Nagu keegi eelnevates postitustes on märkinud et eestlased olid tuntud kui tüübid kes väga tihti olid soojematel kohtadel ja tegid peenemaid töid kui harilikud sõdurid
harilikult tuli lihtsalt oma ülemusele (ohvitserile ) ja ohvitseride ülemusele (staabiülemusele ) selgeks teha et oled vastavatel tingimustel võimalik tegema just talle vajalikke töid mida terves väeosas keegi ei oska
ma näiteks sokutasin ennast ka õigesse kohta ja ehitasin alustuseks staabiülemale värvimuusika (mis oli tolajal tõeline hitt)
ning ei õnnestunud terve aasta käia üheski narjaadis ja karauulis
vaid tegin peenemait töid mille kohta kaasteenijad arvasid -nihhujaa ne delajes-narjaadõ ne hodis ,tolko sidis i huinju stradajes
aga midagi teha polnud-tähtsad tööd vajasid tegemist
Jajahh, mulle meenub, kuidas ma "jalgratta" leiutasin ja tänu sellele ka mingi paar nädalat terves väosas hinnatud staar olin
Mingil hetkel tekkis zampolitil ettekujutus, et kõik seinalehed, raspisanied ja muu rippuv värk on halvasti kujundatud. Uues kujunduses pidid kindlasti olema ka penoplastist välja lõigatud tähed - ilmselt oli ta kusagil mujal midagi sellist näinud.
Kummalisel kombel ei osanud keegi aga penoplasti lõigata. Tähti nüsiti välja tavalise noaga ja loomulikult olid tagajärjeks hirmsad kõverikud. Ma siis julgesin sõna võtta, et penoplasti saab väga edukalt lõigata kuuma traadi abil. Vastava "stanoki" valmistamine triikraua baasil võttis umbes pool päeva ja siis läks suur tähtede lõikamine lahti
Zampolit oli hirmus rahul ja kutsus teiste pataljonide zampolitid ka asja vaatama. Mind "komandeeriti" oma stanokiga teise pataljoni, siis mobiilsesse pataljoni, siis remondiroodu, siis katlamajja...
Veel käisin rooduka korteris remonti tegemas. Rooduka naine - väga kena venelanna - taris kooki ja moosi, meie teise eestlasega pahteldasime, tapetseerisime ja värvisime. Isegi Astra lintmakk mängis nurgas ja sellelt kostuv muusika oli olusid arvestades vägagi kummaline - Kate Bush. Mulle senimaani meeldib. Kust krt meie roodukal selline muusikaline maitse?
kalleb kirjutas:Nagu keegi eelnevates postitustes on märkinud et eestlased olid tuntud kui tüübid kes väga tihti olid soojematel kohtadel ja tegid peenemaid töid kui harilikud sõdurid
Täpselt nii see oligi. Vene kroonu ajuvabadus võimaldas aju kasutada oskavatel eestlastel üsna kerge vaevaga endale soojad kohad organiseerida.
Näiteks panin üsna teenistusaja alguses tähele, et hommikuste ja õhtuste loenduste ajal kasutatav kaante vahel paiknev nimistu (selle kohta oli ka eraldi termin - aidake meenutada!) on ilmaolude tõttu kannatada saanud ja pakkusin välja uue tegemise. Juhtkond oli vaimustuses ja eraldas mulle selle tegemiseks vastuvaidlematult kaks nädalat, kuigi töö maht olnuks ehk päev või kaks.
Üsna pikka aega olin klubi korrapidaja. Minu eelkäijad levitasid rõõmuga ovhitseride pidudel toimunu kohta infot kaaslastele ja lõpetasid 10 päevaga kubus. Mina hoidsin suu kinni ja olin selles ametis mitu kuud.
Üsna pikka aega olin leivalõikaja (st ka suhkru ja või haldaja). Totaalselt korrumptiivne amet, kus oli võimalik ulatuslikult varastada ja sahkerdada. Varastasin ja sahkerdasin mõõdukalt ja püsisin ametis rekordiliselt kaua.
Jaa Hleborez oli ka meil tehtud vend. Kusjuures Tartust pärit eestlane oli. Tal oli sihuke ümmargune nupuga vidin millega kastist võid kraabiti ja siis doseeriti. Kui seda vidinat kraapimise ajal kogu aeg kruttida jääb või junn alt seest tühjaks. Suure väeosa puhul, kus tuli kraapida kuus seitse kasti võid jäi üle päris palju. Meie Tartlasest hleborez tegi köögis demblisse minekuks koduõlut Kõik eestlased olid sillas ja mina vana joodik siristasin Natšalnik staba volga pärast suurt õllesummerit jumala täis.
Oli meil veel sihukesi "Baltlaste" hallatavaid kohti nagu: Miski orkestrandid (ei mäleta kas nad mängisid pilli ka või ei) kes kogu oma teenistuse veetsid kusagil klubis; Üks Võrust pärit telekaparandaja kes elaski ainult ohvede juures ja remontis telekaid, raadioid, makke jms. Vend pani klubis omas kaptjorkas ükskord eestlaste meeleheaks "varuosadest" kokku teleka. Siis me Baldeitasime kah niisama klubis; siis olid mingid sidemehed (telefontšikud) ei tea millega tegelesid, siis oli meil oma GSM (Gorjutša-smasotsnaja) ehk siis bensujaam ja seal olid bensuvedaja, jaama dispetser ja veel mingi vend, siis olid meil garaaziboksides igasugu remondimehed keda üldse ei näinud (Tartu kutt oli värvija) ja krt neid ameteid oli ikka lugematu hulk.
Fucs kirjutas:Jaa Hleborez oli ka meil tehtud vend. Kusjuures Tartust pärit eestlane oli. Tal oli sihuke ümmargune nupuga vidin millega kastist võid kraabiti ja siis doseeriti. Kui seda vidinat kraapimise ajal kogu aeg kruttida jääb või junn alt seest tühjaks. Suure väeosa puhul, kus tuli kraapida kuus seitse kasti võid jäi üle päris palju.
.
Võid mõõdeti meil sellise templikujulise metalljublakaga, mis pidi välja mõõtma täpselt ettenähtud 20 grammi. Selle saba oli ära kruvitav ja terve jublakas lahti võetav pesemise võimaldamiseks. Kui kinnikruvides tikk vahele panna lõikas hleborez endale 1-2 grammi portsjoni pealt. Arvestades, et väesosas oli üle viiesaja poisi, võimaldas see iga hommikusöögi pealt soliidse portsu võid kõrvale panna.
Selle võimaluse ja ahnuse nahka enamik hleboreze läkski. Virutati julmalt ja maksimaalselt ning lõpetati kiiresti kubus.
Suhkur mõõdeti õhtul-öösel valmis ja asetati metallriiulitele. Kui nende alla põrandale veeämbrid asetada, imbus niiskus hommikuks metalltaldrikutel paikneva tükksuhkrusse ning hleborez võis hommikul igalt taldrikult kolm-neli tükki kõrvaldada.
Aga öösiti tehti äkk-kontrolle hleborezkasse ja kui sealt ämbrid leiti, oli leivalõikajal kubu-tee avatud.
Nutikamad leivalõikjad pesid pärast suhrku väljakaalumist ohtra veega põrandat ja saavutasid ka teatud efekti - kuigi tagasihoidlikuma. Vähemalt öist kontrolli polnud vaja karta.
Meil sai mõnikord valida - kas minna narjaadi (toimkonda) või hakata mõnest spets.tööst (nn. srotšnaja rabota) kinni. Mõlemil olid oma head ja vead.
Toimkond oli teada-tuntud ja kui kogemused juba olemas siis tihtipeale puhkuse eest. Ära tehti ainult kõige hädavajalikum, põhimõttel "selle raha eest saab liigagi hästi" Karauuli postil käidi ennast välja magamas, tehnikapargi KTP ja staabi käskjalg olid üldse kohad kus võis lamatised saada. Päevnik oli ka enam-vähem. Isegi kurikuulus "valge kindaga kontroll" oli ettearvatav ja kohad, kust näpuga üle tõmmati olid kõigile teada. Ukse pealsetelt ja akende ülemisetelt servadelt oli selle käigus juba värvgi maha hõõrutud. Samas, punanurga Lenini büst võis olla tolmust hall koos paljale pealaele joonistatud sirbi ning vasaraga - üldlevinud tavade kohaselt ei kuulunud ta kontrollitavate objektide hulka. Aga igav oli ja kogu aeg ülemuste silma all.
Kiireloomulised tööd olid jupp maad huvitavamad... ja nagu anektoodis vene põrgust: kord pole ämbreid, kord on sitt otsas. Ja venisid seetõttu pahatihti poolde öösse.
Ma eelistasin võimalusel ikka spetstöid, sest juba enda kohalevedimine oli eraldi romantika. Mõni tund silmad poolkinni veokakastis loksumist kompenseeris esimestel kuudel magamatust. Üksvahe, leivakombinaadis töötades käisime Svetlogorskis (päris head kilomeetrid Kaliningradist) mahapõlenud rohujahulaost päästmas mis päästa andis. Ma küll ei tea mis seos võis olla rohujahul ja leivakombinaadil. Võib-olla söödeti mingitele homunkulustele või amfiibinimestele sisse, äge proteiin. Eestis oli see küll puhas karjafarmi kaup.
Järgmisel kevadel leegitses tehnikapargi tagune tühermaa ja selle kustutamine oli meeldiv vaheldus. Vaat et isegi kõrgema kategooria häireolukord. Piki tänavat edasi tuli Arsenalnaja uulitsa arsenal ja seal pidavat heaste põlevat kraami juba hulgem olema. Meile traditsiooniline õppehäire "Raba asjad ja jookse" , (ametliku nimetusega "Evakueerumine tagavararajooni") olevat olnud asjassepühendatute sõnul vajalik just selleks puhuks kui arsenal peaks tuld võtma. Imperialistlik agressioon või Poola "Solidaarsese" salasepitsused olid tollase riskianalüüsi põhjal ikka äärmiselt ebatõenäolised. Kui mitte võimatud.
Üldse oli neil aastail Venemaal palju tulekahjusid. Hiljaaegu oli alanud alkoholismivastane võitlus ja Gorbatšov oli parteikongressil lausunud oma surematu fraasi "Põlegu maa joodikute jalge all" . Aga selliseid nalju Emake Loodus ei mõista. Haarab sõnasabast kinni ja siis ole ainult mees kustutama.
Äärepealt oleksime järgmisel talvel ise selles arsenalis tulevärgi korraldanud. Järjekordne spetstöö - relvade hävitamine, pakuti välja. Polnudki palju elavjõudu vaja, läksime mina ja keevitaja remroodust. Ma olin lihtne kastitõstja ja südametunnistuse esindaja , remroodu leeduvenelasest keevitaja oli number kaks juhuks kui terminaatoriks kehastunud grazdanka (tsivilist) keevitaja-gaasilõikaja hetkeks kõhklema jääb või muidu osast välja langeb.
Hukkamisele läksid uued kuulipildujad, päris tõsised torud, silma järgi nii 12 mm . Me veel küsisime, et miks niimoodi. Täiesti uued, sobivad vastulöögi andmiseks kui tulevad siin igasugused partei ja rahva vastu.Või isegi kui omale ei kõlba, siis sõbralikud rahvademokraatiamaad Kongo ja Angoola ootavad selliseid pikisilmi. Arsenali prappor seletas nägu krimpsutades mingist relvastuse piiramise lepingust, mis olevat juba ammu, õndsa Leonid Iljitši ajal allkirjastatud. Nüüd on järg nende käes kuigi vahepeal oli juba kaks riigijuhti - Andropov ja Tsernenko jõutud maha matta. Ajutised kitsaskohad , tempo pole piisavalt stahhaanovlik.
Töö ise oli lihtne, vinnasime remroodu mehega tõstuki abil puukasti riida otsast alla, tegime lahti, harutasime kuulipilduja õlipaberist välja ja panime tapalavale. Grazdanka gaasilõikaja pani oma pitsi suunurgas rippuvast "Priimast" põlema ja tegi ühe pika lõike. Hakatuseks piki rauda, siis susserdas lukukoja juures ja kärsatas veel üht-teist vastavalt sellele kuidas viitsis. Minumeelest viibis ta permantses joobes, aga antud juhul oli asjast kasu. Värisevad käed ja ärapõlenud, täppistööks kõlbmatu gaasipits tegid sellise tulemuse, et relvad oleks võinud vabalt linna peaväljakule laiali puistada. Isegi kollektsionäärid poleks tahtnud.
Meie käisime lõuna ajal väeosas söömas, polnud eriti kaugele minna ,aga lõikaja-mees seadis kohapeal oma pudelid, tomatid ja munad pingi peale ritta. Ühel päeval kui lõunalt tulime , oli vana vahepeal silmnähtavalt kainemaks saanud. Istus kaame näoga paksu kivimüüri taga ja ütles, et poisid, mina küll ei julge enam keevituse ligi minna.
See aparaat, millega ta lõikas, oli üsna arhailine - karbiidigeneraator. Kes teab, sellele pole vaja seletada. Kes mitte, siis tööpõhimõttelt on see midagi sellist, et anumasse pannakse karbiid ja vesi ning sellest segust hakkab eralduma põlevgaas. Selle gaasiga lõigataksegi metalli. Keskküttekatel või kääriv õllepunsu on talle üsna lähedased sugulased. Manomeetrid ja kaitseventiilid käisid originaalis ka asja juurde, aga ratsionaliseerimistegevus oli nende asemele selle maja generaatorile ammu 16 mm poldid organiseerinud.
Nüüd oligi niimoodi, et miskine ventiil oli kinni unununud ja vanataadi arvestuste kohaselt pidi plahvatus arsenalihoone alusmüüre raputama loetud minutite kui mitte sekundite pärast. Remroodu kutil oli ka kooliajast üht-teist meelde jäänud ja ta hindas olukorda üsna pessimistlikult."Da-nu-i-nahhui. Eto budet tjurma" (Kuradile kõik. See tähendab triibulist päikest). Mina polnud varem metallitööga tegelenud ja siis ei osanud karta ka. Kõige rohkem meenutas asi hoopis õllevinkut. Need lõid samuit aeg-ajalt kaane minema. Meie kandis olevat ühel mehel oma jutu järgi õlu veel nii ägedalt käinud, et kõigepealt lõi kaane pealt ära ja paari tunni pärast läks põhi ka alt ära. Aga ma polnud veel kuulnud, et mõni õllenõu oleks täpselt sel hetkel lõhki läinud kui keegi kraanist kesvamärjukest laseb. Tollelgi korral lasin seletada, millist kruvi kruttima peab, tegin paar kiiret jooksusammu ja taastasin igapäevase töörütmi.
Sellest, et me seal ilmselge kahjurlusega tegelesime, said lõpuks ka loodusjõud aru ja hakkasid vastu töötama. Talvine aeg oli. Mitte eriti külm, aga piisav selleks, et me akutõstuk öö läbi saba seinas laadis. Järjest hakkasid tulema pilvitud, pakaselised ööd ja tõstukit tuli hakata õlaga lükates üle uksepakkude aitama. Intensiivsed kiirlaadimised kustutasid aku peagi nii ära, et varsti tuli masinat pidevalt tagant tõugata ja aidata tal ka masti välja sirutada. Kastid aga olid rasked, kahekesi ja ilma masinajõuta poleks rammu jätkunud. Lisaks kuulipildujale, mida kahe mehega tõsta tuli, oli seal veel ZIP (tagavaraosade komplekt), varurauad ja muud träni.
Tavarelvastuse piiramise lepingu täitmine lõppeski väga proosalisel põhjusel. Me ei saanud enam kaste virna otsast kätte. Arsenali praportšik, kes näitas kust ja kuipalju võtta, arvas, et aitab küll sellest mõõkade atradeks tagumisest ja homme pole enam vaja tulla. Kirus veel, et ei saa aru mis parteil ja valitsusel mõttes oli kui selliste tähtaegadega lepingule alla kirjutas. Egas Kaliningradi oblast pole mingi kõrbekuumuses vaevlev Alabama osariik. Siin on vene talvega tegu, koos kõige sellest tulenevaga.
Vana küttis ennast korralikult üles, lubas isiklikult seltsimees Breznevi personaalküsimuse diviisi tasemel üles tõsta. Arusaadav. Kõik need prapporid tundsid ju ennast oma ladudes nagu väikeste vürstiriikide isevalitsejad.
