Utšebnõi tsentr suhoputnõh voisk PVO. Dislotseerus Bogoduhhovis, Harkovi oblastis Ukrainas. Väraval oli väeosa numbriks v/tš 63148. See oli ka peamiseks numbriks. Keskuses endas oli dislotseerumas veel (vähemalt) kolm väeosa oma numbritega. Lisaks veel ümberõppel olevate polkudega. Õppekeskuse sööklas oli õppeperioodi ajal ca 2000 kursanti&lihtsõdurit (alla prapori) söömas.
1) Škola mladših spetsialistov- Ossa operaatorite utšebka. 8 patareid 160-170 meest igaühes. Neist siis 1200 kursanti kõik esimese pooleaasta poisid. Ülejäänud siis utšebka seerud ja muu staff. Ohvitserid igas patareis 6tk. Lisaks utšebka staap ca 50 ohvet & praporit. Kooli v/tš numbriks 63148 erinevate tähtedega.
2) POUP- polk obespetšenia utšebnõh protsessov. Kaks divisioni. Ühes 150-200, teises 100-125 meest. Tagasid kõike õppeprotsessis. Numbriks 22016 või oli ka 22015. Koosseis kas utšebkast korjatud, või siis teistest utšebkadest saadetud spetsialistid. Lisaks paras ports igatmasti ja igatsugu märkide ja tärnidega ohvitsere kuni alampolkovnikuteni. Neid "ilmus" ja "kadus" suht tihti. Komandeeringutesse. Üks selline ilmus järsku rivvi razvodil ja kõik teretasid nagu vana sõpra. Pärast kuulsin, et mees tuli Angoolast või krst kuskilt Aafrikast uueks aastaks puhkusele, aga sel ajal löödi tema poolt "sõjaliselt nõustatav" mingi ca 10tuhandepealine valitsuse vägede üksus puruks ja enamus ohvitsere tapeti ära. Oleks seal olnud, oleks tõenäoliselt samuti läinud.... igaljuhul tema komandeering kuulutati lõppenuks ja naasis tagasi oma koduväeossa. Paljud neist olid kuskil sõjakolletes möllamas käinud. Aafrika, Aasia, Lähis-Ida, ka Ameerika, rääkimata DRA-st ja muust lähivälimaast. Lisaks polgu staap karja oma ohvitseridega.
3) Škola praporšikov: ca 150-200 kursanti. Tulid nii ajateenistusest, kui ka graždankast. Ja nende ohvitserid. Numbriks 63148
4) Kaks kadreeritud polku. Mõlemad oma numbriga, mida aga enam ei mäleta. Tehnilisel territooriumil oli pukkide peal üle paarisaja enamjaolt uue auto. Läbisõidud mõne tuhande ringis. Pluss NZ ladudes kogu mant ei-te-mitme-mitme-tuhande mehe jaoks. Territooriumi ümber jooksime 3 kilti, sellest ca 2 oli piki seda NZ territooriumi. Koosseisus osmotri/razvodi ajal kummalgi ca 5-7 ohvitseri (vb paar neist ka praporid) ja maks 2-3 lihtsõdurit.
5) Kaks kasarmut erinevate täiend- või ümberõppel viibivate väeüksuste majutamiseks. Mahutas kuni kaks polku PVO SV koosseisu. Alates uue relvastuse saanud polkudest, ja ainult joomisega tegelevatest kohalikest partisanidest kuni kõrgemate ohvitseride täiendkursusteni ja seal hulgas nägin üks kord ka Ukraina KP Keskomitee kindralitaseme-"partisanide" õppekogunemist- kõik ainult papahhades ja lampassidega. Meil postajankadel kästi kaduda nende teelt ja sulgeda end töökotta luku taha.
6) Õppekeskuse staap sajakonna ohvitseriga. Kõikide oma osadega sh osobistid ja muud erilised sulelised.
7) Kogu seda manti teenindas 63148 numbri alla asetatud vzvod svjaziste (staabikirjutajad, sidemehed ja muidu tentsikud vmt). Orkester eraldi vzvodina. Santšast oma 50-60 voodi, kahe prapori, nelja sõduri, karja tsiviilidest ohvitseride naistega ja kahe ohvitserist arstiga. Lisaks neile transportnõi vzvod, ca 40 meest vodiilasid, hozvzvod (söökla, õmblejad, postiljonid krst veel ca 20 meest) ja siis remrota. Seal olin ka mina, mehi siis 27-30.
Esimene ports siis õppisid või õpetasid ja kõike, nii platsil rivi, kui tehnikat, aga 7.s osa tegi igapäevaselt pidevalt oma ettenähtud töökohustust. Kes õmbles, kes tagas elektri, kes tegi päevadläbi süüa, kes ... jne. Mina nt poolteist aastat konkreetselt remontisin igatsugu elektroonikat, olin lahingutehnika remontija, aga loomulikult ka ohvitseridele laitarbekauba remontija-hooldaja. Hmm, esimesel 6-kuulisel perioodil omandasin kogemusi ka keevitajatöö vallast. Olin nimelt vaba aja tekkimisel jootetööst kamandatud "isiklku vanakese", väljaõppinud elektri-gaasikeevitaja ZKR-i "adjudandiks". Sellest ajast on "eredamana" meelde jäänud intsident, kuidas hapniku keevitusvolla läks ootamatult põlema ja ballooni kraani saime kinni (mis kah pedereeris)
alles paar meetrit enne balloonireduktorit. Siiani meeles kuidas mõlemad seisime krambis nagu naelutatult, kui sinine tuli läks......... ja alles siis vabanes keha krambist ja hüppega asusime tegutsema.
Lõpetuseks veel üks seik: kui nüüd nii aastat 5-10 tagasi otsisin netist infi, siis pidevalt viskas ühhe väga kõva mehe nime ette. Vaieldamatult on tegemist selles väeosas teeninutest kõige kaugemale ja kõrgemale jõudnud mehega, kelle auks kui see väeosa veel eksisteeriks, võiks seal sisse seada aukohale voodi koos mundri ja muu isikliku staffiga kirjaga "siin voodis magas aastatel..." jne. Selle mehe nimi on Roman Abramovitš. Teenis POUP-is lihtsõdurina ja läks demblisse aasta-poolteist enne minu sinna väeossa jõudmist.