Keda punaarmees KGB-sse värvati või taheti värvata?
Keda punaarmees KGB-sse värvati või taheti värvata?
Mind taheti.
Kuna meil Kostromas olid väeosas rahvuste vahelised suhted väga halvad, siis taheti mind värvata, et ma teeks osakonda regulaarseid ettekandeid olukorrast. Sellise ettepanekuga tuli välja pataljoni arst. major, kes oli rahvuselt kaukaaslaste seast. Ta ütles mulle. et meie. väikerahvad. peame ennast kuidagi kaitsma. Tema naiivsus vöi kavalus
paistsid minu jaoks igatahes läbi. Mitmesugustel põhjustel ma sinna osakonda ei jõudnud, enne sain küüditamisest vabaks.
Kohtumine ise pidi toimuma väljaspool väeosa ala. kuskil Kostroma linnas. Mäletan, et see pidi olema hästi varjatud.
Kuna meil Kostromas olid väeosas rahvuste vahelised suhted väga halvad, siis taheti mind värvata, et ma teeks osakonda regulaarseid ettekandeid olukorrast. Sellise ettepanekuga tuli välja pataljoni arst. major, kes oli rahvuselt kaukaaslaste seast. Ta ütles mulle. et meie. väikerahvad. peame ennast kuidagi kaitsma. Tema naiivsus vöi kavalus
paistsid minu jaoks igatahes läbi. Mitmesugustel põhjustel ma sinna osakonda ei jõudnud, enne sain küüditamisest vabaks.
Kohtumine ise pidi toimuma väljaspool väeosa ala. kuskil Kostroma linnas. Mäletan, et see pidi olema hästi varjatud.
- gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
Tahtsin hirmsasti saada snaiperi väljaõpet
Palun väga, kirjutage N-parteise astumise avaldus
Olin noor küll aga nii lihtsalt liimile ei läinud.
Liiga palju on minu pere pidanud värdjate pärast kannatama.
Eks see unistus on veel siiani alles ja vahel harva saab
mõnda relva näppida kaa
Palun väga, kirjutage N-parteise astumise avaldus
Olin noor küll aga nii lihtsalt liimile ei läinud.
Liiga palju on minu pere pidanud värdjate pärast kannatama.
Eks see unistus on veel siiani alles ja vahel harva saab
mõnda relva näppida kaa
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Mind ei peetud vääriliseks. Meil näis osobist keerlevat selliste tegelaste ümber, kellel vist oli mingi luukere kapis või soov parema elu peale saada. Ükskõik, kas tahtmine kohe mingit eriväljaõpet saada või peale sõjaväge mõnda väärt kooli astuda.
Väeosa siseselt tehti arvatavasti ka eelluuret. Mu suhtumine oli teada: olen jah armees, aga kui tahate pange vangi. Mul vahet pole kus oma aastad ära istuda.
Organite esindaja käis mööda nagu tühjast küünist.
Väeosa siseselt tehti arvatavasti ka eelluuret. Mu suhtumine oli teada: olen jah armees, aga kui tahate pange vangi. Mul vahet pole kus oma aastad ära istuda.
Organite esindaja käis mööda nagu tühjast küünist.
Suhe organitega algaski nähtavasti koolis söjalise tunnis lollitamisest(üht episoodi olen siin foorumis kirjeldanud ka) mille tagajärjel avati kuskil toimik.Lisaks noore säga kahtlasele lojaalsusele köideti sinna kindlasti pölvkonnataguste lähisugulaste teod,mida omal ajal hinnati paljude aastatega.Igal juhul olin ma organite silmis nii kibe tegija,et kui ühe kohaliku pomo kaater kaduma läks ja hiljem roostikust üles leiti,nina Rootsi Kuningriigi poole ning bensiini täis laaditud,tulid minu juurde"kuumade südamete ja puhaste kätega" poisid aru pärima.18-aastase jaoks see eriti löbus ei olnud.
