Naerda pole midagi. See oli 1989-91 või umbes nii. Viimased eestlased jõudsid vene kroonust tagasi. Too aeg tärkasid Eestis esimesed ettevõtluse vormid. Üks neist oli idusid ajanud ka Tartu maaliinide bussijaama peldikusse. Ei mäleta enam, kas siis sai veel kopside eest midagi või tuli juba terve ruts letti laduda. Esimene sõdurpoiss tädi nõudmise peale kraapis raha letile ja tormas kabiini. Teisel nii pakiline polnud ja uuris tädilt uue asja kohta lähemalt. Ja siis röögatas kabiinis olevale kamraadile: "Jüri, selle raha eest saab suurt ka teha!" Ise nähtud.Tarmo Männard kirjutas: ↑18 Juul, 2023 15:30 "Vetsu kasutamine on 500 rubla, aga lastele, rasedatele, puuetega inimestele ja Spetsiaalses Sõjalises Operatsioonis osalejatele on hind 400 rubla."
Nett on täis videosid nutvatest lastest, elukaaslastest ja lemmikloomadest, kes võtavad vastu rindelt naasvaid Ukraina sõdureid. Nemad kaitsevad oma Kodumaad.
On, mille pärast võidelda.
Aga mille eest võitlevad tiblasõdurid? Et saaks peldikus ühe euro võrra odavamalt pasandada.
Palju õnne!
Missugune oli Rebane11 teenistus
Nali
Missugune oli Rebane11 teenistus
Ma teenisin siis 9. mai 1986-10 november 1987. Isiklikuks relvaks oli 1946 aasta SKS. Tulistas täpselt. Vähemalt minu oma.
Hitsipudruga olid jah lood sellised, et ega seda keegi eriti söönud. Ma õppisin vene kroonus soola pekki hindama. Esimese maitse sain suhpajokina kroonu pekki (see esimene oli tegelikult jama aga energiapuudus oli suur ja kõht kole tühi), aga pärast oli meil palju ukrainlasi ja igas vahetuses ka kohalikke naisradiste, nii sai korralikku kraami ka. Meil oli nurgataga lauake kus kange tee, batoon ja pekk olid pea alati olemas. Teen nüüd ka ise, kuigi minu tehtud on muutunud pigem vinnutatud lihaks - taid rohkem kui pekki ja lasen palju kuivada. Ämmaraisk käib noolimas, ülejäänud pere õnneks sellist asja ei söö. Aga ka päris soolapekki söön, kui on- imeõhuke viil on hea.
Seda veel, et maa all oli meil oli meil teistsugune riietus. pluus ja püksid sama lõikega nagu tolle aegse paraadvormi pärsid ja pluus, aga riie oli hebee riidest palju õhem. Ei tea, äkki afgaanis olid sellised? Jalas olid samasugused plätud nagu igal sõduril voodi kõrval tol ajal olid. Aga meie tööruum oli -3korrus ja temperatuur oli aasta ringi 26-28 vahel. Magasime keldris (too oli siis -4 korrus).
Hitsipudruga olid jah lood sellised, et ega seda keegi eriti söönud. Ma õppisin vene kroonus soola pekki hindama. Esimese maitse sain suhpajokina kroonu pekki (see esimene oli tegelikult jama aga energiapuudus oli suur ja kõht kole tühi), aga pärast oli meil palju ukrainlasi ja igas vahetuses ka kohalikke naisradiste, nii sai korralikku kraami ka. Meil oli nurgataga lauake kus kange tee, batoon ja pekk olid pea alati olemas. Teen nüüd ka ise, kuigi minu tehtud on muutunud pigem vinnutatud lihaks - taid rohkem kui pekki ja lasen palju kuivada. Ämmaraisk käib noolimas, ülejäänud pere õnneks sellist asja ei söö. Aga ka päris soolapekki söön, kui on- imeõhuke viil on hea.
Seda veel, et maa all oli meil oli meil teistsugune riietus. pluus ja püksid sama lõikega nagu tolle aegse paraadvormi pärsid ja pluus, aga riie oli hebee riidest palju õhem. Ei tea, äkki afgaanis olid sellised? Jalas olid samasugused plätud nagu igal sõduril voodi kõrval tol ajal olid. Aga meie tööruum oli -3korrus ja temperatuur oli aasta ringi 26-28 vahel. Magasime keldris (too oli siis -4 korrus).
Viimati muutis Rebane11, 23 Juul, 2023 2:51, muudetud 1 kord kokku.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Miks teenistus 1,5 aasta peal pooleli jäi ?Ma teenisin siis 9. mai 1986-10 november 1987
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Too on nalja koht. Mult küsiti venelaste poolt ka sama küsimus - miks eestlased 1.5 aastat. Ütlesin et rahvuslik eripära. Tõde aga selles, et enamus eestlasi oli peale EPAt ja ma elu eest punnisin, et mitte seeruks saada.(EPAs polnud sõjalist kateedrit, ette oli nähtud kohe seerude kool, kõva mahv, 1,5 teenistust +0,5 ohvitseri õpet. Jefreitorina sai siis 1.5 hakkama. Sõimati küll aga mis teta. (Üks mu kursavend sai 2 korda nooremseeruks ja mõlemad korrad ronis üle plangu poodi, virutas viina rindu ja läks paraadplatsile lällama). Siis oleks kupatatud leitnandi kursustele ja leitnante kiputi nii aastaks kaheks jälle kuhugi saatma. Tulime toanaabriga jefreitoritena tagasi. Uba oli ka selles, et olime teistest 5 aastat vanemad. Tühja nendest täppidest pagunitel, koju, koju. Muidu oleks ju ikka 2 aastat tulnud ja siis kes teab, äkki veel suunamine ohvitserina kuhugi.
Viimati muutis Rebane11, 23 Juul, 2023 3:25, muudetud 3 korda kokku.
Missugune oli Rebane11 teenistus
Kaks Kiilit tulid ka enne kojuminekut, siis olid nad jõmpsikad, toredad poisid. Üks neist ehk kindral praegu? Radistid nad polnud, aga sidega seotud ikka. Tolles väeosas oli umbes 150 meest, nendest üle 30 eestlase. Kõiki ja kõike nii täpselt enam ei mäleta.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kusjuures ma hakkasin alles nüüd mõtlema, et ehk tuli nõuka armeele ootamatusena et võivad välja ilmuda sellised kabajantsikud, kes ei tahagi paelu ega tärne vaid koju. Lihtsalt varem meiesuguseid, kes komisjoni ees väitsid et "russki jasõk nepanimõm" tegelasi kes keskkooli ja kõrgkooli lõpetanud, varem polnud. Küllap muidu oleksin pidanud ikka 2 aastat täis nühkima. Ilmselt tudengitena tundsime õrna vabaduse hõngu. Me siis enda EPA aegse toanaabriga oskasime aeg ajalt vene keelt mitte osata, üks kursavend(temaga me ei olnud enne rääkinud) eelistas lihtsalt 2 korda nina täis tõmmata ja paeltest nii lahti saada. Metsameestest üks oli ka põhimõtteline, tuli koos meiega jefreitorina. Ülejäänud vist ikka tavapäraselt -seeru ja hiljem leitnant.
1986 jaanuaris üks KGB tegelane (nn erus) võttis mul nöpsist kinni ja pakkus sõjaväest pääsemise nimel 2 aastat KGB kooli Kiievis. Ajuvaba.
- sammal.habe
- Liige
- Postitusi: 817
- Liitunud: 30 Apr, 2004 19:49
- Asukoht: 58°22'N 26°43'E
- Kontakt:
Nali
Pole küll nali, ent kui peldikuteemal meenub: Gorkis (nüüdne Nižni Novgorod) samal ajal lubati mundris mehed tasulisse peldikusse tasuta. Tulin puhkusele ja päevade võitmiseks sai hangitud lennupilet (puhkusepäevi arvestati et 10 kodus + rongireisi päevad) ja Gorki metroos tädike palus lahkesti edasi astuda.sõnok tõ naš jne. ja kui ma siis kohmasin et pole ju vaš, pribalt hoopis, siis arvati et vahet pole, munder seljas, seega služivõi tšelovek.
Rebane11 kirjutas: ↑22 Juul, 2023 23:52 Naerda pole midagi. See oli 1989-91 või umbes nii. Viimased eestlased jõudsid vene kroonust tagasi. Too aeg tärkasid Eestis esimesed ettevõtluse vormid. Üks neist oli idusid ajanud ka Tartu maaliinide bussijaama peldikusse. Ei mäleta enam, kas siis sai veel kopside eest midagi või tuli juba terve ruts letti laduda. Esimene sõdurpoiss tädi nõudmise peale kraapis raha letile ja tormas kabiini. Teisel nii pakiline polnud ja uuris tädilt uue asja kohta lähemalt. Ja siis röögatas kabiinis olevale kamraadile: "Jüri, selle raha eest saab suurt ka teha!" Ise nähtud.
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
No päris nii ka ei olnud... Lõpetasin ise 1986 ja selleks ajaks oli uue metsanduse korpuse all sõjaline kateeder käima lükatud. Vanemaid kursuseid ja meid see enam muidugi ei puudutanud.
Minu kursusekaaslastest käisid mitu NA-s ära ja kõik 2 aastat, ilma ohvitseri kursusteta. Minul oli ajateenistus (seersant) tehtud ENNEM kõrgkooli ja siis 1988 anti valida, kas Tsernobõli või 3 kuuks reservohvitseride kursusele. Valisin 2 lapse juurest reservleitnandi tee ...
Ajateenistuse menüü - sai igasugust. Hirss oli iseenesest jama, kuid vahel tehti koos hernestega (nn. "kombineeritud puder") ja siis oli söödav. Tatar harva, kuid sedagi juhtus ainult pühapäeviti. Põhiline oli tangupuder ja kartul eri vormides. salatiks kas mingi hapendatud kapsas või marineeritud roheline tomat.
Reservohvitseride kursuse ajal saime süüa ohvede sööklas, kuid menüü selline lahjendatud variant.
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Re: Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Ohoo, siis meil palju tuttavaid. Me kaks agronoomi valisime kohe vene keele mitteoskuse, metsamees Pusa ka. Õiget nime ilmselt tead . Ilmselt enamus sinu kursuse poisse olid Elektrostalis utsepkas minuga koos. Sepp, Tarve, Ruumet, Änn. Jüris aga ega paugult kõik nimed meenugi. Meenutada ka pole eriti kuskilt- mingil ajal panin enda, kadunud isa ja kadunud venna sõjaväega seotud pildid ja ka enda märkmiku suurde ümbrikusse ning läkitasin Laidoneri muuseumi.
Pusa ja komsomol on omaette lõbus teema - padu metsavendade suguvõsast nagu ta oli.
Tarvega olime lõpuks koos PVO Gorki korpuse staabi raadiobüroo radistidena.
Sepa käest sai vahel ikka küsitud, et ega ta alaväärtuskompleksi sellepärast põe, et ta enda 205 kasvuga rivis 2. oli. Sidoriv sunnik oli 212. Kui jupats seeru hommikul nõõkis, siis pikad krae näitamise juures ei vaevunud kummardama. Ustav ei näe ette. Aga meil oli rühmas 190+ mehi ikka päris palju. Valgevenelasest seeru - tea kas oli 170 täis. Taburetiga rivi ette siiski ei tulnud.
Pusa ja komsomol on omaette lõbus teema - padu metsavendade suguvõsast nagu ta oli.
Tarvega olime lõpuks koos PVO Gorki korpuse staabi raadiobüroo radistidena.
Sepa käest sai vahel ikka küsitud, et ega ta alaväärtuskompleksi sellepärast põe, et ta enda 205 kasvuga rivis 2. oli. Sidoriv sunnik oli 212. Kui jupats seeru hommikul nõõkis, siis pikad krae näitamise juures ei vaevunud kummardama. Ustav ei näe ette. Aga meil oli rühmas 190+ mehi ikka päris palju. Valgevenelasest seeru - tea kas oli 170 täis. Taburetiga rivi ette siiski ei tulnud.
Re: Nali
Gorkis oli mitu väeosa, kus eestlasi oli. Mäletan et 1987 mingil ajal tuiasime sõbraga linnas ja mingi solban, rullikeeratud ajakiri Aja Pulsi kujundus tundus kuidagi tuttav. Kõnetasin ja siis hetkega oli neid eesti poisse ikka päris mitu.
Re: Missugune oli Rebane11 teenistus
Mina ja mu toanaaber saime raudselt 1,5 aastaga hakkama. Huvitav olid need poisid siiski kursus eespool( ma ei tea, kuna metsamehed lõpetasid, agronoomid lõpetasid 31 jaanuar 1986). Sõjaväkke läksime 9 -10 mai 1986. Ehk olid hoopis sellel kursusel kus kursavanemaks Komps?
Mu kursavend lubas otsida, arvatavasti on tema sõjaväepilet alles.
Mu kursavend lubas otsida, arvatavasti on tema sõjaväepilet alles.
-
- Liige
- Postitusi: 1688
- Liitunud: 30 Dets, 2012 22:01
- Kontakt:
Re: Missugune oli Rebane11 teenistus
Tegin omaette teemaks lootuses, et äkki lisaks menüüle ja teenitud aastatele tuleb veel huvitavaid mälestusi.
Re: Missugune oli Rebane11 teenistus
Kusjuures mind ennast ka huvitab, kui palju on neid, kes seda 1.5 kasutasid. Hää toanaaber EPA päevilt läks ka elevile, sest arvasime mõlemad selle tavalise olevat. Arvas et tema sõjaväepilet on kuskil alles, aga kus - kas isakodus või praeguses kodus Suure .Jaanis. Lubasin teha ta vähemalt sama kuulsaks kui Pantalone, kui üles leiab. Eks ta ise ka elevil, küll leiab. Kui leiab, siis saab ju mõne sõjaajaloolasega kokku viia.
Samas saab seda ju ka muud pidi tõestada.
Vähemalt meie 2 olime 1.5 aasta mehed.
Põnevat vene kroonus? Eks saan rääkida radisti väljaõppest, nürist tampimisest päevad ja kui nädala sooritust ära ei teinud, siis ka öösel. Lõpuks pidi kiirus olema nii toksimisel kui vastuvõtul vähemalt 12 gruppi minutis. Grupp koosnes aga 5 sümbolist. Moskvaga töötamisel nõuti ikka nii 14- 16 gruppi. Tegelikult toksida jõudis kiiremini kui vastu võtta. Lihtsalt kirjutamise kiirus segas. Klapid peas laulsid ja sina pidid selle laulu püüdma kirja panna. Punktid ja kriipsud - nii ei käinud asi. Sõna otseses mõttes laulsime esimestest tundidest saadik. Ja radisti käsi oli püha ja puutumatu - ma olin raadiobüroos ja mingi prappor võttis meid raudeejaama laadimistöödele. Major oli poole tunni pärast meil järel ja tahtis prappori maha lüüa. Sest kui järgmisel päeval käsi kange, siis kes vahetusse läheb. Raadiobüroos oli meid üldse ainult 12 meest, kaks korda samapalju oli prapporeid, nendest üle poole naised. Aga ajateenijatest 4 polnud eetrikõlbulikud. Vahetusest räägin hiljem. 4-6 poissi läks korraga maa alla, olime 3 korrusel miinusmärgiga. Aga me olime kõige väiksem üksus tolles punkris. Kokku hommikusel rivistusel seisis üle 120 mehe vist viiest erinevast väeosast rivis enne maa alla minekut. Vahetuse ülematest 2 oli polkovnikud ja 4 kindralmajorit. Oma väeosa oli ka umbes 140 - 150 meest, väeosa ülem major. Raadiobüroo ja vastuvõtupundi ülemad ka kõik majorid. Tegelikult imelik ju - kokku raadiobüroos mingi 36 - 40 hinge ja ülemus major.
Kui huvi, siis mingil ajal võin jätkata.
Huvitav, et meiega samas kasarmus elasid ka vastuvõtukeskuse mehed, neid oli poole rohkem kui meid, neil oli kusagil oma punker. Nemad võtsid ainult vastu seda mis eetris, aga ise midagi ei toksinud.
Samas saab seda ju ka muud pidi tõestada.
Vähemalt meie 2 olime 1.5 aasta mehed.
Põnevat vene kroonus? Eks saan rääkida radisti väljaõppest, nürist tampimisest päevad ja kui nädala sooritust ära ei teinud, siis ka öösel. Lõpuks pidi kiirus olema nii toksimisel kui vastuvõtul vähemalt 12 gruppi minutis. Grupp koosnes aga 5 sümbolist. Moskvaga töötamisel nõuti ikka nii 14- 16 gruppi. Tegelikult toksida jõudis kiiremini kui vastu võtta. Lihtsalt kirjutamise kiirus segas. Klapid peas laulsid ja sina pidid selle laulu püüdma kirja panna. Punktid ja kriipsud - nii ei käinud asi. Sõna otseses mõttes laulsime esimestest tundidest saadik. Ja radisti käsi oli püha ja puutumatu - ma olin raadiobüroos ja mingi prappor võttis meid raudeejaama laadimistöödele. Major oli poole tunni pärast meil järel ja tahtis prappori maha lüüa. Sest kui järgmisel päeval käsi kange, siis kes vahetusse läheb. Raadiobüroos oli meid üldse ainult 12 meest, kaks korda samapalju oli prapporeid, nendest üle poole naised. Aga ajateenijatest 4 polnud eetrikõlbulikud. Vahetusest räägin hiljem. 4-6 poissi läks korraga maa alla, olime 3 korrusel miinusmärgiga. Aga me olime kõige väiksem üksus tolles punkris. Kokku hommikusel rivistusel seisis üle 120 mehe vist viiest erinevast väeosast rivis enne maa alla minekut. Vahetuse ülematest 2 oli polkovnikud ja 4 kindralmajorit. Oma väeosa oli ka umbes 140 - 150 meest, väeosa ülem major. Raadiobüroo ja vastuvõtupundi ülemad ka kõik majorid. Tegelikult imelik ju - kokku raadiobüroos mingi 36 - 40 hinge ja ülemus major.
Kui huvi, siis mingil ajal võin jätkata.
Huvitav, et meiega samas kasarmus elasid ka vastuvõtukeskuse mehed, neid oli poole rohkem kui meid, neil oli kusagil oma punker. Nemad võtsid ainult vastu seda mis eetris, aga ise midagi ei toksinud.
Re: Missugune oli Rebane11 teenistus
Tegelikult selline kirjatöö polegi nii lihtne. Isikunimed, aga ka terminid. Just lappasin eelmist postitust - räägin raadiobüroost - 12 meest ja siis 36- 40 ja samas väeosast umbes 150 meest. Keeruline teema, sest meil oli 3 ohvitseri, kaksteist ajateenijat ja umbes 25 prapporit. Majandusroodus oli prapporeid suhteliselt vähe, vastuvõtu meestel ja releeside ning eriti meil rohkem kui ajateenijaid. See 150 on ajateenjaid, kokku hingi vast ehk 400 -500 meest väeosas.
Oh siis läheb endal ka mõte sassi, peab vahepeal midagi sirgjoonelist ja loogilist lugema. Svejki püssinumbri meelespidamise lugu näiteks. Soovitan teilgi aeg ajalt midagi rahustavat lugeda.
Oh siis läheb endal ka mõte sassi, peab vahepeal midagi sirgjoonelist ja loogilist lugema. Svejki püssinumbri meelespidamise lugu näiteks. Soovitan teilgi aeg ajalt midagi rahustavat lugeda.
Re: Missugune oli Rebane11 teenistus
Ma siin väitsin et saatsin kõik pildid ja dokumendid Laidoneri muuseumi. Kodus ka rääkisin sellest. Ja siis mu ema pani pirni - üks kilekotitäis pilte tema kapis. Sortisin läbi ja leidsin 3 sõjaväe pilti. Üks utsepka päevilt EPA toakaaslasega koos, too pole teile huvitav. Teine siis minake töötamas setis 4023- selja taga on Moskva kindralstaap. Kolmas mina ühe metsamehest eestlasega aparatuuriruumis. Oleme selles imelikus vormis, millest keegi kuulnud pole. Kandsime seda ainult punkris lahinguvalve ajal, väeossa tuua oli keelatud. Varba otsas tavalised soldati tuhvlid.
Meie selja taga on näha paar meetrit sellest masinapargist millega töötasime. Tegelik maht oli suur. Ruum maast laeni aparatuuri täis. Vahetusvanema abide üks ülesanne oli nende masinate häälestamine uuele sagedusele, kui käsk tuli. Üks aparaat oli eetri puhtuse kontrollimiseks, sellega sai vaikselt Eesti raadio kella varahommikusi uudiseid kuulata.
Ümberpildistamiseks need fotod pole piisavalt hea kvaliteediga ehk, vaatan kuidas saab.
Kärsitutele ütlen, et sellises tempos jõuan Rusti lennuni ja selle mõjust meile umbes aasta pärast. Kuigi kunagi olen sellest siin foorumis veidi ka pajatanud.
Meie selja taga on näha paar meetrit sellest masinapargist millega töötasime. Tegelik maht oli suur. Ruum maast laeni aparatuuri täis. Vahetusvanema abide üks ülesanne oli nende masinate häälestamine uuele sagedusele, kui käsk tuli. Üks aparaat oli eetri puhtuse kontrollimiseks, sellega sai vaikselt Eesti raadio kella varahommikusi uudiseid kuulata.
Ümberpildistamiseks need fotod pole piisavalt hea kvaliteediga ehk, vaatan kuidas saab.
Kärsitutele ütlen, et sellises tempos jõuan Rusti lennuni ja selle mõjust meile umbes aasta pärast. Kuigi kunagi olen sellest siin foorumis veidi ka pajatanud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist