Indrek Tarandi algatus

[Kapral Karu]

Kopeerin siia Indrek Tarandi artikli Eesti Päevaleht Online'i lisast "Riigi Kaitse" (22.06.2005, http://www.epl.ee/artikkel_298214.html). Loodan, et autor ei pahanda. Minu arvates väga väärtuslik ettepanek on EPL veergudele hästi ära peidetud ja teenimatult vähe tähelepanu leidnud. Mida arvate sellest ettepanekust teie, kaasfoorumlased? Kes oleks nõus kaasa lööma ja millistel tingimustel?

Tegin artiklis ka mõned omavolilised veaparandused ning esiletõstmised.



INDREK TARAND: Genfi konventsiooni rikkudes

Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand kuulutab välja mälestuste kogumise programmi “Eestlased N Liidu relvajõududes”. Otsa teeb lahti Tarand ise ja visandab ühe mälestuskillu oma teenistusest.


1983. aasta aprillis sundis nõukogude võim mind oma kriminaalkoodeksisse kirjutatud kuriteo eest saadava karistuse ähvardusel ajateenistusse. Minu isiklikele arusaamadele tähelepanu pööramata. Teenisin väeosas nr 40304, mille staap asus Gattšina linnas Uritski tänavas, kuid mille allüksused olid parasjagu laiali paigutatud Siberisse, et välja ehitada raadiosidet gaasitrassil Urengoi-Pomarõ-Užgorod.

Varustuseks oli põhiliselt kang, kirka ja labidas, millega pidime rajama antennide ankurdamiseks auke. Pinnas oli kaljune ja töö edenes visalt. Ehkki oli parem ajaveetmise vorm kui mõttetu rividrill asfadiplatsil. Kõrval töötasid Gazpromi mehed Jaapani Kato ekskavaatorite ja Ameerika traktoritega (Caterpillar).

Et meie allüksuses oli 20 venelast ja 13 eestlast, tekkis venelastel soov toetada eestlaste salaplaani ja ekskavaatorijuhile haltuurat pakkuda. Juht oli nõus, kuid ütles rahast ära. Rublasid olevat tal endalgi nagu ratsahobuse s....! Aga piiritus olevat valuuta. Vanemleitnant Butrov, kes oli pärit Lääne-Ukrainast, avastas paari päevaga piiritusetehase Lobva asulas. Tema sõnul oli see siinsamas lähedal (tut rjaadom). Loksusimegi kümnekesi veoauto kastis umbes 250 km ja saime kaubale. Tehase direktor soovis, et remondiksime Saksa sõjavangide rajatud, kuid selleks ajaks lagunenud tehasesisese raudtee.

Pealiskaudsel vaatamisel tundus meile, et tarvis oleks uued liiprid panna mädanenute asemele. Aga direktoril liipreid polnud, sest tema arvates oli probleem “saksa” relssides. No koukisimegi siis need vanad rööpad maha ja panime uued mädapurusse kuidagiviisi kinni. Meid kiideti, vanemleitnant Butrov võttis kolm 20-liitrist piiritusekanistrit ning sõitsime tagasi. Kato juht tegi kahe päevaga augud valmis. Ülejäänud aja korjasime metsas marju, käisime kalal ning mängisime lõputult kaarte.

Eestlased kirjutasid kodustele kirju. Kaliningradist pärit keevitaja Halimantšuk aga virutas omakorda leitnant Butrovilt ühe kanistri, muutus täielikuks zombiks ja viidi ringkonna hospidali. Augustis tuli komisjon, võttis meie töö vastu ja andis vanemleitnant Sinitsõnile üle sotsialisliku võistluse punalipu. Seda pidulikku hetke mina enam ei näinud, sest mind oli KGB korraldusel suunatud tagasi Gattšinasse, kus KGB major Prijomõšev tahtis senisest enam teada saada eestlaste natsionalismist...

***
Genfi konventsioon sätestab põhimõtte, et okupeeriv võim ei tohi sundida okupeeritud alade elanikke oma relvajõududesse. Ent elu ei kulge alati teps mitte konventsioonide kohaselt, sest ka rahvusvahelisi õigusnorme rikutakse riikide poolt. Konventsiooni kohaselt ei saa olla süüd isikutel, keda väevõimuga on võõrasse mundrisse topitud (loomulikult ei pääse nad selles mundris sooritatud inimsusvastaste kuritegude puhul vastutusest), kuid nende mundrisse toppija on igatahes süüdi. Aga süüküsimusest olulisem on meile käesoleva kirjutise kontekstis hoopis teine moment. Ja nimelt – mismoodi kulges reaalne elu Genfi konventsiooni rikkudes ehk kus ja kuidas teenisid eestlased N Liitu.

Et sõjaajaloo fookus on järjekindlalt nihkunud kuningate ja keisrite ning väejuhtide lugudelt rahvaajaloo poole, peame meiegi selle tendentsiga arvestama. Mis sellest, et tegelikult on meil veel tänu N Liidu tekitatud arengukatkestusele palju ebaselget ka meie oma väejuhtide saatuses. Käesolevate mõtete teostamine tulevikus ei saa ega tohi kuidagiviisi segada eelnimetatud vajakajäämise likvideerimist.

Nii kavandame Eesti Entsüklopeediakirjastusega koostööd, mille ühe vahetulemusena peaks tekkima ka Eesti ohvitseride register. Kuid rahvaajaloo seisukohalt on viimane aeg käivitada ulatuslik kogumisprogramm “Eestlased N Liidu relvajõududes”. Loomulikult ei katke selle ettevõtmise juures soomepoiste, leegioni piirikaitserügementide jms ajaloo uurimine. Samuti on eelprojekt eestlastest võõrastes mundrites, eelkõige USA omas, juba algstaadiumis. Meile on üht-teist teada punaarmee eestlastest väejuhtidest, alustades Kukest ja Korgist. Samuti on andmeid kogutud ja ideoloogiliselt korrektsest ja vähemkorrektsest vaatepunktist esitatud eesti laskurkorpuse saamisloost ning tema sõjakäigust. Aga ajast, mil needki rahvusväeosad likvideeriti ja Eesti pinnale hakati paigutama üha uusi ja uusi N Liidu väeosi, pole meil mingeid erilisi andmeid. Ometi oli terve meeselanikkond kohustatud teenima vähemalt sundajateenistuse N Liidu sõjaväes, erandiks pika perioodi jooksul ülikoolide tudengid ja muidugi tervislikel põhjustel vabastatud.

Kodust võimalikult kaugele

Siinjuures on kindel, et tudengite arvu aastate lõikes on võimalik hõlpsalt kindlaks määrata ja see rahvastiku statistika aastakäigu üldarvust maha võtta. Nii saame sõjaväekohuslaste umbkaudse arvu aastate lõikes. Ja näeme, et alates 1956. aastast sunniti igal aastal Eesti NSV territooriumilt N Liidu väkke 5000–6000 meest. Aastate jooksul muutus üha tugevamaks impeeriumi paranoiline soov kõik ajateenijad kodust võimalikult kaugele teenima suunata ja rahvusi võimalikult rohkem segada. Sestap teenisid Eesti pinnal ennekõike nn vennasvabariikide pojad ja kommunistlike ülemuste lapsed või ka süsteemi korruptiivset komponenti osavalt ära kasutanud inimeste lapsed.

Enamik eestlasi paisati Venemaa avarustesse, teistesse liiduvabariikidesse, kuid suhteliselt sageli ka nn sotsialismileeri riikides paiknevatesse vägedesse. See kõik on üldteada ja folkloorina ringlemas, aga mingeid korralikke andmeid meie käsutuses pole. Sest iseseisvuseta, riigita ja relvajõududeta rahva sõjanduslikku arvestust ja dokumentatsiooni haldas loomulikult okupeeriv võim. Nüüd on see Venemaa arhiivides spetsiaalsetes pitseeritud osakondades, ligipääsupiiranguga igaks juhuks kaitstud. Okupeeriva võimu puhul on põhiprobleemiks okupeeritava vaimumaailma võimalik okupatsioonivabadus. Millist asjaolu peaksimegi ära kasutama.

Iga eestlane, kes neil aastatel Nõukogude relvajõududesse võeti, peaks osalema selles jakobhurdalikus vaimus ja kindlasti mitme asutuse koostöös korraldatavas projektis. Projektis, mille tulemusena tekkiks andmebaas Nõukogude väeosadest, milles eestlased teenisid. Anketeerimist alustame väeosa numbritest, aga püüame defineerida ka nende tegeliku aadressi. Edasi paneme kirja relvaliigi, ohvitseride ja sõdurite umbkaudse arvu (võimalusel eristame nn koosseisulist ja tegelikku arvu). Ideaalis saame kirja ka ohvitseride nimed, väeosas samaaegselt teeninud teiste rahvaste poegade ligikaudse arvu, teiste samal ajal teeninud eestlaste nimed. Loomulikult paneme kirja ka relvastuse ja väeosa ülesanded. Vähemalt need, mis väljaõppe käigus ajateenijatele püstitati.

Kirjeldage operatsioone

Ja viimaks, ent mitte vähem tähtis pole loomulikult seegi, et ankeedis saab kirjeldada ka neid rahuaegseid operatsioone, milles väeosa osales. Päris sõjategevusest rääkimata. Sest küllap leidus eestlasi nii Ungari kui ka Tšehhoslovakkia rahutuste mahasurumises. Keegi oli ehk Kuuba raketikriisiga näppupidi seotud jne. Afganistani invasiooni ei pea nimetamagi. Viimasega tegelemine kunstitõe abil on alanud, meenutagem siin Merle Karusoo lavastust ja Ivar Heinmaa filmi. Aga etnose psüühika seisukohalt on oluline, et tegeleksime probleemiga umbes samal viisil, kui oleme tegelenud küüditatute saatuse teadasaamisega. Ning minu hinnangul on see ülesanne praegu veel palju kergemini täidetav kui mõnekümne aasta pärast.
Mõistagi ei taha Laidoneri muuseum selle projektiga n-ö lahtisest uksest sisse murda. On hästi tuntud fakt, et know-how kogumisprojektide tarbeks tuleb meil laenata Eesti Кirjandusmuuseumilt. Samuti on selge, et teatud hulk meie tööst on juba portaali www.militaar.net rajajate poolt tehtud. Siin-seal on ilmunud uurivat ajakirjandusmaterjali jm. Kõik need algatused on tänuväärt vundamendiks kirjeldatud programmi täiuslikuks lõpuleviimiseks. Senistele tegudele tahame lisada omalt poolt hea kogumis- ja hoiustamiskeskkonna ning andmebaasi uurijasõbralikkuse. Sest mõelgem korraks niipidi: kolm-neli generatsiooni eestlasi suudavad formatiseeritud ühispingutusega luua ligikaudselt täiuslikkusele pretendeeriva N Liidu sõjaväeosade kaardi. Mis, muide, pole Venemaal praegugi avalik dokument. Me suudame luua kindla vundamendi teadmistele, mille põhjal uurijad võiksid Venemaa poole pöörduda, et spetsiifilisi dokumente näha antaks. Me saame küllaldaselt materjali teaduslike järelduste tegemiseks Nõukogude armee kohta tervikuna sellel perioodil, veelgi kindlamini saame teha neid järeldusi eestlaste kohta selles armees.

Ühiskondlikku sidusust saab toota sedakaudu, et nüüdse töötu Juhani ja invaliid Meelise kõrval võiksid oma panuse anda nii praegune president Rüütel kui ka riigikontrolör Oviir. Kõik oleksid võrdselt kohustatud. Algatust saab ja tulebki vaadelda ka võimaliku integratsiooniprojektina. Sest andkem Eesti teiste rahvaste poegadele võimalus selles kogumisaktsioonis osaleda. Eriti siinsetele venelastele võiks olla oluline osaleda nn eesti asja ajamises ning seeläbi senisest rohkem lõimuda Eesti ühiskonda. Oleksin selle nimel valmis ka venekeelse kogumisvormi käibele paiskama. Ühtpidi tahab ajalugu talletamist, teistpidi ajalooline trauma ravimist. Ja kolmandaks – igas eestlases istub ju ka tilluke Švejk, kelle juhtumused Nõukogude Liidus kindlasti laiemat lugejahuvi pakuvad.

Indrek Tarandi artikli näol on tegu teesidega Laidoneri muuseumi septembrikuise konverentsi “Eestlased ja Külm sõda” ettekande jaoks.

[MOrav]

Vt

http://www.militaar.net/viewtopic.php?p=21195#21195

[Himik]

Mida arvate sellest ettepanekust teie, kaasfoorumlased? Kes oleks nõus kaasa lööma ja millistel tingimustel?

Mälestusi võib ju heietada, eriti kui iga hakkab jõudma sinnamaale, et nooruses oli rohi rohelisem ja päike heledam, aga kirjapanekuga on asi vist viitsimise taga. Kui mingit tärminit ei tule, et selleks ajaks peab bestseller valmis olema, võib ju kaaluda. Asja konks on aga selles, et paljud nimed on ununenud ja väeosade numbrid. Sõjaväepileteid pole ka alles ei punast ega rohelist. Ja siis tulebki välja Švejkilik lõbus möla ilma punkti ja komata, olen ise selliseid asju käraka juures kuulnud. Tarand võiks oma muuseumi küsida selliseid asju nagu demblialbumid, neist leiab kogu Vene kroonu folkloori, mul endal on lihtne, ainult pildid, aga on olemas ka tõelisi "šedöövreid".

[välihall]

Minu nime need raisad mäletasid hästi ja saatsid hiina piiri serva.

[Marissa]

Tarandi algatus on hea. Seda võiks te tõesti järgida ... klassivennad ja meeskolleegid pajatavad veel tänaseni oma juhtumustest armees (ja mitte ainult nende endiga).

[ignatius]

Mälestusi võib ju heietada, eriti kui iga hakkab jõudma sinnamaale, et nooruses oli rohi rohelisem ja päike heledam, aga kirjapanekuga on asi vist viitsimise taga. Kui mingit tärminit ei tule, et selleks ajaks peab bestseller valmis olema, võib ju kaaluda. Asja konks on aga selles, et paljud nimed on ununenud ja väeosade numbrid. Sõjaväepileteid pole ka alles ei punast ega rohelist. Ja siis tulebki välja Švejkilik lõbus möla ilma punkti ja komata, olen ise selliseid asju käraka juures kuulnud. Tarand võiks oma muuseumi küsida selliseid asju nagu demblialbumid, neist leiab kogu Vene kroonu folkloori, mul endal on lihtne, ainult pildid, aga on olemas ka tõelisi "šedöövreid".

Täpselt minu m6te. Mälu on ju hullult selektiivne asjandus ja aja möödudes t6useb see "noorusaja rohu rohelus" yha tähtsamale kohale. Liiatigi, kui NA teenistusajast on yle kolmekymne aasta möödas. S6javäepilet peaks kusagil vedelema ja m6ne numbri sealt leiaks, m6ne nime tuletaks ka meelde, v6ib-olla et veel midagi. Aga kaootilisev6itu see jutt tuleks ikkagi.
Kui oleks midagi ankeedi-laadset "skeletiks" ette antud, et vajalikud andmed kindlasti paika saaksid ? Kergendaks mälus sorimise tööd - v6i siis mitte??

[Reppin]

Ehk tuleks andmebaasi koostamisel ka lätlased appi kutsuda? Siis muutuks küll juba programmi nimi, aga tulemus võib saada veelgi täpsem.

Mälus sorimise kõrval võib sorida ka nende koduste sahtlites, kellele teenistuse ajal sai kirju saadetud.
Kuipalju need kirjad vajalikke andmeid sisaldavad, on iseküsimus, aga mälu värskendamiseks sobivad nad kindlasti.

Ja kindlasti tuleks kasuks, kui see algatus ripuks kusagil käidavamas kohas.

[Luuraja]

Miskipärast kaldun arvama et ka vahva sõduri Šveijki jaoks oli nooruses üleelatud armeeteenistus rohelisem kui rohi...
Inimlooma mälu on teatavasti selektiivne.

Indrek Tarandi algatatu meeldib mulle väga. Iga infokild, mida praegusel infoajastul edastatakse on väärtuslik.

Samas ei tahaks olla selle inimese nahas, kes neid infokilde töötlema hakkab ja veel vähem selle nahas, kes neist mingi adekvaatse pildi kokku seadma peab.

[ants431]

Algatus on kahtlemata hea. Muretseda töötlejate ja mälu pärast pöe ka mõtet. Kirjutage nii palju kui meeles n.
Parem pool muna kui täiesti tühi koor.
Kas siin on ka neid kes olid tööpatis mis asus Tutskova
linnas, üks külg oli vastu betoon paneelide tehast, teine külg vastu raudtee jaama, Värav avanes linna suunas.
Oli 5 kasarmut, igasse mahtus rood, umbes 120 meest.
Väeosa ülem oli podpolkovnik. 1960aastal oli põhiline tegevus linnakesse 36 korteriga majade ehitus, kaabli kraavide kaevamine labida,kirka ja kangiga. Tehasesse hoone ehitamine ja umbes 20 km kaugusele metsa pioneeri laagri ehitamine.