Siis,nagu pilkeks,küüditati mind Siseministeeriumi teenistusse.Algasid vestlused ossobistiga.Eks seal käisid enam-vähem köik,aga vaid korra-kaks.Mind jäädigi solgutama.Need jutuajamised olid tavaliselt sätitud sellise aja peale,kui ülejäänud rood tegeles mingi jälkusega,nii et soojas kabinetis istuda ja juttu puhuda oli päris mönus.Ossobistil jutt ikka jooksis,rääkis maad ja ilmad kokku,päris minu koduse elu-olu kohta,teenistuse kohta ja nii edasi.Imestamisväärt oli,kui palju ta teadis minu ja mu suguseltsi kohta-küllap mu toimikus üht-teist oli.
Kui olin aasta ära teeninud,tekkis meie juttude hulka uus teema-mida ma tahaksin teha peale ajateenistust.Ja muidugi oli tal välja pakkuda töeline nöukogude inimese nirvaana-munder,pagunid,autasud,siseministeeriumi akadeemia,väliskomandeeringud.Minu intelligentsi juures olla see köik käkitegu.
Selleks ajaks olin ma juba tösiselt hirmul,sest teenistuspraktika ja vangidega aetud juttude pöhjal hakkas selle neetud süsteemi toimimisest tervikpilt tekkima ja see ajas ikka tösiselt juhtme kokku.Sel momendil tehtigi ettepanek-jälgida üht teatud inimest,temaga suhelda,uurida mida ta loeb,mida mötleb ja nii edasi.Ülesande eduka täitmise korral oleks mind tabanud massiivne taevamanna.
Ei olnud minust otse äraütlejat.Olin lihtsalt ärahirmutatud poisike.Tükk aega piinlesin ega osanud midagi ette vötta.Murdepunkt tekkis siis,kui pidin esimese ettekande tegema.Ette kandmas pidin käima kord nädalas kindlal päeval ja kellaajal laatsareti prappori juures,kes oli kohalik agentide koordinaator.
Vötsin südame rindu ja astusin laatsaretti.Kergendusega nägin,et sabas seisis kümmekond simulanti-abivajajat.Mul oli karauulini vaid tund aega,mis tähendas,et mind ette vötta ei jöuta.Tahsin juba jalga lasta,kui see neetud prappor pea koridori pistis,mind nägi ja kohe sisse kutsus,teistele öeldes, et mul olevat vaja kähku sidet vahetada.Sees kukkus kohe ettekannet nöudma.Vot siis käis mul plöks ära ja ütlesin,et ette kanda pole midagi,sest isik,kelle järgi ma luurama pidin,on eeskujulik nöukogude inimene ja kodust saadetakse talle arvatava usukirjanduse asemel nöukogude klassikute teoseid.Ütlesin nii ja marssisin välja ja kuni teenistuse löpuni laatsaretti enam jalga ei töstnud.
Ossobist kohvitas minuga veel paar korda,aga sai vist aru,et vint on üle keeratud.Kutile,keda luurama pidin,rääkisin asja ära ja soovitasin iga sammu üle järgi möelda,sest küllap tuleb uus agent.Minu teenistuskäik läks löpuni allamäge,sain sealt veel tükiks ajaks tösise jälitusparanoia.
Siis,nagu pilkeks,küüditati mind Siseministeeriumi teenistusse.Algasid vestlused ossobistiga.Eks seal käisid enam-vähem köik,aga vaid korra-kaks.Mind jäädigi solgutama.Need jutuajamised olid tavaliselt sätitud sellise aja peale,kui ülejäänud rood tegeles mingi jälkusega,nii et soojas kabinetis istuda ja juttu puhuda oli päris mönus.Ossobistil jutt ikka jooksis,rääkis maad ja ilmad kokku,päris minu koduse elu-olu kohta,teenistuse kohta ja nii edasi.Imestamisväärt oli,kui palju ta teadis minu ja mu suguseltsi kohta-küllap mu toimikus üht-teist oli.
Kui olin aasta ära teeninud,tekkis meie juttude hulka uus teema-mida ma tahaksin teha peale ajateenistust.Ja muidugi oli tal välja pakkuda töeline nöukogude inimese nirvaana-munder,pagunid,autasud,siseministeeriumi akadeemia,väliskomandeeringud.Minu intelligentsi juures olla see köik käkitegu.
Selleks ajaks olin ma juba tösiselt hirmul,sest teenistuspraktika ja vangidega aetud juttude pöhjal hakkas selle neetud süsteemi toimimisest tervikpilt tekkima ja see ajas ikka tösiselt juhtme kokku.Sel momendil tehtigi ettepanek-jälgida üht teatud inimest,temaga suhelda,uurida mida ta loeb,mida mötleb ja nii edasi.Ülesande eduka täitmise korral oleks mind tabanud massiivne taevamanna.
Ei olnud minust otse äraütlejat.Olin lihtsalt ärahirmutatud poisike.Tükk aega piinlesin ega osanud midagi ette vötta.Murdepunkt tekkis siis,kui pidin esimese ettekande tegema.Ette kandmas pidin käima kord nädalas kindlal päeval ja kellaajal laatsareti prappori juures,kes oli kohalik agentide koordinaator.
Vötsin südame rindu ja astusin laatsaretti.Kergendusega nägin,et sabas seisis kümmekond simulanti-abivajajat.Mul oli karauulini vaid tund aega,mis tähendas,et mind ette vötta ei jöuta.Tahsin juba jalga lasta,kui see neetud prappor pea koridori pistis,mind nägi ja kohe sisse kutsus,teistele öeldes, et mul olevat vaja kähku sidet vahetada.Sees kukkus kohe ettekannet nöudma.Vot siis käis mul plöks ära ja ütlesin,et ette kanda pole midagi,sest isik,kelle järgi ma luurama pidin,on eeskujulik nöukogude inimene ja kodust saadetakse talle arvatava usukirjanduse asemel nöukogude klassikute teoseid.Ütlesin nii ja marssisin välja ja kuni teenistuse löpuni laatsaretti enam jalga ei töstnud.
Ossobist kohvitas minuga veel paar korda,aga sai vist aru,et vint on üle keeratud.Kutile,keda luurama pidin,rääkisin asja ära ja soovitasin iga sammu üle järgi möelda,sest küllap tuleb uus agent.Minu teenistuskäik läks löpuni allamäge,sain sealt veel tükiks ajaks tösise jälitusparanoia.
-
- Liige
- Postitusi: 171
- Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
- Kontakt:
Sama teema - mida teed peale ajateenistust. Pakkumine oli, et Kasastanis on mingi kool ja sealt edasi jne, jne.
Ktr mul sai hing nii täis ja ütlesin otse välja, et puusse panite ja olen solvunud, et mulle üldse sellise pakkumise tegite.
Ktr mul sai hing nii täis ja ütlesin otse välja, et puusse panite ja olen solvunud, et mulle üldse sellise pakkumise tegite.
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
-
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Mina sõjaväes olles ei teadnudki midagi eriosakonna ega ossobistide olemasolust. Ju siis ei kuulunud nomenklatuuri (lihtne lahinguauto juht, millegagi eriti silma ei paistnud). Ei mäleta isegi seda, et keegi oleks minult midagi mõne teenistuskaaslase kohta pärinud.
Küll aga varsti peale sõjaväge, olümpia-eelsel kevadel (1980) sain kaks kirja -- paluti vestlusele. Üks Lubja tänavalt (miilitsast) -- selle viskasin kohe minema. Teisel polnud asutuse nime, lihtsalt aadress -- Lai 38. Läksin ja vaatasin, mis imeloom seal pesitseb. Kui nägin silti, umbes nagu "ENSV RJK korrapidaja", ei julgenud sisse minna ning astusin edasi. Kirja vist viskasin ka kuskil järgmisel tänavanurgal prügikasti. Nüüd isegi kahju teisest, oleks ikka võinud alles hoida, hea ehk lapselastele näidata... Või mõnele muuseumile kinkida. Äkki kellelgi on veel alles???
Küll aga varsti peale sõjaväge, olümpia-eelsel kevadel (1980) sain kaks kirja -- paluti vestlusele. Üks Lubja tänavalt (miilitsast) -- selle viskasin kohe minema. Teisel polnud asutuse nime, lihtsalt aadress -- Lai 38. Läksin ja vaatasin, mis imeloom seal pesitseb. Kui nägin silti, umbes nagu "ENSV RJK korrapidaja", ei julgenud sisse minna ning astusin edasi. Kirja vist viskasin ka kuskil järgmisel tänavanurgal prügikasti. Nüüd isegi kahju teisest, oleks ikka võinud alles hoida, hea ehk lapselastele näidata... Või mõnele muuseumile kinkida. Äkki kellelgi on veel alles???
Ka minul olid osobistiga (Kas see tegelikult oli KGB osa või oma, iseseisev organisatsioon?) mõningane kokkupuude.
Olin selline värvatu, kel "usukirjandus" (Piibli osad väikses formaadis, vne keeles ka vee, ) sõjaväkke minnes kaasas oli ja komsomoli ei kuulunud.
Oma kirjandusega jäin utšebkas kohe vahele, aga mingit erilist furoori see ei tekitanud. Suurim paanika oli seotud hoopis sellega, kas ma ikka vannet annan. Vene baptistid seda tihtilugu ei teinud, said tihti vanglakaristuse selle eest ja eks väeosale jäi ka märk külge. Mina ütlesin et vandega probleemi ei tule. Korra kaaluti ka mu üleviimist kuhugi mujale, aga sinna see asi jäi. Sain mõneks ajaks endale kaela peale poliitsõjakooli kursandi, kes oli väeosas praktikal ja lubas kõik "iganenud mõtted" minust kõrvaldada. Tore poiss oli, aga eriti kaugele ta oma harimistööga ei jõudnud.
Utšebka lõpetasin esialgu puhaste pagunitega. Mõned päevad hiljem tuli divisjonikomandör ja teatas saladuskatte all, et suutis läbi suruda mulle seersandi auastme andmise. ise oli väga õnnelik selle üle
Kaliningradi jõudes kutsuti mind õige pea eriosakonda. Ei teadnudk, millega tegemist on, aga arvasin et eks minu kahtlase "ankeedi" tõttu see kutse tuli. Koha peal selgitati, et neid minu veendumused ei huvita, aga et võiks silma peal hoida inimestevahelistel suhetel ja "aidata sellega korda hoida" jne. Lubati ka puhkusi, igakülgset hoolitsemist jne. Konkreetsematest ülesannetest juttu polnud. Pidin mingi aja pärast tagasi minema sinna oma otsusest teatama. Põhiaeg kuluski vahepeal sellele, kuidas ilus sõnastus välja mõelda ja ülesandest loobuda. Järgmisel korral teatasingi, et ei suuda sellist tööd teha. Minu keeldumine võeti vastu ja üllataval kombel rohkem kokkupuudet osobistiga ei olnud kuni demblipäevani, mil riviosakond mulle teatas, et minu dokumendid on osobisti käes ja mind ei saa koju lasta. Tormasin sinna õigust nõudma, sealt kupatati riviosakonda tagasi. Mis tegelikult toimus, ei tea. Äkki oli rivimees lihtsalt paberid "ära pannud" ja arvas, et ma eriosakonnast küsima ikka ei lähe. Päev hiljem sain asjad korda ja koju.
Üllatav on, et enamusest mälestustest käib läbi kuvand osobistist kui mesikeelsest, sõbralikust ja mõistvast (?) mehest. Ilmselt selline isalik kuju pidi sõjaväe rängas keskkonnas andma rohkem motivatsiooni nendega koostööd teha.
Muide, meie hulgast üks eesti poiss värvati ikka ära. See tuli juhuslikult välja, kui ühe teise eestlase kohta kirjutatud ettekanne kogemata näppu jäi. Väga paha tunne oli teada, et üks meie hulgast ei ole päris "oma".
Olin selline värvatu, kel "usukirjandus" (Piibli osad väikses formaadis, vne keeles ka vee, ) sõjaväkke minnes kaasas oli ja komsomoli ei kuulunud.
Oma kirjandusega jäin utšebkas kohe vahele, aga mingit erilist furoori see ei tekitanud. Suurim paanika oli seotud hoopis sellega, kas ma ikka vannet annan. Vene baptistid seda tihtilugu ei teinud, said tihti vanglakaristuse selle eest ja eks väeosale jäi ka märk külge. Mina ütlesin et vandega probleemi ei tule. Korra kaaluti ka mu üleviimist kuhugi mujale, aga sinna see asi jäi. Sain mõneks ajaks endale kaela peale poliitsõjakooli kursandi, kes oli väeosas praktikal ja lubas kõik "iganenud mõtted" minust kõrvaldada. Tore poiss oli, aga eriti kaugele ta oma harimistööga ei jõudnud.
Utšebka lõpetasin esialgu puhaste pagunitega. Mõned päevad hiljem tuli divisjonikomandör ja teatas saladuskatte all, et suutis läbi suruda mulle seersandi auastme andmise. ise oli väga õnnelik selle üle
Kaliningradi jõudes kutsuti mind õige pea eriosakonda. Ei teadnudk, millega tegemist on, aga arvasin et eks minu kahtlase "ankeedi" tõttu see kutse tuli. Koha peal selgitati, et neid minu veendumused ei huvita, aga et võiks silma peal hoida inimestevahelistel suhetel ja "aidata sellega korda hoida" jne. Lubati ka puhkusi, igakülgset hoolitsemist jne. Konkreetsematest ülesannetest juttu polnud. Pidin mingi aja pärast tagasi minema sinna oma otsusest teatama. Põhiaeg kuluski vahepeal sellele, kuidas ilus sõnastus välja mõelda ja ülesandest loobuda. Järgmisel korral teatasingi, et ei suuda sellist tööd teha. Minu keeldumine võeti vastu ja üllataval kombel rohkem kokkupuudet osobistiga ei olnud kuni demblipäevani, mil riviosakond mulle teatas, et minu dokumendid on osobisti käes ja mind ei saa koju lasta. Tormasin sinna õigust nõudma, sealt kupatati riviosakonda tagasi. Mis tegelikult toimus, ei tea. Äkki oli rivimees lihtsalt paberid "ära pannud" ja arvas, et ma eriosakonnast küsima ikka ei lähe. Päev hiljem sain asjad korda ja koju.
Üllatav on, et enamusest mälestustest käib läbi kuvand osobistist kui mesikeelsest, sõbralikust ja mõistvast (?) mehest. Ilmselt selline isalik kuju pidi sõjaväe rängas keskkonnas andma rohkem motivatsiooni nendega koostööd teha.
Muide, meie hulgast üks eesti poiss värvati ikka ära. See tuli juhuslikult välja, kui ühe teise eestlase kohta kirjutatud ettekanne kogemata näppu jäi. Väga paha tunne oli teada, et üks meie hulgast ei ole päris "oma".
Siinseid postitusi lugedes tulevad meelde mõned kodanikud minu teenistusajast, juba siis tundus asi mõneti kahtlane, aga nüüd hakkavad kahtlused veelgi süvenema. Nimelt olid meil roodus mõned kodanikud, kes sõitsid kahe aasta jooksul 5 korda puhkusele, mulle avaldati puhkust 4 korda, ühel korral sain kodus käidud kah, ülejäänud korrad nulliti ära distsipliini rikkumiste pärast (paipoiss ma just polnud, aga millegi erilisega kah hakkama ei saanud). Nendel kodanikel olid puhkusele pääsemise põhjusteks erakorralised asjaolud (vähemalt esialgu), ühel suri ema, teise esmase puhkuse põhjust ei mäleta enam (igatahes midagi samalaadset), edaspidi hakkas neil kuidagi terve suguvõsa manalateed minema (matustele pääseti tavaliselt ikkagi lähisugulaste puhul ja sedagi mitte alati). Täpselt ei mäleta, aga ühele neist avaldati s võjezdom na rodinu za otlitshnuju sluzbu, siis oli ta juba paar korda kodus käinud.
Muidu nad millegagi silma ei paistnud (väljaarvatud see, et üks neist oli igakordne ballast jooksmisel ja pikematel marssidel, kus alati tuli tema varustust ja teda ennast seljas kaasa vedada).
Muidu nad millegagi silma ei paistnud (väljaarvatud see, et üks neist oli igakordne ballast jooksmisel ja pikematel marssidel, kus alati tuli tema varustust ja teda ennast seljas kaasa vedada).
sitt päev, kellele kurdad
Selleks ei pidanud koputama minema et puhkusele saada, piisas kui võtmeisik sai miski hüve. Defitsiit oli võlusõna tol ajal.jackpuuk kirjutas:... juba siis tundus asi mõneti kahtlane, aga nüüd hakkavad kahtlused veelgi süvenema. Nimelt olid meil roodus mõned kodanikud, kes sõitsid kahe aasta jooksul 5 korda puhkusele ...
- gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist