Millega, kus ja kuidas - kõik saabastest...
Millega, kus ja kuidas - kõik saabastest...
Algul siis vene kirsadega kusagil aasta, pärast Tartu kirsad mis palju kergemad ja mugavamad.
Määriti ikka gutaliiniga - selle va haisvaga, no harva ka merikaru või mõne muu kultuurkreemiga.
Nühiti harjadega, need olid küll pidevalt kadunud ja nässus.
Asukoht - algul Kaukaasia sõjaväeringkond, pärast Pribaltiiski oma.
Saabaste nühkimine oli mõnele tsuurikule lausa vajadus - tegelesid sellega teinekord paar - kolm tundi päevas.
Määriti ikka gutaliiniga - selle va haisvaga, no harva ka merikaru või mõne muu kultuurkreemiga.
Nühiti harjadega, need olid küll pidevalt kadunud ja nässus.
Asukoht - algul Kaukaasia sõjaväeringkond, pärast Pribaltiiski oma.
Saabaste nühkimine oli mõnele tsuurikule lausa vajadus - tegelesid sellega teinekord paar - kolm tundi päevas.
-
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Mul õnnestus ringi tõmmata ainult "standardsetes" kirsades, ehk siis nendes, mida vene kroonu mulle eraldas. Kas neid oli 2 või 3 paari kahe aasta peale, seda enam ei mäleta. Esimesse paari kulusid augud sisse - sellesse kohta, kus jalalaba läks sääreks üle. Põhjus selles, et säärised vajusid lönti ja hakkasid külgedel üksteise vastu hõõrduma.
Määriti tavalise saapaviksiga - põhiliselt kohalikust kaubandusvõrgust soetatud kraamiga, mis oli pakitud umbes hokilitri suurusesse ja -kujulisse valgesse plastmass-topsi. Eesti-pärase Merekaru kvaliteedis pettusin - polnd ta vettpidav miskit. Või kui ironiseerida, siis pidas niiskust ühte pidi - sisse lasi, aga välja mitte.
Siinkohal oleks kohane mainida ka partjankasid ehk jalarätte. Vahetati neid saunapäeval koos pesuga, ehk siis mitte mingil juhul tihedamini, kui kord nädalas. Kummalisel kombel nad siiski väga juustuks ei läinud - nädal aega sokke kinnise kirsa sees levitaksid kindlasti palju hullemaid aroome.
Enne sõjaväkke minekut rääkis isa kodus, kuidas ta omandas vilumuse saapad ühe ropsuga jalga saada - partjanka tuli vastavas asendis saapa peale sättida ja jalg koos sellega sisse lükata. Esimesel teenistusaaastal ei suutnud ma seda väidet kuidagi uskuda - isegi korralikult mähkides läksid partjankad saapa sees kortsu. Aga vaata imet - teisel teenistusaastal hakkas trikk endalgi õnnestuma. Kusjuures käia võis terve päeva, ilma, et rätikud ümber mähkimist vajanuksid.
Talvel kandsime sageli kirsade "sugulasi" vilte. Paraku olid need ilma kalossideta ja sageli auguliselt. Käreda pakasega sai neid "remontida" - korraks kraanikaussi vette ja seejärel kasarmu ukse taha külma. Lühiajaliselt ajas asja ära - jääga lapitud augud olid siiski paremad, kui lihtsalt augud.
Objektiivselt võttes olid kirsad siiski praktilised jalanõud, seda vaatamata isegi ebamugavusele suvel. Mulle küll ei meenu, et keegi oleks midagi jalga astunud või kusagil jalga väänanud, kuigi ronimisi-hüppamisi ikka oli. Arvan, et botaseid-ketse kandes olnuks jalatraumasid üksjagu.
Määriti tavalise saapaviksiga - põhiliselt kohalikust kaubandusvõrgust soetatud kraamiga, mis oli pakitud umbes hokilitri suurusesse ja -kujulisse valgesse plastmass-topsi. Eesti-pärase Merekaru kvaliteedis pettusin - polnd ta vettpidav miskit. Või kui ironiseerida, siis pidas niiskust ühte pidi - sisse lasi, aga välja mitte.
Siinkohal oleks kohane mainida ka partjankasid ehk jalarätte. Vahetati neid saunapäeval koos pesuga, ehk siis mitte mingil juhul tihedamini, kui kord nädalas. Kummalisel kombel nad siiski väga juustuks ei läinud - nädal aega sokke kinnise kirsa sees levitaksid kindlasti palju hullemaid aroome.
Enne sõjaväkke minekut rääkis isa kodus, kuidas ta omandas vilumuse saapad ühe ropsuga jalga saada - partjanka tuli vastavas asendis saapa peale sättida ja jalg koos sellega sisse lükata. Esimesel teenistusaaastal ei suutnud ma seda väidet kuidagi uskuda - isegi korralikult mähkides läksid partjankad saapa sees kortsu. Aga vaata imet - teisel teenistusaastal hakkas trikk endalgi õnnestuma. Kusjuures käia võis terve päeva, ilma, et rätikud ümber mähkimist vajanuksid.
Talvel kandsime sageli kirsade "sugulasi" vilte. Paraku olid need ilma kalossideta ja sageli auguliselt. Käreda pakasega sai neid "remontida" - korraks kraanikaussi vette ja seejärel kasarmu ukse taha külma. Lühiajaliselt ajas asja ära - jääga lapitud augud olid siiski paremad, kui lihtsalt augud.
Objektiivselt võttes olid kirsad siiski praktilised jalanõud, seda vaatamata isegi ebamugavusele suvel. Mulle küll ei meenu, et keegi oleks midagi jalga astunud või kusagil jalga väänanud, kuigi ronimisi-hüppamisi ikka oli. Arvan, et botaseid-ketse kandes olnuks jalatraumasid üksjagu.
Saapad
Juhtnahksed, nagu kursantidel, oli võimalus ka kirsad saada. Kirsasaabas suvel etem, kergem ja mugavam. Määre oli mingi täielik katastroof- suured, vist 3 liitrised plekkpotid. Veekindlaks tegi küll, kuid mingid läiget saada oli võimatu, nühi või haigeks. Sai kodust tellitud kodumaist, musta kingakreemi ja kui toimkonda minek oli, sai saapad peegelläikivaks löödud.
jah
partjankad olid ka
suvel õhemad,talvel paksemad
koos paraadvormiga hoiti kaptjorkas ka botinkasid mis olid mõeldud linnaskäiguks
neid kasutati koos sokkidega
et mul oli pikka aega aega töö linnas siis polnud botinkadega midagi teha-linnas käisin ikka kirsadega
muidu jah olid hokilitri suurused karbid kreemiga aga olen ka näinud pangesuurust gutaliinipütti
nende Tartu saabastega oli nii et kui mingi sõdurpoissi nädid need jalas oli 100% eesti kutt
Kaliningradis sa sellisel moel tuvastatud kümneid eestlasi
partjankad olid ka
suvel õhemad,talvel paksemad
koos paraadvormiga hoiti kaptjorkas ka botinkasid mis olid mõeldud linnaskäiguks
neid kasutati koos sokkidega
et mul oli pikka aega aega töö linnas siis polnud botinkadega midagi teha-linnas käisin ikka kirsadega
muidu jah olid hokilitri suurused karbid kreemiga aga olen ka näinud pangesuurust gutaliinipütti
nende Tartu saabastega oli nii et kui mingi sõdurpoissi nädid need jalas oli 100% eesti kutt
Kaliningradis sa sellisel moel tuvastatud kümneid eestlasi
Jalas kandmiseks olid ette nähtud tavalised kirsad. Vett sai nad pidama siis, kui uuest peast kätte anti, pandi paks määrdekiht õmbluste peale ja pärast sai nad läbi ajalehe üle triigitud. Tehnilise riietusega kandmiseks olid tennised, kui ilm kannatas. Komandeeringutes olles jalanõudeks poolsaapad või talvisel ajal lendurisaapad.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
saapad
Merejalaväes sai kantud lühikese säärega nahksaapaid. Muidu kirsa lõikega, kuid sääre pikkus oli umbes võrdne talla pikkusega.
Hea saabas, kui hästi sissekantud oli. Mugav. Vähemalt minu enda arvates.
Muidu aga, nagu ikka. Jalarätid, veesaapa määre jne. Vett igatahes pidas.
Hea saabas, kui hästi sissekantud oli. Mugav. Vähemalt minu enda arvates.
Muidu aga, nagu ikka. Jalarätid, veesaapa määre jne. Vett igatahes pidas.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Kaks paari kirsasid sai läbi kantud. Kolmas oleks ka olnud ette nähtud, aga mulle meeldisid vanad rohkem ja käisin nendega edasi. Kontsad olid mõnusalt ära kulunud. Kas vett pidasid, ei tea. Polnud põhjust proovida.
Pool aastat kandsin jalanartse ka, siis sai villand ja läksin puuvillaste sokkide peale üle. OK, kui väga külm oli talvel, siis olid talvenartsud lisaks.
Mingitel kirsapartiidel oli alumine nahkosa täiesti süüdimatult tehtud pööratud nahast, seega karvane. Et see läikima saada, kulus määret ikka päris palju. Minust läks see karikas õnneks mööda.
Pool aastat kandsin jalanartse ka, siis sai villand ja läksin puuvillaste sokkide peale üle. OK, kui väga külm oli talvel, siis olid talvenartsud lisaks.
Mingitel kirsapartiidel oli alumine nahkosa täiesti süüdimatult tehtud pööratud nahast, seega karvane. Et see läikima saada, kulus määret ikka päris palju. Minust läks see karikas õnneks mööda.
------------8<--------------
-
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Minu kogemuse põhjal ei saanud kirsadega sokke kanda, või kui, siis pidid nartsud ka ümber olema. Sokid vajusid kirsa sees lönti ja tulid täitsa jalast ära. Põhjus võis muidugi selles ka olla, et kirsad polnud õiget mõõtu (liiga suured), aga see oli hädavajadus, sest talvel pidi ikka kolm paari nartse ümber jala mahtuma, ilma olnuks väga külm.
Ette oli nähtud 3 paari kirsasid (a` 8 kuud paar) selle kahe aasta peale. Mäletan, et esimese paariga käisin üle aasta kindlasti. Olid päris korralikud veel teised, aga siis läksid nad vahetusse ja kadunud nad olidki. Teist paari kandsin nii 8 kuu kanti. Veepidamise koha pealt ka ei oska eriti kommenteerida, sest ei tulnudki neid olukordi ette, kus seda katsetada oleks saanud. Kandsin jalarätte. Mingil ajal proovisin ka all sokke kanda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Partjankad olid nendega üle kõige (kui õieti siduda oskasid).
vene armeega tutvus puudub. seega eesti köögipoolelt: sain kohe alul mingid "saapad", millel nädalaga tallad alt ära käisin. kästi ära parandada ainus variant - kruvid läbi äärte. kui see lahendus aga paari päevaga taas alt tuli, anti ikka uued. nädala pärast tallad läksid. seepeale tellisin kodustelt oma vanad saapad, mida juba enne teenistust olin ligi aasta kandnud. omal ajal KL'is nmetati neid "kiievi omon'ideks". olid sellised toredad asjad, rihmadki käisid paeltele peale. keegi ei kobisenud ka "välise side" puudumise pärast ja nii ma siis kroonupastlad tagastasingi viisakalt. kandsin neid isiklikke siis rahuliku südamega aja lõpuni. talvel läksid sutsu libedaks miskipärast. s.t. ei pidanud häti jää peal. sai siis omaalgatuslikult kruvidest 2nalekummid" alla keeratud ja mure saigi murtud.
kui lahkusin, kandsin neid veel aasta ja siis müüsin kelleelgi 150 krooniga maha kuuldavasti olla ostjagi neid aastakese kandnud. vot see oli saabas...
kui lahkusin, kandsin neid veel aasta ja siis müüsin kelleelgi 150 krooniga maha kuuldavasti olla ostjagi neid aastakese kandnud. vot see oli saabas...
Krt, ei mäleta nagu probleeme sellega.linnavurle kirjutas:Minu kogemuse põhjal ei saanud kirsadega sokke kanda, või kui, siis pidid nartsud ka ümber olema. Sokid vajusid kirsa sees lönti ja tulid täitsa jalast ära ...
Külmaga on nii, et Ukraina pole muidugi mingi Kaug-Ida, aga alla kolmekümne käib seal ka aeg-ajalt.
------------8<--------------
Minu teada on suurim miinus see (vist) soome päritolu saabaste hall tald, mis külje pealt välja paistab - seda poisid nühivad määrdega mis kole, aga hall vaatab ikka varsti välja. Lahenduseks on musta markeriga serva värvimine.caudillo kirjutas:Mul oleks Eesti ajateenistuse kohta küsimus, kuna endal seisab see ees. Mis saapaid praegu kasutatakse ja on neil ka mingeid suuri miinused?
Muidu saapad nagu sapad ikka - kui seest märjaks saavad, tuleks võimalusel kuivatada, muidu hakkavad hõõruma.
Üks seeru kunagi küsis - kas teate, mis on sõduril rännakul kõige tähtsam asi, mis peab kaasas olema? Vastus: Allway's-i pakk. Sest neid tuleb märgadele saabastele sisetalla alla panna, et saapaid käigupealt kuivatada.
Ise tundras ekspeditsioonil proovisin - natuke isegi aitasid.
See Allway`s jutt tuleb mulle ka piirivalve aegadest meelde. Ise ma seda järgi proovima ei pidanud. Samas olid nood Jalase saapad päris head - pidasid nii vett, kui ka külma. Samas olid mõnedel meestel jalas õhukese tallaga USA saapad, millega talvel ikka külm olevat olnud. Endal on olnud võimalus proovida ka vene dessantvägede poolsaapaid (hilisemalt olid kasutuses miilitsa OMON-s). Kirsa mis kirsa ütlen ma selle kohta. Sokiga neid kanda ei saanud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 12 külalist