО-МОРСКОГО ФЛОТА
Juhend toidu valmistamise kohta nõukogude armee ja merelaevastiku väeosades ja üksustes. Aastast 1978
http://tyl.at.ua/_ld/0/23_Rukovodstvo_po_.pdf
Selle järgi vist pidi siis kodukootud sõjaväekokk enamustes väeosades süüa tegema.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kel huvi, võib erinevaid tänase päeva norme VF relvajõududele alates tavasõdurist kuni allveelaevniku ja lendavkooseisuni uurida siit. Tabeliteni jõudmiseks tuleb kõvasti kerida...
http://www.zakonprost.ru/content/base/33621#a3197
Sõjaaegsete normide kohta on üht-teist talletatud sellel aadressil:
http://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q= ... xw&cad=rja
http://www.zakonprost.ru/content/base/33621#a3197
Sõjaaegsete normide kohta on üht-teist talletatud sellel aadressil:
http://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q= ... xw&cad=rja
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
1993 jaanuaris Remniku Piirivalve Õppekeskuses ajateenistust alustades olid söökla seinal NSVL sõduri jalaväelase toidunormid kuid ühe erandiga-me saime need normid ka reaalselt lauale ja kõhtu.Muu nagu potiga supp lauale, tee kannus ja võirattad olid samad, mis vanema põlvkondade tegelaste mälestustes
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Lugedes NA ohvrite kirjeldusi sööklatoidust, olen siiralt tänulik, et sünniaasta seal on, kus ta mul on. Samas vene suhpai kõlab praegusega võrreldes vägagi huvitavalt. Metsa kaasatulevad konservid on koostisega allapoole igasugust arvestust. Eredaim näide see, et konserv nimega "sealihakonserv" sisaldas "sealiha max 8%". Üldjoontes nad ongi sellised "kõõlused ja sooled kondijahus E-želeega". Ainult väga purjus peaga sünnib suust sisse panna. Kuumutamisele ei tohi mõeldagi. Enamasti kui pikemad õppused ees paistavad, lähen ise gastronoomist läbi ning varun seljakoti salasoppidesse paar korralikku konservi ja/või jupi kivikõva täissuitsuvorsti. Igat masti turbonuudlid ja kiirpudrud seal pakkides on niikuinii ballast.
Ajateenistus trehvas mul ajaliselt ja ruumiliselt toonase parima EKV köögi peale. See oli veel aeg, kus Lahingukoolis anti süüa päris nõude pealt ning normaalseid kokkasid polnud veel lahti lastud. Möönduseks nii palju küll, et mulle need türgi küpsised täiesti meeldisid Minule kui koos kulumata saapatallaga kahemeetrisele ettenähtud topeltports oligi topeltports. Kõike topelt. Isegi noorteajal ei suutnud ma seda kogust endale sisse ajada. Kvaliteedilt oli toit üle päris mitmetest tänastest pubiroogadest. Ma näiteks ei teagi praegu Pärnus ühtegi söömakohta, kus prantsuse liha pakutaks (pehmeksuhmerdet ja maitsestet fileetükk koos sibulaga taignas). Pühapäeva hommikuti olid traditsiooniks pannkoogid. Kui juba teenistusaeg lubas ja suhted sööklanaistega head olid, võis endale tellida ülepanni pannkoogi. Pann ise oli kuskil suurusjärku meeter korda poolteist. Kui selle endale ikka sisse vägistasid siis lõuna ajal jõid morssi ja vahtisid ringi või leidsid üldse mingi progressiivsema tegevuse.
Mingil ajahetkel ja mingil põhjusel hakkas sööklas personal vahetuma. Oli suht sama aeg, kui need koerakausid/plekkmollid tekkisid. Toidud läksid üksluisemaks ning ühe uue vahetuse arusaam toiteväärtuse lisamisest oli asjade õlisse uputamine. Kuulukse, et peale meie tsiviiliminekut oli asi päris käest ära läinud.
Pärnu pataljoni paari viimase hingitsemisaasta jooksul ei mõistnud samuti toidu üle kurta eriti. Kuigi see šampinjoniperiood, mis vahepeal oli keeras nii mitmelgi mehel seedimise tuksi ja lõpetas paljude puhul seenesöömisisu igaveseks. Kui nad oleks suutnud vastava retsepti leiutada, nad oleks neid šampinjone magustoidu sisse ka toppinud. Kui juba suurte pagunitega staabihärrad hakkasid kurja häält tegema, tuli sööklarahval uusi meetodeid leiutama hakata, kuidas antud eelarve raames ettenähtud ballast lauale anda. Ja ükskord nad suutsid mind ikka tõsiselt ära ehmatada. Nägin menüüs, et järgmisel hommikul on traditsioonilise pudru asemel menüüs pelmeenid. Oh seda õnne ja rõõmu. Pelmeenid iseenesest head asjad (eriti kui sildi pealt koostisosad lugemata jätad). Ja toona minu mõistus ei osanud välja mõelda, kuidas saaks pelmeene söödamatuks muuta. Oi kuidas ma eksisin. Hommikul olin särasilmsena oma kandikuga leti ees, et kenad neiud jagage lahkelt. Supitaldrikusse maandus siis aines, mis meenutas frikadelle klimbilises jahukastmes hapukoorega ülevalatult. Kogu taignaollus pelmeeni ümbert oli lihtsalt sihikindlalt kördiks ära keedetud. Mitu kuud ei söönud kodus ka pelmeene.
Kõige NA-sarnasem (siit kirjelduste järgi) toitlustamine oli 2011 suvel Leedus Pabrade polügonil. Suur rahvusvaheline õppus, üle paari tuhande inimese väljas. Igat masti kõrgepagunilisi igast ilma otsast koos. Kõik eeldused olemas tippklassi toiduelamuseks. Aga võta näpust. Kogu kahe nädala vältel oli vähemalt kord või kaks päevas toiduks plaadiliim õhkulastud seaga. Õhkulastud siga kujutab endast tehnoloogiliselt kümneliitrisest bankast seakonservi, mis siis katlas kuumutamise teel kastmelaadseks muudetud on. Nime sai selliselt, et kord sööklasabas seistes sai juba söönud kohalikult pioneerilt (kes oma ninaaluse uhke karvakasvu tõttu teenis koheselt ära tiitli miinisahk) uuritud, et mille heaga siis täna kostitatakse. Too vastas, et na poligone snova svinju vzrõvali, ehk siis polügonil lasti jälle siga õhku. Plaadiliimi nad nimetasid millegipärast kartulipudruks. Peale kaudse sarnasuse värvis, mina muid sugulusi igatahes ei tuvastanud. Tagantjärgi kahetsen kibedasti, et retsepti ei küsinud. Pool aastat hiljem vannituba plaatides oleks hädasti tarvis tulnud. Aines keeldus ka peale pikemat veenmist kahvli või taldriku või ka suulae ja hammaste küljest irdumast. Oleks taldriku lakke visanud, oleks see sinna jäänud igavesest ajast igavesti.
Menüü valik igatahes eelarve taha pidama jääda ei saanud, kuna hommikusöögi juurde pakutav võileivakate oli klassist, mille puhul ma siinmail poes möödudes kurvalt ohkan ja pilgu kõrvale pööran. Vinnutatud veisesink, täissuitsuvorstid ja muud delikatessid. Muidugi oli täheldada ka seda, et peale toidukordi söökla tagaukse juures päris uhkete autode (needsamad autod, millega õhtul kokkadele järgi tuldi) pagasnikud miskit kraami raskelt täis laeti.
Kui meid siis kahe nädala vahel päevaks Vilniuse peale tolgendama lasti, oli kõigil eranditult esmaseks sihtmärgiks esimene ettejuhtuv söögikoht (minu juhitud pundil eesmärgiga - andke liha, mida peab ise noaga lõikama ja päris kartulit) ja teine sihtmärk toidupood, kust siis ülejäänud ajaks endale toidulisa soetati. Mõned soetasid nii põhjalikult, et järgneva nädala jooksul enam kordagi sööklasse nägu ei näidanud. Aga leedu lihameistrite kunsti tuleb sügavalt kummardada (ja hüva kraami hinnad on neil ka ilusad). Kui siinmail otsid täissuitsuvorsti, kus poole jagugi liha sees oleks tikutulega taga ning maksad ennast ikka ogaraks siis seal oli üllatavalt hea hinnaga (meie rahas vist kolm rubla latt) vinnutatud veiselihavorst sisuliselt vorstikujuliselt pakendatud latt veisefileed. Ameerika instruktorgi vaatas kadeda pilguga oma MRE kallal nõidudes, kui meie mehed rakmetaskust siukse oivaliselt lõhnava ja maitseva lihajupi välja tõmbasid ning otsast pussiga mehiseid viilakaid hamba alla kaksasid. Muuseas ka ameeriklased loobusid peale esimest nädalat kohaliku söökla külastamisest. Kuulsin ühelt nende seerult kurilkas, et nad olid lasknud endale konteineri MRE-sid (mikimaa kuivpakk siis) Rammsteinist järele lennutada. Mis tollest, et maitseb nagu sõda, aga saab mingitki moodi kõhu täis.
Leedu ühe toidukorra kuivpakk oli samas üllatavalt hea. Pearoa sees olev liha oli tolle sööklakraamiga võrreldes ikka ütlemata hea. Mõnes numbris leiduv pearoana pakutav aedviljaködi ei olnud mulle isiklikult küll väga mokkamööda, aga ülejäänud pudrud ja viled olid suisa vabatahtliselt söödavad.
Ajateenistus trehvas mul ajaliselt ja ruumiliselt toonase parima EKV köögi peale. See oli veel aeg, kus Lahingukoolis anti süüa päris nõude pealt ning normaalseid kokkasid polnud veel lahti lastud. Möönduseks nii palju küll, et mulle need türgi küpsised täiesti meeldisid Minule kui koos kulumata saapatallaga kahemeetrisele ettenähtud topeltports oligi topeltports. Kõike topelt. Isegi noorteajal ei suutnud ma seda kogust endale sisse ajada. Kvaliteedilt oli toit üle päris mitmetest tänastest pubiroogadest. Ma näiteks ei teagi praegu Pärnus ühtegi söömakohta, kus prantsuse liha pakutaks (pehmeksuhmerdet ja maitsestet fileetükk koos sibulaga taignas). Pühapäeva hommikuti olid traditsiooniks pannkoogid. Kui juba teenistusaeg lubas ja suhted sööklanaistega head olid, võis endale tellida ülepanni pannkoogi. Pann ise oli kuskil suurusjärku meeter korda poolteist. Kui selle endale ikka sisse vägistasid siis lõuna ajal jõid morssi ja vahtisid ringi või leidsid üldse mingi progressiivsema tegevuse.
Mingil ajahetkel ja mingil põhjusel hakkas sööklas personal vahetuma. Oli suht sama aeg, kui need koerakausid/plekkmollid tekkisid. Toidud läksid üksluisemaks ning ühe uue vahetuse arusaam toiteväärtuse lisamisest oli asjade õlisse uputamine. Kuulukse, et peale meie tsiviiliminekut oli asi päris käest ära läinud.
Pärnu pataljoni paari viimase hingitsemisaasta jooksul ei mõistnud samuti toidu üle kurta eriti. Kuigi see šampinjoniperiood, mis vahepeal oli keeras nii mitmelgi mehel seedimise tuksi ja lõpetas paljude puhul seenesöömisisu igaveseks. Kui nad oleks suutnud vastava retsepti leiutada, nad oleks neid šampinjone magustoidu sisse ka toppinud. Kui juba suurte pagunitega staabihärrad hakkasid kurja häält tegema, tuli sööklarahval uusi meetodeid leiutama hakata, kuidas antud eelarve raames ettenähtud ballast lauale anda. Ja ükskord nad suutsid mind ikka tõsiselt ära ehmatada. Nägin menüüs, et järgmisel hommikul on traditsioonilise pudru asemel menüüs pelmeenid. Oh seda õnne ja rõõmu. Pelmeenid iseenesest head asjad (eriti kui sildi pealt koostisosad lugemata jätad). Ja toona minu mõistus ei osanud välja mõelda, kuidas saaks pelmeene söödamatuks muuta. Oi kuidas ma eksisin. Hommikul olin särasilmsena oma kandikuga leti ees, et kenad neiud jagage lahkelt. Supitaldrikusse maandus siis aines, mis meenutas frikadelle klimbilises jahukastmes hapukoorega ülevalatult. Kogu taignaollus pelmeeni ümbert oli lihtsalt sihikindlalt kördiks ära keedetud. Mitu kuud ei söönud kodus ka pelmeene.
Kõige NA-sarnasem (siit kirjelduste järgi) toitlustamine oli 2011 suvel Leedus Pabrade polügonil. Suur rahvusvaheline õppus, üle paari tuhande inimese väljas. Igat masti kõrgepagunilisi igast ilma otsast koos. Kõik eeldused olemas tippklassi toiduelamuseks. Aga võta näpust. Kogu kahe nädala vältel oli vähemalt kord või kaks päevas toiduks plaadiliim õhkulastud seaga. Õhkulastud siga kujutab endast tehnoloogiliselt kümneliitrisest bankast seakonservi, mis siis katlas kuumutamise teel kastmelaadseks muudetud on. Nime sai selliselt, et kord sööklasabas seistes sai juba söönud kohalikult pioneerilt (kes oma ninaaluse uhke karvakasvu tõttu teenis koheselt ära tiitli miinisahk) uuritud, et mille heaga siis täna kostitatakse. Too vastas, et na poligone snova svinju vzrõvali, ehk siis polügonil lasti jälle siga õhku. Plaadiliimi nad nimetasid millegipärast kartulipudruks. Peale kaudse sarnasuse värvis, mina muid sugulusi igatahes ei tuvastanud. Tagantjärgi kahetsen kibedasti, et retsepti ei küsinud. Pool aastat hiljem vannituba plaatides oleks hädasti tarvis tulnud. Aines keeldus ka peale pikemat veenmist kahvli või taldriku või ka suulae ja hammaste küljest irdumast. Oleks taldriku lakke visanud, oleks see sinna jäänud igavesest ajast igavesti.
Menüü valik igatahes eelarve taha pidama jääda ei saanud, kuna hommikusöögi juurde pakutav võileivakate oli klassist, mille puhul ma siinmail poes möödudes kurvalt ohkan ja pilgu kõrvale pööran. Vinnutatud veisesink, täissuitsuvorstid ja muud delikatessid. Muidugi oli täheldada ka seda, et peale toidukordi söökla tagaukse juures päris uhkete autode (needsamad autod, millega õhtul kokkadele järgi tuldi) pagasnikud miskit kraami raskelt täis laeti.
Kui meid siis kahe nädala vahel päevaks Vilniuse peale tolgendama lasti, oli kõigil eranditult esmaseks sihtmärgiks esimene ettejuhtuv söögikoht (minu juhitud pundil eesmärgiga - andke liha, mida peab ise noaga lõikama ja päris kartulit) ja teine sihtmärk toidupood, kust siis ülejäänud ajaks endale toidulisa soetati. Mõned soetasid nii põhjalikult, et järgneva nädala jooksul enam kordagi sööklasse nägu ei näidanud. Aga leedu lihameistrite kunsti tuleb sügavalt kummardada (ja hüva kraami hinnad on neil ka ilusad). Kui siinmail otsid täissuitsuvorsti, kus poole jagugi liha sees oleks tikutulega taga ning maksad ennast ikka ogaraks siis seal oli üllatavalt hea hinnaga (meie rahas vist kolm rubla latt) vinnutatud veiselihavorst sisuliselt vorstikujuliselt pakendatud latt veisefileed. Ameerika instruktorgi vaatas kadeda pilguga oma MRE kallal nõidudes, kui meie mehed rakmetaskust siukse oivaliselt lõhnava ja maitseva lihajupi välja tõmbasid ning otsast pussiga mehiseid viilakaid hamba alla kaksasid. Muuseas ka ameeriklased loobusid peale esimest nädalat kohaliku söökla külastamisest. Kuulsin ühelt nende seerult kurilkas, et nad olid lasknud endale konteineri MRE-sid (mikimaa kuivpakk siis) Rammsteinist järele lennutada. Mis tollest, et maitseb nagu sõda, aga saab mingitki moodi kõhu täis.
Leedu ühe toidukorra kuivpakk oli samas üllatavalt hea. Pearoa sees olev liha oli tolle sööklakraamiga võrreldes ikka ütlemata hea. Mõnes numbris leiduv pearoana pakutav aedviljaködi ei olnud mulle isiklikult küll väga mokkamööda, aga ülejäänud pudrud ja viled olid suisa vabatahtliselt söödavad.
KVLK SP 98/99
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kananahk tuleb peale kui loed mida päris NA-s söögiks anti. Kohati võtab isegi kahtlema, et kas asi tõesti nii hull oli,ehk oli isegi. Ise ka muidugi samas klubis aega teeninud aga miilitsana võmmipataljonis. Meie söök oli küll sellisel juhul nagu restoran, võrreldes "rohelisega". Sai sisustatud aega ajateenimisega aastatel 84-86.
Menüü oli, nagu meile väideti, siseministeeriumi erivägedele spetsiaalselt koostatud. Isegi mingi plakat rippus sööklas, vist võitlusvaimu tõstmiseks, kus oli kirjas mida ja kui palju oli lisa, võrreldes tavavägedega. Meeles on, et liha oli iga päev 25 grammi rohkem, 1 muna lisaks, piima mingi kogus. Korra nädalas olid mingid puuviljad laual. Pühapäeviti anti küpsiseid, komme. Korra nädalas oli piimasupp, tavaliselt makaronidega, vahel riisiga. Riis oli ka pühapäeva hommikul koos kahe muna ja küpsistega. Leiba anti pool pätsi valget ja pool musta 4 mehe peale. Olime neljastes laudades. Ja siis muidugi kala, nagu eespool juba mainitud, "rõba žarennõi, varennõi i parennõi". Kusjuures olgu mainitud, et täiesti söödavas konditsioonis. Vastumeelsus tekkis pigem kala laualoleku liiga suurest esinemissagedusest. Sai isegi kokku arvutatud, mitu meetrit seda kala kahe aastaga sai kerre aetud. Hommikuti oli tihti mingi punane kala, "krasnaja rõba", nii oli ka menüüsse märgitud. Kohvi ei antud, ainult musta teed. Seda viimast sai öösiti veel täiendavalt juurde keedetud, "tsihviiritatud", kuna linnast teenistusest tulles oli sage nähtus, et keegi oli kusagilt poest mõne batooni kaasa haaranud, loe ostnud, oli see ju vaja sisse ajada. Tänu sellele , et me 5 päeva nädalas veetsime mööda linna jõlkudes, siis olenevalt patrulli asukohast, oli võimalik poest läbi hüpata ja toidulauda rikastada veel sealt kaasa ostetud toiduainetega. Muidugi " mudraja kniga", ehk ustaav seda ei lubanud, sellepärast lisandus kolmele toidukorrale ka neljas, mitteametlik, öine sabat "kaptjorkas" või "bõtovkas". Dai bohh kui pidid sellega vahele jääma,siis oli öine kross garanteeritud, ja et mitte sisse hingata suurlinna saastatud õhku tehti seda ettevaatusabinõuna sageli gaasimaskides.
Isegi need öised maratonid hipodroomile, kogipikkuses 12 kilomeetrit, ei murdnud vaprate võitlejate ergast vaimu, ning igasugune määrustevastane lisapajuk ei tahtnud ega tahtnud lõppeda dumbotškatest.
Polnud erandlik selline vaatepilt, kui öösel ennast kaelani täis õginud soldatid hommikuti süüa ei tahtnud, ning oma portsu kellegile ära andsid. Mõnele nooremale kolleegile. See kutsus muidugi esile korrapidaja ohvitseris suure meelepaha ja avaliku kahtlustuse mitteustaavikohase toidu väeossa toomises, kuid tõesta. "Ne poiman, ne vor".
Menüü oli, nagu meile väideti, siseministeeriumi erivägedele spetsiaalselt koostatud. Isegi mingi plakat rippus sööklas, vist võitlusvaimu tõstmiseks, kus oli kirjas mida ja kui palju oli lisa, võrreldes tavavägedega. Meeles on, et liha oli iga päev 25 grammi rohkem, 1 muna lisaks, piima mingi kogus. Korra nädalas olid mingid puuviljad laual. Pühapäeviti anti küpsiseid, komme. Korra nädalas oli piimasupp, tavaliselt makaronidega, vahel riisiga. Riis oli ka pühapäeva hommikul koos kahe muna ja küpsistega. Leiba anti pool pätsi valget ja pool musta 4 mehe peale. Olime neljastes laudades. Ja siis muidugi kala, nagu eespool juba mainitud, "rõba žarennõi, varennõi i parennõi". Kusjuures olgu mainitud, et täiesti söödavas konditsioonis. Vastumeelsus tekkis pigem kala laualoleku liiga suurest esinemissagedusest. Sai isegi kokku arvutatud, mitu meetrit seda kala kahe aastaga sai kerre aetud. Hommikuti oli tihti mingi punane kala, "krasnaja rõba", nii oli ka menüüsse märgitud. Kohvi ei antud, ainult musta teed. Seda viimast sai öösiti veel täiendavalt juurde keedetud, "tsihviiritatud", kuna linnast teenistusest tulles oli sage nähtus, et keegi oli kusagilt poest mõne batooni kaasa haaranud, loe ostnud, oli see ju vaja sisse ajada. Tänu sellele , et me 5 päeva nädalas veetsime mööda linna jõlkudes, siis olenevalt patrulli asukohast, oli võimalik poest läbi hüpata ja toidulauda rikastada veel sealt kaasa ostetud toiduainetega. Muidugi " mudraja kniga", ehk ustaav seda ei lubanud, sellepärast lisandus kolmele toidukorrale ka neljas, mitteametlik, öine sabat "kaptjorkas" või "bõtovkas". Dai bohh kui pidid sellega vahele jääma,siis oli öine kross garanteeritud, ja et mitte sisse hingata suurlinna saastatud õhku tehti seda ettevaatusabinõuna sageli gaasimaskides.
Isegi need öised maratonid hipodroomile, kogipikkuses 12 kilomeetrit, ei murdnud vaprate võitlejate ergast vaimu, ning igasugune määrustevastane lisapajuk ei tahtnud ega tahtnud lõppeda dumbotškatest.
Polnud erandlik selline vaatepilt, kui öösel ennast kaelani täis õginud soldatid hommikuti süüa ei tahtnud, ning oma portsu kellegile ära andsid. Mõnele nooremale kolleegile. See kutsus muidugi esile korrapidaja ohvitseris suure meelepaha ja avaliku kahtlustuse mitteustaavikohase toidu väeossa toomises, kuid tõesta. "Ne poiman, ne vor".
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
no standardsoldaatik kroonu kulul eriti maiustusi ei saanud , hea kui mõne küpsise pühade puhul , kotlett oli eriti haruldane nähtus - seda sai ainult uusaastaööl
kui raha oli said tsainajas maiustada , isegi kondentspiima oli seal saada
aga üldiselt -polnoje gavno
kui raha oli said tsainajas maiustada , isegi kondentspiima oli seal saada
aga üldiselt -polnoje gavno
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
kas miilitsale palka ka maksti või oli ainult närune polutska?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